1. Kuidas sattusid kudumise juurde? Miks just kudumine?

Ei oksa öelda, miks just kudumine, ega ma ei mõelnud, et mida hakkaks nüüd tegema, kas kuduma, heegeldama, õmblema, pildistama vms. Võin öelda, et läks üsna sujuvalt ja loomulikult. Kui olin 7-aastane, õpetas ema mulle kudumise alused selgeks ja see tundus huvitav. Kudusin nukkudele riideid jne. Hiljem tekkisid uued huvid ja kudumine ununes. Kui tütrel oli koolis vaja käsitöö tunniks lõnga ja vardaid, läksime lõngapoodi. Pärast nõukogudeaegset lagedust tundus lõngavalik vapustav. Siis ütlesin endale: aga ma ju oskan kududa, miks ma ei võtaks asja uuesti üles? Siis oli aasta 2006. või 2007. Internet oli tolleks ajaks oluliselt muutnud kogu infovahetust ka kudumaailmas, umbes sel ajal tekkis rahvusvaheline kudumisfoorum Ravelry, kohalikud foorumid, kudumisblogid.

Kudumid: Anna Verschik Stilist: Mairi Mölder Makeup: Iris Müntel Modellid: Marion & Marie Kohad ja kompa: Siim Vahur

Kudumid: Anna Verschik
Stilist: Mairi Mölder
Makeup: Iris Müntel
Modellid: Marion & Marie
Kohad ja kompa: Siim Vahur
Õmblusteta kudumid, kirjastus Koolibri

Esialgu huvitasid mind pitsimustrid, tegin vist paar kolmnurkset rätikut õpetuse järgi, et aru saada konstrueerimispõhimõtetest. Rohkem ma õpetuste järgi ei kudunud. Ilmselt olen loomult selline, mulle meeldib oma asju välja mõelda ja mitte järgi teha. Vaatasin siis kampsunite ja sviitrite poole. Mõtlesin, et milleks kududa kõik detailid eraldi ja pärast kokku õmmelda, kui käsitsi kududes saab edukalt ilma õmblusteta hakkama saada. Üsna klassikaline õmblusteta kudum, mida teavad vist kõik, kes on vardaid käes hoidnud, on ülevalt alla kootud raglaansviiter. Aga tegelikult ei piirdu asi ainult raglaaniga, nt klassikaline sviiter või jakk on ka täiesti kootav ilma õmblusteta. Hakkasingi peast kuduma. Siis hakati Ravelry foorumis õpetusi küsima. Üks kudumissõbranna Soomest kirjutaski mulle: ära mängi lolli, hakka õpetusi kirjutama. Alustasin rätiku õpetusest, sest selle puhul peaks ainult jälgima, et mustriskeemis ei oleks vigu, aga pole vaja eri suurustele kalkuleerida. Siis läksin julgeks, hakkasin kirjutama ka sviitrite ja kampsunite õpetusi.

Ravelry kaudu tekkis kudumissõpru üle maailma, hakkasin suhtlema teiste kudumisdisaineritega. 2009.a. alustasin oma blogi, postitan 2-3 korda nädalas siiamaani. Eelmisel aastal tegin Facebookis disainerilehekülje, seal reklaamin blogipostitusi ja jagan infot nt kursuste kohta. Disainisin paar korda kudumeid soome käsitööajakirjale Moda. Mõtlesin, et võiks ka meie Käsitöös proovida, võtsin ühendust ja 2010.a. alates ilmub mul pea iga numbris mõni õpetus. Olen aeg-ajalt avaldanud ka leedu käsitööajakirjas Ranikdarbų kraitelė (meil ilmub tõlkepealkirjaga Minu Käsitööd).

Olen õpetanud oma õmblusteta kudumise metoodikat Tallinna Rahvaülikoolis ja ka mõnes lõngapoes lühikursusena, ka välismaal, kõige rohkem Leedus. Aeg-ajalt teen kudumisfoorumis kooskudumisi, s.o. näitan pilte ja pakun soovijatele õpetust, kõik võivad esitada küsimusi, näidata pilte protsessist, arutada jms. See kõik meeldib mulle. Õpetamine aitab endal üldistada ja süstematiseerida, olen loomult analüütik. Üks kord rääkisin EKA moestilistika üliõpilastele kudumisest (selle kohta vt p.2), oli väga meeldiv kogemus. Mind huvitab kudumise juures esiteks konstrueerimine (nt kui alustaks sellest ja sellest kohast, mida see tehniliselt annab, mis piirangud ja mis eelised tekivad jms) ja teiseks strateegia, kui nii võib öelda (s.o. küsimus, mitu silmust luua, on teise- või isegi kolmandajärguline, põhiline on läbi mõelda, mis on üldplaan, mida teen mis järjekorras ja miks).

Kudumid: Anna Verschik Stilist: Mairi Mölder Makeup: Iris Müntel Modellid: Marion & Marie Kohad ja kompa: Siim Vahur

Kudumid: Anna Verschik
Stilist: Mairi Mölder
Makeup: Iris Müntel
Modellid: Marion & Marie
Kohad ja kompa: Siim Vahur
Õmblusteta kudumid, kirjastus Koolibri

2. Kas ja kus oled oma eriala omandanud?

Kardan, et niisugust eriala formaalselt pole olemaski. See on pikem jutt. Minu põhieriala on keeleteadus, olen Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor ja tegutsen sellel alal. Ma ei pea õnneks valima keeleteaduse ja kudumise vahel, tahan teha mõlemat. Kudumisest on saanud ka eriala, see ei ole pelgalt hobi. Mainisin, et niisugust eriala, mille sildi alla mahuks minu kudumine, pole olemas. Ühelt poolt on olemas rahvuslik kudumine (väga hea näide on haapsalu sall, mis lööb laineid kudumaailmas ka rahvusvaheliselt, rahvuslikud kirikindad ja sokid jms) või lihtsalt kudumine hobi korras. Selliseid kudujaid huvitavad tehnikad ja võtted, mustrid, õpetused jms. Teiselt poolt on olemas moedisaini maailm, kus käsitsikudumisest kui sellisest ei ole eriti juttu. Selles maailmas on oluline terviklikkus, stiililine kuuluvus, esteetiline kontseptsioon. Lõppkokkuvõttes ei huvita kedagi, kuidas asi on tehniliselt kootud, loeb tulemus ja see, kuidas esitada ja stiliseerida, kes on adressaat.

Asun nende kahe maailma vahel. Ma ei tööta traditsioonilises žanris. Olen stiili suhtes väga tundlik, s.o. tajun kohe, mis on minu oma ja mis mitte. Näiteks imetlen haapsalu salle, aga ma ei hakka neid kuduma, sest see pole minu esteetika. Ma ei oska nendes raamides opereerida. Mind huvitab kudum kui moedisaini element. Blogis postitan aeg-ajalt ka stiili teemadel (võib vaadata märksõna „stiil“ järgi). Ja mulle tundub, et kudujaid see eriti ei huvita. Samas moedisainerid ei loe kudumisblogisid. Siiski sellised teoreetilisemad arutlused on mulle endale vajalikud, nii et ma ei lase end tähelepanu puudumisest häirida.

Et on olemas auk kahe maailma vahel ja seisan piltlikult öeldes ühe jalaga siit-, teisega sealpool auku, ilmnes üsna selgelt, kui rääkisin professor Vilve Undi kutsel EKA moestilistidele. Esialgu küsisin, millega kudumine seostub. Kuigi Eestis kootakse palju, ei juhtunud sinna kuulajaskonna hulka ühtegi kuduvat moestilisti. Enamasti seostus neil kudumine nt vanaemadega; mõni teadis teoreetiliselt, et nõukogude ajal oli raske saada viisakaid riideid ja sellepärast tehti ise, ka kooti. Mõnel oli kohe seos rahvarõivaste ja rahvusliku käsitöö traditsiooniga. Siis näitasin pilte täiesti tänapäevastest linlikest kudumitest. Mul oli paar asja kaasas, neid hakati lähemalt uurima. Nagu iga rõivaeseme puhul, ka kudumi puhul on oluline stilistika (mõni kudum on selline, et võib stiliseerida mitut moodi, mõni aga on n-ö üksildane kaunitar ja stilistika suhtes väga nõudlik). Siis arutasime ühte pilti, kus olin mina ise oma kootud kolmnurkset rätikut kandmas. Küsisin, mida stilist märkaks selle pildi puhul. Kohe tekkisid märksõnad (minimalism, 1990-ndad, urbanism, kontrastsus jms). Ütlesin, et olen selle määralusega täitsa nõus, aga et kuduja ei pruugi teadagi selliseid märksõnu, ta küsiks, mis vardaga kootud, kas on täisvillane lõng vms, mis on tehnoloogia.

Kokkuvõtteks: 2009.a. hakkasin mõtlema, et võib-olla peaks õppima (mõtlesin moedisainile, mitte tekstiili või rahvusliku käsitöö peale). Mitu kunstiharidusega tuttavat ütles, et ei ole oluline, sest just käsitsi tehtud kudumite kui moedisaini elemendist keegi ei oskaks midagi õpetada (vähemalt, mitte meil). Nii et loen moeajaloost, moeteooriast, stilistikast, vaatan moedisainerite kollektsioone (mitte ainult kudumeid) ja panen kõrva taha.

3. Mitu kollektsiooni oled tänaseks loonud?

Kaks. Koos Mattis Meekleriga esinesime Tallinna Moenädalatel 2014. a. (kollektsioon Tekstuurid/Textures) ja 2015.a. (kollektsioon Üleminekud/Transitions). Tõsi küll,  me polnud põhikavas, aga oluline oli proovida. Olen sellest üsna palju õppinud. Esiteks, koostöö nõuab ühist esteetikat (või siis eklektika puhul väga selget arusaama, kuidas selline asi toimiks). Meil sujus hästi, sest ühine esteetika on olemas, mõlemad eelistavad minimalismi, Mattis pigem kalduvusega klassikasse ja mina pigem dramaatikasse.  Teiseks, sain teada palju uut moemaailmast.

Kudumid: Anna Verschik Stilist: Mairi Mölder Makeup: Iris Müntel Modellid: Marion & Marie Kohad ja kompa: Siim Vahur

Kudumid: Anna Verschik
Stilist: Mairi Mölder
Makeup: Iris Müntel
Modellid: Marion & Marie
Kohad ja kompa: Siim Vahur
Õmblusteta kudumid, kirjastus Koolibri

4. Kuidas sünnib Sinu looming? Kus ammutad inspiratsiooni?

Ei oska täpselt vastata, sest on erinevaid võimalusi. Mõnikord algab lõngast. On mõni huvitava tekstuuriga lõng, siis tuleb näidata lõnga ilu. Mõnikord tekib idee konstruktsioonist (lähenen kudumisele kui arhitekt ja insener), siis on tehnoloogia ja tegumood esiplaanil ja tuleb otsida sobivat lõnga. Mõnikord vaatan moekollektsioone ja meeldib üldmulje, mõtlen, et kuidas niisugusesse pilti sobitada kudum, milline ta võib olla.

5. Kellele on Sinu kudumid mõeldud?

Minu stiil on pigem minimalistlik ja urbanistlik, nagu öeldud. Mis ei välista aeg-ajalt mõnda keerukamat pitsi- või palmikumustrit. Põhiline on minu jaoks mitte üle koormata. Mõeldud on inimesele, kes peab lugu selgetest joontest ja teatud graafilisusest, kui nii öelda võib. Vanus ei ole ilmselt oluline.

6. Mida pead kudumite valmistamise juures kõige olulisemaks?

Konstruktsioon muidugi. Siis peaks olema selge potentsiaalne kombineeritavus (millega kanda, millega sobiks hästi kokku jms). Oluline on samuti proportsioon, paar sentimeetrit siia-sinna võib kogu asja sootuks ära rikkuda.

7. Kas Sul on eeskujusid?

Kudumises pole otseselt eeskujusid. Vaatan pigem laiemalt moedisaini. Esteetiliselt imponeerib Donna Karan, Helmut Lang, Ann Demeulemeester, Calvin Klein, Haider Ackermann.

8. Mida pead enda suurimaks saavutuseks?

Esiteks, minu kakskeelne raamat Õmblusteta kudumid/Seamless knitting (Koolibri, 2013). Sel aastal ilmus soomekeelne tõlge (Saumattomat neuleet, Moreeni, 2015). Siis muidugi osavõtt Tallinna Moenädalast 2014. ja 2015.a. koos Mattis Meekleriga.

Fotograaf Meeli Laidvee, jumestaja Maret Uiboleht.

Fotograaf Meeli Laidvee, jumestaja Maret Ubaleht, modell Kristin Loit (Yes Right Models)

9. Mille kallal praegu töötad?

Praegu koon üsna lihtsat sviitrit kahe lõnga kombinatsioonist, aga plaanin kohe rätikut eesti villasest ülemineku värvidega lõngast.

10. Kus saab Sinu loomingut soetada?

Mul ei ole firmat ja olen seni orienteerunud kudujatele, kes soovivad kududa minu õpetuste või üldisemalt minu metoodika järgi. Aga kudumeid jääb teatavasti üle. Selle aasta TFW kollektsiooni kudumeid saab A.G.A.N.-poest (Rotermanni kvartalist). Olen aeg-ajalt teinut tellimistööd, aga seda ainult juhul, kui tellijale meeldib minu stiil. Soovi korral võib kindlasti ühendust võtta. Vaadata saab blogist kuduja.blogspot.com märksõnaga „valmis“. Pinterestis: https://www.pinterest.com/annaverschik/ ja vaadata vastavaid kaustu aastate järgi, seal on ka raamatu kudumite pilte.

11. Mida soovitad algajatele kudumishuvilistele?

Julgust ja iseseisvust. Muidugi põhiasju peab teadma, aga pole olemas ainuõiget meetodit. Mitte kinni hoida õpetusest, sest isegi kõige parem õpetus ei saa arvestada kõigega (nt figuuri omadused, sobiv pikkus jms). Oma tundides õpetangi seda.

Kudumid: Anna Verschik Stilist: Mairi Mölder Makeup: Iris Müntel Modellid: Marion & Marie Kohad ja kompa: Siim Vahur Õmblusteta kudumid, kirjastus Koolibri

Kudumid: Anna Verschik
Stilist: Mairi Mölder
Makeup: Iris Müntel
Modellid: Marion & Marie
Kohad ja kompa: Siim Vahur
Õmblusteta kudumid, kirjastus Koolibri

12. Kuhu oled jõudnud 10ne aasta pärast?

On suur soov töötada koos mõne moedisaineriga ja luua kollektsioone üheskoos, et igas kollektsioonis oleks kudumeid. Ei tea, kuivõrd see on teostatav. Võib-olla oleks hea regulaarne koostöö mõne moeblogijaga, kellele meeldivad kudumid. See pole mul veel läbi mõeldud, kuna mõte tekkis alles hiljuti. Ideaalne oleks disainida mõnele lõngafirmale. Mõtlen kindlasti ka järgmisele raamatule.