Käisin Kuressaare kultuurikeskuses vaatamas Andres Koorti isikunäitust “Laotus”. Olin seda varem kiire pilguga vaadanud, kuid tahtsin tema maalidest paremini aru saada.

Näitusel oli kahte sorti töid: digiprint ja segatehnika. Mõlemal puhul ei olegi kunstnik maalinud inimesi, loomi, ehitisi või kindlaid ja arusaadavaid esemeid. On näha küll kujundeid, aga kõik muu on üsna abstraktne ja igal näitusekülastajal on võimalus tõlgendada nähtut omamoodi. Näiteks mina nägin mõnda tööd nii, et see ajas isegi pea ringi käima.

Koort pole oma kunstiteostega lihtsalt värvi lõuendile pannud, vaid on kasutanud ka muid materjale. Segatehnika tööde osad ulatusid lõuendist väljapoole ning tekitasid kaugelt vaadates erisuguseid varje ja toone. Kuressaare kultuurikeskuse valged seinad tõid maalide värvid hästi esile. Kõige enam jäi mulle meelde neljaosaline maal suures saalis. Kuna selles ruumis ei olnud toole, siis sain teost vaadata nii lähedalt kui ka kaugelt  — tõesti kaunis ja mõtlemapanev maal.

Mulle väga meeldis, et kõik maalid olid suuremõõtmelised. Enamik maale olid kas 270×360 cm või 195×110 cm lõuendil. Lisaks ei olnud ööde kasutatud palju erinevaid värve koos, vaid üksikuid värvitoone erinevates varjundites.

Kultuurikeskuses on näituseid hea vaadata nii enne kui ka pärast raamatukogukülastust, samuti peale üritusi või etendusi, mis suures saalis toimuvad. Arvan, et Andres Koorti näitust tasub igaühel vaatama minna, sest tema töödest saavad erinevas vanuses inimesed aru isemoodi ja see teebki minu jaoks tema tööd huvitavaks.

 

Autor Merite Pärn
Toimetaja Elisabeth Kaukonen

Merite Pärn

Olen kaameraga tüdruk Saaremaalt. Mulle meeldib seigelda — tahan näha ja kogeda võimalikult palju. Mu silmad löövad särama, kui näen tähistaevast, ja mõistus kaotab ajataju, kui sukeldun loomepuhangusse.