Moenädala Tallinn Fashion Week 2017 teine litrisärane ja kosmiliselt gläm show

Moenädala Tallinn Fashion Week 2017 teine litrisärane ja kosmiliselt gläm show

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
FOTO: Erlend Štaub

FOTO: Erlend Štaub

Eile toimus Telliskivis Vaba Laval Tallinna Moenädalala Tallinn Fashion Week teine vaimustav moepäev. Moepubliku ette toodi rõivabrändide Sirimiri, Mammu Couture, Iris Janvier ja Tallinn Dolls by Karolin Kuusik uued kollektsioonid. Nägime niivõrd erinevaid tahke Eesti piduliku moe paremikust, et üldpildi väljajoonistamine muutub aina keerulisemaks.

Teise päeva avashow esimene etteaste oli seekord Tartu brändi Sirimiri päralt. Sirimiri on see põhjamaiselt sädelev muinasjutt, mida tahaks endaga igapäevaselt kaasas kanda üks hingelt unistaja, kuid tegelikult väga asjalik naine. Kui trükikangaste puhul jääb disainer tihti lootma pildi mõjule ning lõige ei tundu alati üllatav, siis seekord vaimustas mind just lõikeline lahendus: tavalistest pikemad kolmveerand-varrukad pastelsetel hõlmikkleitidel. Väike praktiline nüke, mis muudab kleidid ka jõulisemate käsivartega naiste seljas eeterlikult hõrguks. Ja mitte ainul trükikangas vaid ka ilukirjandusest inspireeritud tikandid. Fashionistad meenutasid veel päeva lõpus  baaris Kärbes  seda Sirimiri tikitud seljaosaga kohevalt sooja mantlit.

Sirimirile järgnes Mammu Couture, kes tõi prantsuse tänavamuusika saatel lavale kelmikad Pariisi kaunitarid Eesti võtmes. Olin esmalt pisut skeptiline, et äkki tuleb show liiga magus ja roosiline – minusugusele hingelt karatekid‘ naisele sobimatu – aga vastupidi. Ma juba unistan omale sõbranna pulmaks seda maani helerohelist puhvseelikut, mis muide nagu kõik teised Mammu Couture`i esitletud hõrgutised on ainueksemplar. Kas mängus oli ehtpransuslik atmosfäär või kaharate kleitide ikooniline stiililahendus, aga kaks modelli nägid välja täpselt nagu Audrey Hepburn. See moeshow aina üllatas, tahtsin julgemalt kaasa elada nagu mu kõrval istuva slaavi moekaunitari laps. Hämmastavalt stiilse briti koolitüdruku rõivais kusagil kuueaastane plika plaksutas julget ja lausus kohati kõva häälega tunnustavalt: „Uhh tõ!” Ma mõtlesin umbes sama, kui nägin Mammu Couture glitter-taskutega peokleite.

Mind vaimustas veel tänavuse Tallinn Fahion Week`i moepubliku klassikaline ilu. Kaunid naised kandsid Eesti moeloojate ja moemajade loomingut istusid sirgelt ja käitusid veetlevalt. Rõõmustasin, et on möödumas swagstiili kõrgajad, kui moeshowle tuli demonstratiivselt nokatsi ja dressiga nagu kõrvalmaja Rimisse. Ikkagi Tallinna suurim moeüritus, selle nimel tasub vaeva näha.

Järgnev Iris Janvieri moeetendus vapustas showga: lasergeomeetria, DJ-de täpselt timmitud apokalüptilised muusikapalad – tõeliselt läbikombineeritud vaatemäng moesõbrale. Iris Janvieri Uni-sexikad lõiked ja glitter-detailid mõjusid totaalse powerisüstina. Autoritaarse ja rõhutatult šikki kosmoseviidetega pikitud kollektsiooni haakus maitseka kelmikusena sädelev 80ndatest inspireeritud over-size kudum. Alati on rõõm näha laval kantavaid rõivaid, mis annavad igapäevasündmustele galaktilise mõõtme. Täiesti muuseas tuli esitlusele pealaest jalatallani samurai look. Wow! Muuseas mu moesõnavara täienes sõnaga žakaarkangas ehk jaquard, kuna Iris Janvieri punastesse 60ndate lõikega jakkidesse oli sissekootud just selline reljeefne muster.

 

Teist moepäeva jäi lõpetama Tallinn Dolls by Karolin Kuusik. Karolin Kuusik mängis seekord laval mitut tüüpi nukkudega: moodsate, boheemlike, superstaarilike ja saatuslikega. Modellide vahel jalutasid uljalt tuntud naised eesti meelelahutusmaailmast. Nii armas oli näha Lenna Kuurmaad modellide seas, kujutasin ette, et oleksin isegi tema veidi moodi pisike, kui peaksin poodiumil käima. Kui moemaastikul tõstab pead sametkanga kasutus, ka Tallinna Moenädal kinnitas seda läbi mitme esitluse, siis Tallinn Dolls`i saatuslikud sametkleidi olid lummavad, otsekui filmist. Samet polnud Karolin Kuusiku kollektsioonis kohal vaid sellepärast, et ta on moes, vaid seepärast, et ta on vältimatu.

  

 

Tippisin soojas sügisvihmas Kalamaja romantiliselt valgustatud kohvikulaternakettide alt  koju ja olin juba ette elevil, mida toob kolmeteistkümnes Tallinn Fashion Week meile veel edasistel päevadel selle nädala lõpus. Varsti postitame ka oma fotogalerii eilsest üritusest.

Teks: Erika Renel

Fotod: Erlend Štaub

FOTO: Erlend Štaub

 

 

 

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Sofar Sounds Tallinn –  muusikaelamus next door

Sofar Sounds Tallinn – muusikaelamus next door

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Olete ehk kuulnud? Need salapärased kontserdid, mis toimuvad umbes kord kuus tavaliselt tööpäeviti inimeste endi kodudes, kontorites, katustel ja teistes erilistes kohtades – Sofar Sounds Tallinn tegutseb taas.

Foto: Sander Antoniak

Seekordne kontsert toimub Telliskivi Loomelinnakus, teisel korrusel, Funderbeami kontoris, mille aknast näeb kenasti pinksiplatsile. Sofari puhul antaksegi ennekõike teada aeg, alles päev enne selgub toimumiskoht, esinejad aga hoitakse kuni kontserdini saladuses. Kui märkan, publiku seas meekollaste lokkidega Sandra Ashilevit, aiman juba ära seekordse üllatus-ansambi, milleks ongi soul-funk bänd „Ashilevi”. Äärmiselt haarav laivbänd tõestab end taaskord, osutudes ideaalseks valikuks päikselisse kolmapäeva. Tahaks juba tantsida! Neoonsärkides folgipoisid ansamblit „The Notes” on mulle tundmatud. Samas Sofari üks mõte on kindlasti tutvustada, ka mitte nii kuulsaid bände. Anda võrdne võimalus. Ja noored folkarid, vaatamata sellele, et nende muusika mind isiklikult ei köida, on üllatavalt hea lavaolekuga: muheda hoiakuga ja armsad. Itaalia hipimuusik Caramè, kes osaleb Sofaril juba mitmendat korda, pakub õues, et ürituse nimi tuleb sõnast “Sofa”. Igaksjuhuks lähen uurin korraldajatelt üle. Korraldaja Aleksandra mainib, et ürituste peakontor on hoopis Londonis ning lühend Sofar tähistab eelkõige: “Songs from a room”. Kogu siinne tiim teeb tegelikult tööd vabatahtlikult, muu töö kõrvalt ning muusika nimel.

foto: Sander Antoniak

Kuskohast tulevad ideed või vihjed sobivate ruumide kohta? Kas piisaks sellest et, ma ütlen, et mul on äge magamistuba?

A: Tegelikult on asi lihtne, me saame vihje ja tuleme ise vaatame üle. Kuidas ruumid ja akustika on, kuskohast elektrit saab jne. Aga kui on väiksem ruum näiteks, valime just sellesse sobiva esineja.

Kas on ka mõni stiilikriteerium? Kas eelistatud on näiteks mõni kindel linnaosa?

A: Me oleme ikka väga erinevates kohtades käinud. Pirital oleme käinud, Kalamajas, Vanalinnas, Kesklinnas.. Pirital esineti näiteks ühes väga ägedas sisearhitektide kodus. Nöep esines eelmisel kevadel Kassisabas ühes suures puutööateljees. Eks igal pool on oma vaib, ning olemist saab alati pisut mõnusamaks teha, sättida tulukesi jne.

Aga Lasnamäel-Mustamäel näiteks: kusagil Mustamäe katusekorteris?

A: Ei ole, aga kohe läheks kui keegi pakuks! Praegu me tihti ise käime ja otsime kohti. Tänane kontserdi koht tuli näiteks tiimikaaslase idee kaudu.

Aga kas te muusikale seate te ka omaltpoolt stiililised piirangud? Mis sobib Sofarile?

A: Ütleme, et kui on näiteks raskeroki ansambel, peab esituseks olema leitud väga spetsiifiline koht, muidu ei mängi lihtsalt välja kusagil kortermajas. Muidu Sofari kontseptsioon üldiselt ei pane mingeid piiranguid muusikale. Sofar püüabki ühilduma panna bändi ja koha, leida üks vastavalt teisele ja vastupidi.

Millega te muidu meelitate bände siia?

A:  Bändile peaks pakkuma kõige rohkem huvi, et inimesed tulevad ja päriselt ka kuulavad. Et nende muusika pole lihtsalt klubis ega pubis taustaks, kus inimeste põhitegevus võib olla hoopis joomine või jutustamine… Sofarile tulevad inimesed, kes keskenduvad muusikale, kogemus on kordades intiimsem.

Kuidas on nendega, kes väga soovivad tulla, aga ei mahu kunagi ruumi?

A: Kõigil on tegelikult võimalus tulla, kui ma näen, et keegi juba mitmendat korda proovib, siis me võimaldame talle järgmine kord kindlasti sissepääsu.

foto: Sander Antoniak

Pange oma ruum proovile: https://www.sofarsounds.com/tallinn

Vaadake järgi kontserte üle maailma: https://www.youtube.com/channel/UCRLZb8PpI9N7COmYqHiDH7A

Tekst: Erika Renel
Fotod: Sander Antinoak

 

 

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Ühest teistmoodi festivalist: Maheda Muusika festival

Ühest teistmoodi festivalist: Maheda Muusika festival

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Tänavune suvi Eestis on täis erinevaid muusikafestivale. Panin juba oma isikliku festivali kava kokku ja jäin korra piletihindu vaadates mõttesse, kas kõik need või uus tuus praeahi? No eks see ahi võib oodata, arvasid ka sõbrad, kelle erineva muusikamaitse tõttu ma suvel saartevahet pendeldama pean. Aga kirjutan seekord hoopis ühest teismoodi muusikafestivalist. Heategevusliku eesmärgiga Maheda Muusika Festivalist, kus ei ole eesmärgiks müüa alkohoolseid jooke ega üüratuid piletihindu, see-eest kohalike staare ja küllaga eesti väiketalude mahetoodangut.

Maheda Muusika festival toimub tänavu 22-23 juuli Kosel. Tänavuse festivali esinejate hulgas astuvad üles: Helin-Maria Arder, Pärimustrio Poogendajad, Jaanika Ventsel Duo, Antsud, Andrus Albrecht, Tarvo Madsen ja Norman Reinberg, Ol’ Mill, Daniel Levi ja Robert Jürjendal. Festival peab oluliseks mahedat mõtteviisi: keskkonnasõbralikkust ja taaskasutust. Mulle väga sobib mõte, et isegi joogitopse peaks taaskasutama. Muuseas kaasatakse festivalile topsiringlus, mis kutsub kasutama korduv-kasutatavaid topse. Tean, et on ikka inimesi, kes sellise lähenemise peale silmi pööritavad, aga meie maailm upub varsti plastiksaarte all, kas tõesti on nii imelik?

Eesti festivalide peamine võlu on vähetuntud kohtade avastamine. Kes meist teaks tänaseks legendaarseid Kilingi-Nõmme väikepoode või baari, kui seal ei oleks toimunud indie-festival „Schilling”? Maheda Muusika festivali toimumiskohaks on looduskaunis, imelise kirikumäega väikelinn Kose, festival loodabki tuua Kose rohkem pilti ja luua sellele läbi ka festivali kuvand.

foto: Mihkel Leis

Armas mõte on pakkuda vähekindlustatud peredele pakkuda kvaliteetne festivalikogemus. Erinevalt teistest suvistest festivalidest ja sündmustest, kus pileti- ja passihinnad on kaunis kõrged, on võimalus Maheda Muusika festivalile pääseda sümboolse sissepääsupileti eest. Sellel aastal on passihind 5€ (lisaks on mõõdupuu, kus kõik alla 140 cm saavad tasuta festivalile).

Ürituse kohta jälgige edaspidi infot siit: https://www.facebook.com/events/1856597354657399

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
ERKI Moeshow 30nda juubeli vaimustav moeetendus

ERKI Moeshow 30nda juubeli vaimustav moeetendus

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Marleen Afanasjev. NBGA i; Foto: Sander Antoniak

Laupäeval toimus Eesti suurim noorte moeloojate konkurss ERKI Moeshow. Tänaseks juba kolmekümnendat korda. Vana EKA ehk Eesti kunstiakadeemia hoone asukohta olid püstitatud suured valged telgid, kaheksakümnendate moeshowde vaibi andsid edasi valgesse tülli mähitud tantsijad kruusasel parklateel ning suurejooneline rahvusvaheline žürii istus esialgu legendaarses bussis Ikarus. Kartsin, et 20 kollektsiooni on mulle liig, kujutasin kuidas vaatan mõistava ja pingutatult huvitatud näoga järjekordseid minimalistlike ja kontseptuaalselt väsitavaid kottkleite. Valisin koha, kus saaks kohe minna kohvi võtma, et vastu pidada. Esmase pinge maandasid kohe coolid tantsijad, kuid kerge hirm jäi hinge.

Cärol Ott – kollektsioon „N_BU”; Foto: Sander Antoniak

Mis aga laval edasi toimuma hakkas, oli absoluutselt vaimustav. Alates esimesest kollektsioonist kuni kahekümnendani olin konstantselt üllatus-seiundis. Ma ei suudagi tuua ühtki kollektsiooni eraldi esile, sest kõik olid super! Suudaksin vaid neoon-niidina kogu moeetendust läbivaid teemasid välja pakkuda: samuraid ja geišad, maailmarändurid, pariisitarid, Tokyo, Lasnamäe, meie oma Moschino, 2000ndate futu-esteetika, palverändurid ja mahedad sportlikud lahendused. Üle kõige aga taas moes pastellid, pastellid, pastellid – mu täielik arm. Meigitiim ja juuksurid vajaks eraldi peatükki! Kõik need sädelevad silmalainerid, juustesse punutud geomeetria toetasid modellide isikupära ning võimendasid esituselamust.

Uršulė Gužaitė – kollektsioon „Saudade”; Foto: Sander Antoniak

Vaatamata ERKI’dele omasele hullusele oli hämmastavalt palju loodud rõivaesemeid, mida kohe tahaks selga panna. Mina vähemalt, kes ma kunagi kunstnaha ega jaburate värvilahenduste ees risti ette ei löö. Ka viisakad kontoriinimesed leiaks oma garderoobi värvikaid uuendusi, näiteks kollektsioonist „Feminine. Tropic. Rebellious.” Sel aastal oli 20 kollektsioonist 5 väljastpoolt Eestit pärit noorte disainerite looming. Ka moelava oli ehitatud nõnda, et ka juhuslikud möödujad väljast poolt saaks näha osa catwalki. Nautisin hetki, kus vastasmaja kontorihoone läbipaistvas koridoris inimesed seisatasid ja telefonidega pildistama hakkasid. Parim oli muidugi inimeste pilk EKA bussipeatuses sellele pikalt looklevale pea eranditult fashionistadest koosnevale külalistejärjekorrale.

Anu Rieberg – kollektsioon „Followed it”; Foto: Sander Antoniak

Pealtvaatajana on konkursside puhul haarav ka teatud võistlusmoment, pakkusin mitmele kollektsioonile oma peas nn kolmandat kohta või eriauhinda, kuni tuli järgmine wow-moment. Mitmed ERKI tänavused kollektsioonid olid loodud meestele. Tauri Västriku laheda punkpoweriga väga hästi läbimõeldud, isiklikust patsifismitunnetusest lähtuv unisex meestekollektsioon „Tyhik” sai muuseas väärika auhinna – noor disainer läheb nüüd Londonisse suvekursustele. Võidu saavutas Frida Jõe borrealistlik introvertsusest lähtuv kollektsioon „Perpetuum mobile”. Võidukollektsioon oli heamõttes häiriva esitusega: härmas-lillakate juustega zombikaunitarid mahedates ajatult stiilsetes läbikomponeeritud rõivastes, omamoodi isoleeritud, samas just seeläbi erilised.

Fotod: Sander Antoniak

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Vilve Unt – üle 30 aasta kogemust moemaailmas

Vilve Unt – üle 30 aasta kogemust moemaailmas

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Foto: Maiken Staak

Noore moekunstnikuna alustas Vilve Unt tööd Tallinna Moemajas, seejärel juhtis üle 20 aasta moedisainiosakonda Eesti Kunstiakadeemias (EKAs) ja on olnud ka moestilistika õppekava juht avatud akadeemias. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel moenäitusel ning esitles hiljuti Tallinna moenädalal oma uut talvist kollektsiooni „Promenade“. Vilve Unt jagas YU-le moetööstuse keeruliste toimemehhanismide kõrvalt saladuse, et parimad moemõtted tulevad tal hoopis bussis sõites. Elukogemuse kohta meenub Vilvel Karl Lagerfeldi öeldu: „Elu ei ole iludusvõistlus. Intelligents on see, mis kestma jääb, ilu ja noorus on hooajalised.“ Kui ma arutlen, kas Lagerfeld mõtles seda öeldes oma loomingu kandjatele, ütleb Vilve Unt muiates, et eks Lagerfeldki on juba päris eakas.

 

Milline on teie kõige esimene moemälestus?

Selle taga on tegelikult üks väike lugu, mis on seotud ka minu viimase Tallinna moenädala etendusega, kus mul tekkis mõte kasutada modelle, kes on grimeeritud vanemaks. Idee selleks andis lapsepõlvemälestus oma emast, kes tollel ajal, kuuekümnendatel, oli veidi üle 30 aasta vana. Minu emal oli alati soeng peas, kaelakee kaelas ja ta ei läinud kunagi ilma kübarata kodust välja. Mul on selline mälestus temast kinnistunud, kuigi me ei saa garanteerida, kas väikesel lapsel jääb nii konkreetseid pilte mällu, või on need pigem fotomälestused, kuna tol ajal tehti väga ilusaid kvaliteetfotosid. Mul on siiani alles pildid, kus tal on seljas kas samet- või pitskleit. Kui võrrelda generatsioone, siis tolle aja 30aastane ja tänapäeva 30aastane on nagu öö ja päev! Kasutasin selles moeetenduses ka kerget kuuekümnendate tunnetust. Palusin Anu Konzel modellid vanemaks grimeerida, et näidata, kuidas aeg inimest muudab. Püüdsin tuua vaatajani teadmise, et me kõik oleme ükskord sama vanad.

 

Millal te teadsite, et mood on teie kutsumus?

Öeldakse, et teatud asjad päritakse üle põlvkonna. Minu vanaema oli andekas käsitöötegija: kudus ja õmbles, kuna elu oli tol ajal selline, et paljud asjad tuli endal ise valmis teha. Mu emal polnud selleks otsest vajadust, aga heegeldamine oli temalgi lemmiktegevuseks. Ja kuna ema ei õmmelnud, siis järelikult pidin mina seda tegema hakkama, kui ma midagi moodsamat soovisin. Minu põhikoolis õppimise ajal oli võimalik õmblemine selgeks saada kohustuslikes käsitöötundides ja ilmus ka Tallinna Moemaja ajakiri Siluett koos lõikelehtedega. Mäletan, et Siluett oli nagu moepiibel, mida võis lõpmatuid kordi uuesti vaadata ja sirvida, ma arvan, et sealt ma saingi tõuke minna pärast keskkooli lõpetamist Eesti NSV riiklikku kunstiinstituuti (praegusesse EKAsse – toim) moekunsti õppima.

 

Kuidas oli töötada kaheksakümnendate Tallinna Moemajas?

Omaaegne Tallinna Moemaja oli enamiku moekunstnike unistuste töökoht, kus töötas kokku 11 kunstnikku ja peakunstnik. Tol ajal ei nimetatud meid disaineriteks, me olime moekunstnikud. Tallinna Moemaja aga teenindas õmblusvabrikuid üle Eesti ning igale vabrikule kavandas mudeleid kindel moekunstnik – kes tegi rohkem meestetooteid, kes ülerõivaid, kes naistele või lastele.

Kui mind noore kunstnikuna Tallinna Moemajja tööle kutsuti, siis minu esimesed kollektsioonid olid mõeldud õmblusvabrikule Noorus, mis asus Kiviõlis. Need olid laste- ja noorterõivad.

Kui igapäevane töö oli luua tööstuslikke kollektsioone, siis aastas kaks korda toimuvad moedemonstratsioonid olid kunstnikele pigem ideede realiseerimiseks. See oli võimalus oma loomingut suurel laval näha ja see oli väga uhke tunne, sest moeetendused läksid täissaalidele.

 

Kuidas on muutunud sellega võrreldes praeguste disainerite ja moemajade elu?

Kui päris aus olla, eks me kõik jälgime, mis Eesti kõige suuremas moeettevõttes Baltika Grupis toimub: millised brändid olid aastaid tagasi, kuidas on muutunud nende kontseptsioonid, mis on kadunud, mis juurde tekkinud – näiteks 2002. aastal loodud Monton, mis on kiirmoebränd. Ka mitu tootemarki, nagu Ivo Nikkolo ja Bastion, mis olid iseseisvad ja alustasid tegutsemist nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on praegu Baltika Grupi omanduses. Enamik Baltika disaineritest on aga EKA moeosakonna vilistlased ja olnud ka minu üliõpilased, ehk sellest on tingitud ka minu huvi. Eriti olen jälginud Ivo Nikkolo (tootemargi) tegemisi, kuna olen olnud aastaid selle lojaalne klient.

 

Kas moevaldkonnas on mugav ja mõttekas töötada hooaja kaupa?

Eks müügiperiood dikteerib. On kiirmoebrände, mis loovad kuus kuni kümme kollektsiooni aastas. Kvaliteetsemad tootemargid on kahe hooajaga: kevad-suvi, sügis-talv. Minu põhimõte on, et tooted peavad olema hooajaülesed. Kiirmoe teatud taandumismärke peaks olema juba näha. Kõik sõltub tarbija mõttemaailmast: kas teda mõjutab paljuräägitud keskkonnatemaatika, kas ta teadvustab ressursinappust, kas ta ostab odavat kiirmoodi ja viskab selle varsti minema, või investeerib kallimasse. Kui ma midagi ise loon, siis ma eeldan, et need tooted kestavad kaua.

 

Noored on mu meelest altimad kiirmoele, tahavad asju ära visata …

Praeguste 20–25aastaste noorte mõttemaailm on juba jõudnud muutuda. Need noored elavad globaalset elu. Nad on ühenduses maailmaga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ilma juhtmeta liikumine tekitab võimalusi. Neil on vabadus olla ühenduses, sõltumata sellest, kus nad asuvad, nad teavad kogu aeg, kus midagi toimub.

Infot on palju ja lõpuks loeb see, mis jääb pinnale, mida nemad uue põlvkonnana endale teadvustavad, mis on neile oluline. Eri generatsioonide mõttemaailmad ongi väga erinevad.

 

Mida tähendab jätkusuutlik mood? On see moesõna või on sellel ka suurem tähendus?

 Kui seda mõistet defineerima hakati – nüüd juba vähemalt kümme aastat tagasi, kui säästmine muutus teemaks –, siis paljude jaoks seostus see kasutatud rõivaste ümbertegemisega. Kas selline lähenemine on ka kulude poolest jätkusuutlik, on omaette küsimus. Tootmiskulud on suured ja selleks kulub palju aega. Tarbija on praeguseks niivõrd teadlik, et ettevõtetel on juba kohustus sotsiaalselt vastutada. Tänapäeval ei ole võimalik ressursse lõputult raisata, sest ostja tahab teada, kui keskkonnasõbralikult on toodetud ja kui õiglased on hinnad. Minu jaoks on kõige olulisem see, et minu tooted kootakse lõikesse nii, et ei teki kadusid. Kudumismasinat on võimalik reguleerida ja lõikesse kudumine on arvutisse sisse programmeeritud, nii ei teki lõikejääke ja kulud on minimeeritud. Minu kudumid on kootud kvaliteetsetest materjalidest ja kui keegi soovib, võib selle toote üles harutada ja taaskasutada, sellest ise midagi kududa. Kasutan Itaalia lõngasid, mille kasutusiga on palju pikem.

 

Kas see on mingi tekstiiliteaduse müüt, et mida värvilisem kangas, seda mürgisem?

Euroopas on kõik niivõrd reglementeeritud, eri sertifikaatide olemasolu on kohustuslik. Lasterõivaste puhul on see teema olulisem ja soovitatakse kasutada orgaanilist puuvilla. Ökopuuvill on kallim, aga me ei saa alati sertifikaate kontrollida, tootja vastutab …

 

Kas te oma kollektsiooni luues jälgite ka üldisi moesuundi?

 Ma olen teadlik sellest, mis moemaailmas toimub, mul on mälusoppi talletunud aastate jooksul väga palju infot, mis on eelnevalt olnud, ja see annab võimaluse analüüsida. See, kuhu mood liigub, on seotud tunnetusega ehk moedisaineritel peaks olema kuues meel, et maailmas toimuv kinni püüda. Ma tean neid süsteeme, kuidas miski muutub. Näiteks värvide kohta on võimalik öelda, et on teatud tsüklid, mille järgi moevärvid vahetuvad. Neid ennustusi tehakse pigem tööstuse reguleerimise huvides. Keemiatööstus toodab värve, mille järele tekib nõudlus, kuna värvikaardid on juba olemas. See omakorda mõjutab tekstiilitööstust. Seejärel toodetakse kangaid, mida messidel vastavates toonides pakutakse. Sealt see ring hakkab, öeldakse, et kaks aastat varem pannakse värvid paika.

 

Te tegelete moeloomes pigem isiklike teemadega. Teie puhul käib kunst ja mood käsikäes. Oma viimase kollektsiooni värvid valisite hoopis Kazimir Malevitši maali järgi.

Nagu ma alguses mainisin, õppisin ma omal ajal moekunsti (1974–1979). Võrreldes praeguste õppekavadega oli meil kunstiained rohkem ja tööstuslikku kavandamist vähem. Teatud mõttes on see mõjutanud mind siiamaani ja siit tekibki see segunemine. Kaks maailma – tänapäeva disaininõuded ja omaaegsed moekunsti õppimise teadmised – saavadki kokku. Ma töötan väga teadlikult ja ma pole kunagi pretendeerinud tööstuslikule disaintootele, vaid teatud käsitööhõng peab juures olema. Mulle meeldib mõte, et moel on kaks hinge: mõistusest lähtuv ratsionaalsus ja tundetasandilt emotsionaalsus.

Minu tegutsemisaeg loomevaldkonnas on olnud pikk, see käekiri, mis on välja kujunenud, on teatud mõttes muutumatu.

 

Milline maa on teie loomet mõjutanud, kas Skandinaavia maade stiil või hoopis idapoolne ornamentika?

Ma olen uuel Eesti ajal päris palju reisinud, kahjuks ainult Euroopas. Kui Londonis on mitu moenäitust korraga, siis ma lähen sinna või Pariisi või Milanosse. Nii kunsti- kui ka moenäitustelt jäävad mällu teatud detailid või värvikombinatsioonid, mis on mulle omased. Kui hakkan joonistama, siis see tuleb mulle paberile kaasa.

Viimase kollektsiooni värvid ja vihjed disainilahendustes on tõesti Peterburis kunstimuuseumis nähtud näitusest inspireeritud. Kazimir Malevitši maal „Punane maja“ mõjutas mind kuidagi alateadlikult. Ta on lihtsalt üks mu lemmikkunstnikke.

 

Kuidas te jõudsite koostööni oma ihufotograaf Maiken Staakiga?

Maikeniga puutusin kokku ühe väga konkreetse moefotoseeria tõttu ajakirjas Anne & Stiil. See oli nii ilus – selles fotoseerias oli hing sees. Paljud pildid võivad jätta külmaks, aga selle puhul vaatasin kohe, kes on fotograaf, kes stilist. Fotograaf oli Maiken Staak – minule tol ajal uus nimi, stilist oli Liis Plato. Enamiku minu fotoseeriate juures on olnud stilistiks just tema. Ta on olnud ka minu üliõpilane, õppinud EKA avatud akadeemias moestilistikat. Helistasin Liisile ja palusin tal kutsuda Maiken kohvikusse, et veenda teda minu etnoteemalist kollektsiooni pildistama. 2012. aastal oli võimalus koos ehtekunstnik Kärt Summatavetiga viia see kollektsioon Soome näitusele. Helsingi oli tol aastal Euroopa disainipealinn. Minu soov oli, et mu rõivad räägiksid lugu ja nende sees oleksid inimesed.

 

Kas saatsite Soome mannekeenide asemel Maiken Staaki fotod?

Jah, fotod ja torsod kostüümidega. Liis otsis kostüümidele õiged tüübid välja. Me ei kasutanud tavamõttes modelle, kuna kostüümidel olid erinevad lood taga: lesknaine, vanatüdruk, lapseootel pruut ja nii edasi. Lesknaise, keda kehastas näitleja, meeleolu ja need tunded tema näos – sellega ei saa hakkama tüdruk modelliagentuurist. Ta on seal pildil lesknaine. Selles seerias on paar fotot, mis on siiani mu lemmikud. See etnoteemaline kollektsioon „Valge pulm. Hall argipäev“ ja fotod on reisinud ringi nii Eestis, Sloveenias, Soomes kui ka Itaalias. Minu moefotoseeriatesse valib modellid tänaseni stilist, ma ise valikutesse ei sekku. Ma usaldan stilisti ja fotograafi, kuna see annab vabad käed neil oma visioon fotodesse panna ja minul on põnev lõpptulemust vaadata.

Koostööst Maikeniga meenub 2014. aasta Tallinna moenädala sõu „Mood 100“, kus iga moeõppejõud sai inspiratsiooniks ühe kümnendi ja mina valisin aasta 1914. See oli esimese maailmasõja aeg: mehed olid sõjas ning vastutus langes naistele, moes ja rõivastuses toimusid teatud muutused ja vabanemine. Minul tekkis selle teema tõttu kinnisidee saata lavale halastajaõde: valge rätiga, punane rist räti peal. Maiken ja Liis pildistasid selle kollektsiooni ära külmal kergelt lumisel talvepäeval. Mul on see A1 formaadis moefoto halastajaõest udusel lagunenud maja taustal kodus seinal. Täpselt nagu lahinguväli. Seda vaadates tekib tunne, et halastajaõde astub foto pealt välja – see on midagi müstilist.

 

Kas selleks, et midagi luua, on vaja oma ruumi, oma stuudiot? Või võib töötada ka neljakesi ühes toas?

 Ma võin öelda, kus tulevad mu parimad mõtted. See on juba aastaid nii olnud. Selle taga on teatud põhjused. Kui ma pärast lõpetamist tööle läksin, avastasin, et parimad mõtted tulevad pähe kõige kiiremal ajal. Sa oled sunnitud neil hetkedel nii kontsentreeritult mõtlema, sul ei ole enam valikut, sest tähtaeg kukub. Mina mõtlen väga palju ideid välja bussis, kui tööle sõidan. Minu jaoks on aju nagu arvuti kõvaketas, kuhu kõik on talletunud, ning kui kell kukub, tuleb õige mõte ka tänaval kõndides.

Mina ei istu mitte kunagi laua taga, valge paber ees. Ma istun sinna siis, kui mul on idee juba peas olemas, ning teen kiiresti visandid paberile.

 

Kas te vaatate ka, mida inimesed tänaval kannavad?

 Ma praegugi vaatan, mis inimestel seljas on (istume nii, et Vilve Undil on vaade Solarise keskuse treppidele – toim). Domineerib must värv, teksased ja mugavus. Kui aga üldse tänavapilti vaadata, siis ma mõtlen pigem seda, arvestades tohutuid moebrändide pakkumisi, et kes need riided kõik ära ostab? Mugavus on tänavapildi järgi esmane kriteerium. Ning me tänavapilt on uskumatult värvivaene. See ei tundu olevat kooskõlas pakutavaga.

Kui veel teooriatest rääkida, siis ei eksisteeri ka enam tootemargilojaalsust sellisel moel, mis oli aastaid tagasi. Kiirmood hakkab mingil määral taanduma ja aeglane mood näitab juba tagasituleku märke. Ostetakse pigem üksik kallis niinimetatud staar-ese, millel on oma tähendus. Selle ühe toote ümber ehitatakse ülejäänud garderoob. Oma emotsioonid elatakse välja sellise monotoote peal. Ma arvan, et see tootemarkide hiilgeaeg, mis oli kaheksakümnendatel, ei tule enam tagasi. Pealaest jalatallani total look on arvatavasti minevik.

 

Kahju muidugi …

Aga kuidas suhtute karusnaha kandmisesse?

Kuidas inimkond üldse oleks eksisteerinud, kui ta omale loomanahka poleks ümber pannud? Sõditakse karusloomakasvanduste vastu, aga ei ole keelatud minna metsa jahile …

 

Mida te soovitate noortele moedisainihuvilistele, kes võib-olla pole veel selle eriala kasuks otsustanud?

Kui looming pakub naudingut, siis tuleb seda teha. Ma ise naudin moeloomist. Ma ei teinud seda, kui juhatasin EKAs moeosakonda, aga nüüd küll, kui aega on rohkem. Ja parim tasu on see, kui keegi lihtsalt läheb mööda ja ütleb, et väga ilus oli.

 

Või kui keegi tuleb vastu ja kannab.

Eks ta on minu jaoks praegu rohkem selline eneseteostus. Aga kui keegi kannab minu loodut, siis ütlen mina, et väga ilus on …

2013 Hõbenõela võidutöö, Foto: Maiken Staak, Stilist: Karl Keskla

2015 TFW kleit Hullusärk, juubelinäitusel 2016 Moel on 2 hinge; Foto: Maiken Staak; Stilist Johanna Eenma

Üks Vilve lemmikutest-2013.-a-Helsingi-Eesti-saatkonnas-näitus-HALO-foto-Maiken-Staak-stilist-Liis-Plato-peaehted-Kärt-Summatavet.

Vilve-Unt_TFW_foto-Erlend-Štaub

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone