Mäng toiduga

Mäng toiduga

Mäng toiduga

Kunagi ei ole päris ükskõik, kas vürtsiliha või maasikavaht, neoonroheline salat või mahejahukeeks. Salatilehti võib segada ükskõik millega suhkrusest koorest basiilikumaitselise oliiviõlini. Olgu vahel on lihtsalt nälg, aga meeled tasub erinevustele ikka avatud hoida. Lõplikult ei ole päris ära fikseeritud, kus lõppeb allergia ning algab trend. Hüüatused: „OMG! Kui see kook on gluteeni vaba, siis ma hakkan ka talumatuks!” on meie tegelikkus. Toitu ei pea alati nii tõsiselt võtma, öölokaalis võib vahel ka piima tellida. Toiduga katsetamine ei ole enam kellelegi keelatud mäng.

Moemaailma hiilgavamad läbikukkumised

Moemaailma hiilgavamad läbikukkumised

Moemaailma suuri edulugusid jälgime kasvava huviga ja ikoonilisemaid teame ammu peast. Hoopis vähem mõtleme millegipärast ebaõnnestumistele, mille on läbinud selle maailma kroonimata kuningad ja unustatud tähed. Oma sädeleva glamuurse pinnakihi all on moemaailm julm ja ettearvamatu. Me võime proovida ennustada trende täpselt ette, arvutada kindalt kasumit, turundada ja töödelda sihtgruppe, aga sellise tuima kalkulatsiooni ja vaimustusevaba suhtumisega ei loo keegi kunagi püsivat moeväärtust. Moodi ei maksa ka ülearu fetišeerida. Kuigi mood võib olla osa kõrgkunstist või ulmelisest tehnoloogiast, siis moemaailma sisemisi ja tugevamaid niite tõmbab ikkagi moetööstus. Muidugi ei tohiks tööstuslikult mõeldes mööda vaadata üksikutest inimestest: disaineritest, õmblejatest, juuksuritest, fotograafidest, stilistidest, meikaritest, modellidest ja ennekõike moefännidest. Moepublikust veel mõjuvõimsam on siiski moetarbija – moetoiduahela kõige olulisem ja kindlasti mitte viimane lüli.

Alates nullindate “heroiin-šikist” Kate Mossist tekib ikka ja jälle noori modelle, kes loovad äpardustest oma eduloo. Nad käituvad juba teadlikult paheliselt, kui komistavad laval – jagavad seda juhtumit vlogides ise edasi – püüavad sensatsiooni. Modell ei ole enam kättesaamatu kaunitar ja kõrk diiva, vaid pisut segamini juustega suitsetav tütarlaps kõrvalt trepikojast. Iluideaalgi  ei ole ammu enam klassikaline ega ka ülearu peenike. Ma elame pigem moevideote ja Instagrami fotode paraleelmaailmas, kus julge soeng loeb rohkem kui pikad jalad ja numbrid ei loe enam niipalju kui värvid ja poosid. Moodsad modellid mängivad muuseas oma ebatavalise ninakuju homseks ihaldusobjektiks, toovad transsoolisuse šikilt linnatänavatele jne. Need minilood on mõnusad näited sellest, et moemaailm pole enam ülearu tõsine ja kellegi käes ei saa olla supermodellistaatus enam kauem kui üks kuu.

Noortele pakub võimalusi juurde modelliagentuuri skautide uute nägude otsimine. Võimalus olla uus nägu, mängides oma iluvead välja oma tugevuseks. Moemaailm vajab paraku sarnast sensatsioonilist üllatusmomenti kuuajalise intervalliga ka moetoodete näol. Selline kiire tempo laastab meie keskkonda nii tootmise kui ülejääkide näol, suretab välja ehtsad käsitöömeistrid ning tekitab lõpuks ka tarbijas väsinud küllastumuse. Moesuundi, mis selle tarbimistsükli vastu ujuvad, on mitmeid: taaskastusmood ja aeglane mood (slow fashion), vintage mood jt. Neid kõiki vaadati kümne aasta eest kui veidrusi, vaid teatud kitsale grupile sobivat, omamoodi hukule määratuna, vaid korra esilekerkivat või kui nišši.

Nüüd on slow fashion aga hakanud vaikselt pead tõstma ja vintage levinud palju laiemas moetarbimissfääris, kui me ealeski ette kujutada oskaksime. Sophia Amoruso, kuulsa moeraamatu Girlboss autor, alustas oma tähelendu just vintage-äriga, jõudes prahipoodidest kõrgmoemaailma. Enne seda pidi tütarlaps varastes kahekümnendates töötama kümnel erineval töökohal, lugema 1990. aastate lapsele kohaselt mitmeid start-up äriraamatuid jne. Te teate, millest ma räägin, kui vaatate Netflixi noortesarja “Girboss”. Sofia värvikaid läbikukkumisi ja juhuslikke õnnestumisi moemaailma äärealadel võime jälgida kui kaasaegset moe-edulugu. Kuigi algus on veidi justkui klassikaline “kingapoest Voguei” stsenaarium, siis Girlbossi lugu näitab ilmekalt, kuivõrd lihtne on teha asju ise, sul on vaja selleks vaid odavat fotokaamerat ja internetiühendust ja suurt kirge. Kui tekib hirm, meie karmi kapitalistliku ühiskonna tuultes ikka tekib, et niimoodi võivad kõik teised ka, siis meenutan, et konks on selles, et kirge ei saa kunagi kohusetundlikult kultiveerida ega püüdlikult võltsida. Tavaliselt on see, mille pärast teised sind veidraks peavad, X-faktor, mille sa neile lõpuks kümnekordse hinnaga maha müüd. Ja ma ei räägi siinkohal tegelikult enam vintage’st.

Inspiratsioonitsitaadid võivad sulle viieks minutiks edumaa anda, aga tegelikult ei hooli mitte keegi niikuinii, kui sa oled juba kaotamas. Kaotada võid sa oma positsiooni, turuosa, halvimal juhul just selle, imelise seletamatu andevälgatuse, millega üldse alguses oma austajate südamed võitsid. Kaotamine on valus. Kui üks kollektsioon võidab heakskiidu nii tööstuses, meedias kui tänaval, siis ära pinguta, et järgmine vastaks kardetavasti kordades kasvanud ootustele. Sinult oodatakse tegelikult just seda, mida juba teed. Enda kordamine tundub võib-olla igav, sensatsioonivaba ja lahja – pooled inimesed aga pole Sind ja Su annet veel avastanudki. Mine aeglaselt edasi, ära keskendu show’le ja ambitsioonika kollektsiooni koostamisele, tee asju, mida tunned, et sobivad Sulle ja tajud, et teisel on vaja.

Moemaailma suursündmus on muidugi moeshow. Selle õnnestumise määrab moekriitika: moeajakirjanike, blogijate, moegurmaanide jt influenceri’te tagasiside. Lihtsast disainerist võib tänu sensatsioonilisele show’le saada superstaar, kui ta valdab etenduskunsti, tabab hetke ja vapustab. Räppar ja disainer Kanye West sai aasta eest hakkama väidetavalt täielikult läbikukkunud moeshowga “Yeezy Season 4”. Kõik, mida Kanye West puudutab, muutub kullaks –  nii nad räägivad, aga seekord juhtus vastupidi. Moedemonstratsioon ärritas fashionista’sid, kes pidid selle algust mitmeid tunde ootama ja keda loksutati lihtsate ja rahvast täis bussiga toimumiskohta. Yeezy neljas show vihastas välja peenetundelised moekriitikud, kes ei suutnud vaadata tunniajalise minimaalse süntesaatorimuusika taustal palavas pargis järjest minestuseäärel värisevaid modelle. Enamus väljaannetes tembeldati Kanye Westi neljas moeshow kaoseks. Kanye West muidugi ei panusta kogu oma raha ja jõudu ühele tööle. Tal on nõutud esineja ja produtsendina erinevalt noorest algajast disainerist võimalus alati läbi kukkuda ning pühkida tolm põlvedelt ja uhkelt edasi astuda. Seda enam hämmastab tema järjekindlus pürgida just moedisaini tippnimede hulka.

Moemaailm arvab, et Kanye West on sissetungija, mees kellel pole disainiannet, mees kes ei tunne reegleid. Nad tajuvad tema moeloomes pingutust kuuluda maailma, kus teda ei aktsepteerita. Ma usun, et Kanye West vilistab nendele reeglitele, mängib oma moemänge järjekindalt edasi. Ta ei karda läbi kukkuda ega oma mainet rikkuda. Ja võibolla kriitikud ei muutu tema suhtes eal leebemaks, mõni irvitab, mõni ahastab, aga trendikad noored tänaval juba kannavad. Moodi ei saa mõõta moekirjutiste ja aktsepteeritud hea kunstimaitse mõõdupuuga, mood peakski tulema tänavalt. Kanye West tabab ära selle räpparitele omase tänava-cool’i. Tema järgmine show, mis lasi kõneleda rõivastel endil, oli juba palju pretensioonitum. Mis siis sellest, et industry sind ei hinda ja peened moe-eeskirjad on rikutud. Inimesed tänaval kannavad ja lõppude lõpuks loebki vaid see.

Jõudes tagasi moetööstuse hukatusliku masinavärgi juurde, oleks ilmekas näide USA tänavamoe kultusrbändi American Apparel’i lugu. Igaks juhuks meenutan, et American Apparel oli see cool bränd, mille eeskujul me veel paar aastat tagasi kõikide suveriiete juures sportpõlvikuid kandsime ja mille saidilt me oma peikasid lihtalt eemale kiskuma pidime. Pean tunnistama, et minu südame võitis ka nende kodulehekülje moekataloog just tänu oma eluliste ja totaalselt seksikate tootefotode abil. Kataloogis ei kasutatud vist kunagi päris modelle, tollel ajal mõjus see võõristusefektina, aga samas kummastavalt ligitõmbavalt. Firma omanik Dov Charney ei teinud väidetavalt mittenkunagi kompromisse oma visioonis.

Kompromissitus igal tasandil oli kindlasti Charney tugevus, sest mis võiks olla lahedam kui end mitte millestki ega kellestki mõjutada lasta. Kui teised riidefirmad müüsid 1990. aastatel hulgaliselt  laiu grunge-särke, jäi American Apprael oma keharõhutava naiseliku T-särgi mudeli juurde kindlaks. Seesama omadus mitte kedagi teist kuulata mehe firma ka hukutas. Majandusteadlased võivad rääkida siin kalkulatsioonidest ja pankrotist, aga peamine on tuua välja lihtsalt juhi raske iseloom. Üksikloojana võidki olla vastuvoolu ujuv geenius, aga brändijuhtimine vajab ka nn pehmeid oskusi, kahjuks ei tuleks kaastunne ja teiste mõistmine. Naljakas paralleel oleks naturalisti Emil Zola põhjendamatult alahinnatud romaan “Daamide õnn”, mille lugu on samuti seotud geeniusest moebossi saagaga. Mees, kes müüb naistele nende oma edevuse suhteliselt edukalt maha. Kas on märgiline, et E. Zola moeraamatust hiljuti tehtud telesari keskendub pigem romantilisele ja vähem tööstuslikule süžeeliinile?

Kokkuvõttes ole võimalik niikuinii välja arvutada, mida me rõivaid tarbides moelt ootame: nime, kvaliteeti või efekti. Millal me tüdime ja millal me vajame midagi põhjapanevalt uut. Ei ole ka vahet, kas kukud moelava trepil või suure kaarega koos kogu oma hiigelsuure moebrändi võrgustikuga. Ma arvan kõige suurem läbikukkumine moes oleks juba ette loobuda moemaailma sekkumisest ja panustamisest –  passiivselt tarbida ja moe üle mitte pead murda.

 

 

Montoniga merel

Montoniga merel

 

Montoni disaineritel oli au ka tänavu disainida meie sportlaste Olümpia garderoob. Meil oli au seda kuningliku kruiisilaeva Viktoria I pardal näha.

Laeva alumisel tekil oli taliolümpiale kohaselt mõnusalt karge jahedus. Peeti pidulikke kõnesid, millest jäi meelde mõte, et meri on meie vabadus. Kollektsioon ise oli samamoodi karge. Kujutlen juba, kuidas need lumivalged pikad talvemantlid on ideaalne taust kaelaseotud kuldmedalitele. Rõõm tõdeda, et sportlane ei pea veetma oma vaba aega helesinises dressis, sest kõik esitletud kardiganid, bleiserid ja polosärgid mõjusid aristokraatlikult ja professionaalselt.

Mul on väga uhke tunne, et meie sportlased on tulevastel Olümpiamängudel nii šikid!  Ja loomulikult ei lähe me Pyeong Changi vaid stiiliga lööma.

 

Tekst ja fotod Erika Renel

Kudumitest litriteni glamuur TFW lõpusirgel

Kudumitest litriteni glamuur TFW lõpusirgel

 

Tallinn Fashion Weeki viimane päev Vaba Lava teatrisaalis algas paljutõotavalt. Kavas olid Piret Kuresaar ja Vilve Unt, kes on muidugi meie Eesti moemaailma särav staar. Oma värskes kollektsioonis äratas disainer ellu omaaegsete kodukootud kudumite mustrid ning avas need uues ja kaasaegses võtmes pehme ja lihtsa vormiga.

Ma pidin pingilt maha kukkuma, mõistes milline stilistika oli Vilve Undi show‘l. Täpselt see, mida mina ja kõik teised pisut boheemlaslikud ning hingelt retrousku naised armastavad – 1970. aastate Silueti moejoonistuste soe ja läikiv värvigamma ja 1960. aastate kelmikas siirus – kõik väga šikis võtmes. Vilve Undi varasematest kollektsioonidest meenuv militaarne joon üllatab ikka oma ajatu power’iga. Vaatasin neid denimisiniseid ja tuhkhalle särkkleite ja overalle mõeldes, kuidas nii lihtne asi võib olla nii jalustrabavalt cool.

Vilve Unt. Fotod: Erlend Štaub

 

Piret Kuresaare kollektsioonist saavad kindlasti hitiks neoonvärvilaikudega soojad kašmiirmantlid. Õnneks oli ka kapuutsidega versioone! Ootan juba neid meie tänavatele.

Piret Kuresaar Design. Fotod: Erlend Štaub

 

Liina Steini show ajal istus mu kõrval moehuviline mees, kes oli suhteliselt hämmingus liigotseset seksikusest ja kaheldavast moeväärtusest. Ta mainis pärast mulle, et keegi äkki peaks sellest kriitiliselt kirjutama. Ma ütlesin: “Sind Londonist tulnuna võib see hämmastada, aga mind küll mitte!” Ma olen idaeurooplane ja ma ei häbene seda kunagi. Ma arvan, et L. Steingi plõksib meelega, tal on oma sihtgrupp, omad modellid – tüdrukud ööklubist – selles kõiges on teatud stiilipuhtust. Ja noh, mis siin salata, mul on lihtsalt vaja sügiseks seda mürkrohelist (siiralt loodan, et võltskarvakraega) jakki!

Liina Stein. Fotod: Sander Antoniak

 

Kolmeteistkümnenda moenädala lõpetasid ühenduse Embassy of Fashion moekunstnikud Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo. Ikkagi neljas päev moodi ja ma ajasin juba need kolm andekat disainerit ja nende pidulikumale moele keksenduvat disainikollketsiooni kõik omavahel segi. Mäletan, et värvilised näkineiud ujusid videos ja hiljem oli laval kihvtid soomustüdrukud, taas võitmatut glitterpowerit. Keitlin Bachmanni loodud kiisukesed flitrisid natuke Moschino ja tänavamoega. Riina Põldroosi modellid kandsid kinky’sid tähekesega saapaid, mida ma kohe kodus järgi tegema hakkan. Kui liblikaid oli Bachmanni kollektsioonis liigagi palju, siis  Põldroosi tähemotiiv ei väsita mind kunagi. Aldo Järvsoo kirevad šamaanitarid said põhjendatult suure aplausi ja püsti tõusnud pildistajate arvu järgi aimates ka rohekelt instafeimi.

Riina Põldroos. Fotod: Sander Antoniak

Täpselt samamoodi nagu neljapäevasel moeõhtul, tippisin läbi vihma kontsades koju. Seekord pidin tänava lõpus kingad jalast võtma, sest kraapisid. Hakkasin mõtlema, et ega mul vist palju selle võluva helelilla südamedekolteega Liina Steini disainerkleidi või Riina Põldroosi helesinise pikalõhikuga litritega kleidiga peale hakata ei ole, kui ma ei suuda isegi väärikalt kontsades koju minna. Aga olles moe-show’l, eriti nii ägedal kui seda on Tallinn Fashon Week, tekib tunne, et kõik on võimalik, ka glamuur.

Tekst: Erika Renel

Fotod: Sander Antoniak & Erlend Štaub

Moenädala Tallinn Fashion Week 2017 teine litrisärane ja kosmiliselt gläm show

Moenädala Tallinn Fashion Week 2017 teine litrisärane ja kosmiliselt gläm show

FOTO: Erlend Štaub

FOTO: Erlend Štaub

Eile toimus Telliskivis Vaba Laval Tallinna Moenädalala Tallinn Fashion Week teine vaimustav moepäev. Moepubliku ette toodi rõivabrändide Sirimiri, Mammu Couture, Iris Janvier ja Tallinn Dolls by Karolin Kuusik uued kollektsioonid. Nägime niivõrd erinevaid tahke Eesti piduliku moe paremikust, et üldpildi väljajoonistamine muutub aina keerulisemaks.

Teise päeva avashow esimene etteaste oli seekord Tartu brändi Sirimiri päralt. Sirimiri on see põhjamaiselt sädelev muinasjutt, mida tahaks endaga igapäevaselt kaasas kanda üks hingelt unistaja, kuid tegelikult väga asjalik naine. Kui trükikangaste puhul jääb disainer tihti lootma pildi mõjule ning lõige ei tundu alati üllatav, siis seekord vaimustas mind just lõikeline lahendus: tavalistest pikemad kolmveerand-varrukad pastelsetel hõlmikkleitidel. Väike praktiline nüke, mis muudab kleidid ka jõulisemate käsivartega naiste seljas eeterlikult hõrguks. Ja mitte ainul trükikangas vaid ka ilukirjandusest inspireeritud tikandid. Fashionistad meenutasid veel päeva lõpus  baaris Kärbes  seda Sirimiri tikitud seljaosaga kohevalt sooja mantlit.

Sirimirile järgnes Mammu Couture, kes tõi prantsuse tänavamuusika saatel lavale kelmikad Pariisi kaunitarid Eesti võtmes. Olin esmalt pisut skeptiline, et äkki tuleb show liiga magus ja roosiline – minusugusele hingelt karatekid‘ naisele sobimatu – aga vastupidi. Ma juba unistan omale sõbranna pulmaks seda maani helerohelist puhvseelikut, mis muide nagu kõik teised Mammu Couture`i esitletud hõrgutised on ainueksemplar. Kas mängus oli ehtpransuslik atmosfäär või kaharate kleitide ikooniline stiililahendus, aga kaks modelli nägid välja täpselt nagu Audrey Hepburn. See moeshow aina üllatas, tahtsin julgemalt kaasa elada nagu mu kõrval istuva slaavi moekaunitari laps. Hämmastavalt stiilse briti koolitüdruku rõivais kusagil kuueaastane plika plaksutas julget ja lausus kohati kõva häälega tunnustavalt: „Uhh tõ!” Ma mõtlesin umbes sama, kui nägin Mammu Couture glitter-taskutega peokleite.

Mind vaimustas veel tänavuse Tallinn Fahion Week`i moepubliku klassikaline ilu. Kaunid naised kandsid Eesti moeloojate ja moemajade loomingut istusid sirgelt ja käitusid veetlevalt. Rõõmustasin, et on möödumas swagstiili kõrgajad, kui moeshowle tuli demonstratiivselt nokatsi ja dressiga nagu kõrvalmaja Rimisse. Ikkagi Tallinna suurim moeüritus, selle nimel tasub vaeva näha.

Järgnev Iris Janvieri moeetendus vapustas showga: lasergeomeetria, DJ-de täpselt timmitud apokalüptilised muusikapalad – tõeliselt läbikombineeritud vaatemäng moesõbrale. Iris Janvieri Uni-sexikad lõiked ja glitter-detailid mõjusid totaalse powerisüstina. Autoritaarse ja rõhutatult šikki kosmoseviidetega pikitud kollektsiooni haakus maitseka kelmikusena sädelev 80ndatest inspireeritud over-size kudum. Alati on rõõm näha laval kantavaid rõivaid, mis annavad igapäevasündmustele galaktilise mõõtme. Täiesti muuseas tuli esitlusele pealaest jalatallani samurai look. Wow! Muuseas mu moesõnavara täienes sõnaga žakaarkangas ehk jaquard, kuna Iris Janvieri punastesse 60ndate lõikega jakkidesse oli sissekootud just selline reljeefne muster.

 

Teist moepäeva jäi lõpetama Tallinn Dolls by Karolin Kuusik. Karolin Kuusik mängis seekord laval mitut tüüpi nukkudega: moodsate, boheemlike, superstaarilike ja saatuslikega. Modellide vahel jalutasid uljalt tuntud naised eesti meelelahutusmaailmast. Nii armas oli näha Lenna Kuurmaad modellide seas, kujutasin ette, et oleksin isegi tema veidi moodi pisike, kui peaksin poodiumil käima. Kui moemaastikul tõstab pead sametkanga kasutus, ka Tallinna Moenädal kinnitas seda läbi mitme esitluse, siis Tallinn Dolls`i saatuslikud sametkleidi olid lummavad, otsekui filmist. Samet polnud Karolin Kuusiku kollektsioonis kohal vaid sellepärast, et ta on moes, vaid seepärast, et ta on vältimatu.

  

 

Tippisin soojas sügisvihmas Kalamaja romantiliselt valgustatud kohvikulaternakettide alt  koju ja olin juba ette elevil, mida toob kolmeteistkümnes Tallinn Fashion Week meile veel edasistel päevadel selle nädala lõpus. Varsti postitame ka oma fotogalerii eilsest üritusest.

Teks: Erika Renel

Fotod: Erlend Štaub

FOTO: Erlend Štaub