Moemaailma hiilgavamad läbikukkumised

Moemaailma hiilgavamad läbikukkumised

Moemaailma suuri edulugusid jälgime kasvava huviga ja ikoonilisemaid teame ammu peast. Hoopis vähem mõtleme millegipärast ebaõnnestumistele, mille on läbinud selle maailma kroonimata kuningad ja unustatud tähed. Oma sädeleva glamuurse pinnakihi all on moemaailm julm ja ettearvamatu. Me võime proovida ennustada trende täpselt ette, arvutada kindalt kasumit, turundada ja töödelda sihtgruppe, aga sellise tuima kalkulatsiooni ja vaimustusevaba suhtumisega ei loo keegi kunagi püsivat moeväärtust. Moodi ei maksa ka ülearu fetišeerida. Kuigi mood võib olla osa kõrgkunstist või ulmelisest tehnoloogiast, siis moemaailma sisemisi ja tugevamaid niite tõmbab ikkagi moetööstus. Muidugi ei tohiks tööstuslikult mõeldes mööda vaadata üksikutest inimestest: disaineritest, õmblejatest, juuksuritest, fotograafidest, stilistidest, meikaritest, modellidest ja ennekõike moefännidest. Moepublikust veel mõjuvõimsam on siiski moetarbija – moetoiduahela kõige olulisem ja kindlasti mitte viimane lüli.

Alates nullindate “heroiin-šikist” Kate Mossist tekib ikka ja jälle noori modelle, kes loovad äpardustest oma eduloo. Nad käituvad juba teadlikult paheliselt, kui komistavad laval – jagavad seda juhtumit vlogides ise edasi – püüavad sensatsiooni. Modell ei ole enam kättesaamatu kaunitar ja kõrk diiva, vaid pisut segamini juustega suitsetav tütarlaps kõrvalt trepikojast. Iluideaalgi  ei ole ammu enam klassikaline ega ka ülearu peenike. Ma elame pigem moevideote ja Instagrami fotode paraleelmaailmas, kus julge soeng loeb rohkem kui pikad jalad ja numbrid ei loe enam niipalju kui värvid ja poosid. Moodsad modellid mängivad muuseas oma ebatavalise ninakuju homseks ihaldusobjektiks, toovad transsoolisuse šikilt linnatänavatele jne. Need minilood on mõnusad näited sellest, et moemaailm pole enam ülearu tõsine ja kellegi käes ei saa olla supermodellistaatus enam kauem kui üks kuu.

Noortele pakub võimalusi juurde modelliagentuuri skautide uute nägude otsimine. Võimalus olla uus nägu, mängides oma iluvead välja oma tugevuseks. Moemaailm vajab paraku sarnast sensatsioonilist üllatusmomenti kuuajalise intervalliga ka moetoodete näol. Selline kiire tempo laastab meie keskkonda nii tootmise kui ülejääkide näol, suretab välja ehtsad käsitöömeistrid ning tekitab lõpuks ka tarbijas väsinud küllastumuse. Moesuundi, mis selle tarbimistsükli vastu ujuvad, on mitmeid: taaskastusmood ja aeglane mood (slow fashion), vintage mood jt. Neid kõiki vaadati kümne aasta eest kui veidrusi, vaid teatud kitsale grupile sobivat, omamoodi hukule määratuna, vaid korra esilekerkivat või kui nišši.

Nüüd on slow fashion aga hakanud vaikselt pead tõstma ja vintage levinud palju laiemas moetarbimissfääris, kui me ealeski ette kujutada oskaksime. Sophia Amoruso, kuulsa moeraamatu Girlboss autor, alustas oma tähelendu just vintage-äriga, jõudes prahipoodidest kõrgmoemaailma. Enne seda pidi tütarlaps varastes kahekümnendates töötama kümnel erineval töökohal, lugema 1990. aastate lapsele kohaselt mitmeid start-up äriraamatuid jne. Te teate, millest ma räägin, kui vaatate Netflixi noortesarja “Girboss”. Sofia värvikaid läbikukkumisi ja juhuslikke õnnestumisi moemaailma äärealadel võime jälgida kui kaasaegset moe-edulugu. Kuigi algus on veidi justkui klassikaline “kingapoest Voguei” stsenaarium, siis Girlbossi lugu näitab ilmekalt, kuivõrd lihtne on teha asju ise, sul on vaja selleks vaid odavat fotokaamerat ja internetiühendust ja suurt kirge. Kui tekib hirm, meie karmi kapitalistliku ühiskonna tuultes ikka tekib, et niimoodi võivad kõik teised ka, siis meenutan, et konks on selles, et kirge ei saa kunagi kohusetundlikult kultiveerida ega püüdlikult võltsida. Tavaliselt on see, mille pärast teised sind veidraks peavad, X-faktor, mille sa neile lõpuks kümnekordse hinnaga maha müüd. Ja ma ei räägi siinkohal tegelikult enam vintage’st.

Inspiratsioonitsitaadid võivad sulle viieks minutiks edumaa anda, aga tegelikult ei hooli mitte keegi niikuinii, kui sa oled juba kaotamas. Kaotada võid sa oma positsiooni, turuosa, halvimal juhul just selle, imelise seletamatu andevälgatuse, millega üldse alguses oma austajate südamed võitsid. Kaotamine on valus. Kui üks kollektsioon võidab heakskiidu nii tööstuses, meedias kui tänaval, siis ära pinguta, et järgmine vastaks kardetavasti kordades kasvanud ootustele. Sinult oodatakse tegelikult just seda, mida juba teed. Enda kordamine tundub võib-olla igav, sensatsioonivaba ja lahja – pooled inimesed aga pole Sind ja Su annet veel avastanudki. Mine aeglaselt edasi, ära keskendu show’le ja ambitsioonika kollektsiooni koostamisele, tee asju, mida tunned, et sobivad Sulle ja tajud, et teisel on vaja.

Moemaailma suursündmus on muidugi moeshow. Selle õnnestumise määrab moekriitika: moeajakirjanike, blogijate, moegurmaanide jt influenceri’te tagasiside. Lihtsast disainerist võib tänu sensatsioonilisele show’le saada superstaar, kui ta valdab etenduskunsti, tabab hetke ja vapustab. Räppar ja disainer Kanye West sai aasta eest hakkama väidetavalt täielikult läbikukkunud moeshowga “Yeezy Season 4”. Kõik, mida Kanye West puudutab, muutub kullaks –  nii nad räägivad, aga seekord juhtus vastupidi. Moedemonstratsioon ärritas fashionista’sid, kes pidid selle algust mitmeid tunde ootama ja keda loksutati lihtsate ja rahvast täis bussiga toimumiskohta. Yeezy neljas show vihastas välja peenetundelised moekriitikud, kes ei suutnud vaadata tunniajalise minimaalse süntesaatorimuusika taustal palavas pargis järjest minestuseäärel värisevaid modelle. Enamus väljaannetes tembeldati Kanye Westi neljas moeshow kaoseks. Kanye West muidugi ei panusta kogu oma raha ja jõudu ühele tööle. Tal on nõutud esineja ja produtsendina erinevalt noorest algajast disainerist võimalus alati läbi kukkuda ning pühkida tolm põlvedelt ja uhkelt edasi astuda. Seda enam hämmastab tema järjekindlus pürgida just moedisaini tippnimede hulka.

Moemaailm arvab, et Kanye West on sissetungija, mees kellel pole disainiannet, mees kes ei tunne reegleid. Nad tajuvad tema moeloomes pingutust kuuluda maailma, kus teda ei aktsepteerita. Ma usun, et Kanye West vilistab nendele reeglitele, mängib oma moemänge järjekindalt edasi. Ta ei karda läbi kukkuda ega oma mainet rikkuda. Ja võibolla kriitikud ei muutu tema suhtes eal leebemaks, mõni irvitab, mõni ahastab, aga trendikad noored tänaval juba kannavad. Moodi ei saa mõõta moekirjutiste ja aktsepteeritud hea kunstimaitse mõõdupuuga, mood peakski tulema tänavalt. Kanye West tabab ära selle räpparitele omase tänava-cool’i. Tema järgmine show, mis lasi kõneleda rõivastel endil, oli juba palju pretensioonitum. Mis siis sellest, et industry sind ei hinda ja peened moe-eeskirjad on rikutud. Inimesed tänaval kannavad ja lõppude lõpuks loebki vaid see.

Jõudes tagasi moetööstuse hukatusliku masinavärgi juurde, oleks ilmekas näide USA tänavamoe kultusrbändi American Apparel’i lugu. Igaks juhuks meenutan, et American Apparel oli see cool bränd, mille eeskujul me veel paar aastat tagasi kõikide suveriiete juures sportpõlvikuid kandsime ja mille saidilt me oma peikasid lihtalt eemale kiskuma pidime. Pean tunnistama, et minu südame võitis ka nende kodulehekülje moekataloog just tänu oma eluliste ja totaalselt seksikate tootefotode abil. Kataloogis ei kasutatud vist kunagi päris modelle, tollel ajal mõjus see võõristusefektina, aga samas kummastavalt ligitõmbavalt. Firma omanik Dov Charney ei teinud väidetavalt mittenkunagi kompromisse oma visioonis.

Kompromissitus igal tasandil oli kindlasti Charney tugevus, sest mis võiks olla lahedam kui end mitte millestki ega kellestki mõjutada lasta. Kui teised riidefirmad müüsid 1990. aastatel hulgaliselt  laiu grunge-särke, jäi American Apprael oma keharõhutava naiseliku T-särgi mudeli juurde kindlaks. Seesama omadus mitte kedagi teist kuulata mehe firma ka hukutas. Majandusteadlased võivad rääkida siin kalkulatsioonidest ja pankrotist, aga peamine on tuua välja lihtsalt juhi raske iseloom. Üksikloojana võidki olla vastuvoolu ujuv geenius, aga brändijuhtimine vajab ka nn pehmeid oskusi, kahjuks ei tuleks kaastunne ja teiste mõistmine. Naljakas paralleel oleks naturalisti Emil Zola põhjendamatult alahinnatud romaan “Daamide õnn”, mille lugu on samuti seotud geeniusest moebossi saagaga. Mees, kes müüb naistele nende oma edevuse suhteliselt edukalt maha. Kas on märgiline, et E. Zola moeraamatust hiljuti tehtud telesari keskendub pigem romantilisele ja vähem tööstuslikule süžeeliinile?

Kokkuvõttes ole võimalik niikuinii välja arvutada, mida me rõivaid tarbides moelt ootame: nime, kvaliteeti või efekti. Millal me tüdime ja millal me vajame midagi põhjapanevalt uut. Ei ole ka vahet, kas kukud moelava trepil või suure kaarega koos kogu oma hiigelsuure moebrändi võrgustikuga. Ma arvan kõige suurem läbikukkumine moes oleks juba ette loobuda moemaailma sekkumisest ja panustamisest –  passiivselt tarbida ja moe üle mitte pead murda.

 

 

Mäng toiduga

Mäng toiduga

Mäng toiduga

Kunagi ei ole päris ükskõik, kas vürtsiliha või maasikavaht, neoonroheline salat või mahejahukeeks. Salatilehti võib segada ükskõik millega suhkrusest koorest basiilikumaitselise oliiviõlini. Olgu vahel on lihtsalt nälg, aga meeled tasub erinevustele ikka avatud hoida. Lõplikult ei ole päris ära fikseeritud, kus lõppeb allergia ning algab trend. Hüüatused: „OMG! Kui see kook on gluteeni vaba, siis ma hakkan ka talumatuks!” on meie tegelikkus. Toitu ei pea alati nii tõsiselt võtma, öölokaalis võib vahel ka piima tellida. Toiduga katsetamine ei ole enam kellelegi keelatud mäng.

Montoniga merel

Montoniga merel

 

Montoni disaineritel oli au ka tänavu disainida meie sportlaste Olümpia garderoob. Meil oli au seda kuningliku kruiisilaeva Viktoria I pardal näha.

Laeva alumisel tekil oli taliolümpiale kohaselt mõnusalt karge jahedus. Peeti pidulikke kõnesid, millest jäi meelde mõte, et meri on meie vabadus. Kollektsioon ise oli samamoodi karge. Kujutlen juba, kuidas need lumivalged pikad talvemantlid on ideaalne taust kaelaseotud kuldmedalitele. Rõõm tõdeda, et sportlane ei pea veetma oma vaba aega helesinises dressis, sest kõik esitletud kardiganid, bleiserid ja polosärgid mõjusid aristokraatlikult ja professionaalselt.

Mul on väga uhke tunne, et meie sportlased on tulevastel Olümpiamängudel nii šikid!  Ja loomulikult ei lähe me Pyeong Changi vaid stiiliga lööma.

 

Tekst ja fotod Erika Renel

Päikesepoiss või põhjamaiselt karge popartist?

Päikesepoiss või põhjamaiselt karge popartist?

Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.

Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.

Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …

Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.

Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.

Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.

Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.

Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.

Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.

Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.

Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.

Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.

Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.

Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.

Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.

Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

 

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Intervjuu ilmus YU ajakirjas detsembris 2016 

Kudumitest litriteni glamuur TFW lõpusirgel

Kudumitest litriteni glamuur TFW lõpusirgel

 

Tallinn Fashion Weeki viimane päev Vaba Lava teatrisaalis algas paljutõotavalt. Kavas olid Piret Kuresaar ja Vilve Unt, kes on muidugi meie Eesti moemaailma särav staar. Oma värskes kollektsioonis äratas disainer ellu omaaegsete kodukootud kudumite mustrid ning avas need uues ja kaasaegses võtmes pehme ja lihtsa vormiga.

Ma pidin pingilt maha kukkuma, mõistes milline stilistika oli Vilve Undi show‘l. Täpselt see, mida mina ja kõik teised pisut boheemlaslikud ning hingelt retrousku naised armastavad – 1970. aastate Silueti moejoonistuste soe ja läikiv värvigamma ja 1960. aastate kelmikas siirus – kõik väga šikis võtmes. Vilve Undi varasematest kollektsioonidest meenuv militaarne joon üllatab ikka oma ajatu power’iga. Vaatasin neid denimisiniseid ja tuhkhalle särkkleite ja overalle mõeldes, kuidas nii lihtne asi võib olla nii jalustrabavalt cool.

Vilve Unt. Fotod: Erlend Štaub

 

Piret Kuresaare kollektsioonist saavad kindlasti hitiks neoonvärvilaikudega soojad kašmiirmantlid. Õnneks oli ka kapuutsidega versioone! Ootan juba neid meie tänavatele.

Piret Kuresaar Design. Fotod: Erlend Štaub

 

Liina Steini show ajal istus mu kõrval moehuviline mees, kes oli suhteliselt hämmingus liigotseset seksikusest ja kaheldavast moeväärtusest. Ta mainis pärast mulle, et keegi äkki peaks sellest kriitiliselt kirjutama. Ma ütlesin: “Sind Londonist tulnuna võib see hämmastada, aga mind küll mitte!” Ma olen idaeurooplane ja ma ei häbene seda kunagi. Ma arvan, et L. Steingi plõksib meelega, tal on oma sihtgrupp, omad modellid – tüdrukud ööklubist – selles kõiges on teatud stiilipuhtust. Ja noh, mis siin salata, mul on lihtsalt vaja sügiseks seda mürkrohelist (siiralt loodan, et võltskarvakraega) jakki!

Liina Stein. Fotod: Sander Antoniak

 

Kolmeteistkümnenda moenädala lõpetasid ühenduse Embassy of Fashion moekunstnikud Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo. Ikkagi neljas päev moodi ja ma ajasin juba need kolm andekat disainerit ja nende pidulikumale moele keksenduvat disainikollketsiooni kõik omavahel segi. Mäletan, et värvilised näkineiud ujusid videos ja hiljem oli laval kihvtid soomustüdrukud, taas võitmatut glitterpowerit. Keitlin Bachmanni loodud kiisukesed flitrisid natuke Moschino ja tänavamoega. Riina Põldroosi modellid kandsid kinky’sid tähekesega saapaid, mida ma kohe kodus järgi tegema hakkan. Kui liblikaid oli Bachmanni kollektsioonis liigagi palju, siis  Põldroosi tähemotiiv ei väsita mind kunagi. Aldo Järvsoo kirevad šamaanitarid said põhjendatult suure aplausi ja püsti tõusnud pildistajate arvu järgi aimates ka rohekelt instafeimi.

Riina Põldroos. Fotod: Sander Antoniak

Täpselt samamoodi nagu neljapäevasel moeõhtul, tippisin läbi vihma kontsades koju. Seekord pidin tänava lõpus kingad jalast võtma, sest kraapisid. Hakkasin mõtlema, et ega mul vist palju selle võluva helelilla südamedekolteega Liina Steini disainerkleidi või Riina Põldroosi helesinise pikalõhikuga litritega kleidiga peale hakata ei ole, kui ma ei suuda isegi väärikalt kontsades koju minna. Aga olles moe-show’l, eriti nii ägedal kui seda on Tallinn Fashon Week, tekib tunne, et kõik on võimalik, ka glamuur.

Tekst: Erika Renel

Fotod: Sander Antoniak & Erlend Štaub