Kristel Kuslapuu kudumid Londoni moenädalal

Kristel Kuslapuu kudumid Londoni moenädalal

Eile esitles Eesti moekunstnik Kristel Kuslapuu Londoni moenädalal oma uut kudumite kollektsiooni „Hero“. Värske loomingu esmaesitluse võimaluse Londonis tagas talle hiljutine võit mainekal rahvusvahelisel moevõistlusel “Ones To Watch”. Kuslapuu loomingus põimuvad massiivsed vormid, julged mustrid ja provokatiivsed sõnumid.
Kristel Kuslapuu sõnul läks esitlus üle ootuste hästi. “Kui teistel oli tavaline mõneminutiline grupietendus laval, siis mina sain kasutada tervet saali ja minu modellid olid laval poolteist tundi,” on moekunstnik igati rahul. “Korraldajate sõnul oli mul piisavalt tugev kontseptsioon. Sellist etendust nagu mul, tehti “Ones to Watch” võitjatega esimest korda. See oli suurepärane võimalus kohtuda sisseostjate, stilistide ja huvilistega, sest olin terve aja saalis ja neid toodi minu juurde järjest tutvuma,” kirjeldab Kuslapuu muljeid.
Londoni moenädala raames toimunud etendusel oli saal terve aja rahvast täis ja huvi oli suur. “Kindlasti kõige mõjuvaim, kvaliteetsem ja tähtsaim üritus, milles olen osalenud. Rõõm oli töötada oma eriala tippudega nagu stilist Rebekah Roy ja juuksur Phillipp Haug,” lisab kunstnik. “Tänan veelkord Viru Keskust, kelle abiga sain sellisel märgilisel üritusel osaleda. Samuti soovin tänada LUMI, AirBalticut, Shishit ja kindlasti Anna Verschik’i, kes aitas mind kudumisel,” sõnab Kuslapuu.
Eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemia moekunsti eriala lõpetanud Kuslapuu on võitnud SuperNoova ja ERKI moeshow ning olnud nomineeritud nii Kuld- kui Hõbenõelale. Hiljuti saabus noor disainer New Yorgi moenädalalt, varasemalt on ta oma kollektsioone esitlenud ka Londoni, Kiievi ja Riia moenädalatel. Kuslapuu loomingut on kajastanud mitmed rahvusvaheliselt tuntud väljaanded nagu Vogue Italia ja One Magazine.
Kollektsiooni “Hero” esmaesitlus toimus pühapäeval Euroopa juhtiva moeagentuuri Fashion Scout korraldataval etendusel “Ones To Watch”, Londoni moenädala raames.
“Ones To Watch” on mainekas ülemaailmne moekonkurss, mis tõstab esile noori lootustandvaid moeloojaid. Kokku oli võistlusel neli vooru, kus algselt osales sadu soovijaid üle maailma. Vaid neli väljapaistvat uut disainerit valiti välja ja neil avanes seeläbi võimalus osaleda samanimelisel etendusel Londoni moenädalal.
Marina Kaljurand kasutab moe sõnumit rahvusvahelises poliitikas

Marina Kaljurand kasutab moe sõnumit rahvusvahelises poliitikas

Foto: erakogu

Marina Kaljurand on rikka kogemustepagasiga naine, kes ei karda ka huvi moe vastu demonstreerida. Vastupidi, ta kasutab moodi sõnumina rahvusvahelises poliitikas. Samal ajal toonitab ta, et moe teemadel võiks eksisteerida sisuline diskursus, mitte ainult võimalus klikkide teenimiseks. Lisaks arvab Marina, et väga oluline on julgus, julgus oma seisukohti esitada ja küsida küsimusi. Tema sõnul peavad naised hakkama küsimusi esitama.

Millega hetkel tegelete?

Ma juhin rahvusvahelist küberstabiilsuse komisjoni, mille koosseisu kuuluvad erinevate kogemuste ja taustaga 28 volinikku erinevatest riikidest. Nende seas on näiteks Harvardi Ülikooli professor Joseph Nye, Ameerika endine esihäkker Jeff Moss, erasektori esindaja Venemaalt kui ka akadeemik Hiinast.

Alustasite oma karjääri Välisministeeriumis. Kuidas Te sinna sattusite?

Minu esimene töökoht Välisministeeriumis oli Pressi ja meedia osakonnas 1991. aastal, kus koostasin pressiülevaateid tollasele välisministrile Lennart Merile.  Kuna valdan vene keelt emakeelena, lugesin igal hommikul venekeelseid ajalehti ja kirjutasin nende kohta kokkuvõtteid. Samasugust tööd tegid Lennart Merile ka teised, aga erinevatest keeltest nagu soome, prantsuse ja saksa keel. 1991. aastal oli Välisministeerium täis noori inimesi, kes said võimaluse uut riiki üles ehitada. See oli väike sõpruskond, sest Lennart Meri otsustas, et ta ei soovi kasutada ühtegi nõukogudeaegset diplomaati ja nii ta alustaski uute inimestega. Siis ei olnud meil veel selgustki, et juba sama aasta augustikuuks on meil oma riik. Ma olin tollal Välisministeeriumi 21. töötaja. Tänaseks on Välisministeeriumis üle 600 töötaja.

Mida kujutab endast diplomaadi amet ning mis on suurimad valearvamused selle ameti kohta?

Suurim valearvamus on, et diplomaadi elu on väga glamuurne – suured peod ja uhked kleidid. Tegelikult on diplomaadi elu väga sarnane ametniku omaga, kus peab palju kirjutama, informatsiooni analüüsima ja suhtlema. See on väga süsteemne töö ja palju on arvuti taga istumist. Selle ameti teeb eriliseks asjaolu, et pea pool oma karjääri ajast töötad välismaal.

Minu karjääri puhul on olnud lisaks keskkonna muutumisele oluline roll ka teema muutumisel. Eesti Välisministeerium on väike ja me ei saa lubada endale erialaspetsialiste, kes tegelevad ainult mingi kindla teemaga – olgu see siis julgeolek, arenguabi või keskkond, näiteks. Eesti diplomaadid on generalistid ning peavad omama oskust kohanduda ja töötada uute teemadega. Ma olen praegu 55-aastane ja olen pidanud iga kolme-nelja aasta tagant midagi uut juurde õppima. Ma alustasin pressiosakonnas, siis töötasin juristina, seejärel konsulina, siis olin asekantsler kaubandus- ja arengukoostöö osakonnas. Osalesin Eesti liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Seejärel juhtisin Eesti liitumist Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (inglise keeles OECD toim.). Valdkondi, millega olen töötanud, on olnud väga palju.

Foto: erakogu

Millised oskused on Teid aidanud diplomaadi ameti juures ning kuidas kohandute uue keskkonna ja teemaga?

Suursaadikuna uues riigis on algus ikka raske. Ma püüan enne selle riigi kohta palju teada saada, aga üritan palju ka inimeste, kellega kohtun, kohta teada saada. Ma usun, et inimlik lähenemine on väga oluline. Näiteks, kui ma kohtusin John Kerry’iga (USA välisminister 2013–2017 toim.), siis teadsin, et ta on koeraomanik. Ma ei alustanud juttu koertest, kuid keset kohtumist küsis ta minu käest, et kas ta võib oma koera, kelle nimi on Diplomaat, sisse kutsuda. Ta teadis, et ka mina olen koerainimene ja muidugi ei olnud mul selle vastu midagi. Nii et ka tema oli minu kohta uurinud. Selline väike asi tekitab hoopis teise suhtlustasandi.

Teiseks – suhelda, suhelda, suhelda. Kontaktid algavad esimesest kohtumisest ja diplomaadina pead kohe hakkama kontakte looma. Kontaktide loomine on suur töö, eriti kui esindad väikeriiki, sest Suurbritannia Suursaadikuga tahavad kõik rääkida. Ainuke lahendus ongi lihtsalt juurde astuda ja ennast tutvustada. Networking juhtub ainult läbi julge pealehakkamise. Minu arvates pole midagi hullemat kui diplomaat, kes ei soovi suhelda.

Naistel on diplomaatias selles suhtes eelis, et naised jäävad meelde. Näiteks, kui ma olin Moskvas suursaadik, oli seal 141 meesdiplomaati ja mina. See tähendab, et jäin kõigile meelde, sest olin ainuke naine. Seda eelist tuleb maksimaalselt ära kasutada.

Kolmandaks on oluline püüda teisest osapoolest aru saada, et miks ta just nii mõtleb. See ei tähenda nõustumist, aga kui mõistad, miks teine just nii käitub, siis saad oma seisukohti paremini selgitada.

President Barack Obama participates in an Ambassador Marina Kaljurand, Republic of Estonia, in the Oval Office, Sept. 9, 2011. (Official White House Photo by Lawrence Jackson)

Olite suursaadik Moskvas 2007. aastal, mil Eesti-Vene suhted olid väga pingelised. Mida Te õppisite sellest kogemusest?

Kõigepealt, me räägime kolmest aastast ja see on väga pikk aeg. Mäss Eesti Saatkonna ümber Moskvas toimus ainult nädala. Eesti-Vene suhted on alati olnud erilised, kuna oleme naaberriigid ja naaberriikide suhted on alati erilised. Suhted olid keerulised juba 2005. aastal ja juba siis puudus usaldus ja lugupidamine. Mida saab suursaadik sellises olukorras teha?

Kuna vene keel on minu emakeel, siis ma proovisin maksimaalselt suhelda tavaliste inimestega ja selgitada, et Eesti on normaalne riik. Suhtlemine pressiga oli väga oluline, kuna oli vaja jagada objektiivset informatsiooni.

Ma arvan et diplomaadi tööd on kerge teha, kui tead, et teed õiget asja. Minul on väga vedanud, sest ma ei ole pidanud rääkima midagi, millesse ma ei usu. Keeruline on olukord, kui tekib konflikt isiklike ja valitsuse eesmärkide vahel ning tean ka diplomaate, kes on selle pärast tagasi astunud.

Viimaks on oluline, et säilitad rahu ja tasakaalukuse. Oma magamistoas võib nutta ja hüsteeritseda, aga välja ei tohi seda kindlasti näidata. Naeratus näol tuleb selgitada omi teemasid, isegi siis, kui need on väga keerulised.

Milliseid oskusi soovitaksite noortel arendada, kui neil on huvi saada diplomaadiks?

Erialateadmised on väga olulised, kuid Välisministeeriumi praktika on näidanud, et väga erineva taustaga noored on ka edukad diplomaadina. Soovitan kindlasti elada ja õppida välismaal. See kogemus võimaldab teha just endale selgeks, kas välismaal elamine on sobiv just sulle. Välismaal töötamisel on omad raskused – ei saa tihti suhelda oma perekonna ega sõpradega, keskkond uus jne.

Oluline on arendada oma suhtlemisoskust. Suhtlemine on küll õpitav, kuid kui  julgust inimestega rääkida ei ole ja see on sisemiselt vastukarva, siis ei ole diplomaadi amet just see kõige õigem.

Viimaks, oskus kohanduda ja suures koguses informatsiooni omandada. Diplomaadi ametis on vaja iga paari aasta tagant midagi uut juurde õppida, kuna diplomaadina ei esinda sa ainult ühte valdkonda, vaid kõiki ja suursaadikuna peavad sul olema vastused hariduse, tervishoiu ja sotsiaalküsimustele. See ei tähenda, et peab just kõike detailselt teadma, kuid peab omama üldist arusaama ja ülevaadet, kust informatsiooni veel juurde ammutab.

Kuidas olete diplomaadi töö ja pere kokku toonud?

Väga palju mõjutab välismaal töötamine ka perekonda. Peab väga põhjalikult läbi mõtlema, kas sinu perekond on selliseks muutuseks valmis. Kas ollakse valmis, et osa perest jääb maha või abikaasa saadab oma diplomaadist abikaasat? Kas oleme valmis oma lapsi sellesse kaasama ja ootame, et nad käiksid nagu tavaliselt koolis, trennis, oleksid aktiivsed ja lisaks veel väga edukad?

Perekonna ja töö ühildamine on keeruline juba siis, kui elada ühes ja samas linnas. Kui minu lapsed olid väikesed, oli see suur logistika. Nüüd, kui tõstame selle perekonna uude keskkonda ja keelekeskkonda, siis muutub see veel keerulisemaks.

Oma karjääri sammud rääkisin esmalt läbi abikaasaga. Läbi aastate oleme katsetanud väga erinevaid mudeleid. Kui ma olin Soomes konsul, võttis minu abikaasa isapuhkuse ja oli Kristjaniga, meie pojaga, aasta kodus. Ma julgen kindlalt väita, et selle aasta jooksul tekkis nende vahele tugev side, mida lapsega kodus olemata ei teki. Ameerika Ühendriikides ja Moskvas olin ma üksinda. Lapsed olid suured, aga abikaasa tugi oli väga oluline. Tema hoolitses perekonna eest, et mina saaksin karjääri teha. Ma ei tea, kui paljudel see õnnestub. Mina olin valmis tagasi tulema, kui meie mudel poleks töötanud. Minu lapsed on väga tublid olnud ja minu abikaasa lihtsalt super.

Kõigil ei pea olema abikaasa tugi. Võivad olla ka vanemad, sõbrad, kolleegid, aga kõigil peab olema tugi, kasvõi siis, kui laps on haige või on lihtsalt vaja kellelegi muret kurta.  Kuid tänapäeval ei ole perekonnaga seonduv ainult diplomaatide mure, sest mitmed elukutsed nõuavad välismaal töötamist – olgu see siis Soomes või kusagil mujal.

Enne Moskva sündmusi olite pigem diplomaat kulisside taga, kuid pärast Moskva sündmusi sai Teist avalik elu tegelane. Kuidas see Teie elu muutis ja kuidas Te sellega hakkama saite?

Mulle ei meeldi olla avaliku elu tegelane ja diplomaadina olen alati eelistanud olla kulisside taga. Näiteks, mulle ei ole kunagi meeldinud avalikud esinemised. Ma ikka kipun pabistama ja mitmeid kordi oma kõnet ümber kirjutama. Aga mingi hetk sa õpid selle tundega elama ja hakkama saama.

Minu avalik profiil on tekitanud suurema huvi diplomaatide töö ja elukutse vastu. Ma olen palju ergutanud meie diplomaate koolides käima ja meie tööst rääkima.

Mis raamatut loete praegu ja mis raamatud on Teid mõjutanud?

Hetkel loen kahte raamatud. Üks on Donna Brazile “Hacks: The Inside Story of the Break-ins and Breakdowns That Put Donald Trump in the White House” ning teine raamat on Joe Bideni “Promise me, Dad: A Year of Hope, Hardship and Purpose”. Mõlemad raamatud käsitlevad eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimisi.

Mulle väga meeldivad elulood, eriti just vägevate naiste elulood. Lapsena lugesin Alexandra Kollontaist. Ma lugesin väga suure huviga Condoleezza Rice’i, Hillary Clintoni ja Madeleine Albrighti elulugusid.

Välispoliitika kipub ka tänapäeval olema meeste poolt domineeritav ala. Kas Teil on soovitusi, kuidas end naisena meeste poolt domineeritavas keskkonnas mugavalt tunda?

Viimase paarikümne aasta jooksul on väga palju muutunud ja selle muutuse on toonud kaasa USA välisministrid Madeleine K. Albright, Condoleezza Rice ja Hillary Clinton.

Kõige olulisem on enesekindlus. Mina ei ole oma elu jooksul kohanud, et keegi suhtuks minusse seepärast halvemini, et olen naine.

Julgus on ka väga oluline. Julgus oma seisukohti esitada ja küsida küsimusi. Tavaliselt naised küsimusi ei küsi, arvates, et nad ei oska küsida. Tegelikult aga, kui oled kaks-kolm esimest küsimust ära kuulanud, saad aru, et need küsimused ei ole grammigi paremad. Naised peavad hakkama küsimusi esitama.

Naised peaksid ka rohkem üksteist toetama. See ei tähenda, et me peaks naisi valima. Küll aga kui märkad, et teisel naisel on mured ja ta vajab abi, siis on vaja toetada. Kasvõi jagades oma kogemusi, kuidas sarnase mure oled ise kunagi lahendanud. Sellest võib olla suur abi.

Kas mood mängib olulist rolli rahvusvahelises poliitikas? Kas mood võib olla instrument välispoliitikas nagu Madeleine K. Albright väidab oma “pins diplomacy’ga”?

Jah, mood võib olla küll oluline. Kindlasti ei muuda mood välispoliitikat ega ka riikide seisukohti, küll aga kindlasti mõjutab mood suhtlemisvormi.

Minagi olen kasutanud moe sõnumit välispoliitikas. Volikirjade üleandmisel olen teadlikult kandnud Eesti disainerite loomingut. Näiteks, President Obamale volikirjade üleandmisel kandsin kostüümi, millel olid Eesti rahvarõivaste motiivid. Diplomaadile annab riietus väga hea võimaluse tutvustada Eestit.

Jah, ka mina kasutan prosse. Aasta tagasi lasksin kavandada oma prossi, mille disainis Mari Ojasaar. Minu soov oli, et see oleks libilikakujuline ning disainer joonistas sinna peale Eesti kontuuri. Neid liblikaid olen kinkinud oma väga headele sõpradele. Üks liblikas on ka Madeleine Albright’il.

Välissuhtluses ja diplomaatias on oluline roll kingitustel. Olen alati püüdnud kinkida Eesti disaini ja käsitööd. Olen kinkinud Hiiumaa naiste tehtud käpikuid ja Eesti ehtekuntsnike töid. Mina usun, et kultuur ja sealhulgas ka moekunst aitavad riiki tutvustada ja tuua inimestele lähemale. Ma toetan väga Eesti disaini.

Väljanägemine dikteerib paljusti naispoliitikute ja professionaalide mainet. Milliste meetmete abil saame seda perspektiivi muuta, nii et naisprofessionaale hinnataks meie analüüsi ja mõtteavalduste põhjal, mitte selle eest, millist kotti me kanname?

See on keeruline teema. Presidendi kampaania ajal olin tihti dilemma ees: kui ma vastan küsimustele oma koti kohta, siis tundun ma kergemeelne, sest mul on huvi kottide vastu. Kui ma ei vasta, siis olen ülbe.

Palju sõltub kuulajaskonnast ja ajakirjanikest. Ajakirjanike seas on ka palju naisi, kes võiksid näidata eeskuju. Kui tahate rääkida moest, siis räägime moest sisuliselt, mitte ainult viisil, et klikke juurde saada.

Oleme ka valivamad küsimuste osas, mida naistelt pärida. Miks küsime naistelt, kuidas ta kasvatab oma lapsi? Miks me seda meestelt ei küsi?

Samamoodi ka meie sõnade kasutamise osas. Meil on naispeaministrid, aga meil ei ole meespeaministreid. Püüame ka ise seda vahet vähendada ja kasutame lihtsalt sõna peaminister.

Ja kui keegi on kenasti riides, siis kiidame ka meest, et tal on kena ülikond, lips või huvitav välimus. Püüame ka ise seda vahet ära kaotada. Räägime välimusest mõlema sugupoolega.

Intervjueeris Piret Kuusik

Toimetaja märkus: Marina Kaljurandi muljeid presidendivalimistest loe Eesti Ekspressist  1. november 2017

See intervjuu leidis aset koostöös Women in Foreign Policy’ga (WIFP). WIFP eesmärk on inspireerida noori naisi ja tüdrukuid huvituma karjäärivõimalustest  välispoliitikas. Intervjuud rahvusvaheliste suhete spetsialistide ja oma ala professinaalidega annavad inspiratsiooni, tuge ja soovitusi karjääri arendamiseks välispoliitika valdkonnas. Intervjuud Marina Kaljuranna ja teiste edukate naistega välispoliitikas saad lugeda www.womeninforeignpolicy.org

 

Pariisis esitletakse peatselt kollektsiooni ,,H&M Studio S/S 2018″

Pariisis esitletakse peatselt kollektsiooni ,,H&M Studio S/S 2018″

H&M teatab põnevusega, et veebruari lõpus näidatakse Pariisi moenädala ajal taaskord ,,H&M Studio” naiste- ja meestekollektsioone. Lokatsiooniks on valitud tarbekunstimuuseum Musée des Arts Décoratifs. H&M jääb truuks eelmisel aastal lansseeritud ,,näe ja osta kohe lähenemisele ˗ lavalaudadel esitletud rõivad, jalanõud ja aksessuaarid jõuavad e-poodi koheselt peale 28. veebruaril aset leidvat etendust. Valitud kauplustesse, kaasa arvatud Tallinna Postimaja H&Mi, jõuavad esemed müügile 1. märtsil. Eestis leiab kauplusest  ,,Studio S/S 2018″ naistekollektsiooni esemed, meesterõivaid saab endale hankida e-poest.

Kollektsiooni võtmeinspiratsiooniks on Jaapani minimalistlik disain ja vaoshoitud elegants. Seoses viimasega tõdeb H&M, et ettevõte sponsoreerib peatselt Musée des Arts Décoratifs’is aset leidvat Jaapani-teemalist näitust, mis pühitseb 150 aasta pikkust Jaapani-Prantsusmaa kultuurivahetust ning Jaapani mõju Lääne kultuurile.

“Musée des Arts Décoratifs on ikooniline ja kaunis asutus ning oleme rõõmsad, et saame oma kollektsiooni näidata kohas, kus leiab hiljem aset näitus, mis keskendub Jaapanile, riigile, mis mõjutas ,,H&M Studio S/S 2018″ kollektsiooni väga suurel määral. Loomulikult on meil hea meel mainitud näitust sponsoreerida, sest see süveneb Jaapani disaini ilu olemusse,” tõdeb H&Mi disainijuht Pernilla Wohlfahrt.

Nüüdseks on saladuskate tõmmatud ka kollektsiooni lookbook’i piltidelt, mille tähtedeks on teiste seas supermodellid Saskia de Brauw ja Clement Chabernaud. Silma jäävad puhtad siluetid, vaba meeleolu ning töörõivaste mõjutused. Naistekomplektide seast leiab mustrimöllu, kirkaid toone, pikki lendlevaid kleite, pükste peal kantavaid tuunikaid, praktilist rätsepakunsti ning silmapaistvaid kudumeid. Meeste puhul on fookusesse toodud vormimängu, värvide ja põnevate lahenduste abil huvitavamaks muudetud klassikud nagu rätsepajakk, triiksärgid ja džemprid.

Vabaduse värvid, ehk kuidas tähistada Eesti sünnipäeva stiilselt

Vabaduse värvid, ehk kuidas tähistada Eesti sünnipäeva stiilselt

Õige pea on kätte jõudmas Vabariigi sajas sünnipäev, mis puhul tasuks pilk heita aksessuaaridele, mida sel sünnipäevakuul kanda võiks. Eesti bränd Prosawood tuli juba mõnda aega tagasi turule enda eestipäraste EST käekellade kollektsiooniga. Ammutanud inspiratsiooni loodusest ja soovist kinkida midagi Eestile ja Eesti inimestele ning pisut ka puhtast juhusest, loodigi tänaseks Euroopa tööstusdisainiga kaitstud kell. Eesti kaardi siluett sihverplaadil, sobivad need ajanäitajad ideaalselt kanda nii kodusel pidupäeval kui ka suurematel rahvusüritustel.
“Juba mitu aastat tagasi mõlkus meil tegelikult meeskonnaga hinges mõte, et tahaks luua midagi oma armsale kodumaale ja inimestele. Tõuke idee teoks teha andis kadakast mosaiikplaati valmistades randmele kukkunud puiduseib, mis meenutas kella.” sõnas disainer Raido Prosa. Kandes sügavalt hinges ka austust looduse ja naturaalsuse vastu, oli vaid loomulik jätk, et tulevane ajanäitaja peab olema puidust. “Tahtsime teha midagi, mis oleks piisavalt soliidne, et seda saaks kanda igaüks ja igal ajal. Eks väike lootus oli ka see, et ehk on see just meie kell, mis meenutab Eestit ka neile, kes enam nii tihti siinmail ei viibi” sõnas Prosa. Seda, et neid nüüd Riigikogu poolt väliskülalistele kingitakse, või et kella kandjaiks võiks teiste seas olla ka maailmas väga mõjukad väliseestlased, ei osatud unistadagi.
Puidust toodete mõte tundus meeskonnale sedavõrd parem, et see andis ühtlasi ka võimaluse oma ökoloogilist jalajälge võimalikult väiksena hoida ja midagi ka loodusele tagasi anda. “Tegelikult oleme juba 3 aastat istutanud iga ostetud toote eest Eestimaa mulda ühe puu” lisas meeskonna teine liige Märt Leiman. “Ühtepidi on see tore motivatsioon meile endale, kuna teame, et iga tootega teeme ka väikese heateo. Teistpidi pole see traditsioon aga mõeldud vaid meile. Loodame siiralt, et innustame oma teguviisiga ka teisi ettevõtteid ja brände vaatama enda ümber ja mõtlema sellele, et kuidas just mina midagi oma kodumaa või looduse jaoks ära saan teha” lisas ta. Tänaseks on ettevõtmisest kasvanud üritus, kuhu igal aastal kutsutakse oma panust andma ka kõiki teisi, kellele sarnane mõtteviis korda läheb.
Prosawoodi käekellad ja muud loodusest inspireeritud tooted on saadaval nende kodulehel. Ühtlasi saab sealt ka rohkem informatsiooni nende korraldatava istutamispäeva kohta. Pilk tasub kindlasti heita ka Prosawoodi Facebooki ja Instagrami kontodele, kus mõnusast pildimaterjalist ja headest mõtetest juba puudus ei ole.
Moekuulutaja piilub tulevikku

Moekuulutaja piilub tulevikku

10.-11. märtsil Tartu Kaubamaja keskuses toimuv Moekuulutaja heidab seekord moodsad pilgud tulevikku! Lisaks algava kevad-suvise hooaja oluliseimate trendide ülevaatele pakutakse moemaanidele põnevat moesähvatust noore ja andeka moelooja Mariliis Niine poolt, kes esitleb võimalikku tänavamoodi 10, 50 või lausa 100 aasta pärast. Ilumaailma värskeid suundi tutvustavad Max Factor ja Wella, naisi ootab ka tasuta Sally Hanseni küünebaar. Meeleolu lisab Juss Haasma koos oma bändiga Trikster.

Pühapäevasel lastepäeval saavad suured ja väikesed huvilised nautida kelmikaid moeetendusi, Kolme Põrsakese teadusteatrit ja töötubasid ning muusikalainete kaasahaaravat võnkumist koos Laura Pritsi ja Ziggy Wildiga. Moekuulutaja päevajuhid on Andres Torm ja Inga Lunge. Lisainfo www.tartukaubamaja.ee ja www.facebook.com/tartukaubamaja

 

 

 

 

 

 

Autor: Sandra Palm