Sossimäest üles rühkides näeb kõrgeid kiviseinu, mille taga oli omal ajal tselluloosivabrik. Tänapäeval kasutatakse neid ruume hoopis teisel eesmärgil. Hoonesse sisenedes saab kohe aru, et vana vabriku hõngu maja endas enam ei peida: juba uksel hakkab silma paar treeningsaali silti. Üks neist on huvitava ja võõrapärase nimega Casa Grande, mida otsima läksingi. Ukse number 7 taga võtavad mind vastu kaks noormeest Andris ja Kristjan, kes kasutavad vaba aega saalis harjutamiseks ning annavad siin trenne, et teistelegi oma oskuseid edasi õpetada. Saalis on uhked kõrged laed, kuid siiski on tunne väga hubane, sest treenerid on ruumi ise kujundanud ja paljutki juurde meisterdanud. See on väga äge koht, mida hoonet väljastpoolt vaadates oodatagi ei oska, ning mulje on hoopis teistsugune kui muudes spordiklubides.

Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan

  1. Te olete siin nii laheda ja hubase saali sisse seadunud. Millega te tegelete?

Oleme loonud siia oma treeningsaali. Varem rentisime ruume teistes Tallinna spordisaalides, kuid siis sõltusime saadaval olevatest aegadest ja teiste gruppide trennigraafikust. Nii mõtlesimegi välja uue plaani ja rentisime täitsa oma ruumid, et saaksime sõltumatud olla ja trenni teha sobivamal ajal.

Meie põhitrenn on capoeira, kuid peale selle tegeleme ka jõutreeninguga, hommikuti teeme venitust ja äsja võtsime kavasse ka yin-jooga. Treeningud valisime selle järgi, et need toetaksid capoeira’t ning samas sobiksid inimestele, kes capoeira-maailma veel siseneda ei soovi. Põhitreeningu capoeira elemendid paistavad välja ka saali välimusest ja inventarist. Näiteks võib saalis lehvimas näha Brasiilia lippu ning meisterdasime pillide jaoks omaette seina.

Pillid, mida kasutatakse capoeira‘s. Foto autor Stiina Einasto

  1. Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks on capoeira võõras. Seletage paari sõnaga, mis see endast kujutab.

Capoeira on Brasiiliast pärit liikumiskunst, mis koosneb tantsust, võitlusest, muusikast ja kultuurist. Capoeira-võitlust nimetatakse mänguks, sest eesmärk ei ole teisele inimesele haiget teha ega pihta lüüa, vaid temaga dialoogi astuda erinevate liikumisviiside, löökide, põigete ja kaitsete kaudu. Mäng toimub roda’s: kõik osalejad moodustavad ringi ja kaks capoeirista’t asuvad teiste keskele mängima. Ringi moodustajad laulavad ja plaksutavad kindlas rütmis ning alati on ka mõni pillimängija. Capoeira-muusika tegemiseks kasutatakse spetsiaalseid pille.

Capoeira-mäng. Foto autor Marilyn Rebane

  1. Capoeira on ilmselt teie kõige suurem ühisosa, sest selle kaudu saite juba aastaid tagasi tuttavaks ning teist on saanud väga head sõbrad. Nüüd annate koos siin saalis trenne. Mida capoeira’ga tegelemine teie jaoks tähendab ja mida see teile annab?

Kristjan: Capoeira motiveerib mind, annab hea tuju ja palju energiat. Mängides kaovad peast kõik igapäevamured ning see on aeg, kui saan keskenduda ainult muusikale ja teisele inimesele ringis. Minu jaoks teeb capoeira väga atraktiivseks ka see, et sellel ei ole otseselt lõpp-punkti, sest capoeira koosneb mitmest erinevast oskusest, mida tuleb kogu aeg lihvida, näiteks liikumist, akrobaatikaoskusi, löökide täpsust, pillimängu ja laulmist.

Capoeira’ga tutvusin 2007. aasta sügisel Pärnus, kui õpetaja Lauro C. Lins käis koos oma õpilasega Pärnu ühisgümnaasiumis esinemas. Tol korral nende esinemist vaadates ei osanud ma ettegi kujutada, et ise kunagi samamoodi liikuda suudaksin. Juba pärast esimest trenni aga tundsin, et sobin sellesse õhkkonda ning olen leidnud selle, mida olin otsinud.

Andris: Sõbrunesin capoeira’ga 8. septembril 2006. aastal Tartus. Tollal elas minu brasiillasest õpetaja Leandro Cocao Eestis. Tema juures alustasin õppimist. Alates 2009. aastast olen juhendanud capoeira-treeninguid ja workshop’e nii Tallinnas kui ka Tartus. Olen palju käinud õpetamas ka välismaal, näiteks meie naabrite juures Soomes ning capoeira ja mu mestre ehk õpetaja kodumaal Brasiilias.

Sealse kultuuri keskel elamine andis ainulaadse elamuse, mis aitas mul nende olemust ja elustiili veel paremini mõista. Tihti tunnen brasiillaste elustiiliga isegi suuremat sidet kui meie kohaliku põhjamaise olemusega. Koos oma õpetaja ja teiste mestre’tega mängimine arendas minu oskusi ja avas capoeira-maailma veel rohkem. Capoeira’t armastan eelkõige selle pärast, et see on mäng, kus kõik osalejad on võitjad. Capoeira eesmärk ei ole eristada võitjaid kaotajatest, vaid kasvada ühiselt koostöö ja kollektiivi kaudu.

Capoeira-treening. Foto autor Marilyn Rebane

  1. Andris, sina tegeled peale capoeira ka joogaga. Kas need kaks ala on kuidagi sarnased?

Jooga harrastajate suhtes ei oleks vist päris aus öelda, et ma joogaga tegelen, kuna panen väga vähe rõhku meditatsioonile. Võiksin öelda, et olen laenanud joogast ja mujalt erinevaid venitusharjutusi ning kasutan neid nii enda arendamiseks kui ka venitustreeningu läbiviimiseks. Capoeira’s on stiimulid pigem välispidised, joogas aga sisemised, ning selle poolest on need alad täiesti erinevad. Küll aga on mõlema jaoks vaja kehalist painduvust. Seda nii liikumiste ja asendite sooritamiseks kui ka põhjusel, et süvalihaste treening ja üldine lihaskiudude elastsus tagab kehakontrolli ja tasakaalu säilitamise võime.

 

  1. Kristjan, sinu teine hobi on jõutreening. Kas capoeira ja jõutrenn liiga erinevad ei ole, et neid koos harrastada?

Ma leian, et edukaks capoeira-mänguks on vaja ka arvestataval määral jõudu. Capoeira’s on vaja liigutada tervet keha ja aktiveerida õigel ajal õigeid lihaseid. Loomulikult ainult jõuga capoeira-mängus teisi üle ei trumpa, kuid see tuleb kindlasti kasuks. Pealegi on capoeira ja jõutreening super kooslus ideaalse rannavormi saavutamiseks!

Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan

  1. Kui vanemad mind juba lapsena trenni ja üldise kehalise aktiivsuse juurde ei suunanud, kas siis täiskasvanuna alustada on hilja ja peaksin pigem leppima diivanil lesimisega?

Capoeira’ga ei ole kunagi liiga hilja alustada. Tänu abistavatele treeneritele ja toetavatele trennikaaslastele on võimalik igaühel sellega tegeleda. Alustatakse rahulikult, õpitakse põhiliikumisi, kaitseasendeid ja jalalööke ning tasapisi hakatakse keha harjutama keerukamate liikumistega. Laulmist ja pillimängugi ei ole vaja häbeneda, sest keegi meist ei ole ooperilaulja ega orkestrimängija, vaid aja jooksul harjutades õppinud. Laulmine on vajalik, et anda mängule energiat ja kaasa elades õige atmosfäär luua.

Mitme sõbra jaoks on capoeira olnud just see uks, mille kaudu nad on avastanudliikumise maailma. Päris mitmed praegusedki trennikaaslased on alustanud alles hiljuti ning mõned neist on juba peaaegu neljakümnesed. Meil on Soomes väga head sõbrad, kes esmapilgul paistavad tavaliste vanemaealiste inimestena, kuid nende mäng on täiesti vapustav — hundirattad ja kätelseis on nende jaoks käkitegu. Capoeira arendab painduvust ja liikuvust ning just liikuvus on see, mida läheb meil vanemas eas järjest rohkem vaja, et elada täisväärtuslikku elu.

 

  1. Missugused on teie edaspidised plaanid seoses treeningute ja saaliga?

Augusti alguses leiab Pärnu lähedal aset Casa Grande suvelaager, kus teeme trenni ja palju capoeira’t ning veedame ühe laheda nädalavahetuse koos uute ja vanade sõpradega. Muidu toimuvad meie saalis kogu aeg trennid ja ootame kõiki uusi huvilisi enda sekka. Septembrist alustame ka noorte capoeira-treeningutega, ilmselt argipäeviti enne tööpäeva lõppu. Kindlasti tasub silma peal hoida meie Facebooki lehel!

 

 

Autor Triinu Mölder
Toimetaja Merily Šmidt

Triinu Mölder

Triinu on maailmas kõige uudishimulikum ja tunneb huvi kõige erilise vastu. Olulisimaiks peab ta oma elus aktiivset eluviisi, ajakirjandust, huumorit ja kasse. Juba need huvid näitavad tema kaootilist mitmekülgsust.