Mõnus suvekohvik: Läti Saatkond

Mõnus suvekohvik: Läti Saatkond

Kohvik Läti Saatkond asub Tõrvas Valgamaal. Kuna Tõrvat peetakse Kagu-Eesti suvituslinnaks, on see hea söögikoht, kus peale ujumist end veidi kosutada.

 

Kohvik Läti Saatkond. Foto allikas: Läti Saatkonna Facebook’i leht.

Kohvikul on välisterass ning sees mõnus ja hubane vibe: istekohti leidub nii toolidel kui ka diivanitel, taustaks mängib muusika. Toiduvalik on lai: hommikusöökidest pitsadeni. Pearoogade kõrval pakutakse erinevad salateid, suppe ja pastaroogi, samuti on valikus mitmeid taimetoiduroogi. Maiasmokadki ei pea pettuma, sest menüüst leiab šokolaadi-fondant’i, erinevate lisanditega jäätisepalle, palju kooke ja saiakesi. Kohviarmastajale on valikus palju kohvijooke. Kui kohapeal süüa ei jõua, saab eine ka kaasa osta.

Südamlik cappuccino. Foto autor Merit Mäekalle.

Muide — road näevad väga isuäratavad välja! Toidud, mida maitsesin, viisid lausa keele alla. Külastasin kohvikut sõpradega ning nõnda avanes võimalus lausa mitut rooga maitsta. Tellisime Caesari salati paneeritud kanaga, kanafileetasku toorjuustu, päikesekuivatatud tomatite, ürdikartulite ja virsikusalatiga, lõhefilee köögivilja-kuskussi, värske salati ja kirsikastmega ning vürtsise krevetisupi. Eelnevalt olen proovinud ka erinevaid pitsasid ning ka nendes pole pidanud pettuma. Hinnad on keskpärased, kuid kvaliteet hinda väärt. Teenindus on kiire ning klienditeenindajad väga sõbralikud.


Kui oled Tõrvasse tulemas, tasub see koht kindlasti külastamist. Kohvik asub kesklinnas ning on avatud hommikul 8.30-st kuni õhtul 20.00-ni. Autoga reisijaid ootavad parkimiskohad. Rohkem infot saab kohviku
Facebook’i lehelt.

Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Foto: Hannah Nelson (allikas: Pexels)

Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, miks otsustasin poolteist kuud tagasi lõpuks oma unistusi järgida ja blogima hakata. Alustades oli mul selles vallas üsna vähe teadmisi ja kogemusi — olin  kolm aastat tagasi Blogger’isse vaid konto teinud ja kirjutanud mõned postitused. Üks neist vähestest, mis kõneles samuti unistustest —What can I say, I’ve always been a big dreamer” avaldati ka meedias. Sellega asi tol korral piirdus. Panin need mõtted kirja pigem iseendale,  kui peaks tekkima vajadus elule tagasi vaadata ja mõtteid korrastada. Mul ei olnud suuremat visiooni ega eesmärki, elu lihtsalt juhtus ja kirjutamine jäi tagaplaanile. Kui puudub kindel siht ja teadmine, kuhu oled teel, ei saagi väga kaugele jõuda. Nüüd mõistan, et see oli oluline alguspunkt ja elu alles valmistas mind ette millekski suuremaks.

Sihti seadma hakates küsi endalt, mida sina kogu hingest soovid teha. Mis on see, mis elevusest silmad särama lööb, mida tehes tunned end hästi ja õnnelikuna? Usu, keegi teine ei oska sellele küsimusele sinust paremini vastata. Kirjuta need vastused paberile ja ole seda tehes täiesti aus. Ära lase mitte ühelgi mõttel, hirmul või millel iganes muul ennast segada. Isegi kui tunned hetkel, et see ei vii mitte kuhugi ega anna ühtegi vastust, pane lihtsalt kõik kirja. Mitte miski ei juhtu üleöö, pead endale aega andma. Võid mõelda, milline oleks meie elu, kui kõik need inimesed, kes maailma oma loomingu ja annetega rikastavad, ei oleks võtnud riski oma unistusi järgida. Kui ei oleks olnud leiutajaid, kelle elutöö vilju täna naudime, ega kirjanikke, muusikuid ja teisi, kelle looming meile jõudu ja inspiratsiooni annab … Olen kindel, et kõik need imelised saavutused said alguse samast punktist — julgusest iseendale väljakutse esitada. Usun, et kui oled kõik vastused kirja pannud, joonistub välja selgem pilt, isegi kui sa seda kohe ei näe ega mõista.  

Kui tead, mida soovid, küsi endalt, mida unistuse järgimine su ellu tooks ja kuidas sellega teisi inimesi aidata saaksid. Need küsimused annavad soovidele ja unistustele võimsama tähenduse ja eesmärgi. Mõtle, kui Thomas Edison ei oleks hõõglampi leiutanud ega oma ideed maailmaga jaganud … Sinu unistus ei pea nii ambitsioonikas olema, aga sellel võiks olla suur mõju vähemalt sinu elule — kujutle, milline see olema saaks!

Ka mina ei osanud neile küsimustele kohe vastata — vastused olid küll mus olemas, kuid ma ei osanud neid leida. Pidin vastuste saamiseks oma mõtetega palju tööd tegema, neid aktsepteerima. Kas tead, mis oli selle protsessi juures kõige olulisem? Ma ei jätnud ennast selles kõiges üksi! Olen palju kordi oma unistuste rajalt kõrvale kaldunud, lubanud hirmudel võimust võtta ja lõpuks üldse loobunud — see on väga tavaline stsenaarium. Kinnitasin endale, et seekord nii ei lähe, pean allaandmist kuidagi vältima. Meie ümber on nii palju inimesi, kellel on sarnased eesmärgid ja kes on valmis meid sel teekonnal toetama. Ära jää oma unistustega üksi — leia endale mõttekaaslased ja toetajaskond. Mõtleme tihti, et saame ise hakkama ega vaja teiste abi, aga tegelikult kaob üksi tegutsedes motivatsioon üsna kiiresti. Lohutame ennast mõttega, et ju polnud see suund meie jaoks õige. Oleme loodud teiste inimestega suhtlema ega pea nahast välja pugema, et ise hakkama saada. Vajame enda ümber õigeid inimesi — neid, kes jagavad meie vaateid ja eesmärke ning innustavad iga hinna eest edasi liikuma. Kui sinu ümber täna selliseid inimesi ei ole (pere ja sõbrad ei pruugi alati meie soove ja unistusi mõista või toetada), ole avatud uutele tutvustele. Leia mentor, coach või mõni oma ala ekspert, kes oskaks ja sooviks sind toetada.

Olen täiesti veendunud, et kõik inimesed, olukorrad ja asjad tulevad meie ellu õigel ajal. Mina leidsin endale kõige sobivamal hetkel vajaliku toetajaskonna —  naised, kes kas just avastavad oma unistusi või juba liiguvad nende suunas. Sellesse kogukonda kuulumine on toonud minu ellu lühikese aja jooksul palju selgust ja uutmoodi mõtteviise, ka neis asjus, milles arvasin end kindlat seisukohta omavat. Olen väga tänulik, et minu ümber on julgustavad ja toetavad inimesed. Kirjutan sellest peagi pikemalt ka blogis, mille kallal igapäevaselt töötan. Ja nagu minu coach Sirli tavatseb öelda: “Sinu unistus on sinu vastutusel!“ Nii ongi! Mitte keegi ei asu sinu eest unistusi saavutama, aga sa ei pea selles ka üksi jääma. Kui palju tööd oled sina oma unistuste nimel valmis tegema?

Jagan järgmisel nädalal soovitusi, millest blogi luues alustada. Kui see teema sind kõnetab, püsi lainel! 😉

Autor Monika Schults
Toimetaja Katrin Talvi

 

Uusboheemlased – vahest mitte nii vähe levinud inimgrupp, kui võiks arvata

Uusboheemlased – vahest mitte nii vähe levinud inimgrupp, kui võiks arvata

Uusboheemlanna. Foto autor Bruce Mars.

Lihtsustatult öeldes tähendab subkultuur inimrühma, mille liikmeid ühendavad sarnane arusaam elust, ühised väärtushinnangud, stiil ja tegevus. Paraku on paljudel inimestel kujunenud teatud arvamus, milliste hoiakute ja välimusega inimest ette kujutada, kui neile mainida sõnu „punkar“ või „hipster“. Tõsi, iga subkultuur on omanäoline, kuid olgu öeldud, et meie ei lahterda neid eelarvamustele tuginedes, vaid eesmärgiga üht subkultuuri teisest eristada, et saaksime nende olemust vaadelda. Kahtlemata on põnev luubi alla võtta üsna värske skeene uusboheemlased, kelle iseloomulikud jooned ilmnevad tänapäevases ühiskonnapildis väga tihti.

Uusboheemlaste all peetakse silmas inimesi, kes vastandavad end niinimetatud mainstream’ile ehk levinud kultuurilistele hoiakutele ja ühiskonnanormidele, ent kes ometi on tänapäevases ühiskonnas väärikatel positsioonidel. Ingliskeelses meedias võib kohata uusboheemlaste iseloomustamiseks sõnapaari „bohemian bourgeoisies“, lühendatult ka „bobo’d“. Tõlkida võiks seda väljendit kui „väikekodanlikud boheemlased“. Sellised uut tüüpi boheemlased väärtustavad vabal ajal küll kunsti ja loomingulist vaimu, kuid nende jaoks on sama tähtis ka edukas karjäär, seega nad otseselt ei vastanda end ühiskonna väärtushinnangutele. Eelmise sajandi boheemlased seevastu elasid rangelt väljaspool kaasaegse ühiskonna aktsepteeritud norme.¹

Laiemalt vaadates on uusboheemlus postmodernistliku käsitlusega subkultuur. Postmodernismi kohaselt võib kõike kõigega segada ja puuduvad ühtsed normid ning stiil. Miks mitte segada ühiskonnas kehtivaid karjäärile suunatud norme paindliku mõtlemise ja iseenda huvidega?

Uusboheemlased on näiteks loomingulised individualistid, butiikide omanikud, blogijad, ettevõtjad ja kunstnikud. Nimekirja võiks veel jätkata. Uusboheemlased väärtustavad paindlikkust, vabameelsust, raamidest välja mõtlemist ja reeglite vähesust ning neid omadusi laiendavad nad enda jaoks prioriteetsetele eluvaldkondadele. Uusboheemlased on töö ja hobi tihti ühendanud või on töö hobiga väga lähedalt seotud. Uusboheemlase kodu võib tihti ühekorraga olla nii kontor, kunstigalerii kui ka restoran — või vähemalt jätta sellise mulje.²

Uusboheemlased ei hülga enda ega ka ühiskonna väärtushinnanguid. Foto autor Artem Bali.

Tänapäeval levib noorte seas aina enam uskumus, et elatusallikas ei pea olema teada-tuntud kellast kellani töö, vaid elustiil ja hobid võivadki tuua vajaliku tulu. Kuigi uusboheemlased ei pruugi olla oma hobist elatusallikat kujundanud, siis mitmedki uusboheemlased ja neile sarnaste hoiakutega inimesed on seda teinud. Näiteks võib tuua vabakutselised kunstnikud ja blogijad, kes kirjutavad ja toodavad sisu teemadel, mis on neile südamelähedased. Ühtlasi teenivad edukad kunstnikud ja blogijad selle tegevusega märkimisväärseid summasid. Tegu on kaks-kärbest-ühe-hoobiga olukorraga selle väljendi parimas tähenduses. Uusboheemlastele omased hoiakud tunduvad aina populaarsemaks muutuvat, mistõttu tulevikus ehk ei saa liigitada uusboheemlust enam subkultuuriks või veidi nihkes normaalsuseks, vaid trendiks või isegi normiks. Palju sõltub siin inimestest — kui suur hulk inimesi soovib ja suudab oma hobi(de)st elatusallika teha. Samuti ei ole tänapäeval veel väga laialt levinud hoiak, et tööl võib olla küll edukas karjerist, aga töövälisel ajal näiteks kunstilembene vaba hing. Ajad on siiski muutumas ja tulevikus muutub ilmselt tavaliseks, et ühel inimesel või nähtusel võib mitu tahku olla.

¹ Allaste, A-A, 2005. Uusboheemlus kui elustiil. Postimees. [https://www.postimees.ee/1502583/uusboheemlus-kui-elustiil]
² Blankeney, J. The New Bohemians. [http://www.justinablakeney.com/the-new-bohemians/]

Autor Helena Karu
Toimetaja Triinu Mölder

 

Kuidas mul mõõt täis sai ja lõpuks unistusi püüdma otsustasin asuda!

Kuidas mul mõõt täis sai ja lõpuks unistusi püüdma otsustasin asuda!

Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.

Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!

Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?

Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.

Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.

Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?

Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.

Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.

Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu

Lõppesid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Lõppesid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Eile varahommikul sai läbi uue Eesti mängufilmi “Sandra saab tööd” 35-päevane võtteperiood. Koomiliste elementidega psühholoogiline draama jõuab vaatajateni järgmise aasta sügisel.

 

Filmi produtsent Anneli Ahvena sõnul kulgesid valdavalt Tallinnas toimuva filmi võtted intensiivselt, võttekohti oli tavatult palju. “Oleme väga tänulikud kõikidele võttekohtade omanikele, kes meile vastu tulid ning meie töö sujuvaks tegid,” sõnas Ahven. “Samuti hoidis meid ilm, mis terve maikuu oli ebatavliselt soe.”

“Sandra saab tööd” peaosalist, ootamatult töö kaotanud füüsikadoktor Sandra Metsa kehastab Mari Abel. Filmi keskmes on inimese identiteet, mis pannakse proovile lõputus tööintervjuude karussellis, kus tuleb seista silmitsi võimumängude, silmakirjalikkuse ja pideva kohanemisvajadusega.

Mari Abeli kõrval teevad filmis kaasa Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Henrik Kalmet, Jarmo Reha, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere juunior, Tiina Tauraite, Alo Kõrve, Mait Malmsten, Carmen Mikiver, Riho Kütsar, Peeter Tammearu ja paljud teised head Eesti näitlejad.

Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle jaoks on see täispika mängufilmi debüüt. “Sandra saab tööd” operaator on Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”) ning kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”). Filmi toodab Kopli Kinokompanii, põhirahastajateks on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Muljeid otse kaanestaari konkursilt

Muljeid otse kaanestaari konkursilt

Käisin ühel päeval ka YU Kaanestaari konkursi fotosessioonil kaasas ning tegin fotograafi, stilisti, jumestaja ja mõne modelliga intervjuud. Küsimused olid lihtsad: kes sa oled, millega tegeled, miks sa siin oled, missugune on olnud seni kõige eredam hetk.

Fotograaf Marleen Maarand: Olen fotograafiaga tegelenud viimased neli aastat ja nägin osalemises võimalust enda portfooliot täiendada. Kõige lahedamat hetke ei oska välja tuua. Iga päev on erinev fotograaf ja mina olen siin esimest päeva, seni on kõik kenasti sujunud. 

Fotograaf Marleen (paremal) pildistamas. (Foto: Laura Taal)

Stilist Berbel Lätt: Mulle tundus see põnev projekt kui hea võimalus ennast tutvustada, kuna olen ehtekunstnik. Paljudes outfit-komplektides, mida modellid kannavad, on minu kujundatud ja tehtud ehted, kuid hetkel töötan rohkem stilistina. Õnneks pole raskusi ette tulnud, suur osa loomingust sünnib ka kohapeal.

Stilist Berbel Lätt aitab Liisa Pärnpuul  jahu lennutada. (Foto: Laura Taal)

Jumestaja Kärt Harolski: Mina olen siin, sest tundsin, et tahan tulla. Kõige lahedam oli see, kui anti vabad käed oma ideede teostamiseks — tegin Victoriale Photopointi sessiooni jaoks mustad huuled ja kulmude alla valged lainerijooned. Rääkides millestki põnevast, siis kohe meenub, kuidas Henri karjus, kui ta gladiaatorit kehastas. See oli vist ainuke heli, mis isegi õue kostis. Kõige põnevam sessiooni teema on olnud statement, sest siis tegin pigem grimmi kui meiki.


Jumestaja Kärt Harolski tööhoos. (Foto: Laura Taal)

Järgmisena võtsin ette modellid ning küsisin neiltki paar küsimust.

Kes sa oled?

Henri: Youtube’is tuntud kui Hensugusta.

Liisa Pärnpuu: Vlogija, blogija, juutuuber.

Rauno Raiesmaa: Teen videoid Youtube’i.

Victoria Villig: Youtube’iga tegelenud üle kolme aasta — kanali Victoria Villig sketšid on kooliteemalised, kanalilt Planeet Vicki leiab vlogisid kaadri taga toimuvast —, samas tegutsen ka Instagram’is.

Pildistamisi on seni olnud kolm päeva mis neil päevil toimunud on?

Henri: Palju asju. Meigitud on mind palju. Esimesel korral peideti lausa kulmud ära ja saatsin emale foto tekstiga “ema, ma olen haige”. Järgmisel päeval tehti mind gladiaatoriks, mis tähendas, et peale mantli ei olnud mul midagi seljas.

Hensugusta meigikihi all. (Foto: Laura Taal)

Hensugusta Kopli Maxima kaupluse ees teed ületamas. (Foto: Laura Taal)

Liisa: Oleme vahvasti pildistanud, erinevaid karaktereid loonud.

Liisa Pärnpuu Kassnaise rollis. (Foto: Laura Taal)

Rauno: Oleme pildistanud, erinevaid rolle ja lollusi teinud.

Rauno Raiesmaa pagarina fotosessioonil koos kõrbenud leivaga. (Foto: Laura Taal)

Victoria: Hästi palju erinevaid rolle olen saanud teha.


Victoria Villig Rahvusooperis Estonia. (Foto: PR Fotostuudio)

Milline on siiani eredaim mälestus?

Henri: Neid on lausa mitu. Sõin ajalehti ehk sümboolselt kollast meediat, mängisin grimeerijat, kus ma pidin möksi näkku määrima … ja kuidas pärast gladiaatori mängimist käisin kostüümiga ka Maximas poes — see oli huvitav seik!

Hensugusta söömas kollast meediat. (Foto: Laura Taal)

Liisa: High-fashion shoot: tahakammitud soeng ja kollane silmameik, disainerijakk, Dr. Martensi saapad.

Liisa Pärnpuu LUMIX kaameraga poseerimas. (Foto: Jürgen Niit)

Rauno: Kui pidin ärimees või artsy vend olema. Kõik on meeldinud ja vibe on hea.

Rauno kunstnikuna LUMIX kaameraga poseerimas. (Foto: Jürgen Niit)

Victoria: Pildistamine töö teemal CV Keskuse jaoks, sest sain esimest korda ettekandja olla — olen alati tahtnud seda ametit proovida. Kui me pildistasime, siis hoidsin kandikul seitset klaasi šampusega ja see oli tõeline väljakutse. Veel meeldis mulle kehastada Indiana Jonesi — pidin tulistama ja piitsaga vehkima. Samal päeval mängisin ka reisivat vlogijat. See ei olnud eriti raske, sest ma olengi selline, kes kuskil lennujaamas vlogib, seega olin omas elemendis.


Victoria Villig on kehastunud Indiana Jonesiks, et leida peidetud varandust.

Milline oli sinu fotosessioon statement’i teemal?

Henri: Pidin gladiaatorina karjuma.

Liisa: Kassnaine, kes võitles interneti-kiusajate vastu. Tänapäeval on küberkiusamine kahjuks kujunenud viisiks end väljendada või paremini tunda. Eelkõige võiksid vastutuse võtta täisealised sisuloojad, sest kiusamine võib ikka  kustumatu jälje jätta.

Rauno: Suunav küsimus kõlas nii: kui saaksid maailmas midagi muuta, siis mis see oleks? Mina soovin, et kõik leiaksid oma elus selle, mida nad armastavad teha. Miks just selline vastus? Sest siis oleks maailm rahumeelsem, kõigil oleks rahulikum elada.

Victoria: Ma leiutaksin vähiravimi, sest ma olen väga mitu lähedast vähile kaotanud ja ma ei taha, et see korduks. Kuna vähkkasvaja on geenmutatsiooni tagajärjel lihtne tekkima, siis on see päris raske ülesanne. Olin Indiana Jones, kes läheb seda ravimit otsima.

Kokku ootas osalejaid seitsme nädala jooksul seitse fotosessiooni, toredaid emotsioone ja põnevaid katsumusi kogunes seega veelgi. Vaata fotosid ning loe konkursi iga nädala ja teema kohta põhjalikumalt siit.

Autor Lislotte Minejev
Toimetaja Kadri Toomsalu

Eesti Rahva Muuseumis linastuvad moedokumentaalid

Eesti Rahva Muuseumis linastuvad moedokumentaalid

Sel nädalal on Tartu moehõnguline – esmakordselt toimuva Eesti Moe Festivali (Estonian Fashion Festivali) raames saab nautida moeetendusi, seminare ja palju muud. Laupäeval ja pühapäeval linastuvad Eesti Rahva Muuseumis eriilmelised moeteemalised dokumentaalfilmid, mille esitlejaks on moefilmide festival MoeKunstiKino.

“Moefilmide festival MoeKunstiKino on siiani toimunud peamiselt Tallinnas ning leidnud publiku hulgas väga sooja vastuvõtu,” kinnitab moefilmidega enam kui 10 aastat tegelenud Helen Saluveer. “Tartu jaoks valisime välja põnevad dokumentaalid, mis tutvustavad moemaailma väga erinevate nurkade alt ning pakuvad nii silmailu kui ka tõsisemaid teemasid.”

9. ja 10. juunil Eesti Rahva Muuseumis linastuvate filmide hulgas on “Mai esimene esmaspäev” (The First Monday in May), “RiverBlue” (RiverBlue) ja “Trendimajakad” (Trend Beacons). Saluveer toob neist eelkõige esile just moetööstuse pahupoolest pajatava “RiverBlue”. “See film sai valitud programmi hetkel Tartu ühe põletaivama teema – tselluloositehase – tõttu,” tõdeb korraldaja. “Loodetavasti tulevad filmiseansile ka noored, kelle tänastest ja homsetest valikutest sõltub meie looduse ja kogu planeedi heaolu.” Tegemist on mõtlemapaneva dokumentaalfilmiga, mis räägib jõgede saastamisest ja selle mõjust inimkonnale ning ka võimalikest lahendustest, mis sisendavad lootust säästlikumale tulevikule. Kaadritaguseks hääleks on näitleja ja režissöör ning puhta vee toetaja Jason Priestley, keda vanem põlvkond peaks mäletama tuntud noorteseriaalist “Beverly Hills 90210”.

Glamuuri ja silmailu pakkuv “Mai esimene esmaspäev” on ainulaadne pilguheit New Yorgi kahe olulise kultuurisündmuse telgitagustesse. Film räägib Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi aegade jooksul kõige suurema külastajate arvuga moenäituse „China: Through The Looking Glass“ („Hiina läbi peegli“) ning näituse avamist tähistava ja staaridest kubiseva heategevusliku ürituse „2015 Met Gala“ korraldamisest. Filmi peaosalisteks on ajakirja Vogue peatoimetaja Anna Wintour ning MET kostüümiinstituudi peakuraator Andrew Bolton.

„Trendimajakad” on põnev pilguheit salamaailma, mis mõjutab meid kõiki igapäevaselt, kuid millest vaid vähesed teavad. Vaataja viiakse moe ja disaini telgitaguste taha virvarri ja illusioonide kütkesse ning juhatatakse siis tagauksest taas välja. Põneva visuaalse pildikeelega dokumentaalfilm on ühtaegu nii meeltlahutav kui ka hariv – pärast selle nägemist ei paista moemaailm enam endine.

Kõik filmid linastuvad ingliskeelsena. Piletid (5/3.5) on saadaval ticketer.ee keskkonnas või enne linastusi ERM-is kohapeal. Ürituse ajakava on leitav fashionfestival.ee veebilehel või Facebookis https://www.facebook.com/events/1545813868789163/

Moefilmide festivali MoeKunstiKino põhisündmus toimub 4.-10. oktoobrini Tallinnas kinos Sõprus. Ürituse esitlejaks on Viru Keskus.

 First Monday

RiverBlue

Mindvalley tasuta noortepäev: Sinu erakordne elu

Mindvalley tasuta noortepäev: Sinu erakordne elu

Mindvalley on 2003. aastal Vishen Lakhiani poolt asutatud rahvusvaheline haridus- ning tehnoloogia ettevõte, mille missiooniks on tuua miljonite inimesteni üle kogu maailma laiahaardeline, eluks vajalikke oskusi edendav haridus läbi maailmakuulsate autorite virtuaalsete kursuste, konverentside ning festivalide. Lisaks on Mindvalley väga pühendunud töötajasõbraliku organisatsioonikultuuri edendaja, olles aastaid nomineeritud Wordblu poolt üheks kõige demokraatlikumaks rahvusvaheliseks ettevõtteks.

Mindvalley asutaja ja juht Vishen Lakhiani on suur Eesti toetaja. Teda seob Eestiga eestlasest abikaasa Kristina Mänd Lakhiani, nende kaks last ja Mindvalley Eestis tegutsev 15-liikmeline tiim. 2017. aasta lõpus avaldati eestikeelsena Visheni raamat “Erakordse Elu Kood”, mis esmakordselt jõudis inglise keelsena trükki 2016. aastal ning jõudis kiirelt New York Times’i ja Amazon’i enimostetud teoste nimekirja.

2018. aasta suvel toob Mindvalley tiim esmaskordselt Tallinnasse suurürituse, Mindvalley U, mille programm leiab aset Kultuurikatlas 28. juunist kuni 22. juulini 2018.a. Mindvalley U on pea kuu aega kestev enesearengu teemaline haridusprogramm, kuhu ootame kokku üle 500 osaleja, kellest suurema osa moodustavad välismaalased. Mindvalley U eesmärgiks on pakkuda haridusplatvormi elukestvaks õppeks sõltumata isiku vanusest ja tänu sellele loome eraldi programmi ka lastele ja teismelistele. Lisainfo: http://www.mindvalley.com/u/

Mindvalley U programmi raames korraldame Eesti Vabariigile juubelikingitusena noorte inspiratsioonipäeva, laupäeval, 21. juulil, Kultuurikatlas, mille viime ellu koostöös EV100 meeskonnaga.

Eesti noortele suunatud TASUTA inspiratsioonipäevale (tavahind 520 EUR) ootame osalema ligikaudu 500 noorukit üle kogu Eesti vanuses 14-20. 

Terve pika päeva vältel 10:00-18:00 astuvad laval üles lisaks Eesti oma eeskujudele ka rahvusvaheliste lavade inspireerivad kõnelejad, kes jagavad teadmisi, oskusi ja edulugusid, aitamaks eesti noortel leida enda tee, mis on kooskõlas nende endi südamesoovide, unistuste ja visiooniga. (Tanel Padar, Kristel Kruustük, Vishen Lakhiani, Kristina Mänd-Lakhiani, Alar Ojastu, Keili Sükijainen ja Gelong Thubten).

Kandideeri SIIN