Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Foto: Hannah Nelson (allikas: Pexels)

Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, miks otsustasin poolteist kuud tagasi lõpuks oma unistusi järgida ja blogima hakata. Alustades oli mul selles vallas üsna vähe teadmisi ja kogemusi — olin  kolm aastat tagasi Blogger’isse vaid konto teinud ja kirjutanud mõned postitused. Üks neist vähestest, mis kõneles samuti unistustest —What can I say, I’ve always been a big dreamer” avaldati ka meedias. Sellega asi tol korral piirdus. Panin need mõtted kirja pigem iseendale,  kui peaks tekkima vajadus elule tagasi vaadata ja mõtteid korrastada. Mul ei olnud suuremat visiooni ega eesmärki, elu lihtsalt juhtus ja kirjutamine jäi tagaplaanile. Kui puudub kindel siht ja teadmine, kuhu oled teel, ei saagi väga kaugele jõuda. Nüüd mõistan, et see oli oluline alguspunkt ja elu alles valmistas mind ette millekski suuremaks.

Sihti seadma hakates küsi endalt, mida sina kogu hingest soovid teha. Mis on see, mis elevusest silmad särama lööb, mida tehes tunned end hästi ja õnnelikuna? Usu, keegi teine ei oska sellele küsimusele sinust paremini vastata. Kirjuta need vastused paberile ja ole seda tehes täiesti aus. Ära lase mitte ühelgi mõttel, hirmul või millel iganes muul ennast segada. Isegi kui tunned hetkel, et see ei vii mitte kuhugi ega anna ühtegi vastust, pane lihtsalt kõik kirja. Mitte miski ei juhtu üleöö, pead endale aega andma. Võid mõelda, milline oleks meie elu, kui kõik need inimesed, kes maailma oma loomingu ja annetega rikastavad, ei oleks võtnud riski oma unistusi järgida. Kui ei oleks olnud leiutajaid, kelle elutöö vilju täna naudime, ega kirjanikke, muusikuid ja teisi, kelle looming meile jõudu ja inspiratsiooni annab … Olen kindel, et kõik need imelised saavutused said alguse samast punktist — julgusest iseendale väljakutse esitada. Usun, et kui oled kõik vastused kirja pannud, joonistub välja selgem pilt, isegi kui sa seda kohe ei näe ega mõista.  

Kui tead, mida soovid, küsi endalt, mida unistuse järgimine su ellu tooks ja kuidas sellega teisi inimesi aidata saaksid. Need küsimused annavad soovidele ja unistustele võimsama tähenduse ja eesmärgi. Mõtle, kui Thomas Edison ei oleks hõõglampi leiutanud ega oma ideed maailmaga jaganud … Sinu unistus ei pea nii ambitsioonikas olema, aga sellel võiks olla suur mõju vähemalt sinu elule — kujutle, milline see olema saaks!

Ka mina ei osanud neile küsimustele kohe vastata — vastused olid küll mus olemas, kuid ma ei osanud neid leida. Pidin vastuste saamiseks oma mõtetega palju tööd tegema, neid aktsepteerima. Kas tead, mis oli selle protsessi juures kõige olulisem? Ma ei jätnud ennast selles kõiges üksi! Olen palju kordi oma unistuste rajalt kõrvale kaldunud, lubanud hirmudel võimust võtta ja lõpuks üldse loobunud — see on väga tavaline stsenaarium. Kinnitasin endale, et seekord nii ei lähe, pean allaandmist kuidagi vältima. Meie ümber on nii palju inimesi, kellel on sarnased eesmärgid ja kes on valmis meid sel teekonnal toetama. Ära jää oma unistustega üksi — leia endale mõttekaaslased ja toetajaskond. Mõtleme tihti, et saame ise hakkama ega vaja teiste abi, aga tegelikult kaob üksi tegutsedes motivatsioon üsna kiiresti. Lohutame ennast mõttega, et ju polnud see suund meie jaoks õige. Oleme loodud teiste inimestega suhtlema ega pea nahast välja pugema, et ise hakkama saada. Vajame enda ümber õigeid inimesi — neid, kes jagavad meie vaateid ja eesmärke ning innustavad iga hinna eest edasi liikuma. Kui sinu ümber täna selliseid inimesi ei ole (pere ja sõbrad ei pruugi alati meie soove ja unistusi mõista või toetada), ole avatud uutele tutvustele. Leia mentor, coach või mõni oma ala ekspert, kes oskaks ja sooviks sind toetada.

Olen täiesti veendunud, et kõik inimesed, olukorrad ja asjad tulevad meie ellu õigel ajal. Mina leidsin endale kõige sobivamal hetkel vajaliku toetajaskonna —  naised, kes kas just avastavad oma unistusi või juba liiguvad nende suunas. Sellesse kogukonda kuulumine on toonud minu ellu lühikese aja jooksul palju selgust ja uutmoodi mõtteviise, ka neis asjus, milles arvasin end kindlat seisukohta omavat. Olen väga tänulik, et minu ümber on julgustavad ja toetavad inimesed. Kirjutan sellest peagi pikemalt ka blogis, mille kallal igapäevaselt töötan. Ja nagu minu coach Sirli tavatseb öelda: “Sinu unistus on sinu vastutusel!“ Nii ongi! Mitte keegi ei asu sinu eest unistusi saavutama, aga sa ei pea selles ka üksi jääma. Kui palju tööd oled sina oma unistuste nimel valmis tegema?

Jagan järgmisel nädalal soovitusi, millest blogi luues alustada. Kui see teema sind kõnetab, püsi lainel! 😉

Autor Monika Schults
Toimetaja Katrin Talvi

 

Wilhelmi solistina tuntud Anett andis koostöös NOËPi ja Jonas Kaarnametsaga välja singli “Don’t Pretend”

Wilhelmi solistina tuntud Anett andis koostöös NOËPi ja Jonas Kaarnametsaga välja singli “Don’t Pretend”

Loo autorid on Anett (Kulbin), NOËP ja Jonas Kaarnamets (Frankie Animal, Erki Pärnoja bänd). Produtseeris NOËP, kelle eristuvat vokaali saab ka Aneti kandvale häälele lisaks antud loos ära tunda.

Soov koos lugu kirjutada tekkis Anetil ja NOËPil juba mõni aasta tagasi. Kui eelmise aasta oktoobris antud looga tegelema hakati, saadi aru, et kolmas ja maru-andekas muusik oli justkui puudu ning nii jõuti Jonas Kaarnametsani. Lugu keskendub argielu inimlikkusele ja on valminud erinevate muusikute iseloomulikke tunnetusi kokku sidudes, mis oli ka üheks koostööd kannustavaks jõuks. Toreda faktina olgu ka mainitud, kuidas salvestamisel kasutati biidielemendina näiteks tühja smuutipudelit.

“Sõnade kirjutamisel sai alguseks jämmi käigus kõlama jäänud fraas “Dont pretend” ja sellest lähtus kogu temaatika. Tahtsime kirjutada millestki, millega me kõik suhestume – tihti tuleb suhtes ette hetki, kus inimestel on keeruline üksteise jaoks aega leida ja sellest tulenevalt saavad mõned asjad välja öeldud, mida me võib-olla tõsiselt ei mõtle ja mis on tegelikult üsna läbinähtavad. Samas pole sellised olukorrad kunagi ühepoolsed ja loo sõnum ongi pigem see, et oleme selles koos ja üks ei ole rohkem süüdi kui teine. Kergemal noodil rääkides – salvestamisel kasutas NOËP kusjuures mingeid imelikke asju, nagu näiteks smuutipudelit, mida ühe biidi elemendina trummipulgaga tagus!” avab loo sisu Anett.

“Don’t Pretend” on Aneti teine soolosingel ja märgib laulja-laulukirjutaja jaoks stiililiselt uusi katsetusi. Nii jätkab ta muusika loomist, olles inspireeritud jazzi- ja soulivokaalidest, aga ka alternatiivsemast muusikast, seotuna R&B’ga.

Anett on tegutsenud nii bändi Wilhelm solistina kui sooloartistina. 2014. aastal jõudis Wilhelm Eesti Laulu finaali looga “Resignal” ja 2015. aastal poolfinaali looga “Light up your mind”. Seejärel jätkas Anett sooloartistina, andes välja esimese singli “Strong”, mis jõudis Eesti Laul 2016 poolfinaali.

Anett “Don’t Pretend” Spotifys 

Gita Siimpoeg: “Köik algas lapsepölves…”

Gita Siimpoeg: “Köik algas lapsepölves…”

Gita Siimpoeg: ,,Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.”

 

Gita Siimpoeg on noor loomeinimene, kes oma säraga pimestab kõiki. Gita on EKA´s  õppinud tekstiilidisaini ja 2016. aastal osales ta oma kollektsiooniga “Don’t call me baby” Tallinn Fashion Week´il.

 

Kirjelda ennast 3 sõnaga.

Ma loodan, et ma olen aktiivne, löbus ja motiveeritud.

 

Kirjelda oma teekonna algust loomevaldkonnas.

Köik algas lapsepölves. Ma olin väiksena selline, et kogu aeg joonistasin. Emal oli sahtel mu joonistusi täis. Tavaliselt võtsin šabloonid (kus olid modelli kujud) ja joonistasin riideid sinna peale. Töid oli retsilt palju.

Kindlasti suunas ka mu ema mind sel teekonnal. Tema pani mind kooli minnes kunstisuunaga klassi ja käisin ka mingil ajal kunstikoolis, aga sain aru, et see ei sobi mulle ja ma tahan täiega ise teha.

Sealt see algaski ja siis läks loomulikult. Vahepeal ma olen püüdnud seda vältida ka ja mõelnud, et ma peaks hoopis arstiks minema, aga kuidagi on ikka nii, et sellest ei saa üle ega ümber. See on osa minust ja  ma ei kujutaks ette, et teeks midagi muud.

 

Kelleks sa väiksena saada tahtsid?

Ma tahtsin väiksena saada tegelikult loomaarstiks. Mul oli kindlasti ka nö salaunistuseks  saada disaineriks, aga ma ei julgenud seda välja öelda. Mingil hetkel ma olin täiesti kindel, et  hakkan ainult ratsaspordiga tegelema.

 

Miks just EKA ja see eriala?

Ega meil siin väga palju valikuid ei ole. Möte oli ka välismaale minna, kuid tulles Saaremaalt, siis Tallinnas on juba palju avatud ja mul olid siin tekkinud ka tutvused ja söbrad, seega loogiline valik oli EKA.

Alguses oli mul valikus ka  Balti Filmi- ja Meediakool, aga ma hakkasin ikkagi rohkem uurima ja mötlema, et mis ma ikkagi päriselt tahan ja siis otsustasin, et lähen EKA´sse graafilist disaini õppima. Ma sain esimesest voorust edasi, sain teise vooru, kuid sealt ma jäin napilt välja. Siis pakuti välja, et ma võin eriala vahetada (midagi muud disaini valdkonnast).

Esimesena tömbas muidugi tekstiilidisain. Ma ei olnud endale ilmselt seda möttena välja käinud, et see on minu jaoks realistlik. Ma mötlesin, et davai ma olen selle aasta ära ja proovin uuesti graafilist disaini, aga siis üsna kohe sai selgeks, et jään tekstiili juurde. Ilmselgelt asjad lähevad nii nagu nad minema peavad.

 

Kes või mis on sinu loomingut mõjutanud?

Ma arvan, et mu enda kogemused. Ma ei taha vötta endale mingit kindlat iidolit.

Enamus asjad, mida ma teen, tulevad mu enda mingite mälestuste kaudu vöi mul tekivad mingid ootamatud seosed mingite asjadega. Inimesed väljaspoolt vöib-olla ei näe, kust see inspiratsioon täpsemalt on tulnud, kuigi minu jaoks on köik nii loogiline.Ma vöib-olla  ei tahagi seletada, miks selle pluusi peal on näiteks “don´t call me baby”, sest see on minu jaoks isiklik asi, kuigi sellel on ka kaugemaid linke.

Usun, et ma ei ole ainuke, kes vöib öelda, et inspiratsioon tuleb nii kuidas ta ise tahab, seda ei saa sundida. Näiteks könnib keegi efektse soenguga mööda ja ma näen, et see sirge löige vöiks olla hoopis seeliku peal.

 

Sa oled pärit Saaremaalt. Kui palju mängib Saaremaa rolli sinu loomingus?

Väga palju. Saaremaa on minu koht. Ma vöin ju Tallinnas elada, aga kui ma ei saaks nädalavahetustel Saaremaal käia…ma ei saa aru kuidas inimesed ilma selleta elavad. Sa lähed saarele ja seal elu lihtsalt tiksub täiesti teist aega, köik käib mega aeglaselt. Saaremaal on nii teistmoodi ning see mängib ikka väga väga suurt rolli, sest kui ma tahangi möistuse kinni lülitada, lähen ma sinna.

Minu esimene kollektsioon oli väga tugevalt mu vanavanaema käsitööst inspireeritud, kodus sai alati midagi luua.

 

Kas Eestis saab disainerina läbi lüüa?

Kindlasti saab, aga see on väga väike vöimalus/protsent. Nii paljud asjad mängivad seal rolli. Näiteks ei saa seda kindlasti üksinda teha. Sul peab olema keegi körval, kes teeb su eest ära asju, mida sa disainerina ei oska (näiteks kuidas asju müüa). Alguses teed ikka köik ise (joonistustest ömblusteni), aga et hästi läbi lüüa, peab sul olema keegi, kes aitab sul kogu asja vedada.

 

Mis on sinu elu moto?

See on täiega random, aga ma vihkan ebaöiglust. Mul on mingi teema sellega, et kui keegi käitub kellegagi ebaöiglaselt, siis juba tuleb minust välja mingi isane lövi. See on asi mida ma peaksin ka veidi omale hoidma.

 

Kus sa näed ennast 5 aasta pärast ja mis on sinu elu eesmärk, kuhu sa tahad jõuda?

Ma näen, et  viie aasta pärast ma saan teha seda, mis hing ihkab. Ma peaksin saama teha oma tööd nii, et ma ei nimetaks seda tööks, samuti üksköik kus ja ma oleksin ise oma aja peremees. Loomevabadust ja elu nautimist.

Mitte, et ma juba praegu seda ei teeks. Kui ma ei tahaks seda teha, mida ma praegu teen, siis ma lihtsalt ei teeks seda. Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.

 

Kas sa tahaksid veel ülikoolis midagi õppida? Mida?

Kindlasti, üks hetk vöiks tekstiilidisaini haridusele lisada ka moedisaini.

 

Millega sa vabal ajal tegeled?

Veedan vöimalikult palju aega söpradega, olen looduses ja kui ma leian need viis vaba tundi , siis püüan ka ratsutamas käia. Loometöö ikkagi enamus ajast nöuab arvuti/ paberi taga istumist vöi kangapoodides tuulamist, seega vajan tuulutust.

 

Kuhu tahaksid oma elu jooksul kindlalt reisida?

Bali, ma küll just naasesin sealt, aga see on koht, kuhu kindlasti uuesti minna. Ma olin vist viimane inimene Eestist, kes seal üldse käis.

 

Kui 100 aasta pärast loetakse raamatut Gita Siimpojast, siis mis seal võiks sinust kirjas olla?

Ma arvan, et seal vöiks olla hästi-hästi ausalt kogu mu elulugu. Ja ma tahaks, et see eluloo teekond oleks nii pönev, et ka lugejatel tekiks inspiratsioon teha oma asja, nautida ja usaldada. Ja et mu looming elaks seal edasi. Ma ei tahaks, et see jääks seisma siis kui mind ei ole, vaid läheks hoopis suuremaks.

 

Kui saaksid üheks päevaks kohad vahetada ükskõik kellega, siis kes see oleks ja miks?

Sellega on nii, et kui sul on keegi, kelle elu tundub eriti tuus, kes on super andekas ja kelle maailmavaade tundub midagi maavälist, siis tavaliselt ei erine see kuigi palju teiste omast. Küll aga ma tean kedagi, kes on jätnud mulle mulje, et nii kuidas ta end teiste eest kannab, selline ta ka on. Ja see on…trummipörin… Anu Saagim. Esiteks on tal nii suva, mida ta teeb, aga samas ta tegelikult teab ülihästi, mida ta teeb.  Ma ei tunne teda isiklikult, kuid nähes kogu tema hoiakut, on ta nagu maailmavallutaja, aga samal ajal ei lähe ta üle laipade selleks, et olla see, kes ta on. Ma arvan, et tema on selline naine, kelle kehas oleks huvitav olla üks päev.

 

Mis riideesemeta sa ei suudaks elada?

Mustad teksad, sest need sobivad üksköik millega. Sa paned sinna peale kasvöi mingi kleidi või lihtsalt T-särgi.

 

Mis on selle suve kuumim trend?

Ma arvan, et köige kuumem trend võiks olla see, et inimesed kannavad seda, mida nad ise tahavad .

 

Mida sa ütleksid noortele, kes kahtlevad, kas pühendada oma tulevik loomevaldkonnale?

Kahelge. Tasub kahelda, sest kui sa sellega juba alustad, siis sa pühendadki kogu oma elu 100% loomingule. Ma usun, et need kes on loodud seda tegema, ei pea kaks korda mötlema.

 

Anton Koovit: “Selleks, et mitte ennast korrata, on tarvis pidevalt edasi õppida.”

Anton Koovit: “Selleks, et mitte ennast korrata, on tarvis pidevalt edasi õppida.”

Anton Koovit on Eestis sündinud ja nüüd Saksamaal elav tüpograaf, kes lisaks paljudele muudele suurtele projektidele on Eestit tutvustava veebikeskonna e-estonia.com uhiuue fondi Aino autor. Aino fonti võid ka leida Tallinna lennujaamast. Esitasime Antonile paar küsimust tema elu ja loomingu kohta.

 

Kirjelda oma tavalist tööpäeva.

Hommikukohv, joonistan natuke sketše (pliiatsi – pastakaga, mingid kiired eksperimendid), teen meilid lahti… Vastan mõned meilid ära ja hakkan fonti voolima (arvutis, pikaajaline projekt). Täpsust vajavad ülesanded teen pigem hommikuti, siis kui valgus kõige mõnusam. Õhtupoole arvete koostamine, hinnapakkumised, planeering.

 

Mis on sinu arvates kolm kõige tähtsamat omadust ühe silmapaistva tüpograafi juures?

Hea silm, keskendumisvõime, võime tulevikku ette näha.

 

Millest ammutad inspiratsiooni uute fontide välja töötamisel?

Põhimõtteliselt iga projekti puhul on täiesti individuaalne allikas. Vahest piisab mõnest graafilisest vimkast. Aga olen alustanud projekte, sest mõni teema kripeldab südamel (näiteks Aleksei). Paar fondiperet põhinevad ajaloolisel uurimustööl (U8 ja Baton).

 

Mis on sinu õpetussõnad noorele, kes sooviks samuti tulevikus tegeleda tüpograafiaga?

Kindlasti tuleb tüpograafiat või fondi kujundamist õppida mõnelt meistrilt, muidu võib viis aastat töötada vales suunas või mingeid imelikke meetodeid kasutades. On olemas mitu post-graduate kursust, kus saab kiirelt põhitõed selgeks.

 

Mis on kõige raskem loovisikuks olemise juures ja kuidas sellest üle olla?

Mitte korrata ennast, mitte langeda stampidesse. Selleks, et see ei juhtuks, on tarvis pidevalt edasi õppida.

 

Elad ja töötad hetkel Saksamaal. Mis põhjustel ja millal lahkusid Eestist?

Lahkusin seetõttu, et Eestis ei olnud võimalik minu alal professionaalset tööd leida. Aastal 2007 tulin päriselt ära (tõin siis ka vinüülplaadid Berliini)
.

 

Mis on tuleviku plaanid? Kas näed ennast kunagi ka Eestisse naasmas?

Olen praegu ühe uue fondiga lõpusirgel. Suure tõenäosusega sellest saab hitt. Mõtlen, mis ma suure kuulsuse ja auga peale hakkan, hahaha? Eestis ma käin niigi üpris tihti, kuid naasemist pole plaaninud.

 

Intervjueeris Miina Muru

Fotod: Katrin Viil

Klaverivirtuoos Robi Salumets: “Muusika tuleb südamest ja peast, mitte noodist.”

Klaverivirtuoos Robi Salumets: “Muusika tuleb südamest ja peast, mitte noodist.”

Klaverivirtuoos Robi Salumets: “Muusika tuleb südamest ja peast, mitte noodist.”

Robi on hetkel 16 aastane, põhikooli lõpetav noor, kes nagu iga teinegi valmistub hetkel eksamiteks. Kuid pingelise õppetöö kõrvalt on Robil üks anne, mis avaldub siis kui tal lasta klaveri taha istuda. Tegemist on tõelise klaverigeeniusega.

Klaveri avastas Robi enda jaoks juba üsna varakult, kui juhuslikult ta vanemad talle peale sattusid ning tundsid ära, et poiss klimberdab nende uksekella meloodiat. Tee muusikakoolis algas Robil esimeses klassis klaveri erialal. Peale selle on Robi veel katsetanud ka trumme, mida õppis vahepeal 3 aastat ning ka selles saatis teda edu- trummari troon ühes muusikakooli bändis on just tema oma.

Küsides, kas ta vahetaks klaveri mõne teise instrumendi vastu välja vastas Robi eitavalt, klaver on juba maast madalast saanud talle väga südamelähedaseks ning just klaveril mängides tunneb ta ennast vabalt.

Lugude kaverite tegemise on hetkel Robi varna riputanud ning tegeleb aktiivsemalt ühe orkestriteose kirjutamisega, kuid ütleb muiates, et paar avaldamata lugu siiski sahtlipõhjas leiab. Samuti kutsub ta üles inimesi soovilugusid küsima: “Suvi on ees ja lindistamiseks leiab rohkem aega”.

Ise saab ta aga insipratsiooni kuulates Spotify ja Youtube vahendusel kaasaja pop lugusid, kuid kindlasti ei piirdu ta muusikamaitse vaid sellega. Kui küsisin, kas on ka kindlat stiili, mida ta kuulab vastas Robi: “Pop ja jazz on need mida kõige rohkem kuulan ning ka ise klaveril mängin, miksides kokku mitu lugu, eks ole ju vahva mõne jazzi loo vahele kuulda mõnda tuttavat käiku mõnest tänapäevasest sensatsioonist.”

Muusika ühendab inimesi ja nii on ka Robi saanud just tänu omale fantastilistele klaverioskustele palju tutvusi ja uusi sõpru, kellega koos ta tihti musitseerimas käib. Enamik nendest sõpradest on ka ühel nõul, et tegemist on kindlasti järgmise suure muusikuga Eesti muusikamaastikul. Kui Robi ei löö läbi klaveriga, siis lubab ta oma lauluga kindlasti inimeste südamed vallutada.

Robi: “Harjutamine teeb meistriks.” Ta lisab, et ka temal on olnud hetki, kui ta on noodi nurka visanud ning klaverikaane pauguga kinni löönud, kuid vaatamata sellele on ta siiski jätkanud harjutamist ja jõudnud kaugele. Alla anda ei tohi kunagi. Lõpetuseks lisab ta veel naerdes: “Mina ei salli näiteks siiani heliredeleid”.

Loominguline väljund heategijale

Loominguline väljund heategijale

Kaanestaari konkursi 5.hooaeg on käimas ja häältekogumise rekordeid teeb juba viiendat nädalat järjest Triinu Liis Epner, kes peab blogi Costany. Sellel nädalal küsisime modellidelt: “Kui saaksid muuta ühe asja siin maailmas, mis see siis oleks?”. Triinu Liis kehastus Mary Poppinsiks, kes on tuntud vihmavarju ja suurepärase oskuse poolest aidata abivajavaid perekondi. Triinu Liis tahab juhtida tähelepanu kasuperede toetamisele ja abistamisele.

Ka sina saad aidata! Nimelt korraldab MTÜ Igale Lapsele Pere ka sel aastal suvepäevi. Kuna kogu korraldus on heategevuslik – siis otsivad nad oma meeskonda loovaid ja andekaid noori, kes soovivad panustada vanemliku hooleta jäänud laste ja neid kasvatavate perede toetamisse.

Suvepäevadele vajame vabatahtlikke laste tegevuste korraldamiseks ja läbiviimiseks: workshopid, käsitöö ja kõike loovat, millega noor ja hakkaja inimene ise soovib panustada. Vabatahtlikud saavda enne suvepäevade algust lühikoolituse lapse traumast ja kiindumussuhte häiretest ning mõned vajalikud teadmisest oskustest katkise hingega lastega tegelemisel.
Kui sina tunned, et sooviksid olla osa meie suvapäevade meeskonnast – anna endast teada:
jane@kasupered.ee või telefonil 5041330.
Kohtume, räägime ootused – lootused läbi ja äkki on just Sinu panus see, mis meie missioonile kaasa aitab!

MTÜ Igale Lapsele Pere on loodud, et toetada, tugevdada ja säilitada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laste turvalisus, heaolu ja inimväärikus. Perekonnata jäänud ja katkise hingega last saab aidata ainult teadlik ja ise toetatud kasuvanem. Mitte ükski asutus, ükskõik kui ilusad seinad ja mänguasjad seal on – ei tee seda tööd lapsele parimal moel. Kasuvanema töö ei ole heategevus, see on suur töö ja selleks peavad kasuvanemad saama järjepidevat toetust sotsiaalsüsteemi poolt, tunnustust ühiskonnalt ja tuge ümbritsevatelt.    

 
Kolmas rahvusvaheline Station To Station filmifestival toimub 3.- 5. mail Tallinnas, Kinos Artis!

Kolmas rahvusvaheline Station To Station filmifestival toimub 3.- 5. mail Tallinnas, Kinos Artis!

LIFE CYCLES from Ross Hogg on Vimeo.

Station To Station on projekt, mille eesmärk on edendada teadlikust sõltumatust kinost. Festival reisib üle Euroopa, näidates filme kohalikes kinodes. Sel aastal on programmis filmid 34 režissöörilt, kes on pärit enam kui kümnest riigist üle maailma. Station To Stationi kaudu on leidnud väljundi paljud kirglikud ja auhinnatud filmitegijad üle kogu maailma.

Station To Station filmifestival pakub kinokülastajatele uudset ja värskendavat kinokogemust. Ühe seansi jooksul on vaatajal võimalus näha kümnete erinevate režissööride tööd ning saada osaks eksperimentaalsetest ning ebatraditsioonilistest filmidest.

 

Piletihind on kõigile 4.90 eurot! Filmid on alla 16-aastastele keelatud.

Paljas Porgand: “Jää iseendaks ja anna endast maksimaalselt kõik!”

Paljas Porgand: “Jää iseendaks ja anna endast maksimaalselt kõik!”

Merilin osaleb Kaanestaari konkursil, anna hääl oma lemmikule SIIN

Esimesel nädalal esitasime modellidele väljakutseks proovida uut ametit, Merilin proovis kätt maalrina. Ei saanud jätta küsimata, kuidas on tema tööelu alguse saanud. Esitasime Merilinile kolm küsimust:

Mis oli sinu esimene töökogemus?

“Esimene töökogemus oli mul 13 – aastasena. Meie peres on palju lapsi, olime kolmekesi ja me ise pidime teenima endale taskuraha. Kui me tahtsime endale osta midagi, siis me pidime selle ise raha ise ka teenima. Mul oli vanem õde ja vend, kes käisid juba varakult tööl ja ühinesin minagi nendega, nii et 13 – aastaselt sai minust toodete esitleja. Ma käisin, toidupoodides, erinevaid tooteid esitlemas või siis näiteks kasvõi Euronicsis tegin näiteks Panasonicule mingit reklaami, see oli siis minu kõige kõige esimene töökogemus. Teadmiste poolest võtsin endale kaasa turundusteadmised, minu praegune töö ka tegelikult sisuturundudamine. Sain ka varasematest kogemustest suhtlemisoskust, ja teadmised müügitööst, et kuidas inimesteni tuua tootes parimaid omadusi välja ja kindlasti ka see, et sa oskad inimestega suhelda, oled vaba inimestega, jäädes samas iseendaks. Ja siis võibolla ka see, et sa harjud “ei” saamisega, sa õpid selle ignorantsusega tulema toime, et eestlane kõnnib lihtsalt tuima näoga mööda ja sa ei tee sellest välja vaid sa ikka hoiad pea püsti ja naeru suul. See oli ka kindlasti oluline oskus, mille ma kaasa sain.”

Mida soovitad praktikantidele?

“Kindlasti jääda iseendaks, anda endast maksimaalselt kõik. Olla ülimalt positiivne sest kui sina naeratad tood sa ka selle teistes esile. Mitte karta. Minna lihtsalt täie rauaga peale ja küll siis saadki selle töökoha.”

Kas jätkad blogimisega või mis plaanid sul tulevikuks on?

“Minu unistus ja tulevik. Praegu on meievanuse rühm minu blogi lugejad, siis ehk ma kunagi saan teha tulevikus pensioniblogi, never know, onju? Tegelikult on mul suuremad unistused ka veel, kindlasti ei kavatse ma piirduda Eestis blogimisega, et siis välisturg. Ja siis ka oma brändi edasi viimine, ka oma tooted, eks tulevikus vaatame, millega ma hakkama saan. Aga kindlasti ma tahan ka tulevikus restorani ja kohviku avada, see on minu number üks eesmärk.”

CV-Online tööportaalist leiad palju ägedaid uusi praktikakohti. Mine vaata järgi SIIN