YU Fashion Media annab välja moefotoajakirja ja korraldab põneva fotokonkursi

YU Fashion Media annab välja moefotoajakirja ja korraldab põneva fotokonkursi

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Foto Kristjan Juusu

Foto: Kristjan Juusu

15. detsembril ilmub YU Fashion Media poolt väljaantav moefotoajakiri, mis toob leheveergudele põneva valiku värskeid uue põlvkonna moelugusid. Autoriteks on peamiselt andekad veel avastamata eesti moetalendid, kuid ka kogemustega moeeksperdid, kelle julgeid mõtteid ja seisukohti on põnev kuulata ja näha nii tavainimesel kui ka moetööstuses tegutsevatel ettevõtetel. Moevaldkonnast huvitatud noortel puudub täna platvorm kus oma talendiga pildile pääseda. YU Fashion Media pakub sellele probleemile lahendust, tehes koostööd uue põlvkonna trendiloojate ja moevisionääridega, kes on veel oma karjääri alguses ning vajavad hüppelauda. Moefotoajakiri on suurepärane võimalus näha mida noored väärtustavad ja olla kursis nende arusaamade ning prioriteetidega.

Moefotoajakirjas on rohkem kui 100. lehekülje jagu erinevaid moefotosid. Ruumi on veel ühele pildiseeriale ning seoses sellega kuulutab YU Fashion Media välja moefotokonkursi, teemal „Z Maailm“. Kutsume üles fotograafe esitama oma nägemust Z generatsioonist tänapäeva maailmas ning palume see fotolavastusena edasi anda moevõtmes. Kõikide osalejate seast valib toimetus välja 3 parimat fotot ning avaldab need üle kahe lehe YU moefotoajakirja printversioonis. 

Esikoht saab auhinnaks Fotoluksi kinkekaardi väärtusega 100 €. Teine ja kolmas koht saavad Fotoluksi poolt digilabori voucherid, millega saab tellida 50 tk 10×15 suuruses fotod.

Kõrgekvaliteedilisi landscape formaadis fotosid ootame lingina e-posti aadressile toimetus@yu.ee hiljemalt 5. novembriks. Fotod ei tohi eelnevalt olla avaldatud.

Ajakirjaga koos ilmub moemaanide poolt koostatud moekalender 2018, mille loomisel on lähtutud järgmise aasta trendidest, hooaja lõhnadest ja värvidest. Loomulikult on võimsate fotode kõrval kalendaariumis välja toodud ka kõik olulisemad moeüritused, mis leiavad aset 2018. aastal.

Moefotoajakirja ja moekalendri eeltellimine algab 01.novembril YU Fashion Media veebilehe kaudu aadressil http://www.yu.ee/ajakiri/ 

Foto: Kristjan Juusu

Foto: Kristjan Juusu

Foto: Kristjan Juusu

Foto: Kristjan Juusu

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Fotokonkurss “Z Maailm”

Fotokonkurss “Z Maailm”

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

YU Fashion Media korraldab moefoto konkursi, teemal „Z Maailm“ ehk Z generatsiooni maailma peegeldus. Kutsume üles fotograafe esitama meile oma nägemuse etteantud teemast  fotolavastusena landscape formaadis. Kõikide osalejate seast valime välja 3 parimat fotot ning avaldame need üle kahe lehe YU moefotoajakirja printversioonis. Moefotoajakiri ilmub 15. detsember 2017.

Esikoht saab auhinnaks Fotoluksi kinkekaardi väärtusega 100 €. Teine ja kolmas koht saavad Fotoluksi poolt digilabori voucherid, millega saab tellida 50 tk 10×15 suuruses fotod.

Kõrgekvaliteedilisi fotosid ootame lingina e-posti aadressile toimetus@yu.ee hiljemalt 5. novembriks. Fotod ei tohi eelnevalt olla avaldatud.

 

 

 

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Stilist New Yorgis

Stilist New Yorgis

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

New York – linn kui elektiline muusikateos – kirgastab meeli, inspireerib loominguliselt ja on väga ettearvamatu. Kuid mitte nii ettearvamatu, et ei teaks, kuhu kulgemine ühel kolmapäevasel õhtupoolikul viib, kui juhtumisi on sõbraks linna üks ägedamaid mustlaste džässkitarri mängijaid.

Meie teistkordsel New Yorki külastusel leidsime end taas kolmapäevaõhtusel kulgemisel Bushwicki linnajaost ja kohast nimega The Keep. Koha tutvustamiseks peaksime mainima, et see on üks väga eriline džässibaar, mis on oma interjööri poolest ekstrentriline: peegleid täis seinad, palju pisidetaile, millel on oma lugu rääkida, ja valgus on imeliselt hingeline. Sisse astudes võttis meid vastu sõbralik õhkkond, kus muusikud nautlesid jämmides ja lisasid mängimisele vürtsi oma ilmetega, mida vahetasid nii üksteise kui ka publikuga. Koha interjöör on perfektses tasakaalus sellega, mis toimub maja seinte vahel. New York ja džäss liiguvad käsikäes – nad on põnevad ja sealsete mängijate oskused väga tasemel. Muusikat on imeline kuulata, kuid sama huvitav oli jälgida, kuidas mängijad improviseerisid ja elasid üksteise mängimisele kaasa ning moodustasid kõlasid, mis paitasid publiku kõrvu.

Foto: Arttu Karvonen

Foto: Arttu Karvonen

Džässiga meie seiklused ei lõppenud. Ühel õhtupoolikul, otsides Sohos kohta, kuhu dringile minna, peatas meid ühe baari ees mees ja pakkus poole hinnaga sissepääsu komöödiašõule, mis oli just alanud. Me vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et miks mitte. Meid juhatati läbi pika tumeda koridori ja jõudsime baari tagaruumi, kus üritus toimus. Mitmel koomikul, kokku esines neid seal seitse või kaheksa, oli umbes kümme minutit aega, et rahvas enda poole võita. Meiegi saime tunda end šõusse kaasa haaratuna, sest kolm eeslast ja üks soomlane võivad tekitada küllaltki imekspanu komöödiašõul, mis on piisavalt intiimne, et publikut tundma õppida. Nimelt juhatati meid lauda, mis oli esinejatele väga lähedal, ja kuna publikuga suheldi aktiivselt, siis saadigi teada, kust me pärit oleme. Eks tehti nalja, et ei teata midagi selliste riikide kohta, kust oleme tulnud, kuni hilisemad naerutajad tulid lagedale teadetega, et olid guugeldanud ja oskasid Eesti kohta juba mõningaid kommentaare tuua. Esimeseks kippus olema ikka see, et vau, kas teie juurest on pärit Skype?

Foto: Arttu Karvonen

Foto: Arttu Karvonen

Läbisime seal linnas kõndides väga palju kilomeetreid – vähem küll kui metrooga – aga polnud raske igapäevased soovituslikud 10 000 sammu ja enamgi veel täis saada. Ühest kohast teise jalutades on võimalik palju avastada. New York on meie jaoks ühel ajal nii ettearvamatult kui ka ettearvatavalt huvitav. Linn, mille energia on kummastavalt särtsu andev ja inspiratsioonikas.

Foto: Arttu Karvonen

Foto: Arttu Karvonen

Soovitame:

The Keepi ja sealset muusikat

Narrowsit mõnusaks istumiseks sõprade ja tuttavatega

Brooklyni botaaniaaeda jalutuskäiguks

Metropolitani kunstimuuseumit (MET)

 

Tekst: Alli-Liis Vandel ja Anna Vandel

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Ehtekunstnik rullib hõbedat nagu tainast

Ehtekunstnik rullib hõbedat nagu tainast

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Ljubov Kedrina on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Esimese kõrghariduse omandas ta Tallinna ülikoolis rakendusloome osakonnas kunstiteraapia erialal, kuna on alati huvitunud psühholoogiast ning kunstist. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta algkoolis kunstiterapeudi ning -õpetajana. Ülikooli ja töö kõrvalt tegeles Ljubov alati käsitööga: keraamikaga ning ehete valmistamisega. Ühel hetkel sai ta aga aru, et tahaks enda loomingule rohkem aega pühendada, ning otsustas seejärel oma elu muuta. Ljubov läks õppima Eesti kunstiakadeemiasse. Ta on teise kuruse metalliosakonna tudeng ning loonud tänaseks omanimelise ehtebrändi Kedrina.

 

Milliseid ehteid sa täpsemalt valmistad ja kellele?

Kõik Kedrina ehted on minimalistlikud ja lihtsad. Minu meelest on nendes näha ka arhitektuurne motiiv. Kõik ehted koosnevad peamiselt ainult ringidest ja rõngastest, ma mängin nendega iga päev ja moodustan uusi vorme, see on natuke nõiduslik protsess, kuna detailid vahepeal ise dikteerivad, mismoodi nad tervikliku kompositsiooni moodustavad. Materjalina kasutan ainult hõbedat, millega on mõnus tööd teha. Hõbe on paindlik, aga samas tugeva iseloomuga. Arvan, et minu ehted sobivad terava pilguga naistele, kes eelistavad lihtsaid vorme ning riietuses tumedaid toone. Sel juhul ehted muutuvad statement’iks ja toovad ka iseloomu esile. Noormeeste puhul rõhutavad minu ehted pigem sotsiaalset positsiooni. On suur erinevus, kas mees kannab argipäeviti mansetinööpe või eelistab kõrvarõngaid. Esimene variant on seotud pigem soliidse elustiiliga, millele vastandub badass’i maneer. Mõlemad on väga atraktiivsed ja mõlemal on oma võlu. Ma püüan leida balansi nende kahe äärmuse vahel.

 

Milline näeb välja töökulg?

Töötame kunstiakadeemia töökojas, kus tudengid teevad omi asju – igaüks oma laua taga. Atmosfäär on tavaliselt lõbus ja kerge, liigutakse ringi ja vaadatakse, millega naabrid tegelevad. Tihti saab häid nõuandeid meistrite või vanemate tudengite käest ning kõik hoolitsevad üksteise eest.

Kullassepa või ehtekunstniku töö on tähelepanu ja täpsusega tihedalt seotud. Me töötame iga päev tulega ning hoolimatus võib kalliks maksma minna. Kiiresti sain aru, et töökojas töötades ei tohi mitte ühtegi halba mõtet mõelda, sest see kohe peegeldub – vahel juhtub, et lõikan sõrme või rikun mõne osa ehtest. Ehtekunstniku töö on sarnane meditatsiooniga, peab olema siin ja praegu ning mõtlema ainult protsessist.

 

Millal hakkasid ehtekunstiga tegelema? Millest selline huvi?

Olen alati ehtekunsti ja käsitöö vastu huvi tundnud, aga ei julgenud seda tõsiselt võtta. Mitu aastat tahtsin proovida kunstiakadeemiasse sisse astuda, aga alati leidsin vabandusi, miks seda mitte teha. Nüüd olen väga õnnelik, et leidsin selleks sammuks julgust ning jõudu, ja naudin koolielu. Kedrina tootemark sündis möödunud kevadel.

 

Kuidas otsustad materjalivaliku üle?

Kõige rohkem meeldib mulle töötada hõbedaga, kuna tunnen selle materjaliga erilist sidet. Mulle meeldib hõbeda lihtsus ja tagasihoidlikkus. Vaatamata sellele, et tegu on ühe väärismetalliga, on seda võimalik väga eriliselt viimistleda. Valmis pind võib olla täiuslikult poleeritud või robustne, samas hõbeda värvi saab oksüüdiga muuta mustaks, mis annab esemele müstilisust. Ülikooli tudengid ostavad hõbemünte tavaliselt prooviga 999 ning legeerivad neid ehk segavad vasega, et saada 925 prooviga hõbe, millega edasi töötata. Tegevus ise meenutab veidi tainaga askeldamist, valmis hõbedaplaate rullime valtsiga õigesse paksusesse, vahepeal lõõmutame, et tagada hõbeda pehmus.

 

Kuidas saad hakkama oma tootemargi ärilise poolega? Kas sul on abilisi?

Praegu teen ma algusest lõpuni kõik ise. Vahepeal tunnen, et aega on liiga vähe ja ma ei jõua nii palju, kui tahaks, aga samas ma naudin kõike ja praeguse ei kujuta ette, et annaks osa tööd kellelegi teisele. Kindlasti jõuan ühel päeval selleni, et vajan abilisi. Praegu tahan olla kursis iga aspektiga alates toote kvaliteedist kuni pakendini. Naudin ka disainiturul osalemist, kus võin isiklikult oma klientidega suhelda ning näha, kuidas nad mu ehetele reageerivad ning mis mõtteid ja ideid neil endil on.

 

Kust ja kuidas saab sinu tooteid tellida?

Kedrina tootemargi ehteid leiab Telliskivist Balti disaini poest Les Petites ning Viru tänavalt kauplusest Oma Asi Design. Muidugi saab tellida otse minu käest Facebooki kaudu, kust mind leiab nime järgi, või Instagrami kaudu, kuhu ilmuvad uute mudelite pildid ka kõige kiiremini.

Foto: Kristiin Visuals Modell: Lota MUAH: Egle Ainumäe Stiil: Reila Saarmäe Ehted: KEDRINA

Foto: Kristiin Visuals
Modell: Lota
MUAH: Egle Ainumäe
Stiil: Reila Saarmäe
Ehted: KEDRINA

Foto: Kristiin Visuals Modell: Lota MUAH: Egle Ainumäe Stiil: Reila Saarmäe Ehted: KEDRINA

Foto: Kristiin Visuals
Modell: Lota
MUAH: Egle Ainumäe
Stiil: Reila Saarmäe
Ehted: KEDRINA

Foto: Kristiin Visuals Modell: Lota MUAH: Egle Ainumäe Stiil: Reila Saarmäe Ehted: KEDRINA

Foto: Kristiin Visuals
Modell: Lota
MUAH: Egle Ainumäe
Stiil: Reila Saarmäe
Ehted: KEDRINA

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Vilve Unt – üle 30 aasta kogemust moemaailmas

Vilve Unt – üle 30 aasta kogemust moemaailmas

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Foto: Maiken Staak

Noore moekunstnikuna alustas Vilve Unt tööd Tallinna Moemajas, seejärel juhtis üle 20 aasta moedisainiosakonda Eesti Kunstiakadeemias (EKAs) ja on olnud ka moestilistika õppekava juht avatud akadeemias. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel moenäitusel ning esitles hiljuti Tallinna moenädalal oma uut talvist kollektsiooni „Promenade“. Vilve Unt jagas YU-le moetööstuse keeruliste toimemehhanismide kõrvalt saladuse, et parimad moemõtted tulevad tal hoopis bussis sõites. Elukogemuse kohta meenub Vilvel Karl Lagerfeldi öeldu: „Elu ei ole iludusvõistlus. Intelligents on see, mis kestma jääb, ilu ja noorus on hooajalised.“ Kui ma arutlen, kas Lagerfeld mõtles seda öeldes oma loomingu kandjatele, ütleb Vilve Unt muiates, et eks Lagerfeldki on juba päris eakas.

 

Milline on teie kõige esimene moemälestus?

Selle taga on tegelikult üks väike lugu, mis on seotud ka minu viimase Tallinna moenädala etendusega, kus mul tekkis mõte kasutada modelle, kes on grimeeritud vanemaks. Idee selleks andis lapsepõlvemälestus oma emast, kes tollel ajal, kuuekümnendatel, oli veidi üle 30 aasta vana. Minu emal oli alati soeng peas, kaelakee kaelas ja ta ei läinud kunagi ilma kübarata kodust välja. Mul on selline mälestus temast kinnistunud, kuigi me ei saa garanteerida, kas väikesel lapsel jääb nii konkreetseid pilte mällu, või on need pigem fotomälestused, kuna tol ajal tehti väga ilusaid kvaliteetfotosid. Mul on siiani alles pildid, kus tal on seljas kas samet- või pitskleit. Kui võrrelda generatsioone, siis tolle aja 30aastane ja tänapäeva 30aastane on nagu öö ja päev! Kasutasin selles moeetenduses ka kerget kuuekümnendate tunnetust. Palusin Anu Konzel modellid vanemaks grimeerida, et näidata, kuidas aeg inimest muudab. Püüdsin tuua vaatajani teadmise, et me kõik oleme ükskord sama vanad.

 

Millal te teadsite, et mood on teie kutsumus?

Öeldakse, et teatud asjad päritakse üle põlvkonna. Minu vanaema oli andekas käsitöötegija: kudus ja õmbles, kuna elu oli tol ajal selline, et paljud asjad tuli endal ise valmis teha. Mu emal polnud selleks otsest vajadust, aga heegeldamine oli temalgi lemmiktegevuseks. Ja kuna ema ei õmmelnud, siis järelikult pidin mina seda tegema hakkama, kui ma midagi moodsamat soovisin. Minu põhikoolis õppimise ajal oli võimalik õmblemine selgeks saada kohustuslikes käsitöötundides ja ilmus ka Tallinna Moemaja ajakiri Siluett koos lõikelehtedega. Mäletan, et Siluett oli nagu moepiibel, mida võis lõpmatuid kordi uuesti vaadata ja sirvida, ma arvan, et sealt ma saingi tõuke minna pärast keskkooli lõpetamist Eesti NSV riiklikku kunstiinstituuti (praegusesse EKAsse – toim) moekunsti õppima.

 

Kuidas oli töötada kaheksakümnendate Tallinna Moemajas?

Omaaegne Tallinna Moemaja oli enamiku moekunstnike unistuste töökoht, kus töötas kokku 11 kunstnikku ja peakunstnik. Tol ajal ei nimetatud meid disaineriteks, me olime moekunstnikud. Tallinna Moemaja aga teenindas õmblusvabrikuid üle Eesti ning igale vabrikule kavandas mudeleid kindel moekunstnik – kes tegi rohkem meestetooteid, kes ülerõivaid, kes naistele või lastele.

Kui mind noore kunstnikuna Tallinna Moemajja tööle kutsuti, siis minu esimesed kollektsioonid olid mõeldud õmblusvabrikule Noorus, mis asus Kiviõlis. Need olid laste- ja noorterõivad.

Kui igapäevane töö oli luua tööstuslikke kollektsioone, siis aastas kaks korda toimuvad moedemonstratsioonid olid kunstnikele pigem ideede realiseerimiseks. See oli võimalus oma loomingut suurel laval näha ja see oli väga uhke tunne, sest moeetendused läksid täissaalidele.

 

Kuidas on muutunud sellega võrreldes praeguste disainerite ja moemajade elu?

Kui päris aus olla, eks me kõik jälgime, mis Eesti kõige suuremas moeettevõttes Baltika Grupis toimub: millised brändid olid aastaid tagasi, kuidas on muutunud nende kontseptsioonid, mis on kadunud, mis juurde tekkinud – näiteks 2002. aastal loodud Monton, mis on kiirmoebränd. Ka mitu tootemarki, nagu Ivo Nikkolo ja Bastion, mis olid iseseisvad ja alustasid tegutsemist nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on praegu Baltika Grupi omanduses. Enamik Baltika disaineritest on aga EKA moeosakonna vilistlased ja olnud ka minu üliõpilased, ehk sellest on tingitud ka minu huvi. Eriti olen jälginud Ivo Nikkolo (tootemargi) tegemisi, kuna olen olnud aastaid selle lojaalne klient.

 

Kas moevaldkonnas on mugav ja mõttekas töötada hooaja kaupa?

Eks müügiperiood dikteerib. On kiirmoebrände, mis loovad kuus kuni kümme kollektsiooni aastas. Kvaliteetsemad tootemargid on kahe hooajaga: kevad-suvi, sügis-talv. Minu põhimõte on, et tooted peavad olema hooajaülesed. Kiirmoe teatud taandumismärke peaks olema juba näha. Kõik sõltub tarbija mõttemaailmast: kas teda mõjutab paljuräägitud keskkonnatemaatika, kas ta teadvustab ressursinappust, kas ta ostab odavat kiirmoodi ja viskab selle varsti minema, või investeerib kallimasse. Kui ma midagi ise loon, siis ma eeldan, et need tooted kestavad kaua.

 

Noored on mu meelest altimad kiirmoele, tahavad asju ära visata …

Praeguste 20–25aastaste noorte mõttemaailm on juba jõudnud muutuda. Need noored elavad globaalset elu. Nad on ühenduses maailmaga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ilma juhtmeta liikumine tekitab võimalusi. Neil on vabadus olla ühenduses, sõltumata sellest, kus nad asuvad, nad teavad kogu aeg, kus midagi toimub.

Infot on palju ja lõpuks loeb see, mis jääb pinnale, mida nemad uue põlvkonnana endale teadvustavad, mis on neile oluline. Eri generatsioonide mõttemaailmad ongi väga erinevad.

 

Mida tähendab jätkusuutlik mood? On see moesõna või on sellel ka suurem tähendus?

 Kui seda mõistet defineerima hakati – nüüd juba vähemalt kümme aastat tagasi, kui säästmine muutus teemaks –, siis paljude jaoks seostus see kasutatud rõivaste ümbertegemisega. Kas selline lähenemine on ka kulude poolest jätkusuutlik, on omaette küsimus. Tootmiskulud on suured ja selleks kulub palju aega. Tarbija on praeguseks niivõrd teadlik, et ettevõtetel on juba kohustus sotsiaalselt vastutada. Tänapäeval ei ole võimalik ressursse lõputult raisata, sest ostja tahab teada, kui keskkonnasõbralikult on toodetud ja kui õiglased on hinnad. Minu jaoks on kõige olulisem see, et minu tooted kootakse lõikesse nii, et ei teki kadusid. Kudumismasinat on võimalik reguleerida ja lõikesse kudumine on arvutisse sisse programmeeritud, nii ei teki lõikejääke ja kulud on minimeeritud. Minu kudumid on kootud kvaliteetsetest materjalidest ja kui keegi soovib, võib selle toote üles harutada ja taaskasutada, sellest ise midagi kududa. Kasutan Itaalia lõngasid, mille kasutusiga on palju pikem.

 

Kas see on mingi tekstiiliteaduse müüt, et mida värvilisem kangas, seda mürgisem?

Euroopas on kõik niivõrd reglementeeritud, eri sertifikaatide olemasolu on kohustuslik. Lasterõivaste puhul on see teema olulisem ja soovitatakse kasutada orgaanilist puuvilla. Ökopuuvill on kallim, aga me ei saa alati sertifikaate kontrollida, tootja vastutab …

 

Kas te oma kollektsiooni luues jälgite ka üldisi moesuundi?

 Ma olen teadlik sellest, mis moemaailmas toimub, mul on mälusoppi talletunud aastate jooksul väga palju infot, mis on eelnevalt olnud, ja see annab võimaluse analüüsida. See, kuhu mood liigub, on seotud tunnetusega ehk moedisaineritel peaks olema kuues meel, et maailmas toimuv kinni püüda. Ma tean neid süsteeme, kuidas miski muutub. Näiteks värvide kohta on võimalik öelda, et on teatud tsüklid, mille järgi moevärvid vahetuvad. Neid ennustusi tehakse pigem tööstuse reguleerimise huvides. Keemiatööstus toodab värve, mille järele tekib nõudlus, kuna värvikaardid on juba olemas. See omakorda mõjutab tekstiilitööstust. Seejärel toodetakse kangaid, mida messidel vastavates toonides pakutakse. Sealt see ring hakkab, öeldakse, et kaks aastat varem pannakse värvid paika.

 

Te tegelete moeloomes pigem isiklike teemadega. Teie puhul käib kunst ja mood käsikäes. Oma viimase kollektsiooni värvid valisite hoopis Kazimir Malevitši maali järgi.

Nagu ma alguses mainisin, õppisin ma omal ajal moekunsti (1974–1979). Võrreldes praeguste õppekavadega oli meil kunstiained rohkem ja tööstuslikku kavandamist vähem. Teatud mõttes on see mõjutanud mind siiamaani ja siit tekibki see segunemine. Kaks maailma – tänapäeva disaininõuded ja omaaegsed moekunsti õppimise teadmised – saavadki kokku. Ma töötan väga teadlikult ja ma pole kunagi pretendeerinud tööstuslikule disaintootele, vaid teatud käsitööhõng peab juures olema. Mulle meeldib mõte, et moel on kaks hinge: mõistusest lähtuv ratsionaalsus ja tundetasandilt emotsionaalsus.

Minu tegutsemisaeg loomevaldkonnas on olnud pikk, see käekiri, mis on välja kujunenud, on teatud mõttes muutumatu.

 

Milline maa on teie loomet mõjutanud, kas Skandinaavia maade stiil või hoopis idapoolne ornamentika?

Ma olen uuel Eesti ajal päris palju reisinud, kahjuks ainult Euroopas. Kui Londonis on mitu moenäitust korraga, siis ma lähen sinna või Pariisi või Milanosse. Nii kunsti- kui ka moenäitustelt jäävad mällu teatud detailid või värvikombinatsioonid, mis on mulle omased. Kui hakkan joonistama, siis see tuleb mulle paberile kaasa.

Viimase kollektsiooni värvid ja vihjed disainilahendustes on tõesti Peterburis kunstimuuseumis nähtud näitusest inspireeritud. Kazimir Malevitši maal „Punane maja“ mõjutas mind kuidagi alateadlikult. Ta on lihtsalt üks mu lemmikkunstnikke.

 

Kuidas te jõudsite koostööni oma ihufotograaf Maiken Staakiga?

Maikeniga puutusin kokku ühe väga konkreetse moefotoseeria tõttu ajakirjas Anne & Stiil. See oli nii ilus – selles fotoseerias oli hing sees. Paljud pildid võivad jätta külmaks, aga selle puhul vaatasin kohe, kes on fotograaf, kes stilist. Fotograaf oli Maiken Staak – minule tol ajal uus nimi, stilist oli Liis Plato. Enamiku minu fotoseeriate juures on olnud stilistiks just tema. Ta on olnud ka minu üliõpilane, õppinud EKA avatud akadeemias moestilistikat. Helistasin Liisile ja palusin tal kutsuda Maiken kohvikusse, et veenda teda minu etnoteemalist kollektsiooni pildistama. 2012. aastal oli võimalus koos ehtekunstnik Kärt Summatavetiga viia see kollektsioon Soome näitusele. Helsingi oli tol aastal Euroopa disainipealinn. Minu soov oli, et mu rõivad räägiksid lugu ja nende sees oleksid inimesed.

 

Kas saatsite Soome mannekeenide asemel Maiken Staaki fotod?

Jah, fotod ja torsod kostüümidega. Liis otsis kostüümidele õiged tüübid välja. Me ei kasutanud tavamõttes modelle, kuna kostüümidel olid erinevad lood taga: lesknaine, vanatüdruk, lapseootel pruut ja nii edasi. Lesknaise, keda kehastas näitleja, meeleolu ja need tunded tema näos – sellega ei saa hakkama tüdruk modelliagentuurist. Ta on seal pildil lesknaine. Selles seerias on paar fotot, mis on siiani mu lemmikud. See etnoteemaline kollektsioon „Valge pulm. Hall argipäev“ ja fotod on reisinud ringi nii Eestis, Sloveenias, Soomes kui ka Itaalias. Minu moefotoseeriatesse valib modellid tänaseni stilist, ma ise valikutesse ei sekku. Ma usaldan stilisti ja fotograafi, kuna see annab vabad käed neil oma visioon fotodesse panna ja minul on põnev lõpptulemust vaadata.

Koostööst Maikeniga meenub 2014. aasta Tallinna moenädala sõu „Mood 100“, kus iga moeõppejõud sai inspiratsiooniks ühe kümnendi ja mina valisin aasta 1914. See oli esimese maailmasõja aeg: mehed olid sõjas ning vastutus langes naistele, moes ja rõivastuses toimusid teatud muutused ja vabanemine. Minul tekkis selle teema tõttu kinnisidee saata lavale halastajaõde: valge rätiga, punane rist räti peal. Maiken ja Liis pildistasid selle kollektsiooni ära külmal kergelt lumisel talvepäeval. Mul on see A1 formaadis moefoto halastajaõest udusel lagunenud maja taustal kodus seinal. Täpselt nagu lahinguväli. Seda vaadates tekib tunne, et halastajaõde astub foto pealt välja – see on midagi müstilist.

 

Kas selleks, et midagi luua, on vaja oma ruumi, oma stuudiot? Või võib töötada ka neljakesi ühes toas?

 Ma võin öelda, kus tulevad mu parimad mõtted. See on juba aastaid nii olnud. Selle taga on teatud põhjused. Kui ma pärast lõpetamist tööle läksin, avastasin, et parimad mõtted tulevad pähe kõige kiiremal ajal. Sa oled sunnitud neil hetkedel nii kontsentreeritult mõtlema, sul ei ole enam valikut, sest tähtaeg kukub. Mina mõtlen väga palju ideid välja bussis, kui tööle sõidan. Minu jaoks on aju nagu arvuti kõvaketas, kuhu kõik on talletunud, ning kui kell kukub, tuleb õige mõte ka tänaval kõndides.

Mina ei istu mitte kunagi laua taga, valge paber ees. Ma istun sinna siis, kui mul on idee juba peas olemas, ning teen kiiresti visandid paberile.

 

Kas te vaatate ka, mida inimesed tänaval kannavad?

 Ma praegugi vaatan, mis inimestel seljas on (istume nii, et Vilve Undil on vaade Solarise keskuse treppidele – toim). Domineerib must värv, teksased ja mugavus. Kui aga üldse tänavapilti vaadata, siis ma mõtlen pigem seda, arvestades tohutuid moebrändide pakkumisi, et kes need riided kõik ära ostab? Mugavus on tänavapildi järgi esmane kriteerium. Ning me tänavapilt on uskumatult värvivaene. See ei tundu olevat kooskõlas pakutavaga.

Kui veel teooriatest rääkida, siis ei eksisteeri ka enam tootemargilojaalsust sellisel moel, mis oli aastaid tagasi. Kiirmood hakkab mingil määral taanduma ja aeglane mood näitab juba tagasituleku märke. Ostetakse pigem üksik kallis niinimetatud staar-ese, millel on oma tähendus. Selle ühe toote ümber ehitatakse ülejäänud garderoob. Oma emotsioonid elatakse välja sellise monotoote peal. Ma arvan, et see tootemarkide hiilgeaeg, mis oli kaheksakümnendatel, ei tule enam tagasi. Pealaest jalatallani total look on arvatavasti minevik.

 

Kahju muidugi …

Aga kuidas suhtute karusnaha kandmisesse?

Kuidas inimkond üldse oleks eksisteerinud, kui ta omale loomanahka poleks ümber pannud? Sõditakse karusloomakasvanduste vastu, aga ei ole keelatud minna metsa jahile …

 

Mida te soovitate noortele moedisainihuvilistele, kes võib-olla pole veel selle eriala kasuks otsustanud?

Kui looming pakub naudingut, siis tuleb seda teha. Ma ise naudin moeloomist. Ma ei teinud seda, kui juhatasin EKAs moeosakonda, aga nüüd küll, kui aega on rohkem. Ja parim tasu on see, kui keegi lihtsalt läheb mööda ja ütleb, et väga ilus oli.

 

Või kui keegi tuleb vastu ja kannab.

Eks ta on minu jaoks praegu rohkem selline eneseteostus. Aga kui keegi kannab minu loodut, siis ütlen mina, et väga ilus on …

2013 Hõbenõela võidutöö, Foto: Maiken Staak, Stilist: Karl Keskla

2015 TFW kleit Hullusärk, juubelinäitusel 2016 Moel on 2 hinge; Foto: Maiken Staak; Stilist Johanna Eenma

Üks Vilve lemmikutest-2013.-a-Helsingi-Eesti-saatkonnas-näitus-HALO-foto-Maiken-Staak-stilist-Liis-Plato-peaehted-Kärt-Summatavet.

Vilve-Unt_TFW_foto-Erlend-Štaub

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Soovid luua oma rõivabrändi? Moegurmaan jagab eeskuju

Soovid luua oma rõivabrändi? Moegurmaan jagab eeskuju

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

 

Ionic2 on tootemark, mille sünni taga seisavad noor moegurmaan Iris Peil ja tema ema Tuuliki Peil. Esimeste ehete ning taaskasutatud materjalidest riiete loomisega alustas Iris muide juba 12aastaselt. Paar aastat hiljem kutsuti neiu Pärnus toimuvale moesõule. Irise valmistatud ehted ja mõned lihtsama disainiga võrkkleidid jõudsid müügile lausa Tallinna vanalinna riidebutiiki. Sel hetkel sai Tuuliki aru, et tütar on piisavalt võimekas koostööks tootemargi loomisel. Ja ega muud polnudki! Sündis Ionic2.

„Väikesest kollektsioonist sai midagi suuremat,“ lausus Iris naerulsui.
Tänaseks on perekond Peilide disain tootemargina turul olnud 9 kuud. Möödunud aasta aprillis sai klientide jaoks loodud veebileht. Kusjuures, firma oli tegelikult registreeritud juba varem, ent kulus aega, et leida õiged kontaktid ja tehased, kellega koostööd teha. Iris räägib, et kontaktide leidmine ei olnud nende jaoks väga keerukas, kuna nad on taaskasutusmaailmas päris pikalt sees olnud. Sestap tuli vaid õigeid niite tõmmata, et saada võimalikult odava hinna eest materjale, millest enda tooteid disainima hakata. Kuna materjale on aga järjepidevalt vaja, nendib Iris, et kontaktide hoidmise ja otsimisega tuleb tegeleda pea iga päev.

Kes on Ionic2 sihtgrupp?
Sihtgrupp on nooruslik ja mitmekesine. Idee on luua riideid inimestele, kes hindavad minimalismi, kuid tahavad ning ei karda teistest erineda.

Milline on tootemargi käekiri?
Praegu on läbivaks teemaks trükised, selget käekirja on aga raske välja tuua, kuna nii vähe tooteid on hetkel väljas ja oleme alles enda täieliku brändi loomise teel.

Kuidas näeb välja tavapärane Ionic2 uue disaini loomine?
Kõigepealt tuleb alati kavand ja lõiked, alles siis selle järgi kangad, kuna iial ei tea, milliseid materjale meile pakutakse. Lõiked konstrueerime mõnel juhul ise, kuid meie ümber on tekkinud ka õmblejate võrgustik, kes on töö juures väga suureks abiks. Rääkides aga toonidest, on meie disain hoidnud praegu pigem tuhmi joont. Sügisel keskendusime aga paljuski autori kollektsioonidele ning tekstuuride omavahelisele mängule.

Kui palju põhinete toodete loomisel taaskasutusele?
Ikka väga suures osas. Meil on eraldi ka Just One’i tootegrupp, mille eripäraks on see, et kõike on vaid üks ja midagi pole võimalik duubeldada. Riided on 80-90% taaskasutatud, vaid trukid ja lukud on sellised, mida meil alati ei ole võimalik leida. Just One’i poolele on tulemas lisaks ehteid, kotte, vöid ja teisi aksessuaare. Usume, et selline grupp on väga vajalik. Millal sa ikka leiad kaks samasugust kleiti, mida sarnaselt ümber disainida!

Milliste mustrite ja kangastega katsetamisest ise kõige enam unistate?
Kunagi tahaks ära proovida etnojoone. See võiks täiesti müügiartikkel olla, vähemalt minu arvamusel on erinevate kultuuride rahvusriided igati inspireerivad ja kütkestavad. Mida slaavi poole, seda kirkamaks ja lahedamaks! Muidugi Muhu mustrid ka. Kuid lemmikvärv on mul hetkel must ja sellel maal sõuan ma ilmselt veel kaua.

Kes on teie tooteid tänaseks ostnud?
Eks ostjaid on olnud igast vanuserühmast, aga kõige vanemad vist sinna 45 aasta kanti. Ostjate seas on nii meie tuttavaid kui ka täiesti võõraid inimesi, mis on väga positiivne aspekt.

Millest sõltub toodete hind?
Peamiselt materjalikulust, kuid tootmine ja disain võtavad loomulikult oma osa. Püüame hoida pigem kallimat joont selleks, et meie tooted jõuaksid nende inimesteni, kes neid tõesti soovivad.

Kas ja millise disaineri loominguid enda loometöös jälgite? Kas silmapiiril on ka konkurente?
Väga ei jälgigi kellegi oma. Eestis on ju kõik peamiselt autoriloome, nii et eeskujuks brände kui selliseid võtta ei ole. Varem kuulus konkurentide hulka kindlasti SWÄRK, aga neist ei ole viimasel ajal midagi kuulda ega märgata olnud. Aldo Järvsoo loome on ka kihvt.

Milline on teie tootemargi tööjaotus? Kes millega tegeleb?
Mina ja Tuuliki tegeleme ikka selle disainiga. Tooted õmblevad valmis tavaliselt õmblejad, aga kui midagi on vaja kiiresti teha, saame ka ise hakkama. Ise tegelen veel turunduse ja pildistamisega, kõik fotod ja veebidisain on minu tehtud. Tegelikult on abiks ka mõni väga hea sõber, kes näiteks kaamerat laenab, kui vaja on. Kõigil pildistamistel on samuti olnud hulgaliselt abikäsi, näiteks Anna-Liisa Himma, kes aitas meigi osas, või Aurelia Minev, kes on mulle algusest peale kõigega suureks abiks olnud. Kõiki, kes mind Ionic2ga edasi on aidanud ei jõua nimetadagi, neid on meeletult.

Mida arvate praegusest tänavamoest? Kas jälgite mõnda disainerit või moeblogijat?
Tänavamood võiks olla põnevam. Mulle tundub, et inimesed on liialt mugavuse peal väljas ja ei proovi uusi huvitavaid asju. Muidugi, kui see mugav stiil välja kantakse, on seegi kena. Kedagi erilist ma ei jälgi. Tundub lihtsalt, et Eesti tänavad ei ole nii kirkad, et leida seda inimest, kelle stiil mind jälgimiseks piisavalt inspireeriks. Ka moeblogijate seas ei ole selliseid tegijaid, kes astuks täiesti karbist välja ja üllataks millegi täiesti uuega. Kuna ma pole suur tänavamoeaustaja, ostan enda riideid kaltsukatest, harva mõne toote firmalt, keda tõesti usaldan. Üldiselt tunnen end paremini, kui enda ökoloogilist jalajälge selles valdkonnas väiksena hoian!

Kui saaksid valida moeajastu, kuhu tagasi minna, siis mis see oleks?
Olen mõned moeajalooraamatud läbi lugenud. Lemmikajastu jääb ilmselt sinna kuuekümnendate–seistsmekümnendate vahepeale. Tundub minu enda disaini lähtekohast küll huvitav kontrast, aga tegemist on nii põneva ajastuga, kuna selles oli nii glamuuri kui ka vabameelsust.

Mis sind inspireerib?
Elu. Abstraktne mull. Mõnes päevas tekib mõni tunne ja siis tekib kavand. Kui on loominguvaene päev, püüan loometööd vältida – nii lihtne see ongi. Kuid ka sõber Vogue aitab sageli hädast välja.

Mida tahaksid teistele moehuvilistele öelda?
Ärge kartke erineda! Ma olin väga noorena täiesti hulljulge, panin moealaselt palju pange. Alles hiljuti jõudsin järelduseni, et vähem on rohkem.

Intervjuu ilmus YU Sügis 2016

Tekst: Mari-Liis Koemets

Fotod: Kristiin Visuals

Modell: Merilin Ruus

 

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Mänguline Kriss Soonik vallutab pesuga maailma

Mänguline Kriss Soonik vallutab pesuga maailma

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Kriss Soonik. Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Kriss Soonik-Käärmann ei jäta vist mitte üheski maailmanurgas inimesi külmaks. Tema pesubränd on saanud maailmas väga palju tuntust ja tunnustust. Uurisime, kuidas maailmakuulus tootemark loodi ning mis on selle taga veel peidus.

Kuidas tekkis mõte hakata pesudisainiga tegelema ja miks just sellega?
Moedisainivaldkonda sattusin juba keskkoolis, kui mu parim sõbranna läks Supernoovast (moedisainerite konkursist – toim) osa võtma ja kutsus mind sinna assistendiks. See oli esimene kord, kus avastasin, et moedisain pakub mulle huvi, see köitis mind väga. Järgmisel aastal võtsin ka ise Supernoovast osa, sain finaali ja nii see minema hakkas.
Alguses tegin ikkagi naisteriideid ning mu stiil oli lõbus ja nooruslik. Sel ajal domineerisid eesti moes veel maani peokleidid ja tundsin, et minu lähenemisega toode on sealjuures liiga kantav. Ma ei tundnud, et suudaksin nende asjadega meie kodumaal midagi pakkuda. Siis hakkasingi otsima enda mina ja ühel suvepuhkusel Hispaanias jäin vaatama julgeid naisi, kes avalikult rannas rahulikult pesu bikiinide vastu vahetasid. Mulle näis, et neil puudusid piirid, ja ühele tagasihoidlikule eestlasele tundus see kuidagi teistmoodi. Siis käiski naksti peast läbi, et pesu ju Eestis keegi ei tee. Oma 20 aasta juubeliks tegingi esimese pesukollektsiooni. See oli muidugi kampsunite ja muuga kokku miksitud. Üleriiete ja pesu sümbioos on meil algusest saati olnud.

Kuidas oma niši leidsite? Kaua selleks aega läks?
Nii kui esimese katsetuse ära tegin, sain aru, et see on see, mida teha tahan. Mulle tundus see põnev ja kui ringi vaatasin, siis pesu oli sel ajal nii ühesugune ja traditsiooniline. Päris alguses tegime neid asju peamiselt sõude jaoks, müük oli täiesti teisejärguline. Enne 2009. aastat, mida loen Kriss Sooniku tootemargi alguseks, oli fookus sellel, et oleks endal lõbus ja tore. Tegin seda ikkagi hobi korras ja õpingute või töötamise kõrvalt.

Kui suur meeskond Kriss Soonik Loungerie tootemargi moodustab?
Meil on väga väike meeskond: neli naist, kes iga päev töötavad. Lisaks on veel Eestis tootjad, kes meie tooteid teevad, siis veel agent Jaapanis ja USAs ning reklaamiagentuur Londonis. Neid, kes väljaspool põhikollektiivi töötavad, on tegelikult päris palju.

Mis on teie igapäevased tööülesanded? Kui palju jõuate õmmelda ja materjale kokku panna?
Disainimine on minu peamine roll, kuigi mul on hästi palju muid ülesandeid ka. Pool päevast läheb alati selleks, et meilidele vastata, arveid maksta ja teisi administratiivülesandeid täita. Tegelikult kõige rohkem üritan analüüsida ja tulevikuks strateegiat luua. Sinna alla käib muidugi ka disain.

Kui keeruline on oma disainiettevõtet pidada? Millised rõõmud ja takistused sellega kaasnevad?
Kõige suurem rõõm on ilmselt see, et saab ikkagi enda asja teha. Keegi ei istu kukil ega jaga käske. Samas selleks, et midagi müüa, peab kuulama ka vastukaja. Arvan, et kõige suurem väljakutse ongi see, et kuidas teha midagi, mida tahad, nii et see samal ajal ka müüb. Disainiettevõttel on nii palju nüansse, millega päevast päeva tegelema peab. Kõigepealt on vaja tootmiseks näidiseid, siis peab otsima õiged kangad, näidised valmis tegema ja poodidele maha müüma. See tähendab väga palju messikülastusi või väga tihedat ja head suhtlust meili teel. Seejärel tuleb tootmine: selle ettevalmistus, kangaste tellimine ja muu. Lisaks veel turundus, kuna kuidagi tuleb ju oma info välja ka saata ja tooted end ise ei müü. Selles mõttes on kohutavalt palju väikeseid tegevusi. Hästi oluline on aga organiseeritus, peab teadma, mis ajal midagi teha.

Kui palju energiat ja ressurssi nõuab uue kollektsiooni loomine?
Kangaste leidmine on alguses kõige keerulisem. Kangaid on ju maailm täis, neid õigeid on raske leida. Siis tuleb mõelda, mis täiendaks eelmist kollektsiooni ja kui palju uusi kangaid sisse tuua. Kui need on juba paigas, on disainimine üpris lõbus. Kanga ja esialgse disainiidee kokku viimine ongi kõige aeganõudvam osa kogu protsessist.

Kuidas on kõige parem kollektsiooni esitleda: internetis, messidel, moesõudel või hoopis mujal?
Oleneb, keda püüda. Me näitame esialgu oma kollektsiooni poodidele, siis on kõige parem messidele minna ja näidised kaasa võtta. Seal küll glamuuri pole, pigem on puhas müügitöö, aga et seda teha, peavad olema ka head pildid. Samas palju toimub tänapäeval ka ainult meili teel, kus peab kõvasti teavitustööd tegema ja hinnakirjad poodidele saatma. Kui arvestada lõppkliendiga – kui kollektsioon juba avalikkuseni jõuab –, on väga suur osa ka sotsiaalmeedial.
Moeetendusi teeme väga harva, tänavusel Tallinn Fashion Weekil osalemine oli üpris ainukordne üritus. Me polnud enne seda kaks aastat midagi teinud, pigem korraldame sõusid enda lõbuks.

Tallinn Fashion Week 2016; Kriss Soonik

Tallinn Faashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak

Kuidas tekkis idee teha vimkaga moeetendusi?
Tegelesin noorena väga palju tantsimisega, just sõutantsuga. Alguses olid ka mu modellid tantsijad ja traditsioonilist catwalk’i-sõud oli harva. Moeetendusi pikalt ei teinudki, aga kui 2013. aastal Hõbenõelal osalesin, oli tunne, et peaks midagi erilist lavale tooma. Sel ajal jäidki need seitsme pöialpoisi maskid ette ja järgmisel aastal tuli tantsivad jänkupoisid.
Pesu on niivõrd naiselik ja seksikas toode ning enamjaolt näidatakse seda ühtemoodi – tahaksin sellele natuke risti vastu minna ning rõõmu ja hea tuju tagasi tuua.

Kuidas teil tavaliselt sõu kontseptsiooni idee tekib?
Hästi palju ideid tekib muusikat kuulates. Mõne uue kollektsiooni disainimisel on kohe alguses kontseptsioon olemas ja teame, mis lugu seal taga on. Vahel sünnib see alles siis, kui oleme lookbook’id ära pildistanud ja hakkame kollektsiooni poodidele näitama. Siis ilmselt selgineb see lugu seal ümber. See sõltub täiesti kollektsioonist ja hooajast. Lugude jutustamised on lahedad ja need eristavad hooaegasid. See on tore, kui asjad ilusasti kokku jooksevad.

Kuidas jõuda oma loominguga maailma moelavadele? Kas see nõuab palju häid tutvuseid, osavat brändingut, õnne ja juhuste kokkulangevust või hoopis midagi muud?
Kõike on vaja. Alustuseks on kindlasti oluline toode, see on a ja o. Kui on, mida näidata, siis on ka inimesed, kellega kokku puututakse, väga olulised. Tihti võib ka nii olla, et inimesele, kellele toode ei sobi, teab kedagi, kes seda soovib, ja teeb omavahel tuttavaks.
Samas peaks olema ka julget pealehakkamist. Muidugi on see õnne küsimus, kas leiad oma loomingule õiged inimesed. Võib küll olla tuttavaid, kes kogu aeg midagi lubavad, aga asjad ei liigu. Mingil hetkel võib-olla keegi tõesti tuleb ja teeb need uksed lahti, aga temani jõudmiseks võib see teekond väga-väga pikk olla.
Kõikidest õlekõrtest tasub kinni haarata, aga ühtlasi ka tootele keskenduda. Peab kuulama vastukaja, miks miski toimib või mitte. Toote ning tootemargi kallal töötamist on palju. Samas tuleks kõike teha väikeste sammudega. Kui alustasin, mõtlesin, et igal hooajal peab tegema uue kollektsiooni täiesti nullist ja kõike kogu aeg muutma. Siis aga mõistsin, et isegi kui suudaksin seda teha, on aega vähe. Ja tegelikult ei taha seda ka kliendid, nad armastavad tootemarki ju teatud põhjusel. Kui imago ja tooted täiesti ära muuta, võib see olla pigem tagasilöök. Oma mina väljatöötamine on kõige olulisem.

Olete olnud pesudisainer juba mõnda aega. Mis on selles valdkonnas vahepeal muutunud?
Kindlasti turunduse pool. Kui alustasin, olid peaaegu kõik moefotoseeriad meestele suunatud, valdavalt olid ilusad pruntis huultega modellid ja tootepilte töödeldi üle. Domineeris pigem meeste fantaasia. Meie hakkasimegi seda vastupidi tegema ja tänaseks on nii palju tootemarke, kes sama teevad. See on väga kihvt.
Esimeses kollektsioonis kasutasime korviga rinnahoidjaid, mille kõrvale panime praeguseks meie menukaima toote, pitsiga kolmnurkrinnahoidjad. Siis nägingi kohe ära, et see on see, mida teised ei tee ja mis võiks olla meie nišš. Samas kui täna ringi vaatan, siis kõik poed on sellise disainiga rinnahoidjaid täis. Näiteks Triumphis oli see pikalt tooteks, mida lihtsalt pidi olema, sest võib-olla kuus korra tuli klient, kes seda küsis. Aga umbes kaks aastat tagasi ütles seal töötav sõbranna, et tal on tunne, et sellest saab kohe suur trend, sest neil hakati seda põhikollektsioonides kasutama.

TFW 2016, Kriss Soonik

Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak

Milliseid kangaid või materjale eelistate kasutada?
Kõige lähedasem on mulle trikotaaž. Mu stiil on pigem igapäevane, mistõttu meeldib mulle seda natuke glamuursemaks teha ning mängida vastandlike kontseptsioonidega. Kindlasti on suur roll ka pitsil. Need kaks kangast müüvad alati ka kõige paremini. See, mida pesuga teha saab ja milliseid kangaid kasutada, on üpris limiteeritud. Seega peab olema loov ja avatud.

Kas klientidel on välja kujunenud ka lemmiktoode?
Jah, kindlasti on nendeks kolmnurkrinnahoidja ja aluspüksid ning Susani pitsbodi. Need on kolm kindlat võitjat. Samas on paljude lemmik ka trippidega trikotaažtopp, millel on kõrge kaelus ja pikad varukad. See on toode, mida mujal näinud pole.

Kuidas teie pesukomplektide ideed tavaliselt tekivad? Kas leiate enne sobiva kanga ja siis tuleb idee, mida sellest saaks teha, või vastupidi?
Just vaatasime oma kollektsiooni ja avastasime, et oleme peaaegu kaheksa aastat kahe rinnahoidja- ja aluspüksilõikega hakkama saanud. Seega on päris hästi läinud. Tegelikult oleme seda nii palju kogu aeg uuendanud. Põhilõige jääb küll samaks, aga igal hooajal teeme midagi uut juurde, mängime kanga või detailidega. Sügis-talvehooaega lisandus näiteks uus detail, kuldne tripp, mis on tegelikult hästi multifunktsionaalne.
Uusi lõikeid on kohati hästi raske välja mõelda, kuna maailmas on neid nii palju sarnased, aga tahaksin enda stiili järgida ja siis lõpetangi enam-vähem samaga, mis enne. Uue lõike leidmine võtab päris palju aega.

Teie disain on Jaapanis praegu väga moes. Kui keeruline oli Aasia turule siseneda?
See on jah üsna huvitav lugu. Mulle on Jaapan alati meeldinud, need koomiksid ja muu. See on mind väga inspireerinud ja teadsin, et meie stiil võiks neile meeldida, aga ei olnud päris kindel, kuidas läheneda. Ma kartsin ka kultuurilisi iseärasusi.
Kui firmaga alustasin, siis meid kutsuti Itaaliasse messile, kus sain ühe jaapani agendiga tuttavaks. Talle minu tooted väga ei istunud, aga andis nimekirja poodidest, kuhu võiksin sobida. Pärast messi läksin kontorisse ja mõtlesin, et hakkan kõigile kirjutama, aga kui nende kodulehed avasin, sain aru, et kõik on jaapani keeles. Kuigi poed tundusid täpselt sellised, kus müüa tahaksin ja kuhu toode sobiks, siis mul ei olnud võimalust nendega ühendust võtta.
Pärast seda käisin messil ka New Yorgis, kus samuti üks jaapanlane minu boksi tuli ja mu tooteid tellida tahtis. Tal oli ühest pesublogist minu tootemargi kohta kuulnud. Ta andis tellimuse sisse, läks Jaapanisse tagasi ja kirjutas mulle, et näitas minu tooteid seal ning arvab, et neil on rohkem potentsiaali, ja pakkus ennast minu agendiks. Nüüd oleme juba kolm aastat koos töötanud ja see nimekiri, mis teine naine mulle andis, läkski täppi. Fakt on aga see, et jaapanlased ei räägigi inglise keelt. Seega on nendega üpris võimatu äri teha nii, et nende keelt ei räägi või pole kedagi, kes seda teeks. Puhas õnnemäng, et ma sellise jaapanlanna leidsin.

Kuidas on sealne moeturg ja mida nad eelistavad?
Nemad on meid kõige rohkem vastu võtnud sellisena, nagu me olla tahaks. Kui Euroopas ja Ameerikas on vingumist, et küll on liiga moekas toode, ja tahetakse muuta midagi, siis Jaapan saab meie kontseptsioonist aru, neile meeldivad need värvi ja lõiked. Paljusid tooteid, näiteks pitstoppe, kannavad nad ülerõivana, mistõttu müümegi seal neid üleriiete osakonnas. Neile meeldivad ka puhvvarukad, väikesed lipsud ja augukesed. Kindlasti on kõikidest turgudest nemad just need, kuhu sobime. Lihtsalt tuleb neid kuulata ja nendega koos tooteid arendada.

Teie tootemarki on esitlenud paljud kuulsad artistid ja moeajakirjad. Kuidas oma loominguga nii laiahaardeliselt silma jääda ja nii palju kõlapinda saada?
Ühtepidi loeb see, et ma Londonis alustasin ja haarasin kõigil ise nööbist kinni. Väga palju saatsin meile ja üritasin lookbook’e ja muud teha. Kui oma firmaga alustasin, siis pesuvaldkonnas ei juhtunud midagi väga huvitavat. Tol ajal oli küll põnevaid tootemarke, aga sellises stiilis, nagu mina tegin, palju ei olnud. Mis tähendab, et silma jääda on lihtne, kui teha midagi omapärast.
Kuigi meil on olnud tohutult õnne, et oleme saanud nii paljudesse ajakirjadesse, on selle taga rohkesti tööd. Palju asju pole ka üldse läbi läinud. Mingit pidi on seda õnne olnud, võiks rohkem olla, aga paraku see konkurents on nii kõva. Oleme küll algusest saati positiivset vastukaja saanud, aga meid on kõvasti edasi aidanud ka pesufännid, sest väga paljusid moeinimesi pesu ei huvita. See on nende jaoks praktiline asi, mis on kuskil teiste riiete all. Mõnes mõttes on see kurb.

Kas teil on ka endal mõni stiilikoon või eeskuju?
Ma arvan, et ühte kindlat pole. Kogu aeg otsin kedagi uut. Mulle meeldivad väga erinevat stiili inimesed. Gwen Stefani on mulle küll alati sümpatiseerinud, aga samas vahetevahel vaatan, et mis ta nüüd selga pani. Ma kasvasin tema muusikaga üles ja tema oleks selline unelmate inimene, kes võiks mu tooteid kanda. Peaksin vist kiiresti tegutsema, ta ka vananeb. Ta on selline sportlik, aga samas on tal naiselik suhtumine, mis mulle väga meeldib.

Kust inspiratsiooni ammutate?
Kindlasti reisides. Nii palju on liikumist, midagi jääb kogu aeg silma. Suure osa minu päevast ja energiast võtabki jälgimine ja igasuguste asjade analüüs. Ma jälgin, mida kantakse, vaatan, mis tänaval või üritustel inimestel seljas on.
Liikumine ja reisimine hoiavad mind värskena ja avardavad maailmapilti. Samas ei saa tänapäeval üle ega ümber ka Instagramist ja Pinterestist, seega vaatan ka neid, kuna visuaalset infot on nii palju.

Kuidas kujuneb teie tootele hind?
Hindame vastavalt sellele, kui kallis on kangas ja tegemine, siis korrutame läbi ning saame hulgihinna. Väga palju töötamegi hulgikliendiga ehk poega. Seda lõpphinda näeme ainult kodulehel, aga peamiste klientide ehk poodide kapriisidega peab seal väga arvestama.

Mis on teie edasised plaanid?
Kümnenda sünnipäeva kolin on juba kuulda ja on palju mõtteid, mida võiks selle ajaga ehk kahe aastaga ära teha. Kuigi meil on koduleht, olen palju mõelnud ka sellele, et kuskil võiks olla väike pood. Tänapäeval saab kodulehega kogu maailma akna avada ja seetõttu pole poodi seni tahtnud, et lihtsalt poepidajaks hakata, aga samas tahaks nüüd küll oma väikese pesumaailma kuskil avada. Eks vaatame, kas see saab olema Tōkyōs või Eestis.

Tallinn Fashion Week 2016; Kriss Soonik; Foto: Sander Antoniak

Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak

Mida soovitate noortele disainihuvilistele?
Minu alatine soovitus on see, et kui on mõte proovida ja alustada, siis tuleb seda lihtsalt teha. Alati on hea tagantjärele vaadata, kuidas ja mida oled teinud ning miks midagi on toiminud või mitte. Kui aga pea ees tundmatus kohas vette hüppad, siis tegelikult ei ole õrna aimugi, mis juhtuda võib. Keegi ei oska öelda, mis saama hakkab. Muidugi peab kuulama ka vastukaja, aga samas kui mina oleksin kuulama jäänud peamisi inimesi, kes juba sellel alal tegutsesid, siis ma polekski alustanud. Nad üritasid mind nii ära hirmutada. Mina aga naiivsena tundsin, et mul on teistsugune lähenemine ja julge hundi rind on ju rasvane.
Seega vahel tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja midagi proovida. Mul võttis mitu aastat, enne kui hakkasin päriselt oma asja tegema. Töötasin pesufirmades, tegin magistritöö pesuteemal ja muud. Ma juba elasin ja hingasin selles valdkonnas, aga ikka tundsin, et see, mida teha tahan, on natuke teistsugune. Tasub olla julge ja mitte üle mõelda ega liiga palju muretseda. Tuleb see, mis tuleb.

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone
Anna Verschik õpetab kuduma

Anna Verschik õpetab kuduma

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone

Kudumine arendab ruumilist mõtlemist, lubab luua isikupäraseid asju ja aitab jõuda omaenda stiilist arusaamiseni.

Anna Verschik sai kudumise põhivõtted oma emalt. Lapsepõlves proovis ta küll kududa, see meeldis talle, aga siis tulid muud tegemised peale. Kui Anna tütar koolis kudumistunni jaoks lõnga vajas, mindi poodi ning naine avastas üllatusega, milline on kontrast võrreldes nõukogude ajaga. Tõsisemalt hakkas ta kudumisega tegelema 2008. aastal ning kohe tekkis ka soov teha enda moodi, mitte järgida teiste õpetusi. Nii mõtleski Anna, et võib kududa õmblusteta, mitte osade kaupa. Ta katsetas variante ning esitles oma tööde tulemust kudumisfoorumis, mispeale hakkasid inimesed talle kirjutama ning õpetusi soovima. Juba 2010. aastal avaldas ta oma disaini ajakirjas Käsitöö. Anna kudumisõpetusi on avaldanud ka Soome ja Leedu ajakirjad. Ta on välja andnud raamatu „Õmblusteta kudumid. Seamless knitting“ ning õpetab oma konstrueerimismetoodikat regulaarselt nii Tallinna rahvaülikoolis, lõngakauplustes kui ka välismaal.

Miks tahtsid teha just õmblusteta kudumeid, mitte osade kaupa?
Huvitav on teada, et ajalooliselt on õmblusteta kudum vanem kui õmblustega. Traditsioonilised Kihnu troid, inglise ja iiri kalameeste sviitrid on õmblusteta. Kui leiutati kudumismasinad ja tekkis vastav tööstus, siis ei saanud kududa ringis. Nüüd on kindlasti uuemaid tööstusmasinaid ja saab, aga ma ei oska selle kohta rohkem öelda, sest see pole minu ala. Siis tekkis kahemõõtmeline filosoofia: kõigepealt koome kangatükid (kahemõõtmelised detailid), seejärel paneme kudumi kokku. Aga käsitsi kudumine võimaldab kohe kolmemõõtmelisust. Milleks teha kahemõõtmeliselt, kui saab kohe kolmemõõtmeliselt? Pealegi saab siis kudumise käigus vahetult selga proovida. See on mulle oluline, sest koon alati peast, alguses on olemas üldine idee ja strateegia, aga korrigeerin töö käigus. Õmblusteta kudumine on paindlikum ja annab rohkem konstrueerimisvabadust. Minu kui disaineri jaoks on see oluline.

Kui kaua kulub ühe kampsuni kudumisele keskmiselt aega?
Oleneb muidugi suurusest, mustri keerukusest ja muudest asjaoludest. Kui läheb libedalt, siis nädal (naistele suurusele S-M). Mõnikord on nii, et on peaaegu valmis, aga miski häirib, siis harutan. On ette tulnud, et harutan peaaegu valmis sviitrit või jakki kaks või kolm korda. Sellisel juhul läheb muidugi rohkem aega.

Mis on kudumise juures kõige tähtsam?
Oleneb, mis otsast vaadata. Kui keegi koob õpetuse (ka minu õpetuse) järgi, siis on oluline, et mudel sobiks. Lisaks on tähtis korrigeerimise ja modifitseerimise võimalus, sest ükski disainer ei suuda kõiki figuure oma õpetuses ette näha ja kehakujud on üpris erinevad. Kui rääkida disainist, siis muidugi on tähtis idee (konstruktsioon ja muster), aga ka disaini, kaasa arvatud mustri ja lõnga kooskõla. Mõni lõng on kapriisne, tahab ainult teatud mustreid, mõni ei lase midagi peale labase koe üldse midagi teha. Lõng dikteerib. Siis on veel oluline proportsioon, näiteks kui avar ja sügav on kaelus antud kehatüübile, kui palju istumisvabadust lubada (mulle ei sobi stilistilistel kaalutlustel oversized kampsunid, olen tuvastanud, et mulle läheb istumisvabadust kõige rohkem kümme sentimeetrit) ja nii edasi.

Sa koostad ka kudumisõpetusi. Kust leiab sinu koostatud juhendeid?
Alates 2010. aastast olen pidevalt avaldanud neid ajakirjas Käsitöö, mida tõlgitakse ka soome keelde. Samuti tegutsen rahvusvahelises kudumisfoorumis Ravelry (www.ravelry.com), seal on enamasti ingliskeelsed õpetused. Olen avaldanud ka soome ajakirjas Moda ja leedu ajakirjas Rankdarbių kraitelė (meil ilmus see Minu Käsitööd nime all), kahjuks on viimane pankrotis. Kui mõni õpetus huvitab, võib ka mulle otse kirjutada.

Sa õpetad ka konstrueerimismetoodikat. Kus loengud toimuvad ja keda loengutele ootad?
Juba kolmandat aastat õpetan Tallinna rahvaülikoolis. Seal on mul lühikursus õmblusteta kudumitest. Olen õpetanud ka Tallinna poes nimega Domus Linum, kus oli loengusari. Samas kohas olen õpetanud ka üksikuid teemasid näiteks soomlastele, sest teatavasti õitseb meil lõnga- ja käsitööturism ning soomlased on agarad lõngaostjad ja kudujad. Vilniuses teen suviti ühe tunni ühes armsas lõngapoes, kus käib koos meeldiv kudujate seltskond ja kus perenaine ise talviti mitut koolitust korraldab. Veel on olemas selline žanr nagu käsitöökruiis. Ajakirja Burda Soome toimetus korraldab näiteks juba hulk aega Helsingi-Stockholmi käsitöökruiise, laevas on mitu töötuba. Sel aastal õpetasin rätikute konstrueerimist ja sain kutse ka järgmiseks aastaks.

Kuidas saab sinu kudumeid osta või tellida?
Mu põhitegevus on pigem disain, aga olen teinud ka tellimistöid tingimusel, et minu stiil ja lähenemine tellijale meeldib. Minu töid saab vaadata minu blogist, Facebookist  või kudumisfoorumist Ravelry (registreerumine on tasuta, minu kasutajanimi seal on Kuduja) ning mulle võib kirjutada.

JAGAShare on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someone