by Kerli Mark | sept. 2, 2018 | Avalehele, Disain, Ettevõtlus, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Mohammad J. Almutawa on multidistsiplinaarne disainer, kellel on seitse aastat kogemust graafika-, toote-, teenuse- ja arhitektuuridisainis. Ta alustas oma karjääri Kuveidis, kust suundus töötama NADAAA heaks, mis on USA üks mainekamaid disainiettevõtteid. Nüüd elab ta Eestis ja töötab kunstilise juhina ettevõttes Brand Manual ning valgustab meidki brändiloomise tagamaadest!
Foto autor Kaie Böning-Almutawa
1. Mis on bränd ja milleks seda vaja on?
Bränd sisaldab elemente, mis määravad, kuidas organisatsioon või ettevõte ennast kliendile esitleb. See on nende identifitseerimisviis, ehitab lojaalsust ja lisab tootele väärtust. Näiteks Apple — neil on väga tugev bränd, mis ütleb, et nende tooted on värsked ja innovaatilised. Nad on ühed hinnatuimad maailmas, sest on brändi abil klientide usalduse võitnud.
2. Millest sa brändi loomist alustad?
Kindlasti uurimistööst! Järgin kindlat protsessi: avasta, defineeri, arenda, anna üle.
3. Nimeta mõni kuulus bränd, mille loomisega seotud oled.
Ma ei ole kindel, millest ma rääkida võin, sest mõned ei ole veel avalikustatud. Hiljuti disainisin Felixi tomatipüree pakendi, mis pole veel poeriiulitel, kuid ma olen selle üle üpris õnnelik. Ma olen kujundanud palju identiteete, kuid pole kindel, kas neid saab pidada kuulsaks. Olen samuti kujundust teinud Eesti presidendile. Viimati koostasin koostöös sotsiaalministriga konverentsi jaoks audiovisuaalse töö.
4. Kuidas sa otsustad, milliseid funktsioone oma tööle lisada?
Disainile ei lisata omadusi, vaid väärtusi. Võib ju leiutada purustamatu õllepudeli, millel on suurepärane funktsioon, kuid mis ei anna kliendi jaoks juurde mingitki väärtust. Samuti poleks pudeli purunematus tarbija jaoks otsustav faktor, kuna selline pudel oleks tavalisest palju kallim. Brändi loomisel on vaja mõista kasutaja vajadusi ning tõlgendada need millekski, millega tarbija saab lihtsalt kontakti.
5. Mis on sinu arvates brändiloomes järgmine suur trend?
Ma pole kindel. Raske on öelda midagi spetsiifilist, kuid arvan, et paljud brändid soovivad jääda asjakohaseks, omada üha kasvavat sotsiaalmeediavõrgustikku ja olla interaktiivne oma kasutajaskonnaga.
6. Millest inspiratsiooni leiad?
See tuleb erinevatest allikatest. Üldiselt leian seda uurimis- ja avastamisetapis.
7. Kuidas sa mõtteblokkidest üle saad?
Kindlasti rääkides teiste disaineritega, saades konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet. Värskete silmadega oma töö üle vaatamine aitab lõhkuda selle piiratud nägemuse, mis aeg-ajalt tekib projektide väljatöötamisel. Nii näeb asju teisest perspektiivist!
8. Kuidas sa jääd organiseerituks, kui töötad mitme disainifaili ja ideega?
Meil on süsteem, kus failid on organiseeritud ja märgistatud nii, et neid oleks lihtne leida. Nii kaua, kuni kõik on otsinguga leitav ja õigesse formaati salvestatud, ei ole probleemi.
9. Milliseid küsimusi enne igat projekti esitad?
On tähtis küsida kõige kohta miks?, isegi kui arvad, et tead vastust! Seejärel kes? —kellele see suunatud on? Kes sellest kasu saab? Jne.
10. Mis on sinu lemmikosa päevast?
Hommikud. Ma tunnen end siis kõige produktiivsema ja värskemana, kuna mõtted ja ideed on juba öö läbi marineerunud.
11. Kuidas sa tead, millal projekt valmis on?
Enamikel juhtudel siis, kui see ärkab ellu! Projekt on lõpetatud, kui see on eesmärgipärases kasutuses, sest siis ei saa enam midagi muuta.
12. Kuidas käitud konfliktis, kus keegi sinu nägemusega ei nõustu?
Selge eesmärk aitab konflikte vältida, sest see käitub võrdlusalusena ja võimaldab hinnata, kas visioon on saavutanud oma eesmärgi või mitte. Ideedega peab suhtlema. Kui esineb siiski arusaamatusi, peab minema algusesse ning looma uue eesmärgi.
13. Kui mul oleks toode või ettevõte, millele ma sooviks brändi, mida ma tegema peaks?
Lihtne! Palka mind!
Suur aitäh, Mo, et nõustusid minuga seda intervjuud tegema! Disain nõuab rohkelt annet ja sul on seda tohutult!
Kui soovite oma ettevõttele brändi, minge aadressile https://thebrandmanual.com/.
Mo Almutawa isiklikke töid saab näha aadressil http://www.mjalmutawa.com/.
Intervjueerija Kerli Mark
Toimetaja Anna Leontjeva
by Kaisa Nele Hendla | aug. 21, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.
Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!
Anete Toming. Foto autor Erki Toming
1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma, kuid viibisin pool suve Austraalias.
“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming
2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?
Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.
“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming
3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?
Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks – siis liigun korraks eemale.
“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming
4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?
Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.
“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming
5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?
Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.
“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming
Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu
Anete ja tema fotod leiad siit:
www.toming.ee,
@a.toming ja @atomingphoto.
Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Marie Põdra | aug. 14, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Viimasel ajal on nii blogimine kui ka vlogimine üha populaarsemaks muutunud. Inimestele on juba ammusest ajast meeldinud rääkida sellest, kuidas päev möödus ja mida põnevat tehti.
Tuntumad blogijad ja vlogijad saavad selle eest ka tasu, mis võibki olla üks nende suurimaid tuluallikaid. Raha saadakse tavaliselt oma blogis või vlogis mõne firma tooteid promodes.
Mis on aga nende vahe ja kuidas valida endale sobivam?
Mis on blogimise ja vlogimise vahe?
Blogi on eriti Y-generatsioonile tuttavam vorm — inimene teeb endale blogi netilehekülje kujul ning kirjutab seal, midapõnevat on ta korda saatnud, tavaliselt kas päeva või nädala kaupa.
Vlogimine seevastu on uuem viis päeva kirjeldamiseks. Vlogijad filmivad ennast ja oma tegevusi päeva või nädala jooksul ja postitavad video siis Youtube’i.
Blogimise plussid ja miinused
Üks suurimaid plusse blogimise juures on see, blogi tegemine on väga lihtne. Tavaliselt pole blogi alustamise jaoks vaja ka raha, kui kasutada platvorme nagu WordPress, Blogger, Tumblr või Pen.io. Blogimiseks pole ka kallist varustust vaja, piisab arvutist ja internetiühendusest. Blogimine sobib sulle, kui oskad kirjutades hästi oma tundeid väljendada.
Blogimisel on ka miinuseid. Üks raskemaid asju blogi pidamise juures on regulaarselt lugusid avaldada. Kui postitused ilmuvad liiga harva ja on ebahuvitavad, kaotad sa arvatavasti lugejaid ja blogil ei lähe hästi. Blogijana peaksid suutma isegi lihtsalt oma päeva kirjeldades lugejatele huvi pakkuvaid teemasid leida.
Vlogimise plussid ja miinused
Hea vlogi tegemine pole just eriti keerukas, kui sul on hea kaamera ja Youtube’i kasutaja.
Vlogimine ei vaja head kirjaoskust, videos saad oma tundeid verbaalselt väljendada. Nii kaua kuni vlogid on huvitavatel teemadel, mis vaatajaid ligi meelitavad, on kõik korras.
Samas peavad inimesed, kes vlogijaks soovivad hakata, mõtlema ka sellele, et vaja läheb head kaamerat. Et teha hea kvaliteediga vlogi, on vaja professionaalidele mõeldud kaamerat ja tarkvara. Kõik vajalik vlogimiseks võib olla üsna kulukas inimese jaoks, kes selles valdkonnas ise ametialaselt ei tegutse.
Samuti ei saa vlogi pärast avaldamist enam muuta. Blogipostitust saad sa pidevalt muuta, kuid vlogi peaksid sa enne maha võtma. Vlogide tegemine võtab ka kaua aega, tavaliselt peaks filmima terve päeva ja ka monteerimine on ajamahukas, võttes enamasti kaks kuni neli tundi.
Blogimine versus vlogimine: valik on sinu
Valiku pead tegema sina ise, sest tunned end kõige paremini. Mõlemal formaadil on oma plussid ja miinused, mis tuleks enne otsustamist läbi kaaluda. Kui oled hea kirjutaja, kuid inimestega rääkimine on sulle ebamugav, sobid sa blogijaks; kui sa aga pole sõnaosav kirjutaja ja rääkimine on sinu jaoks lihtsam, sobid vlogijaks.
Muidugi on võimalik korraga blogida ja vlogida, see tooks vaatajaid ja lugejaid suurel hulgal juurde, kuid selleks peaks olema palju vaba aega. Kindlasti on mõlemal juhul oluline meeles pidada, et kui midagi internetiavarusse üles paned, siis see sinna ka jääb ning peaksid juba eos kriitikaks valmis olema, sest leidub inimesi, kellele meeldib avalikult toriseda ja halvustada. Peaksid suutma kriitikat taluda isegi siis, kui kriitika on ebaadekvaatne.
Autor Marie Põdra
Toimetaja Piret Lepik
by Helena Karu | juuli 31, 2018 | Avalehele, Elustiil, Helena Karu, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Käisin 21. juulil Kultuurikatlas 14–20 aastastele suunatud Mindvalley noortepäeval, millle eesmärgiks oli noori inspireerida jagada uut infot ning anda mõtteainet. Mindvalley inspiratsioonipäev toimus Eestis esmakordselt. Kuulama tuli rohkem kui 300 noort. Seminaril keskenduti valikute tegemisele ja mõttemaailma kujundamisele, samuti räägiti õnnest ja motivatsioonist. Oma kogemustest ja tegemistest lähtudes kõnelesid seitse inimest: Mindvalley asutajad Vishen Lakhiani ja Kristina Mänd-Lakhiani, muusik Tanel Padar, ettevõtte Testlio asutaja Kristel Kruustük, saatejuht ja reporter Keili Sükijainen, koolitaja Alar Ojastu ning buda munk Gelong Thubten.
Vishen Lakhiani ettekanne keskendus oma südamehääle järgimisele ning ta ärgitas noori mitte alluma stereotüüpsetele hoiakutele nagu “sa pead koolis käima ja saama häid hindeid, et ülikooli pääseda ning hiljem hea töökoht leida”. Lakhiani tutvustas Jaapani ikigai kontseptsiooni, mis on lühidalt öeldes elu eesmärk ja põhjus elada. Ikigai hõlmab endas seda, milles oled hea ja mida armastad, mida maailm vajab ning millega ühtlasi saad endale elatist teenida.
Ikigai kontseptsioon.
Vishen Lakhiani on veendunud, et tänapäevases pidevalt muutuvas maailmas ei ole noortel tingimata mõtet oma vanemate rada käia. Ta soovitas noortel leida enda kutsumus, mis ei pea olema mõni tuntud ja traditsiooniline elukutse. Küll aga on oma õige kutsumuse leidmine sageli aeganõudvam protsess kui kohe põhikooli või gümnaasiumi järel eriala või ameti omandamine. Olgugi et viimane on väga levinud tegutsemisviis, ei peaks alati pimesi sissetallatud rada käima. Oma kutsumuse leidmise teekond võib olla pikk ja käänuline, ent kui see aitab leida sinu ikigai, siis tasub taoline otsirännak end igati ära.
Kristina Mänd-Lakhiani rääkis õnnest ja õnnelikkusest. Ta selgitas, et õnnelik olemiseks on nii lühi- kui ka pikaajalisi strateegiaid. Levinud lühiajalised nipid meeleolu tõstmiseks ja õnne kogemiseks on paljudel inimestel millegi tarbimine (näiteks lemmiksöök, psühhoaktiivsed ained) ja mõni tegevus (näiteks sport). Need võivad mingil määral abistavad olla, aga järjepideva õnne- ja heaolutunde jaoks ei ole need parimad viisid. Kristina selgitas, et võti peitub hoopis mõttemaailma muutmises. Tuleb osata olla tänulik, viibida hetkes, hoida lähedastega häid suhteid, armastada iseennast ja tunnustada teisi ning arendada negatiivsuse talumist.
Tanel Padar rääkis oma elust ja valikutest ning sõnas, et oma nooremale minale ei ütleks ta nõu andmiseks midagi, sest tänu katsetustele ja vigadest õppimisele on tema elus kõik läinud nii, nagu minema on pidanud.
Kristel Kruustük rääkis loo Testlio asutamisest ja ärgitas noori pingutama ning olema julge. Ta sõnas, et Testlio arendamine ei ole olnud läbinisti lihtne ja roosiline, ent pingutus tasub end alati ära.
Keili Sükijainen rääkis, kuidas tema vanemad olid vastu sellele, et ta otsustas õppida ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Keili sõnul on oluline mitte end teistest liigselt mõjutada lasta. Tänu sellele, et ta järgis oma südame häält ja läks õppima seda, mida tõeliselt ihkas, on tal nüüd töökoht, mis talle väga meeldib ning ta tunneb, et saab tänu oma tööle inimesi aidata.
Juhtimis-, teenindus-, müügi- ja inspiratsioonikoolitaja Alar Ojastu rõhutas, et on oluline olla leidlik, hooliv, vastutulelik, optimistliku meelega, uuendustele avatud ja parajalt riskialdis. Ta sõnas, et õnn ja vedamine väljenduvad seal, kus võimalus kohtub ettevalmistusega. Just eelnevalt loetletud omaduste arendamine ja kasutamine aitab end ette valmistada, et näha võimalusi, mida elu pakub. Alar tõi selle väite kinnitamiseks mitmeid elulisi näiteid. Tema kõne võeti väga hästi vastu, noored mitte ainult ei plaksutanud pärast ettekannet, vaid tegid seda lausa püstijalu.
Gelong Thubten keskendus mindfulness’ile. Mindfulness ehk meeleteadlikkus on hoiak, millega me igapäevaelu sündmusi ning olukordi kogeme, ühtlasi ka kohalolu käesolevas hetkes ning teadlikkus oma otsustest, valikutest ja suhetest. 1
Üritusel osalenud noored said kaasa väikese nänniga täidetud kingikoti, milles peitunud parim asi oli minu meelest motivatsiooni- ja planeerimismärkmik TimeBook. TimeBooki looja Mihkel Sepp tutvustas märkmiku sisu lähemalt ja rääkis, kuidas seda kasutada, et parema elu nimel oleks lihtsam oma eesmärke ja unistusi ellu viia.
Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule, sest kõnelejate ettekanded laiendasid mu maailmapilti ja õpetasid nii mõndki teemat uue nurga alt vaatama. Soovitan soojalt kõigil noortel tulevastel aastatel Mindvalley seminaridest osa võtta, kui võimalus avaneb.
Kasutatud allikas:
1 http://kultuur.ee/kursus/sissejuhatus-mindfulnessi/
Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Monika Schults | juuli 30, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Kirjutasin eelmisel nädalal kodulehe loomise protsessist ning loodan, et ka sinu blogi esialgne versioon on valmimas. Justnimelt esialgne, kuna kodulehekülge peab pidevalt arendama ja täiendama. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin alguses pea iga kord mõne muudatuse, kui oma veebi sisse logisin. Mida rohkem kodulehekülge arendad, seda paremini mõistad, mida vajad, ja vastupidi. Nagu ütleb vanasõna: „Tasa sõuad, kaugele jõuad.” Seadsin eesmärgiks blogi hiljemalt suve lõpuks avaldamisvalmis saada.
Sisu on blogi süda
Nüüd, mil kodulehekülg on enam-vähem valmis, tuleb kõige olulisemale — sisu loomisele — keskenduda. Tean omast kogemusest, et tehniliste väljakutsetega rinda pistes võib sisuloome, mis on ju kogu asja eesmärk, esialgu üldse tagaplaanile jääda. Oluline on sisu luues lugejatele pidevalt midagi huvitavat pakkuda — et neil oleks ikka ja jälle põhjust sinu blogi lugeda. Soovitan iga blogipostitus hoolikalt läbi mõelda. Enne postitamist võiksid endalt iga kord küsida:
- Kas ma pakun lugejale midagi huvitavat või kasulikku?
- Kas minu lugu on inspireeriv?
- Kas annan lugejale põhjuse või võimaluse kuidagi reageerida?
Kui tahad, et sinu blogi oleks laiahaardelisem kui isikliku päeviku pidamine, peaksid mõtlema, kuidas saad oma sõnumiga teistele kasulik olla. See ei tähenda, et peaksid kogu aeg endast rääkima 😊.
Ole kirjutamises järjepidev
Kui sa ei ole varem blogimise või muul moel sisu loomisega tegelenud, arvesta, et hea postitus võtab aega. Pead olema järjepidev, et sihtgrupil tekiks harjumus ja soov sinu blogi lugeda. See tähendab, et pead pidevalt midagi uut ja huvitavat pakkuma. Mida rohkem kirjutad, seda paremaid tulemusi saavutad — seda muidugi eeldusel, et lugejatele midagi väärtuslikku pakud. Kindlasti on parem avaldada üks väga hea postitus kolme-nelja kehvapoolse asemel. Kirjutamine vajab harjutamist, eriti juhul, kui sa seda varem regulaarselt teinud ei ole. Mulle on palju kordi öeldud, et oskan sõnu hästi ritta seada. Sellegipoolest on ka minul teinekord üsna keeruline oma mõtteid ladusaks tekstiks formuleerida. Selle artikli kirjutamine on samuti osa harjutusprotsessist. Tänu iganädalasele artikli avaldamisele oskan palju paremini kirjutamisele kuluvat aega hinnata, mida edaspidi planeerimisel arvesse võtta. Seega soovitan ka sinul esmalt kirjutamist harjutada. Pane kasvõi iga päev kõik peas keerlevad mõtted kirja. See aitab sul vajalikku harjumust tekitada ja kirjutamisoskust arendada. Mida rohkem harjutada, seda parem on tulemus.
Kui tihti postitada?
Postituse avaldamise sagedus sõltub sinu blogi eesmärkidest. Kui pead elustiiliblogi, kus räägid põhiliselt oma igapäevaelust, võidki kasvõi iga päev kirjutada. Kindlasti tekib päeva jooksul üpris palju kirjutamisväärset materjali. Kui jagad blogis erialaseid nõuandeid või muud sarnast infot, kulub ühe postituse kirjutamiseks ilmselt kauem aega. Aja jooksul tekib selge ettekujutus, kui palju pead ühe artikli kirjutamiseks aega varuma. Minu esialgne plaan on kirjutada vähemalt üks blogipostitus nädalas. See tundub töö ja kõikide muude toimetuste kõrvalt kõige reaalsem (ja saavutatav!) eesmärk.
Blogi sisu määrab selle edukuse. Kui sisu on hea, loetakse seda tõenäoliselt meeleldi. Kui tunned aga, et sinu sõnum jääb nõrgaks, tajuvad seda lugejadki. Harjutamine teeb meistriks — seega asu tegutsema! Loodan, et minu kogemusi lugedes on sul kergem oma unistus reaalsuseks muuta ja blogi alustada.
Kuna hea sisu loomine nõuab aega ja järjepidevust, pühendungi nüüd oma blogile, et see suve lõpus avalikustada. Vahepeal oOtsustasin tempot vähendada, kuna kõiki projekte korraga paraku hästi vedada ei õnnestu, teisalt ei meeldi mulle midagi poolikult teha. Kuigi minu blogi ei ole veel avaldamiseks päris valmis (plaanin veel mõned muudatused teha), luban sul piiluda, milline see hetkel välja näeb 😊. Tutvustan sulle oma lapsukest, kes sai nimeks Tähetolm. See on koht, kust saad edaspidi minu tegemiste kohta lähemalt lugeda.
Olen tänulik, et sain oma teekonda sinuga jagada. Kui sul tekib küsimusi, mõtteid või ettepanekuid, jaga neid julgelt kommentaarides. Soovin sulle edu ja kõikide unistuste täitumist!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Jaanus Karlson | juuli 29, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.
Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.
Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?
Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.
Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.
Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.
Foto autor Bruno Araujo.
Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.
Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.
Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.
Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt
by Helin Sinisaar | juuli 25, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht
Jaagub Tuisk.
14. juulil 2018 toimus Tallinna Merepäevade raames meeleolukas kontsert Haven Kakumäe sadamas. Kontserdil esinesid osalejad saatest “Eesti otsib superstaari”: Helis Järvepere-Luik, Anette Maria Rennit, Merilin Mälk, Hele-Mai Mängel, Jaagup Tuisk, German Pinelis, Jüri-Saimon Kuusemets, Kaarel Orumägi ja Carlos Ukareda. Juba esimesel minutil selgus, et kunagistest rivaalidest on saanud sõbrad, kes naudivad koos esinemist. Kontserdi kava koosnes nii soolonumbritest kui ka duettidest, lõpus esitati üheskoos Karl-Erik Taukari laul “Seitsme tuule poole”, mille ajal kutsuti ka publikut kaasa laulma, see lõi väga ühtse tunde ning pani kontserdile mõnusa punkti.
German Pinelis.
Merilin Mälk.
Anette Maria Rennit.
Kontserdi esimese dueti esitasid Merilin ja Anette Maria, kelle jõulised hääled sobisid imehästi kokku. Merilin oma teravama ja kõrgema ning Anette Maria madalama ja sumedama häälega tasakaalustasid teineteist. Tüdrukud esitasid Bon Jovi loo “Livin’ on a prayer”. Meeldivalt üllatas aga German, kellel on veel vähe esinemiskogemust, kuid oli näha, et ta nautis laval olemist ning publikuga suhtlemist, mõjudes energilise ja enesekindlana. Suure aplausi osaliseks sai Anette Maria, kes laulis Guns N’ Rosesi “Sweet Child O’ Mine”. Anette esitus koos Kaarel Raua kitarrisoologa andis edasi tõeliselt head energiat ning tema rokilik tämber sobis sellise lauluga kui valatult. Silma paistis ka Jaagupi ning Carlose duett, kus Jaagup mängis klaverit. Looks olid nad valinud oma lemmiklaulu “Just the way you are”, mis on Bruno Marsi lugu. Poiste hääled sobisid suurepäraselt kokku ning tekitasid mõnusa bruno-marsiliku meeleolu.
Carlos Ukareda (vasakul) ja Jaagup Tuisk (paremal).
Huvitavalt oli kaks lugu kokku miksinud Hele-Mai, kes esitas ühes loos Shawn Mendesi “In My Blood” ja David Guetta ning Usheri koostöös valminud “Without You”. Põnev oli jälgida Helise ja Hele-Mai duetti, kus tüdrukute olemus ja häälte kokkusobivus moodustasid tervikliku esituse.
Hele-Mai Mängel.
Helis Järvepere-Luik (vasakul) ja Hele-Mai Mängel (paremal).
Kaarel Orumägi (paremal).
Kolm noort artisti pakkusid kuulamiseks ka omaloomingut. Kaarel Orumägi esitas enda loo “Sinu jaoks”. Publikut võlusid tema lavaline olek ning kõrge vokaaltehniline tase. Esmaesitlusele tuli Carlose kirjutatud lugu “Better man”. Tema hingestatud esitus tekitas kuulajates omamoodi rahuliku atmosfääri. Muidugi ei puudunud õhtust Jaagupi uus singel “Käes nüüd aeg”, mida oli elavas esituses väga huvitav ja kaasahaarav kuulata. Suurepäraselt komponeeritud laul pälvis ka suure aplausi ja lükkas publiku käima.
Õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga Haven Kakumäe sadama jahtide taga.
Kolme artistiga õnnestus teha ka väike intervjuu.
- Milliseid uksi on superstaarisaade sulle avanud?
Merilin: On tulnud huvitavaid pakkumisi, näiteks sain ühe väikse rolli Urmas Eero Liiva õudukasse. Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud mingisugusest rollist, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ja üleüldse on olnud rohkem tegemist.
Hele-Mai: Ma arvan, et kõige rohkem on see aidanud luua tohutult olulisi kontakte. Vähestele kukkusid pakkumised peale saadet ise sülle. Küll aga kui enne saadet oli väga raske ennast ise pildile saada, siis nüüd on see palju lihtsam. Mul on justkui silt küljes — “Eesti otsib superstaari finalist” — ja seetõttu tuntakse minu vastu palju suuremat huvi kui varem. Seega võiks hoopis öelda, et suur osa uksi on tänu saatele nüüd minu jaoks paokil.
Anette Maria: Esmane on uks iseendasse — kõik, mida laval teen või kuidas laulan, on mulle endale suur üllatus. Sain tohutult enesekindlust, näiteks julguse suhelda muusikamaastikul tuntud inimestega, kelle ees tundsin varem aukartust.
- Nüüdseks on superstaarisaatest juba paar kuud möödas. Kas oled peale saadet enda juures avastanud mõne uue iseloomujoone, millest enne ei olnud teadlik?
Merilin: Olen hakanud rohkem seiklema ja julgen proovida uusi asju, mida armastan.
Hele-Mai: Uusi iseloomujooni kui selliseid ma avastanud ei ole. Seevastu tean, et üks iseloomujoon on palju arenenud. Olen õppinud ennast oluliselt rohkem kehtestama — ma ei pelga avaldada enda arvamust, kui usun millegi õigsusse, seisan kindlalt selle eest. Esimest korda peale saadet juhtisid sellele tähelepanu just minu sõbrad.
Anette Maria: Et minus eksisteerib enesekindlus ja isekus.
- Mis on avaliku esinemise juures kõige raskem ja mis kõige lihtsam?
Merilin: Kõige raskem on see, kui ei jõua kohaneda või kui laval juhtuvad heliäpardused. Kõige lihtsam on muusikat nautida ja näidata, et tegu on päriselt elava esitusega. Läheb sassi, siis läheb, see ongi live.
Hele-Mai: Praegu on mul mingi täiesti irratsionaalne hirm sõnade unustamise ees. Mis kõige hullem, see süveneb iga live’iga. See on juba veidi naljakas. Aga kõige lihtsam on, ma arvan, nautida. Kui live’is saab teha muusikat, mis tuleb südamest, siis on elavas esituses kontsert parim asi, mida muusikule kinkida.
Anette Maria: Minu jaoks on kõige raskem enda esitusega rahule jääda. Kõige lihtsam on valida esinemisriideid.
- Milline on on olnud sinu positiivseim kogemus fännidega?
Merilin: Armastan, kui fännid julgevad tulla ja vestelda ning tekib side. Mulle meeldib ka kingitusi ja lilli saada, tunnen, et lilled on hea suhte sümbol.
Hele-Mai: Kuna minu jaoks juhtub seda hetkel veel harva, siis on kõik kohtumised ja kogemused väga erilised. Mõned fännid kirjutavad Instagrammi “Tere hommikust” või “Head ööd”, see on näiteks väga armas. Või üleeüldse see, kui tullakse juurde ja palutakse pilti või autogrammi. Minu jaoks on see ikka veel uskumatu ja teeb südame alati väga soojaks.
Anette Maria: Iga positiivne kogemus fänniga annab palju ja teeb südame soojaks.
- Millised oleksid paar julgustavat sõna noortele, kes sooviksid samuti lauljakarjääri alustada?
Merilin: Ma ei oska inimesi julgustada, arvan, et peab ise tundma, milleks võimeline oled ning julge olema ja tundmatus kohas vette hüppama. See on edu saladus, kui sul pole midagi kaotada.
Hele-Mai: Vahel tunnen, et vajan veel ise ka neid soovitusi. Mingit salaretsepti kahjuks olemas ei ole, aga ma arvan, et kõige tähtsam, mis mina õppinud olen, on see, et ainult helesinisest unistusest suurtel lavadel olla ei piisa. Niikaua, kui ei tegutse, ei ole ka tulemusi.
Anette Maria: Go and put yourself there, ära karda või hoia end tagasi. Alguses haara kinni igast võimalusest tähelepanu saada ja näidata, mida sa oskad, kuid ära eneseuhkust kunagi kaota.
- Millised on hetkel kolm parimat lugu sinu playlist’is?
Merilin:
“Love Story” — Tony Range
“Wavin’ Flag” — K’NAAN
“Break Your Heart” — Taio Cruz
Hele-Mai: Minu lemmikud muutuvad vist tõepoolest kogu aeg. Merepäevade kontserdi proovides tuletas Carlos Ukareda mulle meelde, kui väga ma kantrimuusikat kunagi armastasin. Sellest ka minu praegune esikolmik:
“Faith to Fall Back On” — Hunter Hayes
“Breathe” — Faith Hill
“Red Dress” — Lucy Hale, Joe Nichols
Anette Maria:
“Ocean” — Martin Garrix, Khalid
“Mina ka” — Nublu, Reket
“WATEVA” — Ber Zer Ker
- Kuna praegu on käimas merepäevad — kui saaksid olla meresõiduk, siis milline oleksid ja miks?
Merilin: Tahaksin olla kummipaat, sest minule endale on need väga südamelähedased: head mälestused.
Hele-Mai: Ma arvan, et tavaline kalapaat ilma igasuguse mootorita. Kui tahad kuskile jõuda, pead sõudma ja ise vaeva nägema.
Anette Maria: Kõrgklassi jaht, mis muu!?
Küsisin igalt lauljalt ka personaalse küsimuse.
- Merilin, sulle väga meeldib Rihanna. Kui te oleksite parimad sõbrannad, siis mis oleks see ühine tegevus, mida kõige tihedamini koos teeksite?
Merilin: Ilmselt oleks meie ühiseks tegevuseks pidutsemine, reeglitest mitte kinni pidamine ning arvan, et võtaksin ta enda stilistiks.
- Hele-Mai, oled kirjutanud ka omaloomingut. Kuidas sinu lood valmivad ja kas plaanid neid ka avalikustada?
Hele-Mai: Omaloomingut kirjutan täpselt nii, et kust tuul, sealt meel. Ma ei ole suutnud veel enda laulukirjutamisharjumusi korrapärastada ning seetõttu valmivad minu laulud enamasti väga kaootiliselt. See on ka kindlasti üks põhjus, miks hetkel minu loomingut nõnda vähe avalikustatud on. Loodan siiralt, et leian peagi selle enda kõla ja meeleolu ning siis saan lugusid ka internetiavarustesse postitada.
- Anette Maria, õpid Tallinna tehnikaülikoolis juurat ja rahvusvahelisi suhteid. Kui sul oleks võimalik laulmisega rahvusvahelisi suhteid parandada, siis kuidas seda teeksid?
Anette Maria: Laulev revolutsioon.
Teksti ja fotode autor Helin Sinisaar
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
