Eestis peab olema more commercial

Sügis 2017, Tallinn Fashion Week. Maailma moelavasid vallutanud modelli Alexandra Elizabeth Ljadovi kommentaarid Eesti moe kohta: “Nad on kasutanud kättesaadavamaid materjale, mida saab Eestis maha müüa. Eestis peab olema more commercial. […] Mis oli eelmisel aastal populaarne New Yorgis, on sel aastal populaarne Eestis.”

Otsekohene, terav ja ausalt öeldes tabav. Me ei saagi Tallinnat võrrelda suurte moepealinnadega ja tõtt-öelda ei peakski. Samas on muljetavaldav lugeda, kuidas paljud meie moeloojad löövad laineid rahvusvahelisel moeareenil. Roberta Eineri kollektsioonid müüakse lühikese ajaga läbi Saks Fifth Avenue luksuskaubamajas või kuidas neid kannavad Dua Lipa ja Lady Gaga. Kristina Viirpalu kollektsiooni näidati ka New Yorgi moenädalal ehk tegelikkuses on Eesti moeloojad ka välismaal kanda kinnitanud.

Mida aga tähendab “more commercial” või, kui vältida anglitsismi, kommertslikum? Eesti on väike, siin on moepealinnadega võrreldes oluliselt vähem kultuurilist segunemist, seega on moealast katsetamist ja subkultuure ka vähem. See tähendab, et tegelikkuses on moelavadel üsna sarnane pilt ja keskendutaksegi sellele, et toode oleks “kantav”. Eestlase maitse on tänavapilti vaadates ja üldistades minimalistlikum ja tagasihoidlikumat joont jälgiv. See ei tähenda, et ma peaksin Eesti disainerite loomingut igavaks. Kindlasti mitte, küll aga ei ole üldpilt stilistika osas ilmselgelt nii varieeruv kui mujal. Kui disainereid on juba oluliselt vähem, siis selle võrra on ka varieerumist vähem. Samas tuleb tõdeda, et selle sügise Tallinn Fashion Week pakkus erinevaid stiile ja materjalide segunemist. Ergutav oli näha erinevaid struktuure, narmaid, litreid ja varieeruvaid palette fuksiaroosast kuldseni välja. Kunstist ja popkultuurist hoolimata on mood äri nagu iga teinegi ja on seega orienteeritud kasumile, seda eriti jaekaubanduse puhul. Kui mõelda Eesti moe ja unikaalsuse peale, meenub mulle esimesena aastatetagune Liisi Eesmaa mosaiigišikk klaasikillukleit – see oli kunstiteos.

Meil on, mille üle uhkust tunda

See, et Tallinn Fashion Week ei ole samal skaalal kui Pariis, London või New York ei tähenda, et meie moemaastikul ei oleks globaalses mastaabis säravaid tähti – vastupidi. Viimase paari aastaga on mu lemmikute seas kindlasti Roberta Einer, kelle Instagram Story’d on tihti muljetavaldavad. Alustades ekraanitõmmistest lauljanna Dua Lipaga sõbrannalikest sõnumitest kuni Saks Fifth Avenue’l läbi müüdud kollektsioonideni välja. Kihvt!

Teine meenuv hetk või mälupilt oli Kriss Soonikut jälgides: kuidas ma ahhetasin, kui nägin teda Instagrami vahendusel moepiibli Vogue kontorisse sisenemas. Neid hetki on olnud veel ning sotsiaalmeedia vahendusel lemmikute jälgimine aitab neid hetki kindlasti juurde tekitada.

Ei ole see hind midagi nii kõrge

Mida ütles Kuldnõela võitja Kristina Viirpalu selle kohta, et tema Haapsalu pitsiga õhtu- või pulmakleidi eest tuleb maksta umbes 4000 eurot?

“Sellise käsitöömahu eest ei ole see hind midagi, mujal maailmas algavad sellise kontseptsiooniga kleiditootjate hinnad viiest tuhandest eurost. Kui tahan inimestele palka ja renti maksta, siis on fakt see, et ma ei saa tellijale peale maksta. Pean oma hinnaga midagi ikka teenima, muidu ei ole sellel mõtet.”

Eesti mastaabis võib selline hind tunduda üüratu, kuid tõepoolest, kui hakata lahkama kleidile kuluvaid töötunde, rääkimata materjalikulust, on Viirpalu öeldu igati õigustatud. Kuigi enne rääkisin võrdlemise mõttetusest, siis kõrvalmärkusena olid Balmaini 2014. aasta sügiskollektsiooni kleidi tikandid väärt 25 tuhat eurot. Haapsalu pits on luksuskaup ning seega on Viirpalu kleitide praegune hind kindlasti madalam, kui see oleks mujal.

Kust alustada? Üks detail korraga

Mida endale osta, kui nelja tuhande euro väärtuses õhtukleit kuidagi elustiili ja eelarvesse ei sobitu? Mina näiteks soetasin firma Helk helkurehte. Helkurid on praktilised ja nende puudumise eest võib saada trahvi, ometi ei tundunud mulle kui disaini- ja esteetikaentusiastile supermarketis reas olev tootevalik kuigi… ahvatlev. Nähavus nähtavuseks, aga kuskil turvalisuse ja disaini vahel peab olema kuldne kesktee. Helk ei ole muidugi ainus variant, sarnaseid tooteid on ka teistelt Eesti brändidelt. 

Teine variant on pesu. Kui palju räägitakse sellest, et seksikal ning kvaliteetsel pesukomplektil on enesekindlust lakke tõstev võime. Ilus pesu on riietuskomplekti all justkui tugev selgroog, mis ei ole küll nähtaval, aga mille mõju on kindlasti näha. Keegi ei pea teadma, mis on igapäevase teksade ja teesärgi komplekti all, ometi annab see midagi erilist, pesu olgu korralik. BonBonist on siinkohal paljud lemmikud leidnud enda tee minu kappi.

Eesti moel on jaekaubanduses oma koht. Kuigi Tallinn Fashion Week ongi ehk kommertslikum mõnest teisest moenädalast, ei saa me jääda end suurlinnadega võrdlema. Meie disainerid teevad koostööd maailmakuulsate brändide ja artistidega ning meie moeloojaid tunnustatakse nii Eestis kui ka välismaal. Mina hoian igal hooajal silma peal TFW sündmustel ja Instagrami vahendusel näen igapäevaselt oma lemmikmoeloojate töökust ja loomingulisust. Müts maha!

Share this...
Share on Facebook
Share on Google+
Tweet about this on Twitter
Share on LinkedIn