René Vilbre on tunnustatud Eesti režissöör, kelle esimeste stsenaariumiideede meenutamiseks peaksime ajas 30 aastat tagasi liikuma. Kogu praeguse kogemustepagasi juures leiab Vilbre naljatledes, et kui filmide tegemisele mõelda, on tark alustada kohe sündides ja ehk varemgi veel.

Kui hakkate mõtlema filmi tegemisele, siis mis on see üks ja esimene asi, millest tuleks alustada?
Kui juba filmi tegemisele keskendud, siis tuleks ehk mõelda, kellele pagan seda vaja on. Miks peaksid tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded tulema vaatama seda, mis parajasti su peas pöörleb? Kui see küsimus on sulle endale adekvaatselt vastatud, siis pole vahet, kas raiskad miljoni võõrast raha ühe vaataja või ühe raha miljoni vaataja peale.

Mida on vaja hea komöödiafilmi sünniks? Milline peab olema stsenaarium, võttekohtade ja tegelaste valik?
Hea komöödiafilmi sünniks on vaja südamevalu ja raskemeelsust. Mulle nali väga meeldib, eriti räige must huumor. Ise pole ma kunagi olnud helge ega kuldne kilde pritsiv seltskonnahing. Pigem nurgas norutaja. Kui kunagi ammu teles „Kreisiraadiot“ tegema hakkasime, sain tuttavaks tõsise Hannese, melanhoolse Peetri ja konservatiivse Tarmoga. Selle kurvameelse kolmikuga sobis mu nutuhäälne meelelaad hästi. Aga naljafilmi sünniks on vaja eelkõige head stsenaariumit. Ja seda olen ma kodumaal lugenud väga harva. Eestis head eesti stsenaariumit lugeda on juba iseenesest hea nali! Paar-kolm korda on mu elus seda paraku juhtunud. Siis olen küll muianud.

Millest sündis filmi „Klassikokkutulek“ idee?
Kristian Taska helistas ja ütles, et tal hea stsenaarium.
„Nali,“ mõtlesin. „Hea stsenaarium!“
„Taani oma,“ lisas Kristian.
„Taani stsena?“ Olin kohe nõus lugema.
„Aga raha pole,“ lisas Kris moka otsast lõpuks.
„Tavaline eesti film siis,“ mõtlesin. „Puhas huumor!“
Aga stsenaarium oli tõesti hea. Läbi komponeeritud, dramaturgiliselt pingestatud, lugu jooksis. Sain kohe aru, et tegemist on väga läbimõeldud looga. Väljakutse seda teha oli viivitamatult olemas. Ma ei olnud varem filmitehniliselt nii hästi kirjutatud lugu lugenud. Tänud ka Martin Algusele, kellega loo kodumaisesse konteksti tõstsime!
Võttepäevad on teatavasti pikad ja kõik näitlejad omamoodi isiksused. Kuidas nad võtteplatsil üheskoos hakkama saavad? Kuidas teie režissöörina kogu näitlejate gruppi haldate?
Kui teatris istub kogu trupp kaks-kolm kuud proovi tehes kõik koos, siis filmis juhtub tihti, et ühes loos mängivad näitlejad üksteisega ei kohtugi. Seepärast on see töö üsna keeruline pusle kokkupanek. Sul peab peas film ammu enne valmis olema, kui platsile lähed, või isegi enne, kui näitlejaid casting’ule kutsud, et lõplik valik teha. Klassikokkutulekul oli algselt mõeldud hoopis teine kolmik. Kui üks varem valmis mõeldud kolmikust ära ütles, oli kohe kogu skeem külili ja tuli otsast alustada. Mait oli ainus, kes esimesest kolmikust alles jäi. Tema järel hakkasin uut ahelat looma. Teine, kes siis paati hüppas, oli Ago. Ja siis, suure üllatusena, Genka. Nende kolmega saime kõige rohkem lugu analüüsida, improviseerida, proove teha. Teised kõik pidid üpris suure hoo pealt võtete käigus ennast loo sisse mõtlema ja hakkama saama. Režissööri ülesanne on sellise tiheda käigu pealt kõigile loomise juures abiks olla ja kangekaelselt oma loo mõtte külge klammerduda.
Režissöörina vihkan platsil kõva häält ja närveldamist. Paraku on sellistes oludes nagu tilluke eelarve ja vähe võttepäevi mõlemad variandid kiired tulema. Kui vaja, oskan väga kõva häält teha. Kuid pigem saan alati vaikse tooniga jama ära klaarida. Ja näitlejatega ei juhtu kunagi jamasid. Kõige riskantsemad kaadrid on alati enne läbi proovitud ja arutatud. Seal peab režissööril olema alati kindlus, et hulluks mõeldud episoodid töötavad näitlejate poolt hullu moodi hullult.
Klassikokkutuleku filmis oli mitu värvikat karakterit. Millise karakteri loomine võttis kõige kauem aega? Millistele detailidele tuleb filmikarakteri puhul tähelepanu pöörata selleks, et see filmis mängima hakkaks?
Igal karakteril peab olema see suur „MIKS“ ja „MILLEKS“ ja „KUIDAS“?
Meie filmikolmikul oli see valu olemas! Ma arvan, et Maidu ja Ago karakteritel oli see valu suurem ja kogemuse tõttu kergem tulema. Genka karakter leidis ennast kõige raskemini, aga tulemus oli seda säravam. Tegelaskujude kaupa oli kõige rohkem tegemist Maidu karakteri südameläikimise episoodiga. Enim prooviaega läks, ja väga õigustatult, Genka ja Ago trepiepisoodiga finaalis, kus mehed kahekesi üksteise tõeni jõuavad. See, kuidas Maidu karakter purju jõuab jääda ja sealt omakorda laksu alla jõuda ning veel tagasi reaalsusse, oli omaette väljakutse filmitehniliselt ja näitlejasisuliselt ära lahendada. Näitleja pidi kuu jooksul vastavalt võttegraafikule pidevalt minu ettemääratud seisundis olema, olenemata kellaajast, päevast, ööst, kuupäevast või aastaajast.
Kui palju oli näitlejaid, kes rollist keeldusid?
Eesti filminäitleja elu on võrreldes suure filmimaailmaga üpris kerge. Seljataga pole kogu aeg sadat turja hingeldavat konkurenti. Saad rahulikult valida, mida teha tahad või ei taha. Meie stsenaariumi puhul, mis oligi keskmisest eesti stsenaariumist üsna erinev, nõudis paati hüppamine mõningast julgust. Andsime endale aru, et me ei tee ju tavalist arthouse’i, endasse vaatamist tuhandele sõbrale, vaid žanripuhast rahvakomöödiat. Eks see võttiski paljudel jala värisema. Aga mis siis, kui rahvas ei tulegi?
Maarja Jakobson, kes oli kohe nõus, ütles, et ta on teatris ja filmis nii palju tõsiseid rolle mänginud, et selline komöödia kulub talle marjaks ära.
Oma 2005. aasta intervjuus ERRile „Röövlirahnu Martini“ teemal rääkisite, et lapsed arenevad kogu võtteperioodi jooksul silmanähtavalt. Kas sarnast arengut võib märgata ka täiskasvanud ja juba professionaalsete näitlejate juures?
Näitlejal on hea mängida, kui roll ise areneb ja on, mida mängida. Selle filmi puhul oli meil näitlejatega pureda üsna mitu pähklit. Eelkõige, kuidas mängida nali välja ja samas hea maitse piiril mitte libastuda. Selle piiri panime iseendale juba üsna alguses paika ja sellel me võtteperioodil balansseerisime.
Kõige enam arenes platsil muidugi Genka, sest talle oli mängufilmimaailm ja näitlejana üles astumine uus. Kui alguses veidi pelgasin, kuidas ta proffide kõrval hakkama saab, siis nüüd, teist osa planeerides, saan julgelt temale toetuda.
Kui oluline osa on filmimuusikal? Kuidas valisite selle „Klassikokkutulekule“?
Minu jaoks on muusikal väga suur osa. Näitleja- ja operaatoritöö kõrval kohe järgmine. Muusika aitab karakteril kujuneda, annab süžeele vajalikud rõhud ja hoiab kogu filmi žanris. Muusika valimine filmile käib tunde järgi. On originaalosa, mille heliloojaga läbi arutame, ja on juba valmis laulud, mille valik hakkab kujunema stsenaariumit lugedes. Klassikokkutuleku lõpuepisoodiks tahtsin tegelikult Black Sabbathi laulu „Paranoid“. Paraku oli see meile liiga kallis. Lõpuks mõtlesin välja Paradoksi laulu „Ära möödu must lähedalt“ ja lõppkokkuvõttes mõjus see isegi paremini.
Kui kaua läks aega filmi tegemisele?
Kiiremini pole ma ühtegi filmi varem teinud. Stsenaariumiga hakkasin tööle aprillis ja film esilinastus järgmise aasta veebruaris. Nii et kümne kuuga saime valmis. Tavaliselt läheb kaks kuni viis aastat. Pole ime, kui ka 15 aastat ühte filmi tehakse.
Mis on filmi tegemise juures kõige raskem? Mida naudite selle juures kõige enam ja mida kõige vähem?
Kõige keerulisem ja ajamahukam on vormida ideest stsenaarium ja leida sellele rahastus. Kui need kaks etappi on möödas, on edasine puhas nauding. Töö stsenaariumi ja näitlejatega on aeg, kui film nii-öelda ette valmib. Platsile minnes on mul tavaliselt film juba peas valmis. Siis saab juba mõtteliselt valmis teose platsile lahti lasta ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See on see metsik loomise osa, kus peab oma nägemusest kinni hoidma, aga samas laskma teistel oma hindamatute ideedega sekkuda. Operaator, valgustajad, grimeerijad – kõigil on oma loominguline panus anda. Peab ainult oskama hea ära tunda.
Kuivõrd tundsite filmis ära iseennast? Millised on teie enda klassikokkutuleku kogemused?
Selliseid kokkutulekuid pole mul õnneks olnud! Aga eks see hirmus äratundmishetk ole tuttav ka sellest loost. Kui kokkutulekule minnes on 20aastase süda sees ja äkki näed enda ümber tuttavate nägudega 40aastaseid pensionieelikuid, on üpris kentsakas tunne.
Kui kaua läheb aega, et ühest tehtud filmist toibuda ning millegi täiesti uuega tegelema hakata?
Kui film on esilinastunud, siis pole mul sellega enamasti enam seost. Selleks hetkeks olen seda juba paarsada korda vaadanud, elanud temaga paar aastat ja ei oska sellega enam midagi peale hakata. Pärast esilinastust hakkavad seda purema kriitikud, kes teavad mitu korda paremini, mida filmiga on öelda tahetud. Tavaline kinokülastaja hääletab jalgadega ja suust suhu reklaamiga. Tegelikult võib kuu pärast esilinastust rahulikult uue filmi mõtteid mõlgutama hakata.
Film purustas teatavasti Eesti kinopiletite müügirekordid. Kui nüüd analüüsida, siis millest see võis tuleneda?
Ju see oli lugu, mis läks vaatajale korda. Head komöödiat on raskem teha kui head tragöödiat. Naljafilmi polnud keegi tükk aega teinud ja rahvas vajas sel ajal sedasorti huumorit.
Kuidas kommenteerite seda, et kriitikutele film nii väga ei meeldinud, rahvas aga nautis täiel rinnal?
Mitu kriitikut alul isegi kiitis. Kui saadi aru, et film ka rahvale meeldib, muutis kriitika kiirelt suunda. Kriitik peab olema karm rahva maitse vastu ja tõstma esile avangardseid ideid filmitaevas. Muidu ei saa filmikunst areneda! Olen ise filmikriitikuna kümme aastat töötanud, seetõttu oskan head kriitikat ja niisama lahmimist eristada.
Teatavasti olete tiimiga välja kuulutanud, et tulekul on „Klassikokkutulek 2“. Kuidas plaanite murda stereotüüpi, et teine osa pole kunagi sama hea kui esimene?
Ma ei plaani midagi murda, vaid teha filmi nii hästi, kui oskan. Kui esimese osa puhul tegin eksperimendi, kas nii väikese raha eest saab edukat filmi teha, siis teise osa puhul teen ma seda sellepärast, et Eestis pole seni veel keegi järjefilmi tegemist proovinud. Jällegi eksperiment, mis juhtuma hakkab! Teise osa stsenaarium on veel hullemaid juhtumisi täis kui esimene. Väljakutse endale ja näitlejatele. Saame peastsenarist Martin Algusega kokku ja hakkame pusima.

Fotod Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Intervjuu ilmus ajakirjas YU Magazine detsembris 2016

Share this...
Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn