Hoian end vormis õhuakrobaatika treeningutega, enamasti treenin õhurõngal, kuid vahel ka kangal. Enne seda tegelesin tegelikult pikalt tantsimisega (contemporary, hip hop, show-tants jms), kuid tahtsin sellest kõigest pausi. Otsustasin midagi uut proovida ning sattusin aerial hoop trennidesse. Need treeningud võitsid koheselt mu südame. Ainuke asi, mida ma võib olla ei oleks oodanud, oli, et spordiala, mida on tegelikult nii ilus vaadata, võib kehale kohati päris valus olla. Peale esimesi treeninguid olid näiteks põlveõndlad sinised ja siin-seal veel mõned sinikad. Uute ja raskete trikkide kohta armastab mu treener algusest peale öelda, et “ilu ei tunne valu.” Aga eks alguses ongi raskem ja peale selle võib tunduda, et ei ole piisavalt jõudu või julgust, et mingi trikk lõpuni sooritada, kuid mida trenn edasi, seda rohkem jõudu ja julgust koguneb.


Kindlasti päris tühja kõhuga ei maksa trenni minna, sest muidu ei jaksa seal midagi teha ja see võib päris ohtlik olla, eriti veel, kui oled kõrgel õhus. Peale selle nõuab aerial hoop ka tohutut eneseusaldust ja keha tunnetamist, et raskemaid trikke sooritades mitte alla kukkuda.  Minu jaoks teebki selle spordiala nauditavaks eneseületamine, lihastele saadav koormus ja põnevustunne uusi trikke proovides.  Peale selle on seda ka meeldiv vaadata.

Share this...
Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn