Kui mainida moe ja looduse vahelisi seoseid, tulevad meelde suured loodust saastavad vabrikud, puuvilla kasvatamiseks kuluvad miljonid veeliitrid, lammaste halb kohtlemine, angoora kitsede mahatallatud maad Mongoolias, kiirmoe tõttu tekkinud prügi ja tarbimisühiskond. Kõik need probleemid on tänapäeval erakordselt aktuaalsed ja kõigil on ühine joon — need räägivad sellest, kuidas mood loodust mõjutab. Kas olete vahel mõelnud, kuidas loodus on moodi mõjutanud?
Kõige märgatavam viis, kuidas loodus on moodi mõjutanud, on muidugi materjalikasutus. Kogu ajaloo jooksul, ka kümneid tuhandeid aastaid enne moetööstuse loomist, on inimesed kehakatteid teinud looduslikest materjalidest. Millist vapustavat valikut pakuvad looduslikud materjalid! Puuvilla argisusest ja mugavusest siidi pehmuseni, mohääri karvasusest rustikaalse maavillani, tuhandete aastate tagustest loomanahkadest kehakatetest 19. sajandi keeruka disainiga kasukateni. Mida inimesed seljas kannavad ja mis on moes, on kliima mõjutanud sama palju kui usk ja kultuur. Täpsemalt see, millised loomad ja taimed selles kliimas elavad ja kasvavad. Hiljem lisandusid muidugi ka rahvusvaheline kaubandus ning sünteetilised materjalid, tänu millele saamegi nüüd kanda Hiinas toodetud Türgi angoora villast jakki, Bangladeshis tehtud polüestrist retuuse, Eesti triiksärki ja Šveitsi käekella.
Ent mitmed moeajaloos tehtud leiutised on täpselt samamoodi inspireeritud looduses leiduvast. Võtame näiteks takjapaela. Igaüks on oma elus näinud takjaid, ent just George de Mestral¹ mõtles koeraga jalutades välja fenomenaalselt lihtsa, ent samas erakordselt kasuliku leiutise, milleta me oma jalanõusid, seljakotte ja matkavarustust ette ei kujutaks.
Jalanõudest ja seljakottidest rääkides — ka sõjaväeriided on omalaadne mood. Kui veel paarsada aastat tagasi leiti, et parimad lahinguriided on võimalikult silmapaistvad ning soovitatavalt puhvis ja kirjud, siis tänapäeval püüeldakse aina enam täielikult loodusega ühte sulandumise poole. Uuele suunale pani aluse loodus ise. Leidub nõnda palju loomi, kes näevad välja täpselt nagu mõni taim või teine olend. Kunstnik Abbott Thayer arendas ideed edasi ning leidis, et on olemas kaht sorti kamuflaaži — loomade heledad kõhud, mis vähendavad päikese tekitatud varje ja loovad tunde, nagu oleks loom kahedimensiooniline, ning tähnilised kehad, mis muudavad raskemaks mõistmise, kus on looma piirjooned. Veelgi hiljem, 1940. aastal, seletas Hugh Cott need nähtused ära ja pani neile nimed. ²
Foto allikas www.pexels.com.
Ent juba 19. sajandi lõpus olid Briti sõdurid Indias hakanud vorme tee ja karriga värvima, kuna esiteks oli neid siis raskem märgata ja teiseks ei pidanud vorme valgena hoidma. Esimesed kamuflaažieksperdid palkas aga Prantsuse armee esimeses maailmasõjas ning nende töö oli sõjaväelastele ümbrusse sulandumist õpetada. Teine maailmasõda lausa võideti osaliselt tänu erakordsele kamuflaažile — lisaks riietele, tankidele ja allveelaevadele suutsid liitlasväed terve Suessi kanali lennukitele nähtamatuks muuta. Pole siis ime, et kamuflaažriie sai ka tavaelus erakordselt populaarseks. Mitmed muusikud on oma poliitilise aktivismi märgiks kandnud khakitooni rõivaid. Tänapäeval aga on kamuflaaž peale kasulikule tuhandeid elusid päästnud sõjaväerelvale ka lõputusse linnadžunglisse sukeldumise viis. ²
See pole aga veel kõik. Peaaegu kõigi meie igapäevaelus on kasutusel mõni vetthülgav jope või keep. Need kangad teeb märgumatuks just nende töötlus, tänu millele on nurk veetilga ja pinna vahel eriti suur. Selliste kangastega on materjaliteadlased juba aastakümneid vaeva näinud ning teinud tohutult palju keerukaid arvutusi keerukate valemite põhjal. Kogu see tohutu arvutamine oleks aga olematu, kui ei oleks ühte taime — lootoslille. Just hüdrofoobsed lootose lehed panid teadlased mõtlema sarnaste omadustega kangale. Puhtust sümboliseerivalt lootoselt voolab vesi lihtsalt maha.³
Foto allikas www.pixabay.com.
Sümbolitest rääkides — väga paljud ajaloos populaarsed sümbolid on pärit loodusest. Kui palju on olnud moekaid lilleõisi! Mõelgem vaid rooside sõja punastele ja valgetele õitele ning Prantsusmaa kuningavõimu sümbolile liiliale. Ent moekate lilleõite juures peab meelde tuletama, et eestlastena armastame me ju enim rukkililli ja teisi põllulilli, millest pärgi punume ja mille mustreid riietele tikime. Mitte vaid Muhust, vaid igast Eesti otsast leiab säravaid värve, peeneid kompositsioone ja põnevaid tehnikaid, milles korduvad pidevalt looduslikud motiivid. Just nendes kodumaistes ja kaunites riietes on midagi nii ürgnaturaalset. Rahvarõivaid tehakse aastaid, nendega nähakse vaeva ja neid hoitakse. Iga lõng on ise värvitud, iga õis ise tikitud — kõik on loodusega kooskõlas.
Kokkuvõtteks saab öelda, et kuigi võib jääda mulje, et tänapäeval on moe ja looduse vahel vaid negatiivne ja konfliktne suhe, on tegelikult nende kahe kooseksisteerimine täiesti võimalik. Teaduse abil võib nende sümbioosist sündida uusi ja vaimustavaid leiutisi, mis korraga arendavad moodi, seovad meid loodusega ja säästavad keskkonda.
² https://www.historyextra.com/period/victorian/a-brief-history-of-camouflage/
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Triinu Mölder
