Moeblogijate ja -mõjutajate maailm on vastuolulist sära ja salapära täis: ühest küljest on nende tööks justkui oma igapäevaelu sotsiaalmeedias regulaarselt kajastada, olgu see #OOTD (Outfit of the Day) postitustena laitmatu kujundusega veebilehtedel või reisipiltidena Instagramis. Samal ajal on nad jälgijaskonnaga heas kontaktis ning meenutavad neile, kui oluline nende tugi on, sest see tõepoolest ka on oluline. Ometi on nii sarnane see, kuidas vastatakse küsimusele, mis puudutab seda, kuidas blogimisest sai täiskohaga tasutud töö, mis võimaldab elada kadestusväärset ja luksuslikku elustiili: “Ma tegin seda, mida armastan ning nägin vaeva.” Jääb mulje, justkui oleks seal veel salapärane faktor, millest ei räägita ja miks peakski?

Moemõjutaja karjäär on muutunud niivõrd ahvatlevaks, et selle saavutamise ümber on tekkinud omaette äri. Inimesed maksavad raha koolituste eest, mis lubavad sotsiaalmeedias suuremat jälgitavust. Moemõjutajad ise tunduvad kõik rääkivat sama juttu: “Ole täiesti autentne ja Sina ise, ära osta jälgijaid” jne.  Mõjutajaks saada on ühtemoodi kergem ja teistmoodi raskem. Mida rohkem sotsiaalmeedias aktiivne oled, seda aktiivsem on ka Sinu profiili jälgitavus. Samal ajal tekib neid pürgijaid üha rohkem.

Mu esimene kokkupuude moeblogijatega oli 2009. aasta kevadel. Mäletan, et nägin sõbrannat sirvimas kellegi #OOTD pilte mõnes nüüdseks välja surnud sosiaalmeedia keskkonnas. Tegemist oli asiaatlike näojoontega tütarlapsega, mustad baleriinad, Chanel Classic Flap. Mõned kuud hiljem kuulsin esimest korda Tavi Gevinsonist, moeblogijate imelapsest, kes juba varajases teismeeas Pariisi ja New Yorgi moenädalate show’sid väisas. See oli Instagrami-eelne ajastu, kus blogija või mõjutaja karjäär tundus ilmatukauge maailma mastaabis, rääkimata Eestist. Selline arvamus oli tingitud ka minu enda kitsamast silmaringist. Ometi tundus moefotograafia ja -blogimise maailm minu jaoks niivõrd maagiline ja on seda siiani.

Kui mõjutajad on tihti blogijad või sellest alustanud, siis kõik blogijad pole mõjutajad. Blogija on töökoht või hobi, mõjutaja aga väljateenitud tiitel. Mõjutaja roll tundub vahel olevat oskus panna kedagi arvama, et just see Aquazzura kleit on põhjus, miks nii hea välja nähakse ning et selle pildistamine postituse jaoks võttiski kõigest paar sekundit aega. Panna inimesi unustama, et selle taga on tunde ja tunde, mis veedetud trenažööril, hilistel öötundidel postitusi kirjutades ja täiuslikku veebidisaini luues ning fotosid töödeldes. Selle taga on tunde, mis pühendatud fännide sõnumitele ja kirjade vastamisele, sest hea mõjutaja on ka oma jälgijaskonnaga heas kontaktis. Lisaks veel need tunnid, mis lähevad negatiivsete sõnumite väljafiltreerimisele.  

Juba ühe Instagrami pildi taga võib olla tunde tööd. Minu jaoks oli väga silmi avav briti päritolu Amelia Liana vlog, kus ta Lõuna-Prantsusmaa reisil olles ärkas kell kolm öösel, et jõuda päikesetõusuks põllule pildistama. Meigi tegi ta autos ning kui suur oli pettumus, kui avastati, et sõidusuund oli vale, mis tähendas, et kogu ettevõtmine oli läinud vett vedama. Moemõjutaja Lydia Elise Milleni sõnul töötas ta blogi algusaegadel kolmes kohas korraga, et lubada endale luksuslikumaid oste.

Kõik need väljakutsed võivad panna silmi pööritama ja seda mitte asjata – on ka neid, kes töötavad kolmel töökohal, et üldse katust pea kohal hoida. Kunstilisest seisukohast muutuvad kõik need mured minu jaoks mõistetavamateks. Kuigi tänapäeva tehnika on järjest kompaktsem ja montaažiprogrammid järjest arenenumad, ei muuda see ilmastikku ning seetõttu leidub alati ka neid vigu, mida programm muuta ei saa. Loominguline töö on väljakutseid täis, seda ka parimatel päevadel ja parima tehnikaga.

Pean tunnistama, et sellesse maailma on tihti põnev ära eksida, lihtsalt lastagi endal uskuda, et see kõik on ainult lõbus ja muretu. Kindlasti on mõjutajad oma töös õnnelikud, kuid ei tasu unustada, et ühe pildi taga on tunde ja tunde tööd. Lisaks on oluline väärtustada autentsust, kirge ja rasket vaeva ning selle kõrvalt mõista, et suuremad tegijad ei häbene välja öelda, et just suure tehtud töö tõttu ei näe nad vajadust ka kõiki karjäärinippe välja laotada. Võib-olla leidub mõne moemõjutaja kapis olevate Louis Vuittoni kottide kuhjade taga ka mõni luukere, võib-olla mitte. Igal juhul on see töö, mis nõuab vaeva nagu iga teinegi, isegi kui litrite ja logode glamuur paistavad seda vahel ära peitvat.

tekst: Eeva Aleksejev

Share this...
Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn