Moemaailma suuri edulugusid jälgime kasvava huviga ja ikoonilisemaid teame ammu peast. Hoopis vähem mõtleme millegipärast ebaõnnestumistele, mille on läbinud selle maailma kroonimata kuningad ja unustatud tähed. Oma sädeleva glamuurse pinnakihi all on moemaailm julm ja ettearvamatu. Me võime proovida ennustada trende täpselt ette, arvutada kindalt kasumit, turundada ja töödelda sihtgruppe, aga sellise tuima kalkulatsiooni ja vaimustusevaba suhtumisega ei loo keegi kunagi püsivat moeväärtust. Moodi ei maksa ka ülearu fetišeerida. Kuigi mood võib olla osa kõrgkunstist või ulmelisest tehnoloogiast, siis moemaailma sisemisi ja tugevamaid niite tõmbab ikkagi moetööstus. Muidugi ei tohiks tööstuslikult mõeldes mööda vaadata üksikutest inimestest: disaineritest, õmblejatest, juuksuritest, fotograafidest, stilistidest, meikaritest, modellidest ja ennekõike moefännidest. Moepublikust veel mõjuvõimsam on siiski moetarbija – moetoiduahela kõige olulisem ja kindlasti mitte viimane lüli.

Alates nullindate “heroiin-šikist” Kate Mossist tekib ikka ja jälle noori modelle, kes loovad äpardustest oma eduloo. Nad käituvad juba teadlikult paheliselt, kui komistavad laval – jagavad seda juhtumit vlogides ise edasi – püüavad sensatsiooni. Modell ei ole enam kättesaamatu kaunitar ja kõrk diiva, vaid pisut segamini juustega suitsetav tütarlaps kõrvalt trepikojast. Iluideaalgi  ei ole ammu enam klassikaline ega ka ülearu peenike. Ma elame pigem moevideote ja Instagrami fotode paraleelmaailmas, kus julge soeng loeb rohkem kui pikad jalad ja numbrid ei loe enam niipalju kui värvid ja poosid. Moodsad modellid mängivad muuseas oma ebatavalise ninakuju homseks ihaldusobjektiks, toovad transsoolisuse šikilt linnatänavatele jne. Need minilood on mõnusad näited sellest, et moemaailm pole enam ülearu tõsine ja kellegi käes ei saa olla supermodellistaatus enam kauem kui üks kuu.

Noortele pakub võimalusi juurde modelliagentuuri skautide uute nägude otsimine. Võimalus olla uus nägu, mängides oma iluvead välja oma tugevuseks. Moemaailm vajab paraku sarnast sensatsioonilist üllatusmomenti kuuajalise intervalliga ka moetoodete näol. Selline kiire tempo laastab meie keskkonda nii tootmise kui ülejääkide näol, suretab välja ehtsad käsitöömeistrid ning tekitab lõpuks ka tarbijas väsinud küllastumuse. Moesuundi, mis selle tarbimistsükli vastu ujuvad, on mitmeid: taaskastusmood ja aeglane mood (slow fashion), vintage mood jt. Neid kõiki vaadati kümne aasta eest kui veidrusi, vaid teatud kitsale grupile sobivat, omamoodi hukule määratuna, vaid korra esilekerkivat või kui nišši.

Nüüd on slow fashion aga hakanud vaikselt pead tõstma ja vintage levinud palju laiemas moetarbimissfääris, kui me ealeski ette kujutada oskaksime. Sophia Amoruso, kuulsa moeraamatu Girlboss autor, alustas oma tähelendu just vintage-äriga, jõudes prahipoodidest kõrgmoemaailma. Enne seda pidi tütarlaps varastes kahekümnendates töötama kümnel erineval töökohal, lugema 1990. aastate lapsele kohaselt mitmeid start-up äriraamatuid jne. Te teate, millest ma räägin, kui vaatate Netflixi noortesarja “Girboss”. Sofia värvikaid läbikukkumisi ja juhuslikke õnnestumisi moemaailma äärealadel võime jälgida kui kaasaegset moe-edulugu. Kuigi algus on veidi justkui klassikaline “kingapoest Voguei” stsenaarium, siis Girlbossi lugu näitab ilmekalt, kuivõrd lihtne on teha asju ise, sul on vaja selleks vaid odavat fotokaamerat ja internetiühendust ja suurt kirge. Kui tekib hirm, meie karmi kapitalistliku ühiskonna tuultes ikka tekib, et niimoodi võivad kõik teised ka, siis meenutan, et konks on selles, et kirge ei saa kunagi kohusetundlikult kultiveerida ega püüdlikult võltsida. Tavaliselt on see, mille pärast teised sind veidraks peavad, X-faktor, mille sa neile lõpuks kümnekordse hinnaga maha müüd. Ja ma ei räägi siinkohal tegelikult enam vintage’st.

Inspiratsioonitsitaadid võivad sulle viieks minutiks edumaa anda, aga tegelikult ei hooli mitte keegi niikuinii, kui sa oled juba kaotamas. Kaotada võid sa oma positsiooni, turuosa, halvimal juhul just selle, imelise seletamatu andevälgatuse, millega üldse alguses oma austajate südamed võitsid. Kaotamine on valus. Kui üks kollektsioon võidab heakskiidu nii tööstuses, meedias kui tänaval, siis ära pinguta, et järgmine vastaks kardetavasti kordades kasvanud ootustele. Sinult oodatakse tegelikult just seda, mida juba teed. Enda kordamine tundub võib-olla igav, sensatsioonivaba ja lahja – pooled inimesed aga pole Sind ja Su annet veel avastanudki. Mine aeglaselt edasi, ära keskendu show’le ja ambitsioonika kollektsiooni koostamisele, tee asju, mida tunned, et sobivad Sulle ja tajud, et teisel on vaja.

Moemaailma suursündmus on muidugi moeshow. Selle õnnestumise määrab moekriitika: moeajakirjanike, blogijate, moegurmaanide jt influenceri’te tagasiside. Lihtsast disainerist võib tänu sensatsioonilisele show’le saada superstaar, kui ta valdab etenduskunsti, tabab hetke ja vapustab. Räppar ja disainer Kanye West sai aasta eest hakkama väidetavalt täielikult läbikukkunud moeshowga “Yeezy Season 4”. Kõik, mida Kanye West puudutab, muutub kullaks –  nii nad räägivad, aga seekord juhtus vastupidi. Moedemonstratsioon ärritas fashionista’sid, kes pidid selle algust mitmeid tunde ootama ja keda loksutati lihtsate ja rahvast täis bussiga toimumiskohta. Yeezy neljas show vihastas välja peenetundelised moekriitikud, kes ei suutnud vaadata tunniajalise minimaalse süntesaatorimuusika taustal palavas pargis järjest minestuseäärel värisevaid modelle. Enamus väljaannetes tembeldati Kanye Westi neljas moeshow kaoseks. Kanye West muidugi ei panusta kogu oma raha ja jõudu ühele tööle. Tal on nõutud esineja ja produtsendina erinevalt noorest algajast disainerist võimalus alati läbi kukkuda ning pühkida tolm põlvedelt ja uhkelt edasi astuda. Seda enam hämmastab tema järjekindlus pürgida just moedisaini tippnimede hulka.

Moemaailm arvab, et Kanye West on sissetungija, mees kellel pole disainiannet, mees kes ei tunne reegleid. Nad tajuvad tema moeloomes pingutust kuuluda maailma, kus teda ei aktsepteerita. Ma usun, et Kanye West vilistab nendele reeglitele, mängib oma moemänge järjekindalt edasi. Ta ei karda läbi kukkuda ega oma mainet rikkuda. Ja võibolla kriitikud ei muutu tema suhtes eal leebemaks, mõni irvitab, mõni ahastab, aga trendikad noored tänaval juba kannavad. Moodi ei saa mõõta moekirjutiste ja aktsepteeritud hea kunstimaitse mõõdupuuga, mood peakski tulema tänavalt. Kanye West tabab ära selle räpparitele omase tänava-cool’i. Tema järgmine show, mis lasi kõneleda rõivastel endil, oli juba palju pretensioonitum. Mis siis sellest, et industry sind ei hinda ja peened moe-eeskirjad on rikutud. Inimesed tänaval kannavad ja lõppude lõpuks loebki vaid see.

Jõudes tagasi moetööstuse hukatusliku masinavärgi juurde, oleks ilmekas näide USA tänavamoe kultusrbändi American Apparel’i lugu. Igaks juhuks meenutan, et American Apparel oli see cool bränd, mille eeskujul me veel paar aastat tagasi kõikide suveriiete juures sportpõlvikuid kandsime ja mille saidilt me oma peikasid lihtalt eemale kiskuma pidime. Pean tunnistama, et minu südame võitis ka nende kodulehekülje moekataloog just tänu oma eluliste ja totaalselt seksikate tootefotode abil. Kataloogis ei kasutatud vist kunagi päris modelle, tollel ajal mõjus see võõristusefektina, aga samas kummastavalt ligitõmbavalt. Firma omanik Dov Charney ei teinud väidetavalt mittenkunagi kompromisse oma visioonis.

Kompromissitus igal tasandil oli kindlasti Charney tugevus, sest mis võiks olla lahedam kui end mitte millestki ega kellestki mõjutada lasta. Kui teised riidefirmad müüsid 1990. aastatel hulgaliselt  laiu grunge-särke, jäi American Apprael oma keharõhutava naiseliku T-särgi mudeli juurde kindlaks. Seesama omadus mitte kedagi teist kuulata mehe firma ka hukutas. Majandusteadlased võivad rääkida siin kalkulatsioonidest ja pankrotist, aga peamine on tuua välja lihtsalt juhi raske iseloom. Üksikloojana võidki olla vastuvoolu ujuv geenius, aga brändijuhtimine vajab ka nn pehmeid oskusi, kahjuks ei tuleks kaastunne ja teiste mõistmine. Naljakas paralleel oleks naturalisti Emil Zola põhjendamatult alahinnatud romaan “Daamide õnn”, mille lugu on samuti seotud geeniusest moebossi saagaga. Mees, kes müüb naistele nende oma edevuse suhteliselt edukalt maha. Kas on märgiline, et E. Zola moeraamatust hiljuti tehtud telesari keskendub pigem romantilisele ja vähem tööstuslikule süžeeliinile?

Kokkuvõttes ole võimalik niikuinii välja arvutada, mida me rõivaid tarbides moelt ootame: nime, kvaliteeti või efekti. Millal me tüdime ja millal me vajame midagi põhjapanevalt uut. Ei ole ka vahet, kas kukud moelava trepil või suure kaarega koos kogu oma hiigelsuure moebrändi võrgustikuga. Ma arvan kõige suurem läbikukkumine moes oleks juba ette loobuda moemaailma sekkumisest ja panustamisest –  passiivselt tarbida ja moe üle mitte pead murda.

 

 

Share this...
Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Erika

Mind vaimustavad lihtsad asjad ja ahvatlevad veidrad vastuolud. Mind köidavad: argiglamuur, fotograafia ja paralleelmaailmad. Ma näen olmet ja maailma mängulisemalt kui lubatud.