Inger Fridolin, esinejanimega INGER (19) on noor muusik ja laulukirjutaja, kes viimasel ajal on end muusikamaastikul kehtestama hakanud. Aastal 2017 osales ta noorte muusikute konkurssil Noortebänd 2017, kus ta laulis ka finaalis. Sel aastal on ta välja andnud 2 singlit ‘’Again’’ ja ‘’Notice you’’, mis mõlemad on saadaval nii Spotifys kui ka tema Youtube’i kanalil. Lisaks muusikale on ta suureks armastuseks ka jalgpall. Nimelt on Inger esindanud mitmeid noortekoondiseid, olnud suurim väravate lööja mitmes Eesti noorteliigas, mänginud ühes Eesti tugevaimas naiskonnas – FC Floras ning lisaks hiilgavale mängijakarjäärile on ta ka armastatud noortetreener.

Just tänu ta värvikale isiksusele otsustasin Ingeriga vestelda tema tegevustest ning mõtetest, millest saate täpsemalt lugeda alljärgnevas intervjuus.

Tegeled väga aktiivselt nii muusika kui ka jalgpalliga, lisaks käid veel koolis ka. Kui palju sul üldse vaba aega on ning mida oma vaba ajaga peale hakkad?

Vaba aega kui sellist on mul üsna vähe. Pigem olen ise selline inimene, kes ainult tegutseks ja puhkamisest nii palju ei hooli (kuigi tuleks ka seda harrastada). Vaba aega tegelikult leiab alati, arvan mina. Kõik seisneb oma päeva või ajaplaneerimises. Oma tiheda graafiku kõrvalt leian alati vaba aega oma pere ja sōprade jaoks.

 

Miks tegeled just jalgpalliga? Miks mitte näiteks korvpall või tennis?

Miski tõmbas mind juba 5-6 aastaselt jalgpalli poole. Mälupilt “pall jala juures” on olnud kuidagi pisikesest lapseeast saadik. Eks mulle meeldib vahel korvpalli ja muid pallimänge mängida, aga arvan, et jalgpalli, kui spordiala, ei ületa miski.

 

Kas sul on edasisi plaane ka seoses jalgpalliga või jääb jalgpall muusika tõttu tagaplaanile?

Ei ütleks, et see tagaplaanile jääb, kuid tean, et professionaalselt ma sellega enam tegeleda ei saa. Ennast teades pole ma väga allaandja inimene ja kunagi unistasin profijalgpalluri karjäärist, aga suur põlvevigastus muutis natuke mu elukäiku.
Eks pall jääb ikka jala juurde ja vahel on aega ka mõnel mängul kaasa lüüa. See tekitab alati hea tunde nagu oleks tagasi platsil. Kuid nüüd edasisi plaane vaadates tahan ma treenida oma MRJK (Martin Reimi Jalgpallikool) tüdrukute tiimi, keda olen treeninud juba 2 aastat ning anda neile vōimalus kuhugi jõuda. Ausalt öeldes mulle meeldib lastega töötada, motiveerida neid ning näha seda rõõmu ning tahet nende silmis. Treenerina on soov neid ka kunagi A-koondise (Eesti naiste esinduskoondis) särkides näha. Ma annan treenerina parima, et nad jõuaks oma sihtideni.

 

Kas muusika või jalgpall?

Kui oleks valikuvastus “mõlemad”, valiksin mõlemad. Neid kahte ei saa võrrelda. Minu arvates mõlema tegevuse tegemine avardab silmaringi ning hoiab elu tasakaalus. Muusikuna olen laval üksi ning rohkem vaatan enda sisse, aga jalgpall toob esile tiimitööd.

 

Võib vist julgelt väita, et muusikuna said tuule tiibadesse just Noortebändi konkurssilt. Kust tuli üldse mõte ja julgus osaleda?

Jah, Noortebändi konkurss tõi mu ellu üsna suure muutuse ning kogemuse. See algaski sellest, et kooli õppelajuhataja saatis kirja kõigile, et võtke osa. Alguses ma sellega väga kaasa ei läinud, kuna mõistsin, et mul peab olema selleks bänd. Hiljem selgus (kui mind Noortebändist märgati ning osalema kutsuti), et üksikartistid saavad ka osa võtta. Peale Noortebändi üleskutset saatsin demo oma laulust “Friends”.
Kõige rohkem sain julgust oma sõpradelt ja perelt, kes olid alati kõrval ning kaasa elamas. Ise mõtlesin, et proovin ära ja vaatan, mis saab. Praegu ei kahetse ma kindlasti seda otsust.

On sul mõni esinemine, mis on sulle just eriti soojalt ja hästi meelde jäänud, võib öelda ka, et on su kõige lemmikum esinemine?

Neid meeldejäänud esinemisi on olnud väga-väga palju. Olen alati sattunud esinema kohtadesse, kus on väga soe ja siiras publik. Üks on suurimaid lemmikuid on kindlasti Intsikurmu talifestival, kus mul oli võimalus selle aasta jaanuaris esineda. Samuti oli üks hiljuti toimunud Eesti Õpilasesinduste Liidu XXXVIII üldkoosolekul esinemine, mis ei unune kunagi. Just seepärast, et inimesed laulsid ja elasid südamest kaasa ja seda oli nii tore näha ning kuulda.

 

Kas sul on välja kujunenud nö enne-esinemist rituaal, mida pead enne lavale minekut kindlasti tegema? Kui jah, siis mis selleks on?

Mul on jäänud selline naljakas komme vaadata peeglisse ja öelda “ma saan hakkama” või siis ma naeratan endale peeglisse. See naeratamine tähendab mulle seda, et alguses naeratad endale ja siis lähed lavale ja lased selle positiivsuse teistele välja.
Vahel panen ka silmad korra kinni ning mõlgutan viimaseid mõtteid.

 

Kas sul on lavahirm? Oskad sa soovitada, kuidas sellest üle saada?

Aasta tagasi, kui ma kõigega üksi alustasin, siis oli natuke küll. Nüüd olen juba ära harjunud.
Eks ma olen väiksest saati lavadel esinenud (koori või instrumendiga) ja kuidagi sellist suurt hirmu pole kunagi peale tulnud.
Küll aga arvan, et lavahirmust üle saamiseks, tuleb alguses hingata sügavalt sisse ja välja ning mõelda, et sa saad sellega hakkama. See ei ole keeruline siis, kui tegeled enda kutsumusega ning  kui see ongi su südamesoov.

 

Kas lähiajal võib Sinult uut singlit oodata? Võib olla isegi albumit?

Nüüd, mai lõpus, hakkan uut singlit salvestama. Loodetavasti on juuniks kolmas singel väljas. Albumiga ma veel ei kiirusta, kuna olen alles oma lauljatee alguses.

 

Mis või kes sind inspireerib? Kellest või millest laule kirjutad?

Mind inspireerib loodus ning suuremal hulgal inimesed. Inimesed, kes on mulle lähedased ning kes on mul südames.

 

Oled tuntud ka coverite tegemise poolest. Seetõttu peab sul kindlasti olema vähemalt paar artisti kelle lood su playlistides domineerivad. Kes need on?

Minu playlistis domineerivad eesotsas Ed Sheeran, Khalid, Bon Iver, Lauv jne – muusikat on seinast seina.

 

Kas sul on mõni nipp neile, kes tahaksid omal alal kaugele jõuda, kuid ei julge esimest suurt sammu teha?

Arvan, et kõigepealt tuleb endasse uskuda. Peab olema tahe, isegi siis, kui asjad ei lähe alguses nii nagu võiksid. Kindlasti aitab positiivsus ning positiivne mõtlemine. Mina sain suurema julguse sõprade ja pere käest ning ma arvan, et oma sihist võiks ka lähedastega rääkida, sest sealt saab tohutult motivatsiooni.

 

Viimaseks veel, kui sul oleks võimalik öelda 1 lause nii, et kogu maailm sind kuulab, siis mida sa ütleksid?

Unistage suurelt, sest need unistused saavad ükskord teoks.

 

Katariina Järve

Tegelen peaaegu kõigega - kirjutamisest aktivist olemiseni. Lisaks olen hobikorras fotograaf ning tihedalt seotud jalgpalliga (olen jalgpallur ja jalgpallikohtunik). Minu peamiseks inspiratsiooniks on julged, erinevad ja värvikad inimesed.