Sel perioodil oli portreefotograafia tema jaoks üks tume maa ega pakkunud suuremat huvi, kuid mingil hetkel see muutus. Jäädvustanud pildile oma esimese inimese hakkas ta seda teiste portreefotograafide loominguga võrdlema. “Ei ole eriti hea,”järeldas Martin. Rahulolematus aga oligi just see, mis ajendas teda edasi proovima ja end arendama. “Ühest inimesest pildistatute arhiivis sai kaks, seejärel kolm..neli ning hetkeseisuga on neid juba sadakond. Olen aina rohkem märkamas, et just portreefotograafia on see, mis mind tõmbab. Inimesed, nende erinevused ja kired.
Ma pole professionaal, kuid pildistamine on mu hobi ning oma piltide eesmärgiks pean lugude edasi andmist. Fotograafia kaudu teostan ma oma kunstilist poolt. Pildistades ma puhkan. See on viis, kuidas ma saan teistest asjadest end mõneks ajaks vabastada. Proovin igal sammul, iga pildiga saada paremaks, kui olin enne. Samas aga tunnen, et fotograafia, kui töö ei ole minu jaoks. Ma ei suudaks seda teha rutiinselt. Hetkeseisuga olen leidnud ala ning suuna, mis mulle meeldib ja mille abil suudan ma tulevikus ka enda kõige nõudlikumad vajadused rahuldada, sealhulgas hinnalisemate kaamerate/objektiivide ost, haha!”
Martin on osalenud ühel Siiri Kumari fotokoolitusel, kus talle tutvustati fantaasiafotode maailma. Muid kursuseid noormees läbinud ei ole. Kõik on omale käel õpitud ja järgi proovitud. Noormees tegutseb peamiselt Tallinnas ja Rakveres.
