Reniita Jugomäe on 16-aastane Viljandist pärit neiu, keda tabas tantsuhullus juba 7 aastat tagasi, kui ta liitus FACE Moe- ja Tantsukooliga.
(Foto: Valdo Ots)

 

Kuidas tutvustaksid end ühe lausega?

Ma olen seiklushimuline ning suure tantsuarmastusega neiu.

 

Kuidas leidsid leidsid enda jaoks tantsimise?

Tantsimine on mul veres, sellest ilmselt ka nii suur kirg tantsu vastu. Samuti meeldis mulle juba väga varakult igasugu tantse vaadata.

 

Kust tuli idee minna tantsutrenni?

Aeg-ajalt puutusin tantsimisega kokku juba lasteaias, sest mu ema oli kantritantsu õpetaja.

Selge huvi tantsu vastu tekkis 1. klassis. Otsisin Youtube’ist tantsuvideoid ning üritasin järele tantsida. Mu ema nägi seda ning 3. klassis suunaski ta mind FACE Moe- ja Tantsukooli. Varem tantsisin kodus, lasteringis ja kooli tantsutundides.

 

Missugused olid hirmud ja rõõmud esimest korda treeningutel osaledes ning esinedes?

Trennis käies kartsin ma alguses hirmsasti, mida teised minust arvavad, kui mul mõni samm sassi läheb või kui jalg piisavalt kõrgele ei tõuse. Nüüd aga tean, et trennis tegelevad kõik oma asjadega ning kellelgi pole aega teisi jälgida. Esinemistel tundsin alati vahetult enne lavale minekut sellist mõnusat võbinat südames ja kõhus ning kui lavale sain, siis nautisin seda ikka kogu südamest.

 

Mida soovitaksid paari aasta tagusele ning äsja tantsumaailma astunud iseendale?

Ma ütleksin iseendale, et pole vaja nii palju põdeda ning isegi kui kukudki laval, siis tea, et homme ei mäleta seda enam keegi!

 

Kes on olnud sinu iidol ning motiveerija sel teekonnal?

Minu väga suur motiveerija on siiani minu treener, kes tegi oma hobist töö. Ta tõesti teeb seda südamega.

 

Räägi kõige huvitavamast projektist, milles oled seoses tantsimisega osalenud.

Projekte on nii palju olnud, aga kõige soojema tunde on mulle jätnud 2016. aastal Koolitantsu festivalil esinemine. Me esinesime tantsuga „Ronk” ning pääsesime ka finaali. See tants on mul siiani südames ja selle vaatamine tekitab minus alati ülevaid tundeid.

 

Mis on sinu jaoks tantsimise pahupool?

Pikemat aega tantsuga tegeledes on vigastused kerged tulema. Näiteks on mu põlved hakanud väga ära väsima. Sageli tunnen õhtuti pärast korraliku trenni põlvedes valu.

 

Kui saaksid oma eluloos vaid üht asja muuta, siis mis see oleks ning miks?

Hetkel ma ei tahagi midagi muuta, sest olen õppinud, et elada tuleks hetkes ning mitte midagi kahetseda. Mis tehtud, see tehtud.

 

Milles seisneb sinu õnne valem?

Tuleb armastada ja hoolida ning see kõik tuleb ringiga tagasi. Ühesõnaga — tähtis on heasüdamlikkus.

 

Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Marit Mets
Fotod Valdo Ots ja Festival Koolitants

Sandra Rätsepso

Ma olen aus ja enesekindel noor neiu. Iseendasse peab uskuma ka siis, kui keegi teine ei usu. See teebki minust võitja igas olukorras.