Restoran ÜLO (Kopli 16) asub Telliskivi Loomelinnaku lähedal ja on suurepärane koht, kus lõuna- või õhtusööki nautida . Restoran on kohe tee ääres, mistõttu võiks seda väga lihtne olla üles leida, kuid natuke segadusse ajas, et kuskil nähtaval polnud ei silti ega nime, seega enne ei saanudki kindel olla, kas oled õiges kohas, kui olid juba sisse astunud. Lähedal on ka trammipeatus ning Balti Jaama Turu parkla, seega saab mugavalt restorani külastada nii jalgsi kui ka autoga.

Käisin ÜLOs töökaaslastega õhtust söömas. Koht oli väga armas ning sobilik tähtpäevade tähistamiseks, aga ka lihtsalt hea seltskonnaga nautimiseks. Samal ajal peeti kõrvallauas näiteks poissmeesteõhtut. Et kindel olla kohtade jagumises, tuleb ilmselt laud ette broneerida, eriti kuna tegemist on uue ning populaarse kohaga. Ilusa ilmaga saab istuda ka õues.

Proovisime töökaaslastega menüüst ära peaaegu kõik veganitoidud ning jäime kõik väga rahule. Road on paraja suurusega — pearoast sai kõhu täis küll, eelroad ja magustoidud on veidi pisemad. Menüüs on valikut ka omnivooridele, kes soovivad praadi näiteks liha või kalaga. Ka joogimenüü on väga lai, saab kokteile, veine, karastusjooke ning kuumemat keelekastet.

ÜLO naerusuine meeskond. Foto allikas www.facebook.com/Kopli16/.

Restorani atmosfäär on väga hubane ja mõnus. Seinas oli ka stiilne ava, kust oli näha, mis köögis parasjagu toimub. Teenindus oli lausa suurepärane — teenindajad olid väga abivalmis ning suurest külastajate arvust olenemata hoolitsesid selle eest, et kõigi soovid oleksid alati täidetud. Lisaks oli janu kustutamiseks alati laual ka kann veega. Usun, et seal oleks tore ka mõnd üritust pidada.

Restoranile nime panemise taga on ka huvitav lugu, mida teenindajad on valmis rõõmsalt rääkima. Seega kui tekib võimalus restorani ÜLOkülastada, siis kindlasti tehke seda. Nautimist väärt!

 

Autor Triine Viisma
Toimetaja Elisabeth Kaukonen

Triine Viisma

Olen 22-aastane ja just lõpetamas psühholoogia bakalaureusekraadi Tallinna Ülikoolis. Mulle meeldibki kõik, mis on seotud psühholoogiaga, kuid samuti matkata, reisida, avastada, kohtuda uute inimestega ja end pidevalt arendada. Ja parim viis nende kogemuste meelde jätmiseks on kirjutamine ning pildistamine. Usun, et iga hetk, olukord ja inimene saab meile midagi õpetada.