Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Kristel käis paar nädalat tagasi laineid löömas sellisel suurejoonelisel üritusel nagu New York Fashion Week, ja muidugi oma ülivinge kollektsiooniga “Little Boys Blue”. Sain temalt kohe mõned värsked muljed (ja muud põnevat)!

 

Üsna värskelt naasnud New Yorgi moenädalalt, mis on sinu peamised emotsioonid? Kui tähendurikas oli see kogemus sinu jaoks?

Olin New Yorki moenädala jaoks ettevalmistusi teinud mitmeid kuid, nüüd on esimesed paar päeva, kui saan puhata. Emotsioonid on siiski laes, sest tegemist oli minu elu kõige suurema seikluse ja lavakogemusega. Esimest korda oli nii professionaalne tiim, et oli vaja täiskomplektidest detailsed kirjeldused ja fotod saata ning modellid pandi sinu eest riidesse. Etenduse toimumiskohaks oli silmipimestavalt valge, avarate linnavaadetega pilvelõhkuja viimane korrus. Kõik oli üle elusuuruses. Külastajate ja moemaailmaga seonduvate inimeste huvi oli suur.  Lisaks lavakogemusele saime ka mitmeid elukogemusi alustades sellest, et mul toimus ka kollektsiooni üles pildistamine. Fotograafiga sai naljaga pooleks kokku lepitud, et modellideks ei vali me professionaalseid modelle, vaid võtame huvitavaid karaktereid otse tänavalt. Mõeldud  – tehtud, aga võõraste inimeste modellideks rääkimine oli palju keerulisem kui algselt arvasime. Ühest päevast sai kaks ja teisel päeval oli nii fotograafil kui minul kõrge palavik. Hiljem avastasin, et olen ära kaotanud kogu komplekti koos terve kuu aega kootud kampsuni ja kolme erineva pusaga. Kõigest hoolimata oli projekt meeletult põnev ja kirju, mille vilju peagi nautida saame. Kõige lõpuks jäime veel lennust maha, aga kõige kurvem olukord pöördus peagi toredaimaks, sest tänu sellele kauplesime linna võlusid juurde ja käisime ära ka MoMA-s. See on võrreldamatu kogemus, mis kindlasti jagas impulsse ja avas uksi uue kollektsiooni planeerimisele.

 

Kuhu edasi pürgida?

Praegu olen Sõpruse puiesteel, pürgin Toompeale (haa!).

 

Räägi pisut oma loomingust. Sinu peamine loometöö koosneb ekstravagantsetest kudumitest, kuid millest nad kõnelevad?

Tänapäeval võiks kindlaid soorolle omavaid rõivaid olla vähem. Ma ei sunni naisi rinnahoidjaid põletama ega mehi seelikuid kandma nagu on mõningal pool mulle ette heidetud, see käiks minu põhimõtete vastu. Ma soovin, et inimesed saaksid olla vabad. Just nii suudavad nad täide viia oma potentsiaali täisväärtuslike inimestena ja maailmale tagasi anda.  Minu soov on inimesi raputada ja proovida neid panna iseendast kaugemale vaatama, mitte pealesurutud norme järgima. Me oleme kõik erinevad ja meil on erinevad tõed. Inimene on kõige vabam just siis, kui ta kannab seda, mida tema tahab kanda, mitte seda, mida teised tahaksid teda kandmas näha. Minu käekirjale on iseäralik suured, ümarad ja soojad vormid ning võimsad ja tugevad graafilised lahendused. Samuti kasutan ka palju tekste, sest just nii jõuab minu idee kõige kiiremini pealtvaataja või kandjani. Nagu kombeks, ammutan inspiratsiooni klišeedest, irooniast ja eneseirooniast.

 

Oma kollektsioonide kudumid oled kõik algusest lõpuni ise meisterdanud. Kuidas ja millal vardad sinu kätte üldse sattusid?

Minu jaoks on tõesti alati olnud tähtis see, et kõik oleks minu enda kootud. Nii saan oma loomingusse kõige rohkem vaimset DNA-d paigutada. Kõige pealt tekib peas mõte, mis rändab läbi südame kätesse. Võtan oma loomingut, kui kunstiteraapiat. Alguse sai kõik juba varajases lapsepõlves enne kooli. Olen nii öelda tsunfti sündinud. Ka ema on elukutseline käsitööline.

 

Mis on sinu moto, mis aitab elus edasi?

“Take your broken heart, make it into art!” – Carrie Fisher

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu

Foto: Aliis Sinisalu