„Klassikokkutuleku“ idee ja sünni vahel

„Klassikokkutuleku“ idee ja sünni vahel

René Vilbre on tunnustatud Eesti režissöör, kelle esimeste stsenaariumiideede meenutamiseks peaksime ajas 30 aastat tagasi liikuma. Kogu praeguse kogemustepagasi juures leiab Vilbre naljatledes, et kui filmide tegemisele mõelda, on tark alustada kohe sündides ja ehk varemgi veel.

Kui hakkate mõtlema filmi tegemisele, siis mis on see üks ja esimene asi, millest tuleks alustada?
Kui juba filmi tegemisele keskendud, siis tuleks ehk mõelda, kellele pagan seda vaja on. Miks peaksid tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded tulema vaatama seda, mis parajasti su peas pöörleb? Kui see küsimus on sulle endale adekvaatselt vastatud, siis pole vahet, kas raiskad miljoni võõrast raha ühe vaataja või ühe raha miljoni vaataja peale.

Mida on vaja hea komöödiafilmi sünniks? Milline peab olema stsenaarium, võttekohtade ja tegelaste valik?
Hea komöödiafilmi sünniks on vaja südamevalu ja raskemeelsust. Mulle nali väga meeldib, eriti räige must huumor. Ise pole ma kunagi olnud helge ega kuldne kilde pritsiv seltskonnahing. Pigem nurgas norutaja. Kui kunagi ammu teles „Kreisiraadiot“ tegema hakkasime, sain tuttavaks tõsise Hannese, melanhoolse Peetri ja konservatiivse Tarmoga. Selle kurvameelse kolmikuga sobis mu nutuhäälne meelelaad hästi. Aga naljafilmi sünniks on vaja eelkõige head stsenaariumit. Ja seda olen ma kodumaal lugenud väga harva. Eestis head eesti stsenaariumit lugeda on juba iseenesest hea nali! Paar-kolm korda on mu elus seda paraku juhtunud. Siis olen küll muianud.

Millest sündis filmi „Klassikokkutulek“ idee?
Kristian Taska helistas ja ütles, et tal hea stsenaarium.
„Nali,“ mõtlesin. „Hea stsenaarium!“
„Taani oma,“ lisas Kristian.
„Taani stsena?“ Olin kohe nõus lugema.
„Aga raha pole,“ lisas Kris moka otsast lõpuks.
„Tavaline eesti film siis,“ mõtlesin. „Puhas huumor!“
Aga stsenaarium oli tõesti hea. Läbi komponeeritud, dramaturgiliselt pingestatud, lugu jooksis. Sain kohe aru, et tegemist on väga läbimõeldud looga. Väljakutse seda teha oli viivitamatult olemas. Ma ei olnud varem filmitehniliselt nii hästi kirjutatud lugu lugenud. Tänud ka Martin Algusele, kellega loo kodumaisesse konteksti tõstsime!
Võttepäevad on teatavasti pikad ja kõik näitlejad omamoodi isiksused. Kuidas nad võtteplatsil üheskoos hakkama saavad? Kuidas teie režissöörina kogu näitlejate gruppi haldate?
Kui teatris istub kogu trupp kaks-kolm kuud proovi tehes kõik koos, siis filmis juhtub tihti, et ühes loos mängivad näitlejad üksteisega ei kohtugi. Seepärast on see töö üsna keeruline pusle kokkupanek. Sul peab peas film ammu enne valmis olema, kui platsile lähed, või isegi enne, kui näitlejaid casting’ule kutsud, et lõplik valik teha. Klassikokkutulekul oli algselt mõeldud hoopis teine kolmik. Kui üks varem valmis mõeldud kolmikust ära ütles, oli kohe kogu skeem külili ja tuli otsast alustada. Mait oli ainus, kes esimesest kolmikust alles jäi. Tema järel hakkasin uut ahelat looma. Teine, kes siis paati hüppas, oli Ago. Ja siis, suure üllatusena, Genka. Nende kolmega saime kõige rohkem lugu analüüsida, improviseerida, proove teha. Teised kõik pidid üpris suure hoo pealt võtete käigus ennast loo sisse mõtlema ja hakkama saama. Režissööri ülesanne on sellise tiheda käigu pealt kõigile loomise juures abiks olla ja kangekaelselt oma loo mõtte külge klammerduda.
Režissöörina vihkan platsil kõva häält ja närveldamist. Paraku on sellistes oludes nagu tilluke eelarve ja vähe võttepäevi mõlemad variandid kiired tulema. Kui vaja, oskan väga kõva häält teha. Kuid pigem saan alati vaikse tooniga jama ära klaarida. Ja näitlejatega ei juhtu kunagi jamasid. Kõige riskantsemad kaadrid on alati enne läbi proovitud ja arutatud. Seal peab režissööril olema alati kindlus, et hulluks mõeldud episoodid töötavad näitlejate poolt hullu moodi hullult.
Klassikokkutuleku filmis oli mitu värvikat karakterit. Millise karakteri loomine võttis kõige kauem aega? Millistele detailidele tuleb filmikarakteri puhul tähelepanu pöörata selleks, et see filmis mängima hakkaks?
Igal karakteril peab olema see suur „MIKS“ ja „MILLEKS“ ja „KUIDAS“?
Meie filmikolmikul oli see valu olemas! Ma arvan, et Maidu ja Ago karakteritel oli see valu suurem ja kogemuse tõttu kergem tulema. Genka karakter leidis ennast kõige raskemini, aga tulemus oli seda säravam. Tegelaskujude kaupa oli kõige rohkem tegemist Maidu karakteri südameläikimise episoodiga. Enim prooviaega läks, ja väga õigustatult, Genka ja Ago trepiepisoodiga finaalis, kus mehed kahekesi üksteise tõeni jõuavad. See, kuidas Maidu karakter purju jõuab jääda ja sealt omakorda laksu alla jõuda ning veel tagasi reaalsusse, oli omaette väljakutse filmitehniliselt ja näitlejasisuliselt ära lahendada. Näitleja pidi kuu jooksul vastavalt võttegraafikule pidevalt minu ettemääratud seisundis olema, olenemata kellaajast, päevast, ööst, kuupäevast või aastaajast.
Kui palju oli näitlejaid, kes rollist keeldusid?
Eesti filminäitleja elu on võrreldes suure filmimaailmaga üpris kerge. Seljataga pole kogu aeg sadat turja hingeldavat konkurenti. Saad rahulikult valida, mida teha tahad või ei taha. Meie stsenaariumi puhul, mis oligi keskmisest eesti stsenaariumist üsna erinev, nõudis paati hüppamine mõningast julgust. Andsime endale aru, et me ei tee ju tavalist arthouse’i, endasse vaatamist tuhandele sõbrale, vaid žanripuhast rahvakomöödiat. Eks see võttiski paljudel jala värisema. Aga mis siis, kui rahvas ei tulegi?
Maarja Jakobson, kes oli kohe nõus, ütles, et ta on teatris ja filmis nii palju tõsiseid rolle mänginud, et selline komöödia kulub talle marjaks ära.
Oma 2005. aasta intervjuus ERRile „Röövlirahnu Martini“ teemal rääkisite, et lapsed arenevad kogu võtteperioodi jooksul silmanähtavalt. Kas sarnast arengut võib märgata ka täiskasvanud ja juba professionaalsete näitlejate juures?
Näitlejal on hea mängida, kui roll ise areneb ja on, mida mängida. Selle filmi puhul oli meil näitlejatega pureda üsna mitu pähklit. Eelkõige, kuidas mängida nali välja ja samas hea maitse piiril mitte libastuda. Selle piiri panime iseendale juba üsna alguses paika ja sellel me võtteperioodil balansseerisime.
Kõige enam arenes platsil muidugi Genka, sest talle oli mängufilmimaailm ja näitlejana üles astumine uus. Kui alguses veidi pelgasin, kuidas ta proffide kõrval hakkama saab, siis nüüd, teist osa planeerides, saan julgelt temale toetuda.
Kui oluline osa on filmimuusikal? Kuidas valisite selle „Klassikokkutulekule“?
Minu jaoks on muusikal väga suur osa. Näitleja- ja operaatoritöö kõrval kohe järgmine. Muusika aitab karakteril kujuneda, annab süžeele vajalikud rõhud ja hoiab kogu filmi žanris. Muusika valimine filmile käib tunde järgi. On originaalosa, mille heliloojaga läbi arutame, ja on juba valmis laulud, mille valik hakkab kujunema stsenaariumit lugedes. Klassikokkutuleku lõpuepisoodiks tahtsin tegelikult Black Sabbathi laulu „Paranoid“. Paraku oli see meile liiga kallis. Lõpuks mõtlesin välja Paradoksi laulu „Ära möödu must lähedalt“ ja lõppkokkuvõttes mõjus see isegi paremini.
Kui kaua läks aega filmi tegemisele?
Kiiremini pole ma ühtegi filmi varem teinud. Stsenaariumiga hakkasin tööle aprillis ja film esilinastus järgmise aasta veebruaris. Nii et kümne kuuga saime valmis. Tavaliselt läheb kaks kuni viis aastat. Pole ime, kui ka 15 aastat ühte filmi tehakse.
Mis on filmi tegemise juures kõige raskem? Mida naudite selle juures kõige enam ja mida kõige vähem?
Kõige keerulisem ja ajamahukam on vormida ideest stsenaarium ja leida sellele rahastus. Kui need kaks etappi on möödas, on edasine puhas nauding. Töö stsenaariumi ja näitlejatega on aeg, kui film nii-öelda ette valmib. Platsile minnes on mul tavaliselt film juba peas valmis. Siis saab juba mõtteliselt valmis teose platsile lahti lasta ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See on see metsik loomise osa, kus peab oma nägemusest kinni hoidma, aga samas laskma teistel oma hindamatute ideedega sekkuda. Operaator, valgustajad, grimeerijad – kõigil on oma loominguline panus anda. Peab ainult oskama hea ära tunda.
Kuivõrd tundsite filmis ära iseennast? Millised on teie enda klassikokkutuleku kogemused?
Selliseid kokkutulekuid pole mul õnneks olnud! Aga eks see hirmus äratundmishetk ole tuttav ka sellest loost. Kui kokkutulekule minnes on 20aastase süda sees ja äkki näed enda ümber tuttavate nägudega 40aastaseid pensionieelikuid, on üpris kentsakas tunne.
Kui kaua läheb aega, et ühest tehtud filmist toibuda ning millegi täiesti uuega tegelema hakata?
Kui film on esilinastunud, siis pole mul sellega enamasti enam seost. Selleks hetkeks olen seda juba paarsada korda vaadanud, elanud temaga paar aastat ja ei oska sellega enam midagi peale hakata. Pärast esilinastust hakkavad seda purema kriitikud, kes teavad mitu korda paremini, mida filmiga on öelda tahetud. Tavaline kinokülastaja hääletab jalgadega ja suust suhu reklaamiga. Tegelikult võib kuu pärast esilinastust rahulikult uue filmi mõtteid mõlgutama hakata.
Film purustas teatavasti Eesti kinopiletite müügirekordid. Kui nüüd analüüsida, siis millest see võis tuleneda?
Ju see oli lugu, mis läks vaatajale korda. Head komöödiat on raskem teha kui head tragöödiat. Naljafilmi polnud keegi tükk aega teinud ja rahvas vajas sel ajal sedasorti huumorit.
Kuidas kommenteerite seda, et kriitikutele film nii väga ei meeldinud, rahvas aga nautis täiel rinnal?
Mitu kriitikut alul isegi kiitis. Kui saadi aru, et film ka rahvale meeldib, muutis kriitika kiirelt suunda. Kriitik peab olema karm rahva maitse vastu ja tõstma esile avangardseid ideid filmitaevas. Muidu ei saa filmikunst areneda! Olen ise filmikriitikuna kümme aastat töötanud, seetõttu oskan head kriitikat ja niisama lahmimist eristada.
Teatavasti olete tiimiga välja kuulutanud, et tulekul on „Klassikokkutulek 2“. Kuidas plaanite murda stereotüüpi, et teine osa pole kunagi sama hea kui esimene?
Ma ei plaani midagi murda, vaid teha filmi nii hästi, kui oskan. Kui esimese osa puhul tegin eksperimendi, kas nii väikese raha eest saab edukat filmi teha, siis teise osa puhul teen ma seda sellepärast, et Eestis pole seni veel keegi järjefilmi tegemist proovinud. Jällegi eksperiment, mis juhtuma hakkab! Teise osa stsenaarium on veel hullemaid juhtumisi täis kui esimene. Väljakutse endale ja näitlejatele. Saame peastsenarist Martin Algusega kokku ja hakkame pusima.

Fotod Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Intervjuu ilmus ajakirjas YU Magazine detsembris 2016

Džäss võib olla just see, mida parasjagu vajad

Džäss võib olla just see, mida parasjagu vajad

Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.

Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.

Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.

Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.

Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.

Fotograaf Siiri Padar, 2017

Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.

Fotograaf Siiri Padar, 2017

Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.

Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!

Fotograaf Sven Tupits, 2017

 

Võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel!

Võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel!

Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!

Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.

Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.

Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin. 

Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.

Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.

Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.

Noor muusik, Sa innustad!

 

Kunstitudengid räägivad audiovisuaalses keeles

Kunstitudengid räägivad audiovisuaalses keeles

Meie igapäevases eksistentsiaalses liikumises on seisund, mis nõuab andmete salvestamist, et suudaksime järeltulevatele põlvedele öelda põhjendatult “ME olime olemas”. Sellisest mõttekonstruktsioonist on sündinud universumisse “Suurtegude sõnaraamat”, kuhu salvestatakse andmed – näitus “DA7A”.

YU käis uudistamas, mida põnevat on tulevased Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajad kokku pannud ning mida üks tõeline audiovisuaalne näitus endast kujutab.

Milleks selline audiovisuaalne näitus? 

Siim Parisoo: Et inimene, kes võiks meie kooli astuda, saab näha praeguste tudengite tehtud töid ja loodetavasti ka selle tunde kätte, kas see on tema jaoks – kas see, mida me teeme, on seda väärt. Ja kui tundub lahe, siis loodetavasti tullakse Kõrgemasse Kunstikooli õppima.

Emma Eensalu: Muidugi on see ainult üks osa sellest, mida meediaosakonnas õpetatakse, väga väike osa. Võib-olla näitus näitabki kõige paremini seda, et kuna Eestis on kaks sellist kõrgkooli ja EKA tegeleb ainult graafilise disaini poolega, et siis meil on lisaks video ja animatsiooni pool.

Mida näitus sümboliseerib?

Emma Eensalu: Selle näituse kohta võib öelda, et kui me alustasime esimesel kursusel, oli meid 14, nüüd on jäänud aga sümboolne 7. Näitus ise on justkui nelja aasta kokkuvõte, mis on meediaosakonnas tehtud, seda aga meie 7 kooli lõpetava pilgu läbi, kes astuvad kohe iseseisvalt uude ellu. Samuti on näitus jagatud 7 osaks – iga ruum on väga eriilmeline, peegeldades meie kursuse erinevaid inimesi ja nende mõtteid. Vahel tulevad kompromissid lihtsasti, vahel väga keeruliselt, ent me tunneme, et praegusel näitusel sai igaüks n-ö teha midagi, mida süda ihaldas.

Näiteks on üks eksperimentaalruum, kus näitame väga lihtsaid asju, mida saab iga inimene kasvõi lindiga kaameraga kodus teha. Oleme mänginud peegeldustega ning püüdnud võimalikult vähe digitaalselt muuta – seega on praktiliselt tegemist käsitööga.

Mida teha edasi oskustega, mis olete nelja aasta jooksul Kõrgemas Kunstkoolis omandanud?

Siim Parisoo: Kõik, mida me õpime, on hea ettevalmistus ning annab tugeva baasi edaspidiseks. Kui huvitab rohkem video, saab sellega tegeleda jne – igatahes annab valmiduse, et minna tööle reklaamiagentuuri, võib-olla aga hoopis helialale, montaaži. Ampluaa on väga lai, mistõttu on tagatud hea võimalus karjääri alustamiseks.

Emma Eensalu: Näiteks algab meil praktika peale esimest kursust ja algusest peale käime erinevates juhtivates agentuurides praktikatel. Nii on neljandat kursust lõpetades juba tunduvalt julgem ellu astuda. Samuti on meil osakonnas nii palju eri võimalusi, et Sa leiadki enda jaoks selle õige. Kooli tulles mõtled, et tahaks olla pakendidisainer, aga siin avastad, et hoopis heli on palju südamelähedasem. Nelja aastaga jõuad kasvada suureks ja leida oma suuna.

Kui palju pöörduvad teie poole organisatsioonid, et tudengitega koostööd teha?

Emma Eensalu: Rohkem, kui jõuame reaalsuses ära teha. Mõned tahavad ka raha anda, mõned ootavad seevastu tasuta tööd, mis on ka täiesti arusaadav. Tõsiasi on aga see, et tudengi elu on raske ja ise tuleb kuidagi ära elatuda, mistõttu ei saa kõike päris niisama teha.

Siim Parisoon: Viimane suurem projekt, mida tegime, oli näiteks muusikavideo Genkale ja Põhjamaade Hirmule. See tuleb nüüd märtsi alguses välja, eks ole kuulda ja näha.

Miks peaksid noored teie näitust vaatama tulema?

Emma Eensalu: Usun, et see annab aimu, et kunstnikud ei ole ainult loodrid ja veinijoojad, vaid teevad kas päris asju, erinevaid projekte firmadele jm.

Siim Parisoo: Väljapanek on tõeliselt hea ja me ei pea noori siia petma. Loodame, et meie ja juba näitust külastanute emotsioonid on piisavad selleks, et noored tahavad ise siia tulla.

Audionäitus DA7A on soovijatele avatud kuni 11. märtsini 2017 Galeriis Noorus. 


Fotod: Jakob Meier

Romantiline, põnev, krutskeid täis

Romantiline, põnev, krutskeid täis

Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.

Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.

Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.

Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.

Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.

Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?