Muusika otsekui filmist

Muusika otsekui filmist

Trennis higiseks tantsitud riided asenduvad kibekiirelt uutega – rõivastega, mis said juba hommikul kapist välja valitud, mitte just kõige classymal viisil kokku volditud ning kaasa haaratud. Kuigi teadsin toimuvast džässkontserdist juba ammu, jäävad sellest hoolimata sellised otsused alati viimasele minutile.

Haarasin veel rongijaama pisikesest putkast ergutava vitamiinijoogi ja nelikümmend grammi lemmikuid Pringelseid. Pole peale trenni küll ideaalne variant, ent ajab asja ära.

Kindlasti ei olnud see unistuste viis kontserdile jõudmiseks. Täpselt viisteist minutit sooja duši all ja ning maitsev õhtusöök jäid puudu. Hoolimata sellest tundub mulle järjest enam, et vahest ongi vaja mugavustsoonist välja astuda ning end uute olukordadega üllatada.

Nagu mina üllatasin end reede õhtul vist elu kõige esimese korraliku džässkontserdiga.

“Aitäh, Valter Ojakäär”

Ent tänusõnad ei lähe siin vaid Ojakäärule, kelle panus džässmuusika tutvustamisel on tänaseni hindamatu. Õhtu oli täis maagiat. Ma usun, et kõik teavad neid filmistseene, kus naine jalutab kaunimana kui kunagi varem trepist alla ning mees ootab teda seal, käed õieli. Vähemalt mõni selline paar oli kindlasti tol õhtul NO99 restoranis minuga muusikat nautimas.

Igal lauljal, kes sel õhtul lavale astus, oli rääkida oma lugu. Nii, nagu me uuele inimeselegi tutvudes räägime, mitu kassi meid kodus ootab või millises koolis hetkel õpime.

Ent mis eriliselt silma hakkas? Nendelt lauljatelt laval on palju õppida. Soe hääl, mis iga loo sisse juhatas. Aupaklikkus, millega suhtuti Valter Ojakääru ning tema muusikasse. “Ta oli hingelt suur mees.” Sel hetkel tekkis tunne, et olen valmis esimesel võimalusel poodi jalutama ning kaasa ostma Ivi Rausi sooloalbumi. Kui keegi inimese kohta nii kenasti ütleb, tekib paratamatult suurem austus ka inimese enda vastu.

Kogu lavakultuur, see, mida meile enne igat esinemist rõhutatakse – laval Sa ennast ei säti, laval oled Sa esineja.

Sel põhjusel ei tasu kellelgi suhtuda skeptiliselt üritustesse, mille lineup pole lemmik või arvustused alati kümne punkti väärilised. Õpime ju siiski inimestelt enda ümber. Otsime kilde, millele kodus tagasi mõelda ning enda peal katsetada. Ning lõppude lõpuks on arvamus alati subjektiivne. Kes annab võimaluse, saab loa muusikat ka hiljem kritiseerida.

Kui kontsert jõudis minu jaoks haripunkti, mil esitamisele tuli lugu vanast majast, jäi pilk naelutatuna lavale. Tundus, et sarnaselt reageeris ka minu ees seisnud sõbranna. Need hääled, mis laulja suu ja pillidega tekitas, olid lihtsalt niivõrd täpsed. Nagu astuksime samal hetkel kääksuvale trepile või avaksime puitmaja ust. See oli lahe!

Loodan südamest, et mõni neist kogemustest kõnetas. Või andis mõtteainet.

Kui nii – laske džässil end üllatada.

Soovid luua oma rõivabrändi? Moegurmaan jagab eeskuju

Soovid luua oma rõivabrändi? Moegurmaan jagab eeskuju

 

Ionic2 on tootemark, mille sünni taga seisavad noor moegurmaan Iris Peil ja tema ema Tuuliki Peil. Esimeste ehete ning taaskasutatud materjalidest riiete loomisega alustas Iris muide juba 12aastaselt. Paar aastat hiljem kutsuti neiu Pärnus toimuvale moesõule. Irise valmistatud ehted ja mõned lihtsama disainiga võrkkleidid jõudsid müügile lausa Tallinna vanalinna riidebutiiki. Sel hetkel sai Tuuliki aru, et tütar on piisavalt võimekas koostööks tootemargi loomisel. Ja ega muud polnudki! Sündis Ionic2.

„Väikesest kollektsioonist sai midagi suuremat,“ lausus Iris naerulsui.
Tänaseks on perekond Peilide disain tootemargina turul olnud 9 kuud. Möödunud aasta aprillis sai klientide jaoks loodud veebileht. Kusjuures, firma oli tegelikult registreeritud juba varem, ent kulus aega, et leida õiged kontaktid ja tehased, kellega koostööd teha. Iris räägib, et kontaktide leidmine ei olnud nende jaoks väga keerukas, kuna nad on taaskasutusmaailmas päris pikalt sees olnud. Sestap tuli vaid õigeid niite tõmmata, et saada võimalikult odava hinna eest materjale, millest enda tooteid disainima hakata. Kuna materjale on aga järjepidevalt vaja, nendib Iris, et kontaktide hoidmise ja otsimisega tuleb tegeleda pea iga päev.

Kes on Ionic2 sihtgrupp?
Sihtgrupp on nooruslik ja mitmekesine. Idee on luua riideid inimestele, kes hindavad minimalismi, kuid tahavad ning ei karda teistest erineda.

Milline on tootemargi käekiri?
Praegu on läbivaks teemaks trükised, selget käekirja on aga raske välja tuua, kuna nii vähe tooteid on hetkel väljas ja oleme alles enda täieliku brändi loomise teel.

Kuidas näeb välja tavapärane Ionic2 uue disaini loomine?
Kõigepealt tuleb alati kavand ja lõiked, alles siis selle järgi kangad, kuna iial ei tea, milliseid materjale meile pakutakse. Lõiked konstrueerime mõnel juhul ise, kuid meie ümber on tekkinud ka õmblejate võrgustik, kes on töö juures väga suureks abiks. Rääkides aga toonidest, on meie disain hoidnud praegu pigem tuhmi joont. Sügisel keskendusime aga paljuski autori kollektsioonidele ning tekstuuride omavahelisele mängule.

Kui palju põhinete toodete loomisel taaskasutusele?
Ikka väga suures osas. Meil on eraldi ka Just One’i tootegrupp, mille eripäraks on see, et kõike on vaid üks ja midagi pole võimalik duubeldada. Riided on 80-90% taaskasutatud, vaid trukid ja lukud on sellised, mida meil alati ei ole võimalik leida. Just One’i poolele on tulemas lisaks ehteid, kotte, vöid ja teisi aksessuaare. Usume, et selline grupp on väga vajalik. Millal sa ikka leiad kaks samasugust kleiti, mida sarnaselt ümber disainida!

Milliste mustrite ja kangastega katsetamisest ise kõige enam unistate?
Kunagi tahaks ära proovida etnojoone. See võiks täiesti müügiartikkel olla, vähemalt minu arvamusel on erinevate kultuuride rahvusriided igati inspireerivad ja kütkestavad. Mida slaavi poole, seda kirkamaks ja lahedamaks! Muidugi Muhu mustrid ka. Kuid lemmikvärv on mul hetkel must ja sellel maal sõuan ma ilmselt veel kaua.

Kes on teie tooteid tänaseks ostnud?
Eks ostjaid on olnud igast vanuserühmast, aga kõige vanemad vist sinna 45 aasta kanti. Ostjate seas on nii meie tuttavaid kui ka täiesti võõraid inimesi, mis on väga positiivne aspekt.

Millest sõltub toodete hind?
Peamiselt materjalikulust, kuid tootmine ja disain võtavad loomulikult oma osa. Püüame hoida pigem kallimat joont selleks, et meie tooted jõuaksid nende inimesteni, kes neid tõesti soovivad.

Kas ja millise disaineri loominguid enda loometöös jälgite? Kas silmapiiril on ka konkurente?
Väga ei jälgigi kellegi oma. Eestis on ju kõik peamiselt autoriloome, nii et eeskujuks brände kui selliseid võtta ei ole. Varem kuulus konkurentide hulka kindlasti SWÄRK, aga neist ei ole viimasel ajal midagi kuulda ega märgata olnud. Aldo Järvsoo loome on ka kihvt.

Milline on teie tootemargi tööjaotus? Kes millega tegeleb?
Mina ja Tuuliki tegeleme ikka selle disainiga. Tooted õmblevad valmis tavaliselt õmblejad, aga kui midagi on vaja kiiresti teha, saame ka ise hakkama. Ise tegelen veel turunduse ja pildistamisega, kõik fotod ja veebidisain on minu tehtud. Tegelikult on abiks ka mõni väga hea sõber, kes näiteks kaamerat laenab, kui vaja on. Kõigil pildistamistel on samuti olnud hulgaliselt abikäsi, näiteks Anna-Liisa Himma, kes aitas meigi osas, või Aurelia Minev, kes on mulle algusest peale kõigega suureks abiks olnud. Kõiki, kes mind Ionic2ga edasi on aidanud ei jõua nimetadagi, neid on meeletult.

Mida arvate praegusest tänavamoest? Kas jälgite mõnda disainerit või moeblogijat?
Tänavamood võiks olla põnevam. Mulle tundub, et inimesed on liialt mugavuse peal väljas ja ei proovi uusi huvitavaid asju. Muidugi, kui see mugav stiil välja kantakse, on seegi kena. Kedagi erilist ma ei jälgi. Tundub lihtsalt, et Eesti tänavad ei ole nii kirkad, et leida seda inimest, kelle stiil mind jälgimiseks piisavalt inspireeriks. Ka moeblogijate seas ei ole selliseid tegijaid, kes astuks täiesti karbist välja ja üllataks millegi täiesti uuega. Kuna ma pole suur tänavamoeaustaja, ostan enda riideid kaltsukatest, harva mõne toote firmalt, keda tõesti usaldan. Üldiselt tunnen end paremini, kui enda ökoloogilist jalajälge selles valdkonnas väiksena hoian!

Kui saaksid valida moeajastu, kuhu tagasi minna, siis mis see oleks?
Olen mõned moeajalooraamatud läbi lugenud. Lemmikajastu jääb ilmselt sinna kuuekümnendate–seistsmekümnendate vahepeale. Tundub minu enda disaini lähtekohast küll huvitav kontrast, aga tegemist on nii põneva ajastuga, kuna selles oli nii glamuuri kui ka vabameelsust.

Mis sind inspireerib?
Elu. Abstraktne mull. Mõnes päevas tekib mõni tunne ja siis tekib kavand. Kui on loominguvaene päev, püüan loometööd vältida – nii lihtne see ongi. Kuid ka sõber Vogue aitab sageli hädast välja.

Mida tahaksid teistele moehuvilistele öelda?
Ärge kartke erineda! Ma olin väga noorena täiesti hulljulge, panin moealaselt palju pange. Alles hiljuti jõudsin järelduseni, et vähem on rohkem.

Intervjuu ilmus YU Sügis 2016

Tekst: Mari-Liis Koemets

Fotod: Kristiin Visuals

Modell: Merilin Ruus

 

Kui eneseteadlikkus on raviks istumissõltuvusele

Kui eneseteadlikkus on raviks istumissõltuvusele

Muutustega kipub olema niimoodi, et märkame neid selgemini siis, kui tulem avaldab meile otsest mõju. See on ka üks põhjus, miks on noorukil keeruline ennast seostada keskmise kontoris töötava inimesega, kes istub ligi 13 tundi päevas ning vaevleb siseorganitega seotud probleemide ja halva rühi käes.

Kuna sellised muutused leiavad aset aga pika aja jooksul, siis kohaneb meie keha nendega ajapikku ning ei pane muutusi tähelegi. Meil on mugav kohaneda.

Mees istub arvuti ees

Arstid ja füsioterapeudid on võimelised loetlema kümneid istuva eluviisiga seotud tagajärgi:

  • lihaste elektriline aktiivsus langeb miinimumini;
  • hea kolesterooli tase langeb 20%;
  • rasvu lagundavate ensüümide aktiivsus langeb 90%;
  • insuliinitundlikkus väheneb;
  • energiakulu langeb;
  • esile kerkivad ortopeedilised probleemid: kaelapiirkonna valud, karpaalkanali sündroom, alaseljavalu, diski prolaps ja palju muud.

Vireo füsioteraapia ja treeningute eestvedaja Merle Leineri sõnul on aga vähe abi sellest, et oskame nimetada istumisest tekkivaid probleeme. Seniks, kuni inimene ise probleemi ei tunneta, ta muutusi tegema ei hakka. Probleem tuleb tavaliselt hiljem, siis kui esimene seljaoperatsioon on tehtud või infarkt käes. Pärast seda on enamjaolt motivatsioon muutusi ette võtta üsna suur.

Kuid milline on istumise ja liikumise kuldreegel? Kas on olemas kindel süsteem, mida  järgides hoiame ära eespool mainitud võimalikud probleemid? Istumisasendite kohta on küll õpetusi, ent eriti ei räägita, et ükskõik milline meie istumisasend ka ei oleks, peaks seda päeva jooksul muutma, sest ükski asend ei ole tervise seisukohalt hea üle kahe tunni. „Mitmekesisusest ülekoormusprobleeme ei teki,“ sõnab Leiner. Sageli on aga näiteks rahvatervise soovitusi raske praktikasse sobitada. Näitena toob Vireo füsioterapeut välja iga tunni aja tagant püsti tõusmise ja liikumise. „Loomulikult ei saa oodata, et tööhoos olev inimene võtab kuulda rahvatarkust ning tõuseb iga kell püsti ja hakkab võimlema. Selleks ei ole lihtsalt aega ja nii jääb töö pidevalt pooleli.“ Aga mis kasu on soovitustest, mida reaalselt ei rakendata, isegi ei kaaluta nende kasutusele võtmist? Enamike füsioterapeutide unistus on hoopis see, et terapeutilised harjutused on päeva sisse kujundatud nii, et teeme neid muuseas. Seega on edasiminek ka see, kui suudame näiteks istumise tõttu lühenenud puusapainutajat venitada kohviautomaadist kohvi oodates või pidades lühikesi nõupidamisi pigem seistes.

Füsioteraapia harjutused

Seega pole olemas kindlaid või õigeid istumisasendeid ega ka harjutusi, mida tööaja vahepeale kindlasti tegema peaks. Ometi saavad organisatsioonid palju selle jaoks ära teha, et pakkuda kollektiivile mitmekesiseid võimalusi puhkeaja efektiivsemaks kasutamiseks. Just seetõttu võimaldavad mitmed laialdaselt tuntud ettevõtted, nagu Apple ja Playtech, enda töötajatele vaheldusrikkaid ajaveetmisvõimalusi: varbseinad rippumiseks, pehmed pallid harjustuste tegemiseks ning ergonoomilisemaks istumiseks, lauajalgpall ja pingpongilauad  liikuvamateks pausideks, mitmed treeningvõimalused kontoris varajastel hommikutundidel. Nii leiab igaüks endale selle kõige sobilikuma tegevuse, mida harrastada lõunapausil või mõnel muul sobilikul hetkel.

Samuti leiab Leiner, et on positiivne tõdeda, et ka koolides mõeldaks järjepidevalt sellele, kuidas lapsi laua tagant püsti saada ja klassikalisele istumisele vaheldust pakkuda: aktiivsed ja mängudele keskenduvad vahetunnid aulas, soojemal ajal kooliõue lubamine. Ka uuringud on näidanud, et kui õpilane saab olla matemaatikatunni ajal kasvõi korraks kehaliselt aktiivne, kasvavad nii tema kaasamõtlemine, produktiivsus kui ka ülesannete lahendamise võimekus. Seega võib öelda, et koolid oma suhtumise kujundamisel väga õigel teel.

Oluline ja hea on pidada meeles, et istumine ühes kindlas asendis on kui porgandite söömine: tervislik mingi kindla piirini, ent ainult sellest ei ole võimalik elada. Leiner lisab, et eelkõige soovitab ta mistahes organisatsioonidel keskenduda aga enda töötajate soovidele ja erinevustele. Need, kellele meeldib tantsimine, ei hakka tõenäoliselt rõõmuga käima jõusaalis, ja need, kes soovivad ujuda, ei pruugi tahta korvpalli mängida. Igasuguste sekkumiste planeerimine peab algama sellest, et tööandja tunneb oma töötajaid, vajadusel korraldab täiendavaid uuringuid. Ent kellel jääb endal ideedest puudu, saab alati Vireo füsioterapeutidelt tellida koolitusi või konsultatsioone teemadel, kuidas enda töötajate tervise eest hea seista.

 

Toimetaja: Mari-Liis Koemets

mariliis@yu.ee

YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.

Ksenja Kuligina läheneb keraamikale looduslähedaselt lakoonilises võtmes

Ksenja Kuligina läheneb keraamikale looduslähedaselt lakoonilises võtmes

Valides eriala, millega end siduda, seisame alatihti paljude valikute ees. Vastuvõetud otsus ei pruugi osutuda meie jaoks õigeks ka pikemas perspektiivis. Nii asus Ksenja Kuligina esmalt õppima Avatud Akadeemias graafilise disaini eriala.

Ent alles kolmandat kursust lõpetades oli talle selge, et valitu pole päris see, millega naine soovib iga päev tegeleda ning leiba lauale tuua. Ei oska öelda, kas tegu oli pelgalt juhuse või õnnega, ent lõpetamisega samal ajal käis Ksenja Kreeta saarel puhkamas, kus armus külasse nimega Margaritos. Just see paik osutus kunstniku edasiste valikute üle otsustavaks. Keraamikaga tegelevad kohalikud, inspireerivad poed-stuudiod tänavatel – ei olnud rohkem vaja, et Ksenja mõtteid klaariks lüüa. Eestisse tagasi jõudes astus naine graafilise disaini kõrvalt ka keraamika erialale Eesti Kunstiakadeemias (EKA).

Ometi ei olnud Margaritos esimene koht, kus Ksenja keraamikaga kokku puutus. Oma esimese savist eseme valmistas ta juba lapsepõlves omaette mängides. Pärast vihmasadu kaevas kunstihuviline tütarlaps mäe nõlvalt savi, tehes sellega väikeseid telliseid, millest ehitas hiljem majakesi. See on naisel siiani meeles kui väga põnev ja südamelähedane päev. Ka keskkoolis kunstikallakuga klassis õppides proovis ta kätt keraamikas. Hiljem graafilist disaini õppides olid kõik saviga seotud ained aga Ksenja täielikud lemmikud. Savi lihtsalt on materjal, mis on tänast keraamikut juba varajasest lapseeast kõnetanud.

Mida pead enda peamiseks sõnumiks, millele enamiku oma tööde puhul rõhud või mida edasi anda püüad? Kui kõrgeks hindad enda tööde emotsionaalse väärtuse nende rahalise väärtuse kõrval?

Armastust materjali vastu, see on nagu kahekõne: uudishimu ja eksperiment ühelt poolt ja toote hingestamine teiselt poolt. Lõpptulemusena on aga olulisim suhe vaataja ja eseme vahel. Ent emotsionaalne aspekt on palju atraktiivsem, eelkõige hindan väljakutseid ja põnevust. Rahaline väärtus on minu jaoks vaid üheks motiveerijaks paljudest.

Ksenja-Kuligina-Rihma-pingutamine-hoiupõrsas

Millised on Sinu lemmikmaterjalid ja värvikombinatsioonid? Kuivõrd sõltub nende valik sõnumist, mida töödega öelda tahad?

Tavaliselt tekib materjalide valik lähtuvalt ülesandest, kontseptsioonist, tellija huvidest. Lemmikum on näiteks portselan oma tuntud omadustega: läbikumavus, värvus, õrnus. Ja samuti värvilised šamotirikkad kõrgkuumussavid, mis sobivad hästi just käsitsi modelleerimiseks. Rääkides värvikombinatsioonidest, on monokroomsed kindlasti minu lemmikuteks. Üleminek valgelt tumehallini, kõik sinakad värvitoonid ja selged värvid, mis annavad töödele kontrasti juurde.

Kuivõrd sarnaneb või erineb tavaliselt Sinu algselt koostatud tootekontseptsioon lõpliku tööga, mille hiljem müügile paned?

Enamjaolt püüan rohkem kontsentreeruda tootekontseptsiooni loomise ajal, et olla kindel oma lõpliku töö nägemuses ja endale eesmärgid selgeks teha. Samas ei saa välistada juhust, et toode töö käigus ise täielikult muutub. Alustan ühest ideest, lõpetan aga hoopis millegi muuga. See on puhas otsing.

Iga kunstniku töö on aga mingil määral teistest eristuv ja silmapaistev. Ksenja ise toob naljatledes välja, et eks see allkiri eseme põhjas kindlaks märgiks ole, mis töö meeldejäävaks muudab. Tegelikult näeb keraamik enda töid aga eelkõige looduslähedaselt lakoonilistena. Enda jaoks kõige erilisemat tööd nii lihtne aga välja tuua ei ole, sest iga töö on protsessi ajal eriline ja ainulaadne. Nii saab esile tõstetud hoopis kõige suurem käsitsi modelleeritud ese: hoiupõrsas. Selle valmistas ning põletas elektriahjus valmis naine Erasmuse programmi raames rahvusvahelise üliõpilasena Austrias Lintsi Kunstiülikoolis viibides. Või hoopis kõige mahukam tellimus: kaanega õllekruuside valmistamine Arhangelskis asuva tselluloositehase jaoks, kruuse oli kokku 300.

Kõige meeldejäävamateks juhtumiteks tööl peab Ksenja aga neid, mil mõne tellimuse valmistamise ajal on ahjus midagi pragunema hakanud või siis näiteks glasuurikiht ebaühtlaselt katnud. Seetõttu ei saa arvestamata jätta ka praagiga, mis tähendab, et tellimusi täites on alati väga oluline ajaplaan paika panna, sealjuures arvestades ka võimalike probleemide ja möödapanekutega.

_MG_9809

Räägi oma kõige suuremast erialasest saavutusest.

Hetkel on selleks kindlasti oma stuudio loomine ja arendamine. Kõik sai alguse enne EKA lõpetamist, mil sain oma esimese erialase töö keraamikaõpetajana Juhkentali Gümnaasiumis. Pärast EKA lõpetamist sain tänu sõbrannale jagada üht stuudiot kahe kolleegiga. Pärast töökat aastat nii koolis kui ka stuudios mitmeid kursuseid andes ning üritusi korraldades, otsustasin osta ahju ja üksi edasi liikuda. Väike stuudio Saku tänaval asuvas büroohoones sai mulle aastaks uueks koduks. Eelmise aasta augustis kolisin Tartu maanteele 1910. aastal ehitatud hoonesse, kus renoveerimise käigus tulid vana krohvi alt välja originaalsed telliskivi- ja paekiviseinad. Nii sai loodud Keraamikastuudio. Keraamikastuudio tegevuseks on peamiselt mitmed kursused nii täiskasvanutele kui ka lastele. Poest on võimalik osta ka minu enda loomingut.

Oled öelnud, et naudid töö juures eelkõige protsessikulgu, olgu ülesandeks mis tahes. Ent milliste toodete valmistamisel tunned Sa end siiski kõige kodusemalt?

Jah, just tööprotsess köidab mind, see võimaldab ideid materialiseerida. Lemmiktegevuseks on savi vaba voolimine oma käte vahel.

Uurides Ksenjalt, mil määral ja kuidas on keraamika valmistamise metoodika tema puhul ajas muutunud, tõstab keraamik esile pigem enda oskuste arendamise ja kogemuse, mis aja möödudes aina kasvab: „Viibin pidevalt otsingutel. Mind mõjutab kõik, mis minu ümber toimub. Igaüks võib mind eneseteadmata motiveerida või inspireerida.“

Leo Rohlin, Lucie Rie, Matthew Chambers, Fenella Elms, Frances Lambe, Valeria Nascimento, Jun Kaneko, Katharine Morling, Sakiyama Takayuki – see on vaid lühike nimekiri kunstnikest, keda Ksenja esile tõstab ning enda eeskujuks peab. Reaalsuses motiveerivad lisaks inimestele ka külastatavad kunstimuuseumid, disainigaleriid, ajaloomuuseumid, kohad, kust leiab vana aja keraamikat. Samuti aitab kaasa internet. Keraamik arvab, et oma maailmapilti ja arusaamist kunstist täiendab ta üsna iga päev. Kui esile tõsta vaid üks inimene, kellega naine koostööd teha sooviks, osutuks valikuks Juz Kitsoni. Tegu on väga andeka noorkunstnikuga, kes kasutab oma installatsioonides palju keraamikat. Tema feministlik ja sürrealistlik meetod on Ksenjale lähedane.

_MG_9961

Millised on järgmised kolm sammu, mida soovid ära teha, et tõusta enda erialal veel professionaalsemale tasemele kui praegusel hetkel oled?

Esiteks soovin osaleda rahvusvahelistel keraamikavõistlustel ja sümpoosionitel.

Teiseks tahan teha isikliku näituse ja osaleda rühmanäitustel.

Kolmandaks tahan müüa oma tooteid rahvusvahelistes portaalides.

_MG_9815

Mis paneb Sind keskenduma sellele, et olla parim keraamikaga tegeleja ja nende toodete pakkuja?

Kindlasti rahulolevad kliendid. Kursuste ajal motiveerivad mind rõõmsad näod ja inimeste naeratused, eriti siis, kui nad saavad oma esemed ahjust kätte. Ja muidugi on laste eneseuhkus nende enda silmis mulle kõige suuremaks auhinnaks. Igapäevaseks motiveerijaks on kindlasti perekond. Perega koos veedetud aeg annab lisajõudu ja motiveerib edasi pingutama.

Toimetaja: Mari-Liis Koemets

mariliis@yu.ee

 

YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).

Uskumatu tõmme semiootiku ja jiu-jitsu vahel

Uskumatu tõmme semiootiku ja jiu-jitsu vahel

Pisikesest Tammispea külast Lahemaalt pärit Tõll Simson teab, kuidas unistada suurelt. Kuigi igapäevaselt töötab noormees Viasati müügiosakonnas, kuulub ta süda jäädavalt kõige huvitavama kõlaga spordialale – jiu-jitsule.

Räägi, kuidas Sa jiu-jitsuni jõudsid? Mis inspireeris Sind millegi nii omapärasega tegelema?

Käsil oli esimene õppeaasta Tartu Ülikooli semiootika erialal. Ühel päeval pakkus sõber spontaanselt välja, et kuule Tõll, tule minuga trenni kaasa. Mõeldud, tehtud. Algselt tegelesin tegelikult taipoksiga, ent mingil hetkel tundsin, et sellest on mulle liiga vähe ja mind köidab hoopis enam just vabavõitlus. Nii vahetasin klubi ja tulin Võimlasse üle, hakates seejärel maasvõitlust õppima. Peale üsna lühikest perioodi sain aru, et see ongi see kõige lahedam asi üldse! Sobis mulle täiesti ideaalselt. Alguses pidasin maha ka mõned vabavõitlusmatšid, kuid üsna pea asusin jiu-jitsut praktiseerima. Jiu-jitsu on vabavõitluses oluline distants, mida tuleb treenida ka vabavõitlusega tegelejatel.

Minu ja jiu-jitsu vaheline tõmme on uskumatu! Tegemist on äärmiselt laheda kahevõitlusalaga, mis mind tegelikult klassikalisest tiimispordist palju enam kõnetab. See, kuidas ma pean iseenda tegude eest vastutama, on üks mu lemmikosa kogu asja juures. Ent tegelikult ei saa ka selle puhul tiimitööd unustada.

Kirjelda pisut pikemalt, mida Sa mõtled selle all, et ka tiimitöö on üks jiu-jitsu märksõnasid. Kõik ju teavad, et tegemist on kahevõitlusalaga.

Jah, muidugi. Minu selja taga on suur tiim ning see, kui palju ma olen viimase kahe aasta jooksul jõudnud ära teha, ei ole kohe kindlasti ainult minu töö. Mul on treener, kes aitab mul kõiki võistlusi analüüsida ja tehnikaid lihvida, samuti õiget kehakaalu hoida ja toitumist korrigeerida. Mul on füsioterapeut, kelle abil sooritan erinevaid harjutusi, mis aitavad mu keha korras hoida. Lisaks veel treeningpartnerid, kes igapäevaselt end kägistada lubavad ning nii suurelt kui vähegi võimalik vastu põtkivad. Ning loomulikult õpilased, kes motiveerivad mind olema järjest parem treener.

Kas Sa mäletad seda hetke, mil said aru, et jiu-jitsu ongi see, millega soovid edaspidi nii pühendunult tegeleda?

Tead, ma tundsin kohe, et see on see õige. Käisin esimeses trennis ära ja see oli nii põnev, et ei suutnud järgmist trenni ära oodata. Sõber andis ka kohe näpunäiteid ja näitas erinevaid videoid, mis sest, et ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Aga ega see oli semiootika õppimisega samamoodi. Sattusin täiesti juhuslikult kodus Lotmani raamatu peale, lugesin seda ja ei saanud kohe mitte midagi aru. Ent just see andis mulle tõuke semiootikat õppida ja tagasi mõeldes ei oleks osanud ma paremat valikut langetada. Ma lihtsalt pidin sellest asjast aru saama.

Kuidas Sa tundsid end esimestel kordadel matile minnes?

Eks ikka hirm oli sees. Tegelikult on siiamaani hirmus. Osalen ju järjest suurematel võistlustel ja eks seal ole ka järjest rohkem pealtvaatajaid ning seda show-elementi kah rohkem sees. Kuid mulle meeldib mugavustsoonist välja tulla, ennast sundida ning ületada. See tekitab tunde, et mitte midagi ei ole kättesaamatu, kui selle kallal piisavalt palju vaeva näha ja harjutada, harjutada, harjutada.

Kui kaua oled Sa nüüdseks ise treeninguid andnud?

Õpetamisega alustasin ma eelmisel suvel. See tuli niimoodi, et kui mul sai kaks aastat täis ja ma sain sinise vöö, siis Jorgen (klubi Võimla peatreener) hakkas juba vaikselt märkusi tegema ja andis mulle vaikselt ka enda trenne, mida asendada. Ning suvest sain koos Martin Orgusaarega, kes oli minu enda baaskursuse õpetaja, enda esimese baaskursuse läbi viia, nii et mul oli väga prestiižne kaastreener, kes aitas mind väga palju edasi. Kusjuures koos Martiniga viime siiani koos baaskursuseid läbi. Mida ma aga tunnen, on see, et selline õpetamine paneb ka mind ennast enam baasteadmisi üle kontrollima ja tehnikate algtõdesid korrigeerima. Ajapikku tekivad harjumused ja tehnikad, mida ma teen kuidagi omamoodi, ja siis, kui ma ei ole võimeline seda teistele edasi andma, ei ole sellel ka oma väärtust. Kui pean aga pidevalt pisidetailideni välja minema ja asja tükkideks arutama, kinnistuvad erinevad nüansid mu peas tugevamalt kui nad senini on olnud ja seega tekib ka enam mõistmismomente, mis kanduvad omakorda edasi teistesse valdkondadesse ning tehnikatesse.

Millised on need baasteadmised, mida on vaja enne matile minekut kindlasti teada?

Kümme nädalat õpime põhitehnikaid Tartus. Selle aja jooksul vaatama üle kõik olulisemad positsioonid ja tehnikad, misjärel on võimalik alustada edasijõudnute treeningutega. Erinevad asendid ja nende vahetused.. ning loomulikult peame ka kehale jiu-jitsut tutvustama, kuna seal on natuke koordinatsiooni vaja harjutada, samuti liikuvust tekitada. Aga ei pea muretsema, et kui pole kunagi väga palju sporti teinud või liigutanud, et siis ei saa hakkama. Tuleb lihtsalt trenni tulla ja peale hakata. Jiu-jitsu vormib inimesed täpselt selliseks, nagu selle jaoks on vaja.

Mis vanuseklasse Sa õpetad?

Lapsi me Eestis veel eriti ei õpeta, kuna pole veel selgeks mõelnud, millist lähenemist selleks kasutama peaks ning kuidas lastele täpsemalt läheneda. Ent meil on see tulevikus kindlasti plaanis. Mina ise õpetan noori ja täiskasvanuid: kõige nooremad on ehk 16-aastased ning vanimad üle 40.

Kuid kui suur on see huvitundjate grupp senimaani olnud?

Üle 20 on trennides ikka alati olnud. Ning need, kes juba edasijõudnute rühmas on.. no nii tore on näha, kuidas tullakse trenni nii, et silm särab ja süda ihkab juba kaugelt jiu-jitsu järele. Tuleb natuke mängida, aga kui leiad selle mänguelemendi ja rõõmu üles, siis on huvi ikka suur. Näiteks edasijõudnute trennis on meil olnud ka 33- ning 45-liikmeline rühm.

Nii et Sulle tundub, et jiu-jitsuga tegelemine läheb tõusvas trendis?

Muidugi! Eestis üleüldiselt on näha, kuidas jiu-jitsu leiab endale järjest enam liikmeid, kes leiavad selle lõbu ja mängu üles. Lisaks on sul alati trenni minnes selline tunne, et tõesti tahad tagasi minna ja sind hoiab meeldiv kogukond.

Kui palju õpetajaid Eesti peale kokku on?

Oi, Eesti peale tuleb neid õpetajaid ikka korralikult kokku. Tallinnas on näiteks 3D Treening, kellega me palju läbi käime ning kes on meie head sõbrad. Ja Tartus oleme meie ning meil on ka päris mitu treenerit. Ning Pärnus õpetatakse ka jiu-jitsut, seega on kolmes suuremas linnas põhigrupid täielikult esindatud.

Sa juba enne põgusalt mainisid vööde värvi, ent kuidas teil vööde järgi see jagunemine klassiti käib?

Kõige esimene on valge vöö: see on siis, kui sa tuled trenni ja ostad oma kõige esimese kimono ja hakkad aktiivselt trenni tegema. Siis kui oled juba korralikumalt harjutanud, saad nagu mina kätte oma sinise vöö. Järgmiseks tuleb lilla vöö, milleni liigutakse hea 4-5 aastat. Siis on pruun vöö ja edasi must vöö, mis on juba nagu dekaadi töö. Eestis on näiteks praegu kolm musta vööd. Kusjuures räägitakse, et kõige rohkem loobumisi ongi valges ja sinises vöös, kus sa pead n-ö kõige rohkem pingutama. Sinine vöö on hästi lai kategooria, mõned poisid on võistlustel selles kategoorias juba 5 aastat treeninud. Vööde saamiseks ei ole meil aga eraldi eksameid, see on puhtalt treeneri hinnang, kas sa oled valmis järgmist vööd kandma või mitte.

Millist enda võitudest pead Sa senini kõige olulisemaks?

Eesti Meistritiitel oli mõnus, 2015. aastal. See oli minu jaoks täielik üllatus ja jäi meelde, kuna ma ületasin enda jaoks kui mingisuguse etapi. Sain juurde palju enesekindlust ja hakkasin ka rohkem võistlustel käima ning reisima. Ning sellest perioodist edasi on kõige suurem Münchenis võidetud avatud kaalu pronks, kus ma võitsin kahte endast suuremat vastast.

Kas Sul on ka mõni selline võistlus, kuhu tulevikus kindlasti jõuda soovid?

Olen ju minemas MMile, mis on kindlasti üks suurimaid pingutusi ning katsetusi igale sportlasele. Kuid ma tunnen, et praegu on õige aeg sinna minna! Muidu ma aga liialt ette ei mõtle. Ma ju tegelikult ei tea, milline inimene 5-10 aasta pärast olen. Enamasti panen lihtsalt ühe ürituse paika ning töötan üritusest üritusse, panustades igasse ühte maksimumi.

Kirjelda palun jiu-jitsut märksõnadega.

Liikumine erinevate tasandite vahel. Aktiivne rüselus võ võitlussituatsioon. Liikuvusmängulisus. Vastase alistamine ilma talle haiget tegemata.

Kui Sa peaksid jiu-jitsule konstrueerima hüüdlause, siis milline see oleks?

Jiu-jitsu on tore!

See on tegelikult see, kuidas jiu-jitsu mulle enim mõjunud on. Ma ei tule trenni vööde pärast või selleks, et kellelegi korralikult haiget teha. Ma tulen trenni, kuna trenn tekitab minus põnevust ja ma avastan iga päevaga midagi uut ja huvitavat.

Kas tegeled ka paralleelselt mõne trenniga?

Ega see otseselt kohustuslik ei ole, eriti kui alustaja oled. Siis tuleb lihtsalt jiu-jitsu maailma avastada. Kuid võistleval sportlasel nagu mina praegusel hetkel olen, on kindlasti vaja võimelda füsioterapeudi poolt koostatud kava alusel. Lisaks käin ma pühapäeviti joogas, kuna see on lõõgastav lõpp pingelisele nädalale, mis aitab endas rahulolu leida.

Räägi Stardipaigast: mille poole Sa läbi selle püüdled?

Minu praeguseks suurimaks eesmärgiks on võistelda jiu-jitsu maailmameistrivõistlustel. Ainuüksi sellele mõtlemine tekitab minus ettekujutamatu motivatsiooni, mida ei suuda isegi sõnadesse panna. Soovin esineda enda vääriliselt, inspireerides nii ka mind ümbritsevaid inimesi, ent selleks pean olema parimas vormis. On oluline, et inimesed mõistaks, et sport toimub ka väljaspool klubisid. Tuleb lihtsalt suuremaid eesmärke seada, julgemalt peale hakkama ning ennast proovile panema. Lisaks vajan toetust, et õppida Art of Jiu Jitsu Akadeemias fantastiliste treenerite käe all, kelle tegemisi ning oskuseid ma igapäevaselt YouTubest jälgin ja alatasa trennides jäljendada püüan. Kuidas need inimesed päriselt välja näevad, kuidas nad treenivad, millised näevad välja nende tavalised tööpäevad? Ma tahan seda kõike reaalsuses kogeda, et hiljem kõik need teadmised ning oskused ka Eestisse kaasa tuua ja enda õpilasi seeläbi arendada.

Mis on see, millega püüad Stardipaiga sadade projektide vahelt välja paista?

Ma unistan suurelt ja kui ma juba enda eesmärgist rääkima hakkan, tähendab see, et ma olen selle jaoks juba ammu tööle hakanud. Soovin inimestele näidata pühendumist, mis on mind edasikandvaks jooneks ja tänu millele usun, et minu ees on kõik uksed valla.  Pane enda töösse hing ja nii märkavad seda ka kõik teised!

Anna ka Sina oma panus. Vaata videot ja aita Tõll Simson maailmatippu!

Toimetas: Mari-Liis Koemets
mariliis@yu.ee