Carol Leiste: teletöö on nagu pidevad Ameerika mäed…

Carol Leiste: teletöö on nagu pidevad Ameerika mäed…

Televiisori vaatamine on enamiku jaoks muutunud tavapäraseks mõnusaks ajaviiteks ning teletööd kirjeldatakse tihti glamuurse ja kadestusväärsena. YU püüdis kinni teletöötaja Carol Leiste ning võttis sihikule just need küsimused, mille üle noored televaatajad tihti mõtisklevad.

Kas glamuurist pakatab ka kulissidetagune tööelu? Kellele seesugune intensiivne töö iseloom sobib, kellele mitte? Millised isikuomadused aitavad telemaastikul läbi lüüa?

Carol jagab näpunaiteid, kuidas võiks unistuste töö poole püüelda ja milliseid samme ette võtta kui sinu kirg on teletöö.

 

Pildil Carol (paremal) ja Kristel Kuklase (vasakul)

Pildil Marian Ilves (vasakul) ja Carol (paremal)
Foto: erakogu

 

Räägi natuke endast ja sellest, kuidas sattusid telemaailma?

 

Olen väikelinnast pärit tüdruk, kes on alati tundnud kirge tele- ja filmimaailma vastu. Esialgu küll teise nurga alt – olin keskkooli lõpuni aastaid kindel, et minust saab näitleja. Seetõttu sidusin ma end tasapisi telega juba suhteliselt varakult – käisin eri seriaalide ja filmide võtetel, kuid tol ajal olin ise pigem kaamera ees kui taga. Pärast lavaka katseid aga miski mu sees muutus ja hakkasin vaikselt vaatama hoopis kaamerataguse elu poole.

 

Töö teles sai alguse veidi üle kolme aasta tagasi, kui sattusin tööle Toomas Kirsi teleseriaali “Pilvede all”. Peale seda olen osalenud mitmetes tema mängufilmide ja seriaalide projektides. Minu peamine vastutus on olla lokatsioonijuht, kuid mõnes projektis olen teinud ka rekvisiitori tööd. Lisaks olen vahepeal osa võtnud teiste produtsentide projektidest, näiteks kaasa teinud mõne reklaami loomises, samuti kas lokatsioonijuhi või rekvisiitorina.

Viimased poolteistaastat olen tegutsenud põhitööna ka TV3 otsesaates “Duubel”, kus minu peamine roll on administreerimine ja sotsiaalmeedia postituste toimetamine. Ühtlasi olen jooksvalt toimetusele abiks, mis tähendab, et pakun ideid, aitan külalisi leida, nendega kontakteeruda jms. Tänu tööle TV3 majas on mul olnud võimalus ka mõnes teises TV3 projektis kaasa lüüa, näiteks hiljuti avalikuks tulnud meelelahutussõu “Suure pühapäeva” juures olen saanud administraatorina abi pakkuda.

Kusjuures aasta aega olen õppinud ka BFMis filmikunstnikuks, kuid hetkel olen sealt akadeemilisel puhkusel ja arendan end läbi kogemuse. Telemaailma sattusin ühe väga toreda projekti kaudu. Nimelt olin Eesti Noorte Muusikaliteatris näitleja. Selle teatri koreograaf, kes töötas Toomas Kirsi tiimis rekvisiitori ja lokatsioonijuhina, kirjutas mingil hetkel meie teatri gruppi, et kes omab autot ja on huvitatud teletööst, võtku ASAP ühendust.

Huvi oli suur, autot küll polnud, aga muidugi kirjutasin ja proovisin end maha müüa! Hakkasin siis kohe ka autot otsima, väga palju raha just kogutud ei olnud, kuid isu see ametikoht saada oli lihtsalt nii suur!

Nädala-kahe pärast sai üks auto soetatud, pöidlad peos, et nüüd ka tööle saaks! Sain prooviülesandeks otsida Marile ja Indrekule uus kontor ja kuna see sai vist edukalt täidetud, siis kutsuski produtsent mind kontorisse ja ütles, et “hakkame siis tööle!” Oi, ma olin happy!

 

Milline nägi välja sinu esimene tööpäev ja kas mäletad, millised emotsioonid sind valdasid?

 

Ma küll ei nimeta seda otseselt esimeseks tööpäevaks, kuna tegemist oli proovipäevaga, kuid sel ajal töötasin ühes teises kohas päevatööl ning mõte sellest, et saaksin nüüd ja praegu keset päeva minna mujale, ei tundunud reaalne. Ütlesin, et lähen arsti juurde, et saaksin endale 2–3 t vaba aega, sest no nii väga ju tahtsin saada seda teletööd ja olin kõigeks valmis!

Mäletan, et olin küll pabinas, kuid kuna noor ja julge, siis ei kartnud ma väga hullusti. Võte toimus kohas, mille ma prooviülesandena ise leidnud olin, seega oli paik juba tuttav. Veidi piinlik oli, et ma ei teadnud, milline meie produtsent Toomas Kirss välja näeb.

Loomulikult olin ma kursis, kes ta on ja kui oluline roll on tal telemaastikul, kuid nime taha nägu ei osanud panna. Selleks et aga enam-vähem kursis olla, olin teda ennist guugeldanud, kuid sattunud vist pildi otsa, mis oli 10–20 aastat vana. Niisiis kui ma tähtsat bossi esimesel päeval nägin, siis ma ausalt öeldes ei teadnud, et just tema on Toomas Kirss, kellele end esmajoones viisakusest tutvustada.

Arvasin, et ehk kõrvalosatäitja, kes platsile tulnud, ning ütlesin lihtsalt möödaminnes tere. Ma ei ole seda talle endale veel muidugi kordagi maininud, et nii oli … no nii igaks juhuks.. ☺

Carol tööpostil
Foto: Külli Rummel

Kas teletöö kaadrite taga on sama põnev nagu tulemus, mida vaatajad näevad ekraanilt?

 

Muidugi on see kõik põnev! Eriti kui sulle see maailm meeldib. Aga see, mis jõuab lõpuks eetrisse, on väga väike osa protsessist. Eeltöö ja kõik, mis selle taga toimub, on ikka väga kirju. Mõeldes seriaalitööle, siis kogu protsess algab juba suhteliselt varakult, kui saad kätte stsenaariumid.

Peale seda hakkad neid läbi töötama, seejärel hakkab igaüks eeltööd tegema. Kuna täna olen seriaali lokatsioonijuht, siis enamus mu tööst saabki tehtud enne võtteperioodi. Tavaliselt on meil nelja osa peale kuskil seitse võttepäeva, mille pikkused keskmiselt 15 t. Kui kõik on purgis, läheb kogu materjal veel järeltöötlusse, mis tähendab, et nelja osa umbes 4×45 minuti eetriaja kohta on eeltööd tehtud sadu tunde.

 

TV3 uudistesaates on samuti pikk protsess enne seda, kui saade eetrisse läheb. Õhtuse saate pikkus on umbes 20 minutit. Toimetus on kohal aga varahommikust saati ja töötab väga kiire tempoga viimse minutini. Kusjuures enamjaolt algab eeltöö, st kokkulepete tegemine, saatekülaliste leidmine jms, juba päevi varem.

Kokkuvõttes jõuab eetrisse väga väike osa kogu tööst, mis selle taga tegelikult on. Protsess ise ei ole alati lõbus ja meelelahutuslik, aga kuna mulle see maailm nii väga meeldib, siis naudin sajaga!

 

Mis on sinu töös siiani olnud kõige suurem õnnestumine ja kõige suurem läbikukkumine sinu enda meelest?

 

See on päris raske küsimus. Ma ütleks pigem nii, et see töö on nagu pidevad Ameerika mäed – erinevaid takistusi ja samas õnnestumisi tuleb ette kogu aeg. Tegelikult tunnen õnnestumist iga kord, kui mu ülesanded on tehtud. Kui tuua siiski mõni näide, siis viimatine teleseriaali “Sinu, minu, meie” tegemine oli päris mahukas. Lokatsioone oli väga palju, mida pidin leidma: 20 kanti, millest umbes 5–6 korterit pidid välja nägema suhteliselt sarnased, et sisulises mõttes asuksid justkui samas majas, reaalsuses aga mööda Tallinnat laiali.

Polnud kõige lihtsam leida, eriti praegusel koroona ajal, kus võib-olla igaüks meid avasüli oma koju filmima ei oota. Ma jäin võtteperioodil veel nii haigeks, et suutsin ainult pikali olla. Sihuke korralik stressamine selle üle, kas kõik ikka saab tehtud, ja teisalt selle üle, et haigus saaks seljatatud. See on võib-olla olnud minu töö kõige madalam punkt, kus tajusingi ebaõnnestumist. Lõpuks said siiski kõik kohad leitud ja seriaal nägi teleeetrit. ☺

 

Kas teletöös on kõikide inimeste rollid ja vastutusalad nii kindlalt paigas, et loominguks eriti ruumi ei jää? Või saab ka välja käia enda ideid, mis teostuse leiavad?

Ma sõnastaks seda pigem nii, et teletöö ise ongi üks suur looming. Iga ametikoht on ju osa protsessist ja tulemusest. Isegi kui oled montaažirežissöör, siis loometöö on see ju ikka. Tõsi ta aga on, et igaühel oma vastutusala. Mina näiteks režissööri töösse sekkuma ei lähe. Küll aga on võimalik kõrvalt uudistades lihtsalt tutvuda ja õppida tundma ka teisi ametikohti.

Vabadus ideede välja käimiseks on aga alati olemas. Seriaali stsenaariumi puhul otseselt mitte, kuid näiteks uudiste toimetuses on ideed pigem väga teretulnud – nii leiabki kõige vahvamad teemad ja saatekülalised, kui levitada informatsiooni. ☺

Foto: Carol Leiste

Kas pinget on teles palju või on kõik nii hästi planeeritud ja sujub nagu kellavärk? Igav ei hakka?

 

Igav ei hakka kindlasti! Pinge on ka alati üleval. Ma ütleks, et teletööd tehes on justkui alati kiire … Nagu ennist mainisin, siis TV3 saate “Duubel” toimetus tuleb majja juba varahommikul, kuid kui õhtul kell 19.25 on saatel aeg eetrisse minna, siis ikka kõik veel jooksevad ja tormavad ning täidavad kiiresti oma ülesandeid. Aga mulle meeldib see kiirus.

Niisama olemine ei ole töö tegemise viis, mis mulle sobiks, see väsitab kordades rohkem kui pikad ja ülesanneterohked tööpäevad. ☺

 

Kirjelda oma tavapärast tööpäeva.

 

Kuna mul on erinevaid töökohti, siis on minu tavapärased tööpäevad ka erinevad. Tooksin välja kaks. Töö TV3 uudistesaates algab kodukontoriga. Olen arvuti taga ja teen õhtuseks saateks ettevalmistusi. Peamiselt tegelen eelpromoga, et inimesed saaksid sotsiaalmeedia vahendusel teada, millest õhtul räägime ning kes külla on tulemas.

Sinna kodukontori aega mahub ka uute päevade ettevalmistus, ideede jagamine, koosolekud.. kõik selline, mis valmistab saadet ette. Õhtul lähen stuudiosse kohale, et võtta vastu külalised, tegeleda vajalike rekvisiitidega ning toota sisu meie Instagrami ja Facebooki. 21.00 on tavaliselt sellise tööpäeva lõpp.

 

Seriaali puhul algab võttepäev üldiselt äratuskellaga kella kuue paiku. Päevad on erinevad – me kas liigume erinevate võttekohtade vahel või oleme päev otsa ühes kindlas paigas. Tööülesandeid on mitmeid, kuid peamiselt pean vastutama lokatsiooni eest: olema kindel, et me saame igale poole õigel ajal sisse-välja; vastutama, et võttepaik oleks korras ja kõik hoiaksid seda hästi. Kui oleme ajast ees või maas, pean informeerima järgmisi võttekohti vastavalt olukorrale.

 

Ühesõnaga päevad ei ole vennad ja iga kord on väga erinev. Teinekord on näiteks võttekoha maja taha suur kraana tellitud – siis on minu ülesandeks ehitajatega leida sobiv diil, et äkki nad saaksid vaba päeva ülemuselt välja kaubelda, sest mürisev kraana meie akna all on paraku täiesti välistatud. 😀 Tihti peab näiteks paluma möödujatel minutikese oodata, sest muidu kõnnivad meile kaadrisse. Sellega on alati seiklusi. Kelle jaoks on see okei, kes hakkab karjuma, kes näitab rusikat … ☺ Ühesõnaga seiklusi on kogu aeg ja selliseid huvitavaid olukordi võikski välja tooma jääda. Seriaali võttepäevad on umbes 15 t pikad, mis tähendab, et koju jõuan enamjaolt 22–23:00 kandis.

 

Tihti öeldakse, et teletöö kõrvalt ei jää aega eraeluks. See veidi ongi nii. Kui töötad teles, siis justkui oledki oma elu telele andnud. Aega eraeluks ei ole jalaga segada, kuid iga hetk on seetõttu äärmiselt väärtuslik ning minu jaoks on kindlasti oluline enda pere ja lähedastega koos olla. Muide, just hiljuti sai kokku loetud mu töötunnid kuu aja jooksul, umbes 320 t juures läks lugemine sassi … 😀 Samas on ka väga rahulikke perioode, kus terve nädala vältel on heal juhul kaks tööpäeva. Seega see varieerub, kuid jah, kaaslane, pere ja sõbrad peavad olema teletöötajate puhul valmis selleks, et elukorraldus on veidi teistsugune.

 

Mis tunne oli päriselus suhelda näitlejatega, keda me oleme harjunud teleekraanilt vaatama? Kas nende teletöö karakter erineb väga palju sellest, kes nad tegelikult inimestena on?

 

See oli alguses minu jaoks veidi naljakas. Esialgu on ikka tunne, et kui nüüd päriselus näed seda näitlejat, siis ta ongi oma olemuselt just selline nagu sarjas. Eriti huvitav oli aga näha vahet, et sarjas ebastabiilset närvilist meesterahvast mängiv näitleja on tegelikkuses naeratav, sõbralik ja äärmiselt heatahtlik inimene. Kusjuures võingi üsna kindlalt väita, et mitte keegi ei ole päriselus selline, nagu ta on oma rollis. See näitab, et nad teevad oma tööd eriti hästi! ☺

Pildil Ain Lutsepp (vasakul), Marian Ilves (keskel) ja Carol (Paremal)
Foto: erakogu

Kas sul on mõni lemmik telenägu ja miks?

 

Tead, mulle ausalt öeldes väga meeldib Anu Saagim. Mind üleüldse võluvad inimesed, kes julgevad olla nemad ise ega lase end mõjutada ühiskonna survel ja teiste arvamusel. Leian, et Anu on just selline. Muidugi kui ma pidin esimest korda Anu Saagimile kõne võtma, siis ausalt öeldes olin VÄGA pabinas.

Ilmselt seetõttu, et ta oli mulle meedias jätnud mulje, nagu tegu oleks ehk liigagi otsekohese inimesega, kellega suheldes peab ettevaatlik olema. Vestlus läks aga väga toredasti. Peale seda, kui olen tööalaselt temaga mõned korrad kokku puutunud, siis saingi aru, et reaalsuses on ta väga meeldiv naisterahvas, kes on avatud, sõbralik ja aldis kõigiga suhtlema. Mulle meeldib! ☺

 

Mis on sinu unistus karjääri osas? Mida soovid oma elus kindlasti ära teha?

 

Tunnen, et tele on see, mis mind sütitab. Ma tunnen, et tahan seda tööd teha, selles maailmas olla ning aina areneda ja areneda. Ma jätan selle hetkel saladuseks, mis on unistustes siht, kuhu poole püüelda, kuid kindlasti tahaksin veel end kaamera ees proovile panna … ☺

Foto: Mihkel Maripuu.

Mida soovitad noorele, kes on huvitatud teletööst? Kust alustada?

 

Kui tõesti tunned, et just see pakub sulle huvi, siis tasub juba varakult hakata uurima, milline ametikoht kõige rohkem meeltmööda oleks. Seejärel minna näiteks töövarjuks – näed ja tunnetad, kuidas see kõik päriselt on!

Kui on ikka õige tunne, et jah, seda ma tahan, siis tuleb olla sihikindel, ennast igal võimalikul moel arendada ning igast võimalusest kinni haarata. Kui leiad et teletöö on päriselt see õige ja tugev kirg sinu elus, siis usun, et mitte miski ei saa sind takistada, et oma sihti saavutada! ☺

Carol pildistab. Poseerivad Rita Rätsepp ja Liis Haab
Foto: Andrus Muuga.

Intervjueeris Marika Juusu
Toimetas Kadri Toomsalu

Sportimine kui moetrend

Sportimine kui moetrend

Kas oled kuulnud lugu legendaarsest 61-aastasest Austraalia farmerist 1, kes šokeeris publikut, kui ilmus noorte lihaseliste maratonijooksjate hulka tavalise töövormi ja saabastega?

Kõigi üllatuseks ei tulnud ta iga-aastast 875-kilomeetrist supermaratoni pealt vaatama, vaid sellest jooksjana osa võtma. Tavaliselt osalesid jooksus ligi 30-aastased noored, kes kandsid Nike’i tosse ning olid maratoniks valmistunud mitu kuud. Nii sportlased kui ka maratoni kajastama tulnud meediaväljaanded usutlesid Austraalia farmerit Cliff Youngi ja palusid tungivalt loobuda mõttest maratonil osaleda.

Kui maraton algas, jäi Cliff kõigist teistest maha. Pealtvaatajatele pakkus nalja vana Austraalia farmeri jooksustiil, aga nii mõnigi muretses tema tervisliku seisundi pärast.

Juba järgmisel päeval tabas pealtvaatajaid üllatus

Teised jooksjad arvestasid juba varakult, et maratoni läbimiseks kulub viis tööpäeva, seega otsustasid nad joosta järjest 18 tundi ja siis 6 tundi vahepeal magada. Austraalia farmer sellise korraldusega kursis ei olnud ning pealtvaatajate üllatuseks oli ta järgmisel hommikul endiselt rajal, sest ta oli kogu öö jooksnud.

Cliffilt küsiti tema jooksuplaani kohta ning selgus, et tal oligi plaanis 875-kilomeetrine rada läbida ilma magamata. Viimaseks päevaks oli ta jõudnud järele kõigile teistele jooksjatele. Ta oli esimene, kes finišijoone ületas, püstitades samal ajal uue rajarekordi.

Kui Cliffi premeeriti 10 000 dollari suuruse auhinnaga, selgus, et ta ei tulnud jooksma raha pärast – õigupoolest ei olnud ta võidusummast teadlikki. Nii jagas ta võidu jooksjate vahel laiali. See tegu pani kogu Austraalia tema vastu sümpaatiat tundma.

Austraalia farmeri saladus

Kui Cliffi käest küsiti, mis on tema edu saladus, rääkis ta enda elust Austraalia farmerina. Ema sõnul ei olnud nende perel võimalust osta traktorit või hobuseid, mistõttu oli Cliffi ülesanne ajada mägisel ligi ühe hektarilisel maastikul iga päev kokku 2000-pealine lambakari.

 

Müüdid ja tegelikkus

Elame ajal, mil liikumine ja sport on küll populariseeritud, kuid tekitanud ka palju valearvamusi, mis tegelikult paika ei pea.

Spordipsühholoog Jorgen Mats on rääkinud kahe trennikorra ja 10 000 sammu müüdist. 2 Nimelt ei ole 10 000 sammu päevas üldsegi ammendav, kui need ei ole intensiivsed. Teisisõnu peaks 10 000 sammu sees olema ka osa, mis paneb meid hingeldama, näiteks treppidest või mäest üles liikumine.

Unusta e-poed ja toidutaksod

Spordipsühholoog soovitab unustada e-poed ja toidutaksod ning ise oma toidul poes järel käia. Toidukottide tassimine treppidest üles on just paras igapäevane koormus, mida vajame. Töö juures on eriti kasulikud trenažöörid või muud vahendid, mis aitavad vältida ühe koha peal istumist. Ka püstijala töölauad ei ole lahendus, kui inimene peab liiga kaua ühes asendis seisma. Kaks korda nädalas trennis käimine kahjuks igapäevast liikumist ei asenda.

Mis liigub, see kulub

Sotsiaalmeedia loodud moevoolud ajendavad meid jõusaalis käima ja smuutisid tarbima, et toituksime tervislikult ning liiguksime piisavalt. Aastaid tagasi asendas seda ellujäämiseks vajalik töörügamine, nagu selgitas ka Austraalia legend Cliff Young.  


Foto: YU meedia

Kui anname kehale koormust, tuleb seda varustada õigete toidulisanditega. Näiteks kollageenikadu intensiivistub füüsiliselt aktiivsetel inimestel, kes spordivad või teevad iga päev rasket füüsilist tööd. Lastel ja noortel uuenevad kollageenikiud pidevalt, kuid umbes 25. eluaastast alates hakkab organism igal aastal kaotama umbes 1,5% kollageeni. 35-aastaseks saades on organismis umbes 15% ning 45-aastaseks saades umbes 30% vähem kollageeni.

Rosena veebilehelt võib lugeda katse kohta, mis tehti 147 sportlasega, kes kogesid liigesevalusid. Uuringu käigus tarbisid nad 24 nädalat regulaarselt kollageeni ja tulemusena vähenes liigesevalu märkimisväärselt. 3

Miks meil on vaja kollageeni?

Kollageen on valk, mis moodustab 30% kehas olevatest ja tervenisti 70% nahas olevatest valkudest. See võib aidata spordivigastustest taastumisel ja suurendab füüsilist jõudlust. Samuti võib kollageen parandada luude mineraalide tihedust ja aidata kaasa kaltsiumi imendumisel. Seetõttu võib kollageen parandada üldist heaolu ning anda energiat.

Kust saame kollageeni, kui varud hakkavad vähenema?

Eestis toodetud Eternal Youth Liigeseampsud on mugav ja maitsev viis tarbida kollageeni, mis on liigestele kasulik nii sportijatele, suure koormusega töö tegijatele kui ka lihtsalt siis, kui vanust tiksub juba üle 30. aasta ja liigesed ennast tunda andma hakkavad. Päevane soovitatav kogus on 1–3 marmelaadi. Üks komm sisaldab üht grammi hüdrolüüsitud kollageeni ja lisaks C-vitamiini, mis toetab organismi kollageeni omastamist.

Internetist võib leida küllastumiseni erinevaid nõuandeid, kuidas liikuda, toituda ja elada. Mõni nõuanne on mõjutatud moevooludest, mõni mitte. Ka sport ei ole puutumata poolikutest tõdedest, mis ajas muutuvad. Talupojatarkus aga jääb – see sama, mis ka Cliff Youngi Austraalia legendiks tegi.

Kehale on vaja pidevat koormust, et terve ja tugevana püsida, kuid unarusse ei tohi jätta ka toitumist. Liikumine on vajalik, aga nii nagu auto ei sõida ilma kütuseta ja uks tiheda kasutamise peale kriuksuma hakkab, vajame toidule lisaks toidulisandeid.

Hea uudis on see, et toidulisandite tarbimine on muutunud järjest mugavamaks. Enam ei pea varahommikul metsa marju korjama minema ning kodus eri retsepte kokku miksima – piisab paarist klõpsust internetis ja juba päev hiljem ongi kuller ukse taga.

Eternal Youth Ilu- ja Liigeseampsud leiab rosena.ee e-poest, Tradehouse ja ProKosmeetika kauplustest. Sealjuures, Rosena.ee e-poes on ampsud Märtsi lõpuni eriti maitsvate hindadega

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

VICTORIA KASS: noore modelliga on lihtne manipuleerida

VICTORIA KASS: noore modelliga on lihtne manipuleerida

VICTORIA KASS: noore modelliga on lihtne manipuleerida

Kohtusime Victoriaga ühel oktoobrikuu lörtsisajusel tööpäeval, kohtumise kellaaeg nihkus just nii palju edasi, et sain ennast mugavalt Tondi Restos sisse seada. Olin hetkeks nii süvenenud oma mõtetesse, kui juba tuhises Victoria minu laua juurde ja võttis istet nagu vana hea tuttav. Alustasime vestlust, nagu oleks meil jutt eelmisel korral pooleli jäänud. Otsekohene, nagu Victoria on, rääkisime kohe asjast.

Sul oli modelliagentuur, räägi sellest veidi lähemalt.

Põhjus, miks ma agentuurist ära tulin, oli peamiselt see, et läksin vastuollu sellega, mida ise uskusin ja sellega, mida pidin igapäevaselt tegema. Sa oled 14 -aastane ja pead kooli pooleli jätma ja laia maailma minema – risti vastupidi – kool tuleb ära lõpetada. Mis saab olla tähtsamat sellel eluperioodil? Lõpetad keskkooli ära ja siis on uksed valla. Ka minu töökäigus oli palju modelle, kes alustasid karjääri 18-aastaselt ja nüüd 25-aastasena töötavad täisajaga. Sa ei pea alustama modellikarjääri 14-aastasena. Sest tegelikult Sa ei tea, mis sind ees ootab. See, et sind noritakse, piitsutatakse, Su eneseusk on tükkideks kistud, aga saad öelda “Ma olen maailmakuulus modell”” – see ei ole seda väärt. Mina alati rääkisin oma modellidele, et kui lähete välismaale, siis pidudel ärge käige, alkoholi ärge jooge. Olles aga välismaal, kuulsid nad hoopis teist juttu, väidetavalt olid pidudel agendid, kes sind märkavad jne. Ehk kõige selle pärast ei läinudki meie modelliagentuuril nii hästi, sest sõudsin tihti vastuvoolu.

Kindlasti ei ütle ma, et modellimaailm on prostitutsioon, kindlasti mitte. Kui sul on usaldusväärne agentuur, on kõik hästi. Käisin isiklikult välismaa agentuuridega kohtumas, vaatamas majutusi, kuhu noored paigutatakse jne. Rääkisin vanematega ja noortega ja siis jälle vanematega.

Agentuuri modellidega pärast rahvusvahelist castingut ja moeshowd

 

Millal on õige aeg alustada modellikarjääriga?

Miks peaks 14-aastased sukelduma modellimaailma? Nad ei ole veel küpsed ei vaimselt ega tihti ka füüsiliselt. Nende isiksus ja keha veel arenevad. Nad tunnevad ennast ebakindlana.  Nende naiivsust ja ebakindlust võidakse ära kasutada. Miks ei võiks alustada modellindusega 18-aastaselt? Ma ei näe muud põhjust, miks nii varakult modellindusse minnakse, kui see, et 14-aastane on nii lihtsasti manipuleeritav. Neid saab ära kasutada. Mul on palju selliseid juhtumeid olnud, kus tüdrukud helistavad näiteks Kreekast, kus nendega tahetakse teha pilte,  milleks nad peavad ennast osaliselt paljastama. Hea, et ma olin nende tüdrukute jaoks kättesaadav 24/7. Ma ei ole selle poolt, et minnakse ja skauditakse tänaval noori tüdrukuid, et rebida neid seejärel kodust ja poiss-sõbra juurest lahti. Koolis enam ei käi ja Sind ootab ees suur modellimaailm. Sind praktiliselt visatakse huntide sekka, kes kisuvad Sind ühes ja teises suunas. Enesekindlus on ehk vaevalt jõudnud hakata arenema, kui see lihtsalt kukub kokku. Sulle öeldakse pidevalt, mida ja kuidas on vaja teha, keegi ei hooli Sinu tunnetest või Sinu isiklikust elust. Ja kui sa juhul ei saagi Vogue kaanele, siis on sada nõuandjat kõrval, kes kõik ütlevad, mida Sa valesti teed.

 

Miks noored tahavad saada modelliks?

Ma ei ole siiani aru saanud, miks noored nii ihalevad modelliametit. Minu meelest on see üks raskematest ametitest. Meedia on loonud kuvandi, nagu modelliamet oleks midagi glamuurset ja erilist. See on töö nagu iga teine. Arvatavasti on peamine põhjus saada tunnustust, mida noored väga vajavad. Minu ajal tahtsid kõik saada juristiks või arstiks ja kui mina tahtsin minna õppima kehakultuuri, siis naerdi mind välja. Sportlane või? Nalja teed?! Sa oled siis mingi vaene rott, treener ei saa mingit korralikku töötasu. Loomulikult, läksin siis ärikooli. Hea seegi, sain inglise keele vähemalt selgeks (naerab). Minu meelest mõjutab noorte valikuid väga palju meedia.

Noortel on tohutu saavutusvajadus. Minu õde on kunagi intervjuus öelnud väga lihtsa tõe: kui Sa pead ennast näljutama või tegema mingeid ekstreemseid otsuseid, siis see amet ei ole Sinu jaoks. Ma ei saa minna kandideerima arsti ametikohale, kui mul on meditsiiniõe paberid. Ma lihtsalt ei kvalifitseeru. Jah, tänapäeval on modelliamet muutunud juba nii laiaks ja kättesaadavaks paljudele, otsitakse erinevate kehamõõtudega modelle, aga ma arvan, et ei kao niipea ka need nö standardmõõtudega modellid.

Modelliametis olles pead sa arvestama, et Sul ei saa olla isiklikku arvamust. See, kas Sulle meeldib juuksed kõrva taga või mitte, see ei ole kellegi asi. Mulle meeldib, et on tulnud noored elustiiliblogijad, kes räägivad julgelt ja ausalt asjadest, nagu nad on. Ka modellinduses võiks rääkida rohkem asjadest, nagu nad on.

 

Räägi palun natuke rohkem meedia mõjust noortele  

Mulle teeb haiget võltsväärtuste promomine, valitsuse tasemel on petmine normaalne asi. Keegi ei räägi avalikult, et minnakse võõra inimesega voodisse, ometi seda ka ei taunita. Näiteks Kõrgemäe skandaal, see kõik on selle tulem, mida meedia promob. Naised vahetavad mehi, mehed vahetavad naisi. Kõik otsused, mida noor inimene oma elus teeb, nendel on tagajärjed, mida noor tihti ise ei mõista. Kui laps on juba 14-aastane, siis vanemad enam eriti ei keela, antakse neile vabad käed otsustada, aga samas neid ei õpetata õigeid valikuid tegema. Ja nii tunnevadki noored meeletult suurt ebakindlust ja hirmu valikute ja otsuste ees, mida nad tegema peavad. Nende enesekindlus on madal ja meedia peaks vastupidi aitama tõsta noorel enesekindlust.

 

Milline on Sinu hinnangul noorte suhe oma vanematega?

Süsteem tahab tõmmata noori vanematest eemale, seepärast kaovadki ära noortelt eeskujud ja tekivad nö asendussuhted. Minu on kaks vanemat last, kellede isast ma läksin lahku ja ma näen, kuidas nad otsivad asendust, kuigi tegelikult on neil isast puudust. See on nö minu ämbrisse astumine. Meie põlvkond on tegelikult väga katkine ja nüüd on meil ülesanne kasvatada üles uus põlvkond ja me ei tohi mitte mingil juhul vabanduseks tuua, et meie ajal tehti nii või naa. Tulemus on ju näha. Perekonnad lagunevad, suhetes puudub usaldus.

Eksisteerime üksteise kõrval perekonna sildi all ja otsime elumõtet. Kujuta ette nüüd seda 14-aastast, tal ei ole õrna aimugi, mida ta tahab saada. Ma ei teadnud näiteks kuni 35-aastani, milline riietumisstiil mulle meeldib. Katsetasin erinevaid asju. Me kõik teame, kuidas me 16-aastaselt arvasime end päris targaks ja 18-aastasena saime aru, kui lollid me ikka olla võisime. Ja siis 25-aastaselt mõtlesime, et kui lollid me 18-aastasena olime. Kujuta siis ette nüüd, et saadad selle 14-aastase laia maailma.

Me naerame, et Ameerikas on kriminaalkorras karistatav, kui jätad 15-aastase üksi koju. Arvame, et ameeriklased on lollid. Aga nad ei ole lollid, see on normaalne areng, noored ei olegi veel 14-aastaselt väljaarenenud. Tahan lastevanematele panna südamele, et nad arutaks avameelselt ja aitaks neil teha õigeid otsuseid. Ärgem jätkem neid üksi, nad võibolla kohati isegi tahavad seda, aga tegelikult nad veel ei oska.

 

Milline elu ootab siis noort modelli?

Alguses on kindlasti raske, ei ole kindlat kodu, on väga palju üksindust. Sa ei saa kedagi reisile kaasa võtta, kõikide muredega pead ise hakkama saama. Pead usaldama agenti ja võõraid, kellega pead koos töötama. Loomulikult on ka glamuuri, aga pead väga tugev olema, et ahvatlustele vastu panna, muidu algab allakäiguspiraal. Modelliamet on nagu filmis “Life of Pi” –  väga üksildane. Alguses pead kõik tööd vastu võtma. Modellinduses on just tänu nendele erinevatele kehavormidele jne. läinud konkurents suuremaks ja modelliamet ei ole enam nii eksklusiivne, siis tavaliselt ei teenita ka suurt raha. Tippmodellideks jõuavad väga vähesed. Kui võibolla varem said ühel moe-show’l osalemise eest 200€, siis nüüd on hea kui saad 50€. Soovitan noortel lõpetada enne kool ära, kasvage ja mõelge, mida te tegelikult tahate ning alles siis, kui tahe on nii suur ja kehalised eeldused olemas, sukelduge modellikärjääri.

 

Mis on Sinu jaoks mood?

Minu meelest on mood üks suur mull. Eriti sellele noorele modellile, kes moetööstuses tööle peab hakkama, ta ei saa ise valida endale riideid, mida ta esitlema peab. Täna ei ole minu jaoks enam tähtis, kas mul on Armani või Takko, peaasi et on mugav. Pigem kulutan ma allesjäänud raha reisimisele kui mingile hilbule. Minu üleskutse noortele on, et nad ei otsiks iseennast moemaailmast, vaid julgeksid kanda seda, mida nad tõepoolest ise tahavad ja mis on mugav. See, kui moeteadlik sa oled, ei ole kindlasti väärtus, mis Sind elus õnnelikuks teeb. Moevoolud tulevad ja lähevad, aga sina jää alati endale kindlaks. Pigem tuleb noortele õpetada suhteid ja millist poiss- või tüdruksõpra endale valida, kui et mis on moes ja kuidas riietuda. Moemaailmas on kõik asjad juba meie eest otsustatud. Lähed poodi ja saad teada, mis on sellel sügisel moes. Ja pead järgima kellegi nõuandeid. See on üks suur äri.

 

Tallinna rakenduskunsti triennaal valis välja kuraatori ja teema

Tallinna rakenduskunsti triennaal valis välja kuraatori ja teema

Järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali kuraatoriks saab Taani klaasikunstnik ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup, kelle pakutud kontseptsioon keskendub läbikumavuse fenomenile kaasaegses kunstis ja ühiskonnas laiemalt. 8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021.  

Stine Bidstrupi kuraatorikontseptsiooni keskmes olev läbikumavuse idee saab aluseks triennaali peanäitusele “Kumab läbi”, kus teeb kaasa paarkümmend kunstnikku. Neljandik neist valitakse välja Eesti kunstnike seast, selle tarvis teeb kuraator suvel Eestisse ka stuudiovisiite.

Triennaali peakorraldaja Merle Kasoneni sõnul võlus välja valitud kontseptsiooni puhul, et teema võimaldab suhestumist erinevatel rakenduskunsti valdkondadel, ent samuti selle laiem ühiskondlik kõlapind. “Nagu Stine välja tõi, siis olenevalt kontekstist võib läbikumavus paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat,” selgitas Merle Kasonen.

Näiteks viitab Stine Bidstrupi sõnul laialdane klaasi kasutamine ja läbipaistvuse taotlemine kaasaegses linnakeskkonnas võimule ja majanduslikule jõukusele ning läbipaistvus võrdsustatakse avatusega. Samas võib selle taga – olgu siis arhitektuuris või poliitikas -, olla hoopis soov midagi varjata. “Sisse ja välja vaatamine ei toimu alati võrdsetel tingimustel – väline läbipaistvus võib endas peita kinniseid võimustruktuure ning hierarhiaid. Ka läbipaistmatus võib olla väärtus ning vahel lausa hädavajalik,” selgitab Stine Bidstrup, kes soovib oma kuraatorinäitusel keskenduda nende kahe ala vahele ehk läbikumavusele.

Taani klaasikunstnik, kunstiajaloolane ja õppejõud Stine Bidstrup uurib oma loomingus optilisi fenomene ning tõlgendab ja loob klaasskulptuuride, -installatsioonide ning videote kaudu utoopilisi arhitektuurseid visioone. Teda huvitab taju, konteksti ja vaatenurga mõju visuaalse info mõistmisele ning ka see, kuidas inimese silm ja aju tegelevad pidevalt ümbritseva määratlemise ja mõtestamisega.

Bidstrup on lõpetanud Rhode Islandi disainikooli ja Taani Kuningliku Kunstiakadeemia disainikooli ning kunstiajaloo eriala Kopenhaageni Ülikoolis. Ta on õpetanud nii Taanis kui ka mujal riikides. Bidstrupi stuudio asub Kopenhaagenis, klaasi käib ta puhumas Rootsis. Teda esindavad Helleri galerii New Yorgis ja FUMI galerii Londonis.

8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Esmakordselt ajaloos toimub tänavune Piimapäev internetis

Esmakordselt ajaloos toimub tänavune Piimapäev internetis

Virtuaalne Piimapäev leiab aset esmaspäeval 1. juunil kell 18.00 Piimandusmuuseumi Facebooki lehel. Lisaks sellele, et see päev on lastekaitsepäev, on ta veel lisaks ka rahvusvaheline piimapäev. Just sellel pidulikul päeval avab Piimandusmuuseum virtuaalselt muuseumi uksed ning pakub lustakat meelelahutusprogrammi.

Piimandusmuuseumi juhataja Anneli Siimussaar: “Kui varasemad aastad on Piimapäev toonud muuseumi õuele ligi tuhatkond külastajat, siis tänavu, mil Piimapäev leiab esmakordselt aset virtuaalselt, siis miks mitte jõuda seekord ligi kümnete tuhandete inimesteni. Seda enam, et Piimapäev on järelvaadatav.”

Virtuaalne Piimapäev on meelelahutussaade kogu perele. Saab seiklust ja nalja. Sekka pillimängu ja laulu armastatud lõõtsamängjalt Henrik Hinrikuselt ja Sander Kahult. Tutvustame Piimandusmuuseumi põnevaimaid eksponaate.
Vaatajad saavad vastata erinevatele tähelepanu küsimustele ja piimapäeva lõpus loositakse rikkalikud kinkekotid erinevate piimasaadustega meie piimatööstustelt.

Piimapäevast võtab osa uus Piimapiiga, kes varakevadel Mulgimehele külje alla tikkus, kuid viimasel on teised väljavaated. Piimapiiga uue silmarõõmuga saate tutvuda virtuaalsel piimapäeval 1. juunil kell 18.00.