Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.

 

1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?

Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.

 

2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.

Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.

 

3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?

Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.

4. Millega sa joonistad?

Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.

 

5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?

Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.

 

6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …

Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.

7. Millest saad inspiratsiooni?

Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.

 

8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?

Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.

9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?

Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.

 

10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?

Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.

11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?

Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.

 

12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?

Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.

 

13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?

Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.

14. Miks on tähtis ennast kuulata?

Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.

 

15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.

 

16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?

Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.

 

 17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?

Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.

 

18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?

Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.

Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:

https://www.instagram.com/lifeloverarts

https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.

Minu mandalatega tooted leiab aga siit:

www.redbubble.com/people/lifeloverarts.

 

Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Kohtusime Johandra-Lisettiga Tallinna Kaubamajas, ta jäi mulle kohe silma erilise stiilse seljakoti ja lahkete suurte silmadega. Olles varem teda näinud üksnes piltide pealt, ei olnud mul siiski raske teda ära tunda. Ta mõjus täpselt nii loomulikult, avatult ja siiralt, nagu mul temast ettekujutus oli.

 

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Töökas, abivalmis, hooliv.

 

Millal alustasid blogimisega?

Alustasin blogimisega veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, olin siis umbes 13-aastane. Alguses olin eelarvamusega, et nii noort keegi ei kuula, ja postitasin õe nime alt. Hiljem mõistsin, et kui on hea sisu, siis vanus ei loe, ning jätkasin enda nime alt.

 

Miks sa blogima hakkasid?

Kui olin noorem, siis noriti mind välimuse pärast ja kritiseeriti, et olen liiga paks. See kõik läks väga hinge. Hakkasin vähem sööma ja selle tagajärjel hakkasid ka kilod kaduma. Alguses oli kõik hästi, kuid hiljem tekkisid mul alatoitumisest nõrkusehood, tervis halvenes. Sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ning hakkasin õppima, kuidas tervislikumalt toituda. Tundsin, et ei taha, et keegi teine peaks sama asja läbi elama, mistõttu alustasin blogimisega, et enda kogemusi jagada.

 

Kuidas leidsid julguse oma elu avalikult jagama hakata?

Alguses oli ikka veidi hirmus, olin negatiivsete kommentaaride suhtes tundlikum, aga tänu pere toetusele jätkasin. Nüüd on enesekindlus nii palju kasvanud, et negatiivsed kommentaarid mulle enam ei mõju. Saan aru, et nende taga võib olla lihtsalt kadedus.

 

 

Mida tehes unustad ümbritseva?

Näiteks jõusaalis olles. Seal mõtlen raskuste peale ja tahan ainult head trenni teha. Mul on väga kokkuhoidev pere, naudin nendega koos olemist ja meie ühiseid sööminguid, mil paneme telefonid käest ja keskendume lihtsalt üksteisele. Samuti unustan ümbritseva hetkedel, mil olen koos oma kallima või sõpradega.

 

Milline näeb välja sinu koolipäev?

Ärkan kell 6.45, pesen ja panen riidesse. Siis lähen tegema putru, mis on muutunud minu hommikuseks rituaaliks. Lisan pudrule eri lisandeid, nii nagu parasjagu soovi on. Võib ka juhtuda, et söön ühte ja sama putru paar kuud järjest, ainult vahetan lisandeid, milleks kasutan näiteks marju, banaani ja maapähklivõid. Puder hoiab kõhu koolipäeva jooksul piisavalt täis. Pudru kõrvale joon alati kohvi, mis mulle tohutult meeldib. Kooli lähen kella kaheksaks ja olen seal umbes kolmeni. Lõuna võtan alati ise kaasa: teen toidu tavaliselt juba pühapäeval valmis, pakin karpidesse, külmkappi. Sealt siis võtan igal hommikul.

Mulle meeldib süüa teha, valmistan tavaliselt õhtuti kogu perele toitu. Hommiku- ja lõunasöögid sööme eraldi, aga õhtuti tavaliselt koos. Tavaliselt lähen kell 19 või 20 trenni, peale seda koju magama. Varem oli päevakava kindlam, keskendusin trennile, nüüd aga püüan leida rohkem aega ka lähedastega koos olemiseks.

 

Kes või mis on sinu vaenlased?

Hmm… Mina ise vist. Keelan end ja nõuan endalt liiga palju. Olen maksimalist, teen väga korralikult või üldse mitte.

 

Mida kõige rohkem kardad?

Kõige rohkem ehk sõprade ja lähedaste kaotamist. Ma ei ole üldse materiaalne inimene, minu poolest kadugu rahakott või telefon, aga näiteks kui mõni hea sõbranna kaob ja me enam ei suhtle, siis see läheb hinge.

 

Mis on need asjad, mida kindlasti tahad elu jooksul teha?

Ma tahan reisida. Tahan avastada, inimesi aidata. Soovin jätta maha märgi, et tulevikus teataks, kes ma olin. Annan endast parima, et inimesed tunneksid end enesekindlalt ning oleksid terved.

 

Mis sul kotis on?

Koolipäeval on õpikud, telefon ja joogipudel. Koolilõuna on eraldi külmakotis. Mulle meeldib, kui seljakotil on palju sahtleid ja saan kõik asjad ära organiseerida. Samas kui lähen näiteks ühepäevasele reisile, võtan kaasa arvuti, laadijad, akupanga, batoonikesed, vajalikud riided ja telefoni. Hea, kui on kompaktne ja suurem kott, kuhu kõik asjad korraga ära mahuvad.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Mis on viimane ese, mille soetasid?

Bobby vargakindel kott, mille sain algavaks kooliaastaks Kaubamaja lasteosakonnast. Mulle meeldib selle koti välimus, beebiroosa on mu lemmikvärv. Välimus on minu jaoks tähtis, see loob emotsiooni. Kotil on nii palju erinevaid funktsioone, näiteks sangal on kaarditasku, helkurid on nähtaval igas suunas ja väga mugav ning kerge kanda. Mis kõige ägedam, kotis sees on ka välise laadimise USB pesa.

 

Mis on sinu unistus?

Tahan blogimisega jätkata aastaid. Näen, mida olen saavutanud kahe aastaga, ja tahan teada, mida on võimalik saavutada viie aastaga. Tahan blogiga inimesi aidata. Kindlasti tahan minna ülikooli. Täpselt veel ei tea, kas õppida juurat või psühholoogiat.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Johandra-Lisett võitis 2018. aasta parima noorteblogi tiitli. Kahtlemata on ta selle tiitli vääriline, sest soovib läbi blogi aidata neid, kes tahavad end enesekindlamalt tunda.

 

Johandra nõuandeid saad jälgida Instagramis @jl.fitfood ja blogis http://jlfitfood.blogspot.com.

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.
H&M tutvustab esmaskordselt ,,Conscious Exclusive” sügiskollektsiooni

H&M tutvustab esmaskordselt ,,Conscious Exclusive” sügiskollektsiooni

Antiikse seinavaiba fragmendist inspireeritud ,,H&M Conscious Exclusive AW18”  kombineerib ajalooliste esemete põnevat teekonda uudistega jätkusuutlike kangaste maailmast. Dramaatilises, romantiliste siluettidega, ent siiski modernse puudutusega rõivavalikus debüteerivad materjalidest taaskasutuskašmiir ning taaskasutuspolüestrist valmistatud samet. ,,Conscious Exclusive AW 2018” tuleb 27. septembril eksklusiivselt müügile e-poodi hm.com.

,,Kollektsiooni ,,Conscious Exclusive” sügisversiooni esmakordne publiku ette toomine tekitab meis enneolematut elevust. Kollektsioon sai alguse soovist luua efektne jätkusuutlikust materjalist valmistatud mantel, mida saaks kanda nii erilistel puhkudel kui argipäeviti. Kogemata paisus mõte millekski hoopis suuremaks ja märkamatult olimegi sidumas ajalooliste esemete teekonda moodsa disainitunnetusega,” räägib H&Mi loovnõustaja Ann-Sofie Johansson.

,,Oleme kollektsioonis kasutanud suurepärast valikut jätkusuutlikke kangaid alustades taaskasutuskašmiirist ja taaskasutuspolüestrist valmistatud sametist ning lõpetades eelnevast kollektsioonist järgi jäänud ECONYL®iga. Kollektsiooni kvaliteet ja tekstuurid toetavad disaini ja toovad fookusesse H&Miga seotud kangainnovatsioonid. Piisavalt kõrge kvaliteediga sameti väljatöötamiseks

kulus meil aastaid,” tõdeb  H&M grupi keskkonnaalase jätkusuutlikkuse juht Cecilia Brännsten.

Kollektsiooni kuulub valik kauneid naisterõivaid, pesu, kingi ja aksessuaare, mis balansseerivad draama ja väljapeetuse piirimail. Läbi ja lõhki modernsed esemed sobivad nii pidudehooajaks kui tagasihoidlikeks luksusega täidetud päevadeks. Võtmeesemete hulka kuuluvad taaskasutusvillast õmmeldud võimsa kaeluse ja pikkade lõhikutega maani must mantel ning üleni plastikpudelitest valmistatud litritega kaetud lilleline jakk.. Tõeliseks pilguhaarajaks on pikk volüümikate varrukate ja v-kaelusega mustriline siidikleit.  Aksessuaarivalikust leiab taaskasutusplastikust valmistatud skulpturaalsed kõrvarõngad, taaskasutuspolüestrist valmistatud mustad saapad ja stilettod, mida kaunistavad lindid on toodetud taaskasutuspolüestrist ja  TENCEL™ist. Efekti lisavad pikk narmastega TENCEL™ist valmistatud sall, must sametine õlakaunistus ning litritega kaetud  kapuutsmüts.

 

Youtube’i-võlurid

Youtube’i-võlurid

Tänapäeval on juutuuberiks olemine noorte seas väga populaarne. Eestis ja üleüldse maailmas on väga palju neid, kelle jaoks on see hobi või elustiil. Kui alguses vaadatakse Youtube’ist teiste videoid, siis hiljem soovitakse inspiratsiooni saanuna juba ise sisu luua.Youtube on tuhandete võimaluste maa. Kõigist, kel on vähegi pealehakkamist ja järjepidevust, võib saada juutuuber. Edukuse määrab see, kas ta suudab vaatajaid millegagi köita. Head ideed ja põnev teostus lahutavad hästi meelt ja tõmbavad vaatajaid ligi. Kuulsad juutuuberid teavad seda ja pingutavad jälgijate nimel kõvasti. Seepärast jääbki nende videoid ja vloge vaadates tihti mulje, et nad elavad unistuste elu, mis on täis kaasakiskuvaid seiklusi ja imelisi inimesi. Aga kui palju on videotes ja vlogides päriselu? Kas juutuuberite elu ongi selline, nagu Youtube’ist paistab?

Foto allikas rawpixel.com

Juutuubereid on väga erinevaid. Mõni näitab oma igapäevaseid tegemisi (nt kanal Meie Käopesa), teine aga teeb videoid ja vloge peamiselt oma hobist (nt Johannes Lilover). Kindlasti on ka neid, kes elavad Youtube’is täiesti väljamõeldud elu. Kas ja kui palju juutuuber oma videotes oma päriselu näitab, sõltub sellest, mis eesmärki tema kanal teenib, milline on kanali kontseptsioon. Üks on aga kindel — näidatakse vaid seda, mida vaatajatega jagada tahetakse. Kõik muu jääb ekraanilt välja. Seepärast ei maksa väga kurvastada, kui enda elu tundub juutuuberite oma kõrval natuke igav. Tegelikkuses pole juutuuberite endigi päevad alati algusest otsani põnevust ja nalja täis, vaid hea video või vlogi jaoks mõeldakse midagi välja, tekitatakse meelihaaravaid olukordi ja sündmusi, et oma kanalile huvitavamat sisu saada. Aga kas seda tehakse ainult põnevuse ja vaataja tähelepanu võitmise nimel?

Tihti ehitatakse sotsiaalmeediasse imetlusväärne elu just seepärast, et iseend selle najal paremini tunda. Põgenetakse argihalluse ja murede eest. Fännidega suhtlemine tekitab parema enesetunde. Palju häid sõnu tõstavad tuju ja annavad motivatsiooni tuua enda ja teiste ellu värve juurde!

Foto autor Christian Fregnan

Tõde on, et mitte kellegi elu pole täpselt selline, nagu ta seda oma Youtube’i kanalis paistab laseb. Halba tavaliselt avalikult ei jagata. Naerusuine juutuuber võib vahel vägagi kurvatoonilist elu elada. Kindlasti on kõigil ka isiklik elu, millest vaatajad midagi ei tea.

Youtube on illusioonide kaleidoskoop. Me näeme sealt inimeste eludest killukesi, mis videotesse kokkupanduna moodustavad küll imelisi mustreid, kuid kus tõde jääb ainult aimatavaks või sootuks varjatuks.

Foto autor Johannes Lilover

Autor Ingriin Tamuri
Toimetaja Kadri Toomsalu

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID: