ERKI Moeshow finalistid on selgunud!

ERKI Moeshow finalistid on selgunud!

ERKI Moeshow konkursile esitati tänavu 43 kollektsiooni 5 erinevast riigist. 10-liikmeline rahvusvaheline eelžürii valis nende seast välja 17 väljapaistvamat kollektsiooni, mis pääsevad 25. mail Eesti Kunstiakadeemias toimuva moeshow lavale.

 

11. märtsi õhtul kogunes žürii Solaris keskusesse, et valida konkursile laekunud tööde seast välja 17 finalisti. Nimekasse žüriisse kuulusid moeloojad Kristina Viirpalu, Joan Hint, Xenia Joost, Britta Laumets, Karl Korsar ja Kristel Kuslapuu, veebiportaali Portail looja ja peatoimetaja Aljona Eesmaa, online-ajakirja Häppening peatoimetaja ja loovjuht Kaisa Tooming, ajakirja Anne & Stiil peatoimetaja Mari-Liis Helvik ning tunnustatud Iisraeli sisearhitekt ja Tel Avivi mainekaima disainiülikooli Shenkar mitmete moeprojektide juhendaja Tal Segre.

 

ERKI Moeshow lõppetendusele pääsevad tänavu järgmised kollektsioonid:

 

Katrin Aasmaa “PROSTA KAPUSTA”

Una Berzina “STORIES. PART I” (Läti)

Kristiina Jeromans “EXTRUDE”

Mari-Ly Kapp “REXETIN”

Annika Kiidron “DUST”

Kertu Kivisik “(V)ALGUS”

Karin Kreek “KIPE”

Susanna Belinda Kõgel “THE MYTH OF THREE SISTERS: homewoods”

Karolin Kärm “NÄKIMADALAD”

Kotryna Lipkevičiūtė; Urte Vosyliūtė “SSTKMS” (Leedu)

Anzelika Mändmaa “VALGE/WHITE”

Anett Niine, Liisi Tamm “WEAWE”

Mariliis Niine “TRYPO”

Cärol Ott “MÖLU”

Karl-Christoph Rebane “Am I a joke to you?”

Kerttu Reinmaa “KÜÜ”

Triin Tint “NIMBY”

 

Lisainformatsiooni leiab peagi ERKI Moeshow kodulehelt. (https://erki.artun.ee/).

Tartus esitletakse kodumaist taaskasutusmoodi

Tartus esitletakse kodumaist taaskasutusmoodi

Tartu Kaubamaja keskuse uut hooaega sissejuhatav üritus Moekuulutaja on seekord fookusesse tõstnud taaskasutusmoe. Laupäeval saavad huvilised uudistada stilist Mariliis Niine poolt kokku pandud erietendust, kus eksponeeritakse kodumaiste moeloojate üllatavatest materjalidest loodud rõivaid. “Taaskasutusmood on looming, mis sünnib kasutatud materjalidele uut elu andes,” selgitab Niine. “Eestis on juba päris palju disainereid, kes oma kollektsioone sel põhimõttel loovad ning vägagi põnevat valikut saab sel laupäeval Moekuulutaja laval imetleda.” Üritusel eksponeeritakse moekunstnike Marleen AfanasjevaCärol OtiPille KüngaseEster Soidla ja Kairi Lentsiuse loomingut. Afanasjeva kollektsiooni materjalid on ostetud kaltsukatest ning nende ribastamise teel loodud uued kangad ning mustrid, millest seejärel rõivad õmmeldud. Ka Oti kollektsiooni “Kõik on TROIS” rõivad on valmistatud kasutatud materjalidest, lisaks on kangaste tegemisel kasutatud vanu niidijuppe ja lilli Nurmiko laost. Pille Küngase ja Ester Soidla looming on valminud zero waste põhimõtetel ning Kairi Lentsiuse looming näitab, kuidas vanadest telkidest on võimalik teha kantavaid jakke ja mantleid. Moekuulutaja üritus toimub 8. ja 9. märtsil Tartu Kaubamaja keskuses. Lisaks moeetendustele on avatud pop-up kauplused, esinevad ansambel Öed ja Uku Suviste, uudistada saab ka EKA moetudengite poolt Liisi Eesmaa juhendamisel valminud näitust „Pulss”. Üritus on kõigile tasuta. Ajakava ja lisainfo https://www.facebook.com/events/322681368374649/    

Stilist Piret Sootla: just need on kõige olulisemad trendid

Stilist Piret Sootla: just need on kõige olulisemad trendid

Tahad algaval kevadel trendikas olla? Tegelikult ei eelda uue hooaja algus sugugi seda, et kogu garderoob tuleks välja vahetada ning kõik eelmise hooaja riided taaskasutusse viia. Täiesti piisav on enda komplekte mõne üksiku trenditootega täiendada ning nii ka enda meeleolu kevadiselt värskeks muuta. Moekuulutaja stilist Piret Sootla soovitab, milliste valikute poole oma moeuuenduste käigus võiks kiigata.

Töörõivastest inspireeritud rõivad – mugavus on moes ning kõige hipimad rõivad on inspiratsiooni ammutanud töömeeste tunkedest, jakkidest ja pükstest. Jah, vabaaja nn. combat püksid on tagasi – seekord küll mitte militaarsete mõjudega, vaid veidi šikimad. Teksakombinesoon ja suured anorakid – aeg on ka need kunagised moehitid kappidest taas välja otsida.

Päikesetoonid – kõige moodsamad värvid on laenatud päikeselt – kollased, punased ja sekka roosatki. Eriti trendikad on komplektid, mis pandud kokku selle värvispektri erinevatest toonidest – näiteks oranžikas laiaservaline kaabu, veidi punakam pluus ja tumekollased mugavad püksid. Ning aksessuaarid on samuti päikesepai saanud. Mida erksamad ja kirkamad need värvid on, seda parem!

Smoking – me elame ju ometi võrdõiguslikkust austavas ühiskonnas! Naised võivad sel hooajal pika kleidi asemel endale hoopis smokingu selga tõmmata ning selle klassikaliselt elegantse look’iga kõiki jalust rabada. Ja valitud komplekt ei pruugi alati must olla – väga värskelt mõjub ka üleni valge rõivastus. Muidugi on ülikonnad lubatud ka igapäevaselt ning kindel on see, et moodsat energiat kiirgab šikk power suit nii kandjale kui imetlejatelegi.

Asümmeetria – kõige moodsamad lõiked on asümmeetrilised. Ühe varrukaga kleidid ja topid, asümmeetrilise joonega seelikud, ühe-õla kudumid – igati mugavad ja samas elegantsed valikud, mis pakuvad loomingulisi kombineerimisvõimalusi.

Piret Sootla nägemust kevad-suvistest trendidest saad uudistada Tartu Kaubamaja keskuse Moekuulutaja üritusel 9. märtsil kell 13.00.

Lastemood üllatab: murueidetütrekestest on sirgunud tuusad telestaarid

Lastemood üllatab: murueidetütrekestest on sirgunud tuusad telestaarid

Pikka aega romantikalainel kiikunud lastemood on justkui unest ärganud. Bullerby lapsed on suureks kasvanud, linna kolinud ja dressid selga tõmmanud. Lastemoe stilist Kirsi Altjõe harutab lahti trendipusa.

“Lastemood on sel hooajal inspiratsiooni ammutanud tuntud seriaalist “Miami Vice”,” tutvustab Altjõe. “Kui veel hiljaaegu olid kõik disainerid justkui lummatud seriaalist “Väike maja preerias”, siis nüüd on sisse lülitatud spordikanal ning ideid leitud NBA-st, NY tänavastiilist ja kõigest, mis on silmapaistev, aga ka mugav.” Stilisti kinnitusel on hetkel lastemoes palju 90ndate mõjutusi, aga pilk on ettepoole suunatud. See tähendab, et seekordne kevad tuleb üle pika aja teistsugune: murueidetütrekestest on sirgunud tuusad telestaarid.

Taani kannab disainilippu

“Euroopa lastemoe vankrit veab Kopenhaagen – Taani brändid MOLO ja Soft Gallery on popimad kui eales varem,” tutvustab Altjõe. “Nende seekordsed kollektsioonid on segu vanast ja uuest: leidub elemente 90ndatest, aga ka tulevikuvisiooni.” Naise kinnitusel on mugavatest dressidest saanud igapäevarõivad, diskosaalist pärit litreid ja sära ei peljata kanda ka argipäeval.

Geomeetriatund

Stilisti sõnul on põnevad mustrid seekord mitte romantiliselt lillesülemid, vaid hoopis konkreetsed ja geomeetrilised. “Teadus on popp ja seda nii poiste kui tüdrukute seas,” teatab Altjõe. “See väljendub ka lastemoes – kleitide ja pluuside peale on roninud kõiksugu molekulid ja kolmnurgad. Samas on kõik mõnusalt mugav, prindid on suured ja silmatorkavad.”

Aplikatsioonide triumf

Prossid, lipsud, narmad ja muud aplikatsioonid on lastemoes väga tähtsal kohal. “Aga seekord on kõiksugused aksessuaarid pisikeste riietele kohe peale õmmeldud, ikka selleks, et komplekt oleks lõbusam ning mängu käigus miski ei pudeneks,” lausub stilist. “Mulle tundub, et lastele võiks see trend väga meeldida. Mõtle kui äge, sinu lasteaiariided on nagu kostüüm – jõuad hommikul lasteaeda kohale ja teater võib alata! Ei pea miskit juurde lisama, kohe ongi sada stsenaariumit käimas.” Naise sõnul on aplikatsioonidega lihtne ka ise oma lapse rõivad ümber disainida. Mustikamahlaplekile peale suur luik ning aukus püksipõlvele värviline Rubiku kuubik!

Kirsi Altjõe nägemust moodsatest lasterõivastest saab uudistada järgmise nädala laupäeval, 9. märtsil kell 15.00 Tartu Kaubamaja keskuse Moekuulutaja üritusel.

Moedisainer Perit Muuga esitleb oma uut kollektsiooni “Põhjavalgus”

Moedisainer Perit Muuga esitleb oma uut kollektsiooni “Põhjavalgus”

Perit Muuga uus kollektsioon ´´Põhjavalgus“ on inspireeritud põhjamaade pikkade pimedate talveööde müstilisest valgusest. Kangaste abstraktsed mustrid peegeldavad virmaliste lummavat ilu. Ka Periti rõivastelt tuntud hundid on seekord läinud kosmosesse rändama. Kasutatud materjalid on kehahellitavalt pehmed ja mugavad. Soojad kampsunikangad, luksuslikud sametid ja sillerdavad litrid loovad küllusliku ja põneva terviku. Kollektsioonist leiab nii igapäevaseks kandmiseks sobivaid riideid, kui ka tõeliselt pidulikke õhtukleite, samuti isikupäraseid naturaalsetest kividest ehteid.

Kollektsiooni esitlus toimub 14. novembril Triinude Toiduministeeriumis aadressil Masina 20, Tallinna bussijaama lähedal.

Uksed avatakse kell 18.00, show algus 19.00.

Laulab imeline Laura Põldvere.

Müstilise LED tulede showga esineb Kelfirius.

Üritus on tasuta.

Palume eelnevalt registreerida perit.muuga.fashion@gmail.com.

Kollektsiooniga tutvumise salongiõhtu toimub 20. novembril kell 17.00-20.00 aadressil Masina 22, Tallinn.

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Kohtusime Johandra-Lisettiga Tallinna Kaubamajas, ta jäi mulle kohe silma erilise stiilse seljakoti ja lahkete suurte silmadega. Olles varem teda näinud üksnes piltide pealt, ei olnud mul siiski raske teda ära tunda. Ta mõjus täpselt nii loomulikult, avatult ja siiralt, nagu mul temast ettekujutus oli.

 

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Töökas, abivalmis, hooliv.

 

Millal alustasid blogimisega?

Alustasin blogimisega veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, olin siis umbes 13-aastane. Alguses olin eelarvamusega, et nii noort keegi ei kuula, ja postitasin õe nime alt. Hiljem mõistsin, et kui on hea sisu, siis vanus ei loe, ning jätkasin enda nime alt.

 

Miks sa blogima hakkasid?

Kui olin noorem, siis noriti mind välimuse pärast ja kritiseeriti, et olen liiga paks. See kõik läks väga hinge. Hakkasin vähem sööma ja selle tagajärjel hakkasid ka kilod kaduma. Alguses oli kõik hästi, kuid hiljem tekkisid mul alatoitumisest nõrkusehood, tervis halvenes. Sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ning hakkasin õppima, kuidas tervislikumalt toituda. Tundsin, et ei taha, et keegi teine peaks sama asja läbi elama, mistõttu alustasin blogimisega, et enda kogemusi jagada.

 

Kuidas leidsid julguse oma elu avalikult jagama hakata?

Alguses oli ikka veidi hirmus, olin negatiivsete kommentaaride suhtes tundlikum, aga tänu pere toetusele jätkasin. Nüüd on enesekindlus nii palju kasvanud, et negatiivsed kommentaarid mulle enam ei mõju. Saan aru, et nende taga võib olla lihtsalt kadedus.

 

 

Mida tehes unustad ümbritseva?

Näiteks jõusaalis olles. Seal mõtlen raskuste peale ja tahan ainult head trenni teha. Mul on väga kokkuhoidev pere, naudin nendega koos olemist ja meie ühiseid sööminguid, mil paneme telefonid käest ja keskendume lihtsalt üksteisele. Samuti unustan ümbritseva hetkedel, mil olen koos oma kallima või sõpradega.

 

Milline näeb välja sinu koolipäev?

Ärkan kell 6.45, pesen ja panen riidesse. Siis lähen tegema putru, mis on muutunud minu hommikuseks rituaaliks. Lisan pudrule eri lisandeid, nii nagu parasjagu soovi on. Võib ka juhtuda, et söön ühte ja sama putru paar kuud järjest, ainult vahetan lisandeid, milleks kasutan näiteks marju, banaani ja maapähklivõid. Puder hoiab kõhu koolipäeva jooksul piisavalt täis. Pudru kõrvale joon alati kohvi, mis mulle tohutult meeldib. Kooli lähen kella kaheksaks ja olen seal umbes kolmeni. Lõuna võtan alati ise kaasa: teen toidu tavaliselt juba pühapäeval valmis, pakin karpidesse, külmkappi. Sealt siis võtan igal hommikul.

Mulle meeldib süüa teha, valmistan tavaliselt õhtuti kogu perele toitu. Hommiku- ja lõunasöögid sööme eraldi, aga õhtuti tavaliselt koos. Tavaliselt lähen kell 19 või 20 trenni, peale seda koju magama. Varem oli päevakava kindlam, keskendusin trennile, nüüd aga püüan leida rohkem aega ka lähedastega koos olemiseks.

 

Kes või mis on sinu vaenlased?

Hmm… Mina ise vist. Keelan end ja nõuan endalt liiga palju. Olen maksimalist, teen väga korralikult või üldse mitte.

 

Mida kõige rohkem kardad?

Kõige rohkem ehk sõprade ja lähedaste kaotamist. Ma ei ole üldse materiaalne inimene, minu poolest kadugu rahakott või telefon, aga näiteks kui mõni hea sõbranna kaob ja me enam ei suhtle, siis see läheb hinge.

 

Mis on need asjad, mida kindlasti tahad elu jooksul teha?

Ma tahan reisida. Tahan avastada, inimesi aidata. Soovin jätta maha märgi, et tulevikus teataks, kes ma olin. Annan endast parima, et inimesed tunneksid end enesekindlalt ning oleksid terved.

 

Mis sul kotis on?

Koolipäeval on õpikud, telefon ja joogipudel. Koolilõuna on eraldi külmakotis. Mulle meeldib, kui seljakotil on palju sahtleid ja saan kõik asjad ära organiseerida. Samas kui lähen näiteks ühepäevasele reisile, võtan kaasa arvuti, laadijad, akupanga, batoonikesed, vajalikud riided ja telefoni. Hea, kui on kompaktne ja suurem kott, kuhu kõik asjad korraga ära mahuvad.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Mis on viimane ese, mille soetasid?

Bobby vargakindel kott, mille sain algavaks kooliaastaks Kaubamaja lasteosakonnast. Mulle meeldib selle koti välimus, beebiroosa on mu lemmikvärv. Välimus on minu jaoks tähtis, see loob emotsiooni. Kotil on nii palju erinevaid funktsioone, näiteks sangal on kaarditasku, helkurid on nähtaval igas suunas ja väga mugav ning kerge kanda. Mis kõige ägedam, kotis sees on ka välise laadimise USB pesa.

 

Mis on sinu unistus?

Tahan blogimisega jätkata aastaid. Näen, mida olen saavutanud kahe aastaga, ja tahan teada, mida on võimalik saavutada viie aastaga. Tahan blogiga inimesi aidata. Kindlasti tahan minna ülikooli. Täpselt veel ei tea, kas õppida juurat või psühholoogiat.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Johandra-Lisett võitis 2018. aasta parima noorteblogi tiitli. Kahtlemata on ta selle tiitli vääriline, sest soovib läbi blogi aidata neid, kes tahavad end enesekindlamalt tunda.

 

Johandra nõuandeid saad jälgida Instagramis @jl.fitfood ja blogis http://jlfitfood.blogspot.com.

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

Kuidas said alguse tänapäevased levinud käsitöötehnikad?

Kuidas said alguse tänapäevased levinud käsitöötehnikad?

Paljud peavad käsitööd vaid vanaemade harrastuseks. Aina enam võib moelaval aga näha kootud-heegeldatud-tikitud esemeid, alustades kampsunitest ja lõpetades käpikutega. Sealjuures võiks küsida – kuidas need käsitööliigid sinna jõudsid?

Kui rääkida kudumise ajaloost, tuleks alustada hoopis nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust. Viimane termin pärineb Skandinaaviast, millega tehnikat tänapäeval enim seostatakse. Eriti rikkalik valik nõeltehnikaga seotud sõnu pärineb Soomest: neulakinnastekniikka ‘nõelkootud kinnaste tehnika’, kinnasneula ‘nõelkudumise nõel’, karjalakeelne nieglomus ‘nõelkootud ese’ jne. Kõige vanem säilinud nõelkootud ese on pärit Iisraelist umbes aastast 6500 eKr. Katkeid on pärit ka Taanist ja Hiinast. Hiinast leitud Tarimi jõe valglasse umbes 1000 aastat eKr maetud surnute seljas olid nõelkootud riided. Hiljem oli käsitööliik levinud üle maailma – Peruusse, Egiptusesse, Inglismaale ja mujale. Tänapäeval viljeletakse nõelkudumist endiselt Venezuela Pemoni indiaanlaste seas.1

Foto: Pexels.com

Kuna Soomes polnud muinasajal tavaks surnuid põletada ning sealne pind ei säilita tekstiile hästi, pärinevad esimesed nõelkootud esemed umbes esimesest aastatuhandest pKr – kindakatked Eurast, Maskust, Köyliöst ja Kekomäkist ning kaks erinevat kinnast Tuukkalast. Järgmised vanimad kindad on säilinud aga 19. sajandist. Joutsenos pidid abielluda soovivad paarid tasuma kas rahas või nõelkootud kinnastes, kusjuures varrastel kootud kindaid ei aktsepteeritud.1 Põhjus võib seisneda selles, et nõelkootud pinda on peaaegu võimatu harutada. Naised, ja isegi mehed, ei teinud mitte ainult halle töökindaid, vaid ka valgeid peokäpikuid, mida kaunistati punaste ja roheliste silmuste, narmaste (Lääne-Soomes) ja lõngaripatsitega (Ida-Soomes) ning mida oli kombeks tänutäheks kinkida. Pühapäevakinnasteks peeti mustvalgete või ümarate dekoratsioonidega labakuid. Tehti ka jouhikaid ehk mõne looma tugevatest karvadest kalameeste töökindaid, kusjuures Lääne-Karjalas pidid mehed need ise tegema.

Parikkalas eeldati 19. sajandi lõpul, et hästi varustatud majapidamises on 20 paari nõelkootud sokke-kindaid. Nõelu hoiti väga ja pärandati edasi. Selles tehnikas kootud esemeid enamasti ei müüdud (igaüks oskas neid isegi teha), ent oli ka erandeid. 20. sajandi alguses läks nõelkudumise piir läbi Sipoo, Tampere ja Kokkola, kusjuures piirist ida pool oldi tehnikaga tuttavad ja lääne pool oli ainus nõelkudumise pidepunkt Ålandi saared. Piir liikus aina ida poole ning teise maailmasõja ajal tunti selliseid kindaid juba Karjala kinnastena. Kuigi kudumine ja heegeldamine muutus järjest populaarsemaks ning nõelkudumise oskus hakkas ununema, oli nõeltehnika kuni 1950. aastateni siiski vägagi populaarne. Edaspidi aga võtsid kaks eelmainitud tehnikat Soome käsitöömaailma üle ning nõelkootud labakud jäid vaid metsatööliste ja põhjapõdrakasvatajate kanda, kes hakkasid varsti veekindlaid poekindaid eelistama.1

Eesti maalamba säilitus- ja aretusseltsi andmetel pärinevad Eesti vanimad nõelkootud tekstiilikatked 12.–13. sajandist ning kuigi aja jooksul vajus tehnika unustusse, säilitasid sedasorti kindad pulmarituaalides siiski koha. Eesti matmispaikadest leitud nõeltehnika fragmendid on enamasti korrutamata jämedast villasest lõngast, ent Soomega on üks suur erinevus: kui Eesti kindakatketel on tugevad vanutamisjäljed ning rahvapäraselt kutsuti nõelkindaid viltideks või viltkinnasteks2, siis Soomes 1957. aastal läbi viidud uuringus selgus, et peaaegu keegi labakuid ei vanutanud.1 Muidugi võib olla ka nii, et sadu ja sadu aastaid tagasi muudeti ka Soomes kindaid vildiks, lihtsalt enam mitte. Eestis on talletatud kümmekond 18. ja 19. sajandist pärinevat nõelkinnast.2 Eesti muuseumide andmebaasist MUIS märgusõnadega “nõelkinnas” ja “nõelkindad” otsides välja tulevad esemed näevad põhjanaabrite omadest välja küll tagasihoidlikumad, ent mitmel paaril võib märgata värvilisi randmeosi ning Soome laadi alustamist. Tänapäeval on nii Eestis, Soomes kui ka mujal nõelkudumise vastu taas huvi tärganud. Korraldatakse kursusi ning koolitusi, et seda käsitööliiki elus hoida.

Iga eelneva lõigu juures võis märgata varraskudumise võitu nõelkudumise üle. Nii see tõesti oli. Varraskudumise tekke kohta pole kuigi palju andmeid. Arvatakse, et see arenes välja nõeltehnikast Rooma-aegses Egiptuses, kus valmistati sukki ja sokke. Paiku ja aegu on siiski raske tuvastada, sest leiukoht ei tähenda katke pärinemist just sealt ning tihti on katkeid keeruline dateerida. Esimesed dateeritavad kudumid on 13. sajandi Hispaania padjad ning Egiptuse sokid. Kudumise ajaloo uurija Richard Rutt on väitnud, et vanasti kooti vaid ringselt, ning kuigi varem võidi pahempidiseid silmuseid kandade tarvis kududa, hakati neid kaunistusena kasutama alles 16. sajandi keskosast alates. 19. sajandiks oli tasapinnaline kudumine muutunud täiesti tavaliseks.4 Tänapäeval toodetakse kudumeid masinatel, ent kudumine on laialt levinud harrastus igal pool üle maailma ning pea iga kultuuri tähtis osa. Kusjuures kudumistehnika variatsioone on sadu ja need erinevad regiooniti. Eestist on pärit näiteks Haapsalu pits ja spetsiifilised kirikinnaste ja vitste tüübid. Viimastel aastatel on moelavale jõudnud tuhandeid eriilmelisi kudumeid, mis on inspiratsiooni andnud ka harrastajatele.

Heegeldamine on eelnevast kahest tehnikast oluliselt noorem. Alles 16. sajandil arenes see selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Heegeldamise algupära kohta on kolm teooriat: tekkimine Araabias ja levik mööda kaubandusteid, arenemine Lõuna-Ameerika suguharudes (riitustega seotud käsitöö) või tekkimine Hiinas (sealt pärineb iidseid heegeldatud nukke). Üsna kindel võib aga olla faktis, et see käsitööliik arenes välja tambour’i nimelisest tikkimistehnikast ning levis Euroopas 19. sajandil pitsitegemisviisina, aidates iirlastel üle elada näljahädad.5 Pikkamööda jõudis heegeldamine ka Eestisse (kindarandmete, kottide ja tekiservade tegemiseks) ning muutus aastakümnete jooksul vähem filigraanseks. Tänapäeval on heegeldamine kudumise kõrval maailma levinuimaid käsitöötehnikaid, millest on samuti tohutult piirkondlikke variatsioone. Heegeldamist on oma kollektsioonides kasutanud näiteks Dolce&Gabbana, Rodarte6, Moschino, Versace ja Chanel.7

Kõik need käsitöötehnikad on pika ajalooga, ent on siiski jõudnud tänapäeva ning lausa moelavale. Ärgem siis pidagem neid iganenuks, vaid imetlegem nende ilu ja tegelegem nendega, laskmata neil unustusse vajuda.

1 http://www.en.neulakintaat.fi/17

2 http://kultuur.ee/kursus/luutootleminejanoeltehnika/

3 http://www.aianduskool.ee/noeltehnika-algajatele/

4 http://kcguild.org.uk/sharing-knowledge/history-of-hand-knitting/

5 https://www.crochet.org/page/crochethistory

6 http://www.capewools.co.za/article/10-fashion-designers-who-put-crochet-on-the-runway

7 https://hubpages.com/style/10-Famous-Fashion-Designers-Who-Have-Put-Crochet-on-the-Runway