Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Kuidas said alguse tänapäevased levinud käsitöötehnikad?

Kuidas said alguse tänapäevased levinud käsitöötehnikad?

Paljud peavad käsitööd vaid vanaemade harrastuseks. Aina enam võib moelaval aga näha kootud-heegeldatud-tikitud esemeid, alustades kampsunitest ja lõpetades käpikutega. Sealjuures võiks küsida – kuidas need käsitööliigid sinna jõudsid?

Kui rääkida kudumise ajaloost, tuleks alustada hoopis nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust. Viimane termin pärineb Skandinaaviast, millega tehnikat tänapäeval enim seostatakse. Eriti rikkalik valik nõeltehnikaga seotud sõnu pärineb Soomest: neulakinnastekniikka ‘nõelkootud kinnaste tehnika’, kinnasneula ‘nõelkudumise nõel’, karjalakeelne nieglomus ‘nõelkootud ese’ jne. Kõige vanem säilinud nõelkootud ese on pärit Iisraelist umbes aastast 6500 eKr. Katkeid on pärit ka Taanist ja Hiinast. Hiinast leitud Tarimi jõe valglasse umbes 1000 aastat eKr maetud surnute seljas olid nõelkootud riided. Hiljem oli käsitööliik levinud üle maailma – Peruusse, Egiptusesse, Inglismaale ja mujale. Tänapäeval viljeletakse nõelkudumist endiselt Venezuela Pemoni indiaanlaste seas.1

Foto: Pexels.com

Kuna Soomes polnud muinasajal tavaks surnuid põletada ning sealne pind ei säilita tekstiile hästi, pärinevad esimesed nõelkootud esemed umbes esimesest aastatuhandest pKr – kindakatked Eurast, Maskust, Köyliöst ja Kekomäkist ning kaks erinevat kinnast Tuukkalast. Järgmised vanimad kindad on säilinud aga 19. sajandist. Joutsenos pidid abielluda soovivad paarid tasuma kas rahas või nõelkootud kinnastes, kusjuures varrastel kootud kindaid ei aktsepteeritud.1 Põhjus võib seisneda selles, et nõelkootud pinda on peaaegu võimatu harutada. Naised, ja isegi mehed, ei teinud mitte ainult halle töökindaid, vaid ka valgeid peokäpikuid, mida kaunistati punaste ja roheliste silmuste, narmaste (Lääne-Soomes) ja lõngaripatsitega (Ida-Soomes) ning mida oli kombeks tänutäheks kinkida. Pühapäevakinnasteks peeti mustvalgete või ümarate dekoratsioonidega labakuid. Tehti ka jouhikaid ehk mõne looma tugevatest karvadest kalameeste töökindaid, kusjuures Lääne-Karjalas pidid mehed need ise tegema.

Parikkalas eeldati 19. sajandi lõpul, et hästi varustatud majapidamises on 20 paari nõelkootud sokke-kindaid. Nõelu hoiti väga ja pärandati edasi. Selles tehnikas kootud esemeid enamasti ei müüdud (igaüks oskas neid isegi teha), ent oli ka erandeid. 20. sajandi alguses läks nõelkudumise piir läbi Sipoo, Tampere ja Kokkola, kusjuures piirist ida pool oldi tehnikaga tuttavad ja lääne pool oli ainus nõelkudumise pidepunkt Ålandi saared. Piir liikus aina ida poole ning teise maailmasõja ajal tunti selliseid kindaid juba Karjala kinnastena. Kuigi kudumine ja heegeldamine muutus järjest populaarsemaks ning nõelkudumise oskus hakkas ununema, oli nõeltehnika kuni 1950. aastateni siiski vägagi populaarne. Edaspidi aga võtsid kaks eelmainitud tehnikat Soome käsitöömaailma üle ning nõelkootud labakud jäid vaid metsatööliste ja põhjapõdrakasvatajate kanda, kes hakkasid varsti veekindlaid poekindaid eelistama.1

Eesti maalamba säilitus- ja aretusseltsi andmetel pärinevad Eesti vanimad nõelkootud tekstiilikatked 12.–13. sajandist ning kuigi aja jooksul vajus tehnika unustusse, säilitasid sedasorti kindad pulmarituaalides siiski koha. Eesti matmispaikadest leitud nõeltehnika fragmendid on enamasti korrutamata jämedast villasest lõngast, ent Soomega on üks suur erinevus: kui Eesti kindakatketel on tugevad vanutamisjäljed ning rahvapäraselt kutsuti nõelkindaid viltideks või viltkinnasteks2, siis Soomes 1957. aastal läbi viidud uuringus selgus, et peaaegu keegi labakuid ei vanutanud.1 Muidugi võib olla ka nii, et sadu ja sadu aastaid tagasi muudeti ka Soomes kindaid vildiks, lihtsalt enam mitte. Eestis on talletatud kümmekond 18. ja 19. sajandist pärinevat nõelkinnast.2 Eesti muuseumide andmebaasist MUIS märgusõnadega “nõelkinnas” ja “nõelkindad” otsides välja tulevad esemed näevad põhjanaabrite omadest välja küll tagasihoidlikumad, ent mitmel paaril võib märgata värvilisi randmeosi ning Soome laadi alustamist. Tänapäeval on nii Eestis, Soomes kui ka mujal nõelkudumise vastu taas huvi tärganud. Korraldatakse kursusi ning koolitusi, et seda käsitööliiki elus hoida.

Iga eelneva lõigu juures võis märgata varraskudumise võitu nõelkudumise üle. Nii see tõesti oli. Varraskudumise tekke kohta pole kuigi palju andmeid. Arvatakse, et see arenes välja nõeltehnikast Rooma-aegses Egiptuses, kus valmistati sukki ja sokke. Paiku ja aegu on siiski raske tuvastada, sest leiukoht ei tähenda katke pärinemist just sealt ning tihti on katkeid keeruline dateerida. Esimesed dateeritavad kudumid on 13. sajandi Hispaania padjad ning Egiptuse sokid. Kudumise ajaloo uurija Richard Rutt on väitnud, et vanasti kooti vaid ringselt, ning kuigi varem võidi pahempidiseid silmuseid kandade tarvis kududa, hakati neid kaunistusena kasutama alles 16. sajandi keskosast alates. 19. sajandiks oli tasapinnaline kudumine muutunud täiesti tavaliseks.4 Tänapäeval toodetakse kudumeid masinatel, ent kudumine on laialt levinud harrastus igal pool üle maailma ning pea iga kultuuri tähtis osa. Kusjuures kudumistehnika variatsioone on sadu ja need erinevad regiooniti. Eestist on pärit näiteks Haapsalu pits ja spetsiifilised kirikinnaste ja vitste tüübid. Viimastel aastatel on moelavale jõudnud tuhandeid eriilmelisi kudumeid, mis on inspiratsiooni andnud ka harrastajatele.

Heegeldamine on eelnevast kahest tehnikast oluliselt noorem. Alles 16. sajandil arenes see selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Heegeldamise algupära kohta on kolm teooriat: tekkimine Araabias ja levik mööda kaubandusteid, arenemine Lõuna-Ameerika suguharudes (riitustega seotud käsitöö) või tekkimine Hiinas (sealt pärineb iidseid heegeldatud nukke). Üsna kindel võib aga olla faktis, et see käsitööliik arenes välja tambour’i nimelisest tikkimistehnikast ning levis Euroopas 19. sajandil pitsitegemisviisina, aidates iirlastel üle elada näljahädad.5 Pikkamööda jõudis heegeldamine ka Eestisse (kindarandmete, kottide ja tekiservade tegemiseks) ning muutus aastakümnete jooksul vähem filigraanseks. Tänapäeval on heegeldamine kudumise kõrval maailma levinuimaid käsitöötehnikaid, millest on samuti tohutult piirkondlikke variatsioone. Heegeldamist on oma kollektsioonides kasutanud näiteks Dolce&Gabbana, Rodarte6, Moschino, Versace ja Chanel.7

Kõik need käsitöötehnikad on pika ajalooga, ent on siiski jõudnud tänapäeva ning lausa moelavale. Ärgem siis pidagem neid iganenuks, vaid imetlegem nende ilu ja tegelegem nendega, laskmata neil unustusse vajuda.

1 http://www.en.neulakintaat.fi/17

2 http://kultuur.ee/kursus/luutootleminejanoeltehnika/

3 http://www.aianduskool.ee/noeltehnika-algajatele/

4 http://kcguild.org.uk/sharing-knowledge/history-of-hand-knitting/

5 https://www.crochet.org/page/crochethistory

6 http://www.capewools.co.za/article/10-fashion-designers-who-put-crochet-on-the-runway

7 https://hubpages.com/style/10-Famous-Fashion-Designers-Who-Have-Put-Crochet-on-the-Runway

H&M tutvustab esmaskordselt ,,Conscious Exclusive” sügiskollektsiooni

H&M tutvustab esmaskordselt ,,Conscious Exclusive” sügiskollektsiooni

Antiikse seinavaiba fragmendist inspireeritud ,,H&M Conscious Exclusive AW18”  kombineerib ajalooliste esemete põnevat teekonda uudistega jätkusuutlike kangaste maailmast. Dramaatilises, romantiliste siluettidega, ent siiski modernse puudutusega rõivavalikus debüteerivad materjalidest taaskasutuskašmiir ning taaskasutuspolüestrist valmistatud samet. ,,Conscious Exclusive AW 2018” tuleb 27. septembril eksklusiivselt müügile e-poodi hm.com.

,,Kollektsiooni ,,Conscious Exclusive” sügisversiooni esmakordne publiku ette toomine tekitab meis enneolematut elevust. Kollektsioon sai alguse soovist luua efektne jätkusuutlikust materjalist valmistatud mantel, mida saaks kanda nii erilistel puhkudel kui argipäeviti. Kogemata paisus mõte millekski hoopis suuremaks ja märkamatult olimegi sidumas ajalooliste esemete teekonda moodsa disainitunnetusega,” räägib H&Mi loovnõustaja Ann-Sofie Johansson.

,,Oleme kollektsioonis kasutanud suurepärast valikut jätkusuutlikke kangaid alustades taaskasutuskašmiirist ja taaskasutuspolüestrist valmistatud sametist ning lõpetades eelnevast kollektsioonist järgi jäänud ECONYL®iga. Kollektsiooni kvaliteet ja tekstuurid toetavad disaini ja toovad fookusesse H&Miga seotud kangainnovatsioonid. Piisavalt kõrge kvaliteediga sameti väljatöötamiseks

kulus meil aastaid,” tõdeb  H&M grupi keskkonnaalase jätkusuutlikkuse juht Cecilia Brännsten.

Kollektsiooni kuulub valik kauneid naisterõivaid, pesu, kingi ja aksessuaare, mis balansseerivad draama ja väljapeetuse piirimail. Läbi ja lõhki modernsed esemed sobivad nii pidudehooajaks kui tagasihoidlikeks luksusega täidetud päevadeks. Võtmeesemete hulka kuuluvad taaskasutusvillast õmmeldud võimsa kaeluse ja pikkade lõhikutega maani must mantel ning üleni plastikpudelitest valmistatud litritega kaetud lilleline jakk.. Tõeliseks pilguhaarajaks on pikk volüümikate varrukate ja v-kaelusega mustriline siidikleit.  Aksessuaarivalikust leiab taaskasutusplastikust valmistatud skulpturaalsed kõrvarõngad, taaskasutuspolüestrist valmistatud mustad saapad ja stilettod, mida kaunistavad lindid on toodetud taaskasutuspolüestrist ja  TENCEL™ist. Efekti lisavad pikk narmastega TENCEL™ist valmistatud sall, must sametine õlakaunistus ning litritega kaetud  kapuutsmüts.

 

Insta-mood: võtame suvest viimast!

Insta-mood: võtame suvest viimast!

Instagram on juba aastaid olnud koht, kust leiab peaaegu kõike, ka vingeid stiilinäiteid. Mina otsisin üles oma 3 praegust lemmikut ning ka kohad, kust soetada enam-vähem sarnaseid riideid ning esitlen neid nüüd ka teile.

 

1. Lahe tagasi-kooli outfit, agakindlasti ka riietus, mida saab kanda peaaegu igal pool, sest tegemist on väga moeka riietusega.

https://www.instagram.com/p/BeU4r45Aazp/?taken-by=backtoschooloutfits

Adidase jalanõud: https://www.adidas.com/us/superstar-shoes/C77153.html
Mustad lõhkised teksad: http://www2.hm.com/en_eur/productpage.0621381011.html
Pusa: http://www.sin-say.com/ee/et/collection/all/sweatshirts/tm539-09m/ladies-jogging-top
Teksatagi: http://www.sin-say.com/ee/et/collection/all/outerwear/tt510-05j/denim-jacket

 

2. Outfit, milles nautida viimast suvesooja

https://www.instagram.com/p/Bmxa1ajFKfN/?tagged=outfitinspo

Levi’s t-särk: https://www.levi.com/FI/en/clothing/women/t-shirts-tank-tops/t-shirts/the-perfect-graphic-tee/p/173690053
Kardigan: http://www2.hm.com/en_eur/productpage.0446224013.html
Lühikesed püksid: https://www.housebrand.com/ee/et/woman/all/shorts/ug012-55j/ladies-shorts
Plätud: https://poshmark.com/listing/Glam-fluffy-sandals-575da0af620ff7b7f5006aca

 

3. Taas suvine moekas outfit, mida kandes saab nautida ka veidi jahedamaid ilmasid.

https://www.instagram.com/p/BmwcfkoB22u/?tagged=outfitinspo

Teksatagi:http://www.sin-say.com/ee/et/collection/all/outerwear/tt509-55j/oversized-denim-jacket
Nabasärk: http://www2.hm.com/en_eur/productpage.0674681008.html
Lühikesed püksid: https://www.newyorker.de/ee/products/#/products/detail/02.02.030.0110/001
Jalanõud: https://www.vans.eu/shop/en-gb/vans-eu/women-shoes-slip-on-shoes/rose-embroidery-classic-slip-on-shoes-va38f8qf9
Seljakott: http://www.sin-say.com/ee/et/collection/all/bags-backpacks/tt796-99x/rucksack
Ma loodan, et need fotod ja lingid olid teilegi pisukeseks inspiratsiooniks ning saate nüüd oma riidekappi veidi uuendada. Nautige suve lõppu nendes super-stiilsetes komplektides!

 

Autor Hanna-Sandra Kulderknup
Toimetaja Kadri Toomsalu

Kuidas on teine maailmasõda mõjutanud tänapäevast kõrgmoodi?

Kuidas on teine maailmasõda mõjutanud tänapäevast kõrgmoodi?

Teise maailmasõja ajal oli vaieldamatult raske. Keerulised olud tingisid lihtsa eluviisi, taaskasutatud riided ning kokkuhoiu. Kuigi võiks arvata, et sõjaaegse kasinuse tõttu suri kõrgmood välja, jäi see tegelikult ellu — mitmed just tol ajal elanud disainerid muutsid moemaailma.

Lisaks sellele, et Elizabeth Ardenil oli meigifirma, oli ta ka moelooja. Just tema disainis daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.1 See polnud aga kõik. Sõjaajal, mil isegi igapäevaseid tarbekaupu oli vähe, soovis ta parandada naiste enesetunnet tööl. Arden töötas välja väikese meigikomplekti, mis sobis USA naiste merejalaväe reservväele. Lisaks muule oli komplektis punane huulepulk, mis sobis ideaalselt merejalaväelaste vormiriietusega.4 Kuigi punane huulevärv on eksisteerinud juba aastatuhandeid, saavutas see just siis populaarsuse, mis kestab tänini.

Victory Red ehk võidupunane huulepulk. Foto allikas theglamourologist.blogspot.com

Ka siis, kui teine maailmasõda lõppes, tuli materjale kokku hoida. Sõjajärgsed disainerid olid mõjutatud uuest kasinast riietusstiilist või janunesid hoopis uhkete ja luksuslike kostüümide järele. Üks neist oli Christian Dior, kes töötas moekunstnikuna juba sõjaajal2. Ta tõi moodi tagasi naiselikkuse ja luksuslikkuse — tema disainitud rõivastes olid olulised elemendid peen piht, suur hulk kangast, käekott ning kübar.1 12. veebruaril 1947 esitles ta Pariisis uut kollektsiooni, mida hakati kiiresti kutsuma new look’iks (inglise keeles „uus väljanägemine“). Just selles kollektsioonis esinesid pikk A-lõikeline seelik (sõjaajal tuli materjali kokku hoida) ning ümarad õlad (erinevalt vormiriietusest).3 Need detailid olid selge protest kasina riietuse vastu. Dior tõi taas moodi ilu ja kaunid tualetid, mis kandsid nimesid Venus ja May.2 Selle kollektsiooni täheks sai Bari kostüüm, mis kehastas nii Diori protesti kui ka moeloomingu elegantset kaunidust.3

Bari kostüüm. Foto allikas recollections.biz

Venus. Foto allikas recollections.biz

Veel üks kuulus sõjajärgne disainer oli Charles James. Tema loomingus võib märgata ülitäpset moekäsitlust, väga väikeseid partiisid ja uuenduslikkust.1  Intellektuaalne, jutukas ja ajaloohuviline James naasis 10 kuud pärast Diori moeetendust Pariisi ning tegi omaenda moeetenduse. Üritus peeti Hôtel Plaza Athénées keskööl küünlavalguses. Harold Stevenson ütles: „See oli kõige ekstravagantsem, erilisem asi, mida  suudad inimlikult ette kujutada, ning sellel ei olnud mitte mingisugust kommertslikku väärtust.“ Aasta hiljem ilmus ajakirjas Vogue Cecil Beatoni foto Jamesi kleitidest, mis olid tehniliselt ülikeerukad: ainuüksi aluspihik võis koosneda 18 kihist. Isegi pildi tegemine võttis terve päeva, sest moelooja kohendas kihte pidevalt (ta oli geenius, kelle perfektsionism muutus peaaegu et paranoiaks). Kuigi James suri 1978. aastal, kestab tema pärand siiani ning tema pühendumust ja tohutut detailirohkust austatakse tänini. 1996. aastal püstitati maailmarekord: Charles Jamesi 1945. aasta kleit sai oksjonil kõige kallimalt müüdud Ameerika moelooja riideeseme tiitli.5

Cecil Beatoni foto Charles Jamesi kleitidest, 1948. Foto allikas psclausen.files.wordpress.com

Charles Jamesi õhtukleit. Foto allikas www.metmuseum.org

Maailmasõjajärgset moodi on ka argisemat — selle tõestuseks on Claire McCardell. McCardell oli lapsena poisilik, teda huvitasid funktsionaalsus, mugavus, puhtus ja kvaliteet. Tema disainid olid igati šokeerivad, sisaldades elemente nagu pandlaga vööd, hõlmadega mähitud vöökohad ning muidu vaid suusariietel kasutatud detailid. Tolle aja mõistes oli kõige üllatavam tema idee luua kollektsioon eraldiseisvatest riideesemetest, st rõivastest, mis ei kuulugi kostüümi või komplekti. Seda ideed ei võetud tollal omaks ning sellised üksikud riideesemed hakkasid garderoobidesse ilmuma alles 1950. aastail. Populaarseks said need veel hiljem: 1985. aastal koos Donna Karani Seven Easy Pieces’iga, mis kätkes endas seitset riideeset, mis peaksid leiduma igas garderoobis. Kuigi McCardell tegi läbimurdeid ning lõi palju riideesemeid, oli tema üks suurematest õnnestumistest sõjaajal disainitud pop-over kleit, mis tuli koos pajakindaga. Tänu kleidi odavale hinnale  osteti seda sadu tuhandeid eksemplare. Sarnaselt lõi ta ka tänapäevased baleriinad, mis tõid talle kollektsiooni esitlemisel aplausi. McCardelli inspireeris sõjaaegne- ja järgne kasin mood ja lõi täiesti uue riietumisstiili, American look’i, ning sai Ameerika moe-eeskujuks. Riidemustrite tarvis tegi ta koostööd Euroopa kuulsate kunstnike Picasso ja Miroga. McCardellist kirjutati pidevalt nii Vogue’is kui ka Harpers Bazaaris ning ta sattus kolmanda moedisainerina Time’i kaanele.6

Jamesi kihilised kleidid ja Diori meistriteosed on rabavad ja panevad iga moehuvilise neid imetlema. McCardelli panus moemaailma on suur: temata poleks meil praegu mugavaid vöösid, kapselgarderoobe, baleriinasid ega hõlmikkleite.

Pop-over kleit. Foto allikas www.metmuseum.org

McCardell oma disainiloomingu keskel. Foto allikas www.seamwork.com

Teise maailmasõja aegset ja järgset kõrgmoodi on laias laastus kahte sorti: ülielegantset ning igapäevast. Mõlemad suunad on tänapäevalgi haute couture’is levinud ning kasutuses. Mitmed moeloojad näevad Ardenit, Diori ja Charlesi oma eeskujudena ning just neile võlgneme paljuski tänu selle eest, milline on tänapäevane kõrgmood.

 

1 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html

2 https://recollections.biz/blog/2946-2/

3 https://www.dw.com/en/the-new-look-how-christian-dior-revolutionized-fashion-70-years-ago/a-37491236

4 https://www.beautifulwithbrains.com/beauty-history-women-and-cosmetics-during-world-war-ii/

5 https://www.vanityfair.com/news/1998/11/charles-james-couture

6 https://www.seamwork.com/issues/2017/06/deconstructing-claire-mccardell

Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt

 

H&M estitleb šikki neo noir stiilis “H&M Studio A/W 2018” naistekollektsiooni

H&M estitleb šikki neo noir stiilis “H&M Studio A/W 2018” naistekollektsiooni

Septembrikuus lansserib H&M värske sügistalvise naistekollektsiooni ,,H&M Studio A/W18”, mis on inspireeritud 90ndate kultusseriaalist ,,Twin Peaks”. Rõivaid, kingi ja aksessuaare sisaldav kollektsioon saabub valitud kauplustesse, kaasa arvatud Tallinna Postimaja H&Mi, ning e-poodi 6. septembril.

 

Seriaali unenäoline esteetika on valgunud kogu kollektsiooni, millest leiab nii daamilikke esemeid kui meestegarderoobi laene. Nostalgilist närvikõdi pakub ka 50ndate aastate filmitähtede ikooniline ja äratuntav välimus. Võtmeesemete hulka kuuluvad kehasse töödeldud villane kleit, sipelgapihaga trentšid, indigosinine teksakomplekt, lühikese lõikega kardigan ja sidusega pluusid. Põnevust lisavad garderoobi fuksiaroosat ja punast kombineeriv plisseeseelik ja puidumustriline pükskostüüm.

 

“”H&M Studio” puhul meeldib meile mängida feminiinse ja maskuliinse piiridega. Sellel aastal oleme lisanud kollektsioonile 50ndate meeleolusid – ülinaiselikud valikud on kombineeritud vägagi mehelike detailide ja ülimalt klassikaliste esemetega, mis kutsuvad kandjaid looma just neile sobivat look’i,” selgitab H&Mi disainijuht Pernilla Wohlfahrt.

E-kauplusest saab ostelda ka “H&M Studio A/W18“ meestekollektsiooni, mis liigub sellel aastal ringi Ivy League’i ülikoolilinnakutes. Mainitud kolledžistiil läbis aga enne kollektsiooni rõivasteks realiseerumist mitu nutikat, kaasaegset ja pungilikku pööret.

“Selleks sügiseks valmistudes soovisime kombineerida “H&M Studio” kollektsioonile omase spordilembelisuse traditsioonilise akadeemilise esteetikaga, et pakkuda klientidele valikut kvaliteetsetest materjalidest valmistatud üllatavate krutskitega autentseid meesteklassikuid,” tõdeb “H&M Studio” meestekollektsiooni kontseptsioonidisainer Adam Gauffin.

“H&M Studio” on H&Mi hooajaline spetsiaalse disaineritetiimi poolt loodud kollektsioon kõrgetasemelisi moeesemeid, mis mängivad hooaja trendide ja võtmeesemetega.  Kollektsioon saabub müügile ligi 200 kauplusesse üle maailma ja e-poodi.

Lisainfo:
Ester Kannelmäe
Ester.Kannelmae@hm.com

Kuidas on teine maailmasõda mõjutanud praegust igapäevamoodi?

Kuidas on teine maailmasõda mõjutanud praegust igapäevamoodi?

Kui öelda “sõda”, tuleb meile esmalt meelde ilmselt teine maailmasõda. Rohkelt on räägitud, et sõja tagajärjed ulatuvad tänapäevani: see on muutnud meie maailmapilti, väärtuseid, ühiskonda ja riigipiire. Veidi vähem on aga tähelepanu pööratud sellele, kuidas sõda on mõjutanud meie tänapäevast argimoodi.

Sõja ajal oli elu igal pool raske. Lisaks näljahädale, ikaldusele ja viletsusele oli inimestel puudus ka tarbekaupadest. Riideid pidi tihti ise õmblema ning vanadele hilpudele anti uus elu. Sõja ajal tekkis ka siren suit ehk sireenikostüüm — ühes tükis rõivas, mille sai pommihäire ajal kiiresti selga tõmmata. Just siren suit oli üks tänapäevaste kombinesoonide ja pükstükkide ehk jumpsuit’ide eelkäija. 1

Tänapäevane pükstükk.

Sireenikostüüm. Foto allikas V&A

Kas mäletate veel pimedas helendavaid üheksakümnendate aksessuaare? Kuigi tänapäeval pole need enam kuigi trendikad, meenuvad need paljudele lapsepõlvest või nooruseast. Tegemist pole aga sugugi uute leiutistega. Pommirünnakuid ennetav pimendamine toimus maailmasõja ajal ka Eestis. Suurbritannias aga müüdi tollal pimendamise ajal nägemise jaoks pimedas helendavaid lilli ning nööpe, mida kanda. Õnneks polnud üheksakümnendate aksessuaarid vajadusest tingitud. 1

Helendavad nööbid. Foto allikas BBC.

Üks marginaalsemaid näiteid maailmasõja mõjust moele sai alguse juba enne seda. Kui varem oli kasutatud luksuslikku, ent hirmkallist ja kergesti katki minevat siidi, siis 1937. aastal suutis DuPonti firma edukalt toota esimese täielikult laboris valmistatud kanga: nailoni. Kohe peale esimeste proovisukkade kudumist saadi aru, et need on odavad ja mugavad. Esimest korda näidati nailonsukki New Yorki maailmanäitusel ning 1940. aastal, kui sukad turule tulid, müüdi nelja päevaga neli miljonit paari. Alguses ei suudetud leida viisi, kuidas nailonit heledaks värvida. Probleeme oli ka kuumusega, ent peagi hakati kuumust kasutama tootearenduse kasuks. Nimelt kuumutati sukki vormil, et neid ei peaks enam iial triikima. Nailonsukad said tohutult populaarseks. Siis aga tuli sõda. Kogu nailonitoodang suunati järsku langevarjude tarbeks ning nii ei jäänudki naistel muud üle kui vedada jalgadele mustad jutid loomaks visuaalset illusiooni, et neil on ka sõja ajal võimalik defitsiitset moeartiklit kanda. Ent nailonsukad naasid, kui elujärg paranes, ning moenäljas inimesed ostsid neid. Ja ostavad siiani, sest nailonksukad on tänini ühed kõige populaarsemad naiste riietusesemed. 2

Sukaillusioonist sai nõutud teenus. Foto allikas rarehistoricalphotos.com

1941. aasta 1. juunil kehtestati Suurbritannias riiete ostmisele piirangud. Võis tunduda, et käes oli moeajastu igavene lõpp, ent nii ei läinud. Rikkamad britid kulutasid hoolega kuponge ja hoolimata pommitamistest ja drastilistest hinnatõusudest elas mood edasi. Kavalad töösturid märkasid turul auke ning müügile tulid näiteks gaasimaskide kandmiseks mõeldud käekotid. Samal ajal oli vaestel aga aina keerukam, sest kupongide eest ostetud odavad riided kippusid olema kehva kvaliteediga. Selle probleemiga rinda pistmaks lasi Briti valitsus toota tsiviilisikutele Utility-sarja tooteid — odavaid, väga rangete reeglite järgi valmistatud igapäevaseid ja kõrge kvaliteediga rõivaid. Sari oli valitsusele edukas projekt, eriti peale 1942. ja 1943. aasta „kasinuse piirangute“ (ingl k austerity restrictions) sisseviimist. Tänu elastikpaelte kasutamise piiramisele, tööjõu vähendamisele ja optimiseerimisele, taskute arvu reguleerimisele ja paljudele teistele säärastele meetmetele suutis Briti valitsus säästa arvatavasti üle viie miljoni ruutmeetri puuvilla.3 Ka tänapäeval triivivad mitmed moebrändid igapäevaste, mugavate ja kvaliteetsete rõivaste poole.

Foto autor Dmitry Sovyak

Sõjaaeg tõi moes kaasa ka protestilaine. Näiteks prantslannad otsustasid sõjavastasust näidata lühikesi seelikuid, naeruväärselt kõrgeid kübaraid, erksaid värve ja pikki lahtiseid juukseid kandes. Koos sõjaaja viletsusega tuli kaasa aga suurem riietumisvabadus, mis oli, tõsi küll, vajadusest tingitud. Nimelt tehti riideid eelkõige töötavaid naisi silmas pidades. Samuti avardus naiste sõjaväevormide valik. Suuremat vabadust pakkusid ka oluliselt lõdvemaks muutunud korsetid. Materjalide nappuse tõttu tulid sõja lõpu poole turule T-särgid, teksad ja platvormkingad, mis tollal olid odavad ja materjale säästvad valikud, tänapäeval aga igapäevamood. 4

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi teine maailmasõda oli inimkonna ajaloos üks paljudest tumedatest perioodidest, pani see aluse ka täiesti uuele moele, mis on mugav, kvaliteetne ja argine. Siin käsitletavad teemad moodustavad aga vaid imetillukese osa tegelikust maailmasõjaaegsest moest. Sellepärast tasubki oodata selle artikli teist osa, milles on juttu maailmasõjaaegsetest moeloojatest ja kõrgmoest, aga ka maailma kultuuride mõjust Euroopa moeloomingule.





1 https://www.bbc.com/news/magazine-31719704

2 https://www.smithsonianmag.com/smithsonian-institution/how-75-years-ago-nylon-stockings-changed-world-180955219/

3 https://www.iwm.org.uk/history/how-clothes-rationing-affected-fashion-in-the-second-world-war

4 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html

 

Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt

Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

 

Elisabeth Juusu ja Joonas Timmi on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini tudengid. Koos on nad loonud brändi nimega SEEP. Nende käe all valmivad omanäolised särgid ja riidekotid, mis räägivad iseenese eest.

 

Kuidas leidsite tee kunstimaailma?

Elisabeth: Mu vend on maalikunstnik ning ka ülejäänud pere kunstilembene, nii on mind kogu elu ümbritsenud loomeprotsessi soosiv olustik ning seetõttu olen joonistanud nii kaua, kui mäletan.

Joonas: Huvi visuaalkultuuri vastu on minus juba lapsest saati, ise hakkasin midagisisukamat looma teismeeas.

 

Mis motiveeris teid oma brändi looma?

Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha. Algul puudus ühtne stiil ning enamasti ei jõudnud looming sahtlist kaugemale. Janunesime uue meediumi järele. Kangatrükiga olime mõlemad varem kokku puutunud ning selle tehnika puhul paelus meid mõte kasutada riidest kotte, T-särke ja muid rõivaid kui lõuendeid, mille kaudu jõuda inimeste riidekappidesse ja linnaruumi. Lisaks aitas brändiloomisprotess meil konkretiseerida oma disainlahendusi ning iseendas selgusele jõuda.

 

Kuidas käis brändi loomine? Sellega on päris palju tööd — idee, algatus, imago, disain, tootmine …

Meie üpris sarnase maailmatunnetuse tõttu tahtsime oma loomingut ühtsustada, joonistada sarnases stiilis ning luua ühtne identiteet. Sellest motiveerituna toimus brändiloome küllaltki iseenesest. Kui üks meist tuleb mõnele naljakale või tabavale mõttele, pakub tihtipeale teine välja viisi, kuidas see mõneks illustratsiooniks või tüpograafiiseks lahenduseks vormida ning särgile printida.

Meie kujutusstiil on jõudnud oma praegusele kujule soovist olla niivõrd minimaalne, et särgile või kotile prindituna oleks kujutatu kergesti hoomatav ka kaugelt ning lühikesel vaatlusel. Samuti on meie toodete värvivalik lakooniline. Valikus on musta ja valget värvi tooted, mida on võimalik teiste riietusesemetega lihtsa vaevaga kokku sobitada.

Tootmise poole pealt on SEEP hea näide sellest, kuidas ka kitsastes tingimustes on võimalik midagi ägedat luua. Nimelt sünnivad SEEPi särgid ja kotid meie 30-ruutmeetrises Seebi tänava kodustuudios.

 

Kuivõrd arvestate disainides trende?

Kuigi palju ikka, kuid mõjutused on üldjuhul pigem alateadikud. Disainides lähtume ennem kõhutundest.

 

Millised on teie lemmikud Instagrami kontod, kust trendidel silma peal hoida?

Me ei jälgi eriti moetrende, inspiratsiooni ammutame rohkem graafilise disaini ning illustratsioonimaailmas toimuvast. Mõned kontod Instagramis, mis meile meeldivad, on @pollynor, @prefuk, @mrzyk_moriceau, @patricksavile_official, @itsnicethat, @gooddayclub.

 

Mis on teie unistus SEEPiga?

Unistame oma disainipoe avamisest.

 

Kas tegutsete spontaanselt või on teil kindlad lühi- ja pikaajalised eesmärgid?

Eks mingid eesmärgid ja plaanid ole ikka, ilma ju ei saa, kuid tootekujundusprotsessis üritame säilitada ka piisava hulga spontaansust, sest tihtipeale viivad just juhuslikud mõttevälgatused huvitavate ideedeni.

 

Kus teie toodetega tutvuda saab?

Meie tegemistega saate kursis olla Instagramis @seepstudio kaudu ning tootesarjaga tutvuda kodulehel www.seepshop.com.

Augustiunetusel leiate meid Koidula pargist kunstiturult ning Mona Street Food hoovist.

Autor Marika Juusu

Fotode autor Elis Jurkatam

Toimetaja Kadri Toomsalu