Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

 

Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!

 

Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.

Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.

Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.

Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.

 

Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?

Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid  taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.

 

Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?

Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.

 

Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?

Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.

Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.

 

Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?

Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.

 

Kuidas kasvatad enesekindlust?

Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.

 

Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.

Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!

 

Anete Toming. Foto autor Erki Toming

 

1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?

Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma,  kuid viibisin pool suve Austraalias.

 

“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming

 

2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?

Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.

 

“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming

 

3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?

Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks  – siis liigun korraks eemale.

 

“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming

 

4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?

Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.

 

“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming

 

5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?

Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti  ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.

 

 

 

“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming

Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu

Anete ja tema fotod leiad siit:

www.toming.ee,
@a.toming
 ja @atomingphoto.

Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.

Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?

Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.

 

Kas sul on mõni eeskuju? Kes?

On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.

 

Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?

Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.

 

Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?

Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.

 

Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?

Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.

 

Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?

Suve alguse paiku.

 

Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?

Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.

 

Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?

See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.

 

Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?

Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.

 

Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.

Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”

Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves

Toimetaja Kadri Toomsalu

Blogi või vlog — kuidas valida endale sobiv?

Blogi või vlog — kuidas valida endale sobiv?

Viimasel ajal on nii blogimine kui ka vlogimine üha populaarsemaks muutunud. Inimestele on juba ammusest ajast meeldinud rääkida sellest, kuidas päev möödus ja mida põnevat tehti.

Tuntumad blogijad ja vlogijad saavad selle eest ka tasu, mis võibki olla üks nende suurimaid tuluallikaid. Raha saadakse tavaliselt oma blogis või vlogis mõne firma tooteid promodes.

Mis on aga nende vahe ja kuidas valida endale sobivam?

 

Mis on blogimise ja vlogimise vahe?

Blogi on eriti Y-generatsioonile tuttavam vorm — inimene teeb endale blogi netilehekülje kujul ning kirjutab seal, midapõnevat on ta korda saatnud, tavaliselt kas päeva või nädala kaupa.

Vlogimine seevastu on uuem viis päeva kirjeldamiseks. Vlogijad filmivad ennast ja oma tegevusi päeva või nädala jooksul ja postitavad video siis Youtube’i.

 

Blogimise plussid ja miinused

Üks suurimaid plusse blogimise juures on see, blogi tegemine on väga lihtne. Tavaliselt pole blogi alustamise jaoks vaja ka raha, kui kasutada platvorme nagu WordPress, Blogger, Tumblr või Pen.io. Blogimiseks pole ka kallist varustust vaja, piisab arvutist ja internetiühendusest. Blogimine sobib sulle, kui oskad kirjutades hästi oma tundeid väljendada.

Blogimisel on ka miinuseid. Üks raskemaid asju blogi pidamise juures on regulaarselt lugusid avaldada. Kui postitused ilmuvad liiga harva ja on ebahuvitavad, kaotad sa arvatavasti lugejaid ja blogil ei lähe hästi. Blogijana peaksid suutma isegi lihtsalt oma päeva kirjeldades lugejatele huvi pakkuvaid teemasid leida.

Vlogimise plussid ja miinused

Hea vlogi tegemine pole just eriti keerukas, kui sul on hea kaamera ja Youtube’i kasutaja.

Vlogimine ei vaja head kirjaoskust, videos saad oma tundeid verbaalselt väljendada. Nii kaua kuni vlogid on huvitavatel teemadel, mis vaatajaid ligi meelitavad, on kõik korras.

Samas peavad inimesed, kes vlogijaks soovivad hakata, mõtlema ka sellele, et vaja läheb head kaamerat. Et teha hea kvaliteediga vlogi, on vaja professionaalidele mõeldud kaamerat ja tarkvara. Kõik vajalik vlogimiseks võib olla üsna kulukas inimese jaoks, kes selles valdkonnas ise ametialaselt ei tegutse.

Samuti ei saa vlogi pärast avaldamist enam muuta. Blogipostitust saad sa pidevalt muuta, kuid vlogi peaksid sa enne maha võtma. Vlogide tegemine võtab ka kaua aega, tavaliselt peaks filmima terve päeva ja ka monteerimine on ajamahukas, võttes enamasti kaks kuni neli tundi.

Blogimine versus vlogimine: valik on sinu

Valiku pead tegema sina ise, sest tunned end kõige paremini. Mõlemal formaadil on oma plussid ja miinused, mis tuleks enne otsustamist läbi kaaluda. Kui oled hea kirjutaja, kuid inimestega rääkimine on sulle ebamugav, sobid sa blogijaks; kui sa aga pole sõnaosav kirjutaja ja rääkimine on sinu jaoks lihtsam, sobid vlogijaks.

Muidugi on võimalik korraga blogida ja vlogida, see tooks vaatajaid ja lugejaid suurel hulgal juurde, kuid selleks peaks olema palju vaba aega. Kindlasti on mõlemal juhul oluline meeles pidada, et kui midagi internetiavarusse üles paned, siis see sinna ka jääb ning peaksid juba eos kriitikaks valmis olema, sest leidub inimesi, kellele meeldib avalikult toriseda ja halvustada. Peaksid suutma kriitikat taluda isegi siis, kui kriitika on ebaadekvaatne.

 

Autor Marie Põdra
Toimetaja Piret Lepik

Eratreener Ketlin Kuuskne treenib ka mõtlema

Eratreener Ketlin Kuuskne treenib ka mõtlema

Kui paljud teist käivad jõusaalis ja tegelevad fitnessiga? Kui paljud kurdavad, et mitte miski ei tööta, ükskõik kui hästi ka plaane ei järgiks? Ketlin Kuuskne on eratreener, kes asutas ettevõtte nimega Prana Fit Mindset, mis keskendub lisaks füüsilisele ka vaimsele tervisele. Stress, ärevus ja negatiivsed mõtted on just need, mis hoiavad soovitud tulemusi tagasi. Noor ettevõtja on rõõmsameelne, särav, energiline ja pakub inspiratsiooni paljudele, ka minule, mistõttu olin ma väga põnevil, kui otsustasin teda intervjueerida.

 

1. Aitäh, Ketlin, et leidsid aega minuga rääkida! Kuidas sa kirjeldaksid oma tööd ja selle filosoofiat?

Minu missioon on aidata inimestel tunda end oma kehas hästi. Kasutan kolme komponenti — treeningud, toitumine ja sisemine eneseareng. Fookus on tasakaalukal ja tervislikul eluviisil. Ei poolda ühtegi äärmust ega suru peale “ühte ja õiget” lähenemist. Kogu tähelepanu on kliendil ning koostöö sisu ja pikkus kujuneb vastavalt tema vajadustele. Treeningud varieeruvad jõusaalipõhistest üldfüüsilise õuetreeninguni. Toitumise puhul eelistan anda lühikursuse. Soovi korral koostan toitumiskava. Põhiline on, et klient tunneks end hoituna ning saab igal hetkel kellelegi toetuda. Just viimane on puudu internetis pakutavatest toitumis- ja treeningkavadest.

 

2. Miks pakkus sulle huvi just see eriala?

Huvi tärkas mul juba teismeeas, mil hakatakse rohkem tähelepanu pöörama oma välimusele. Mul olid suured alaväärsuskompleksid. Kuna ma tol hetkel kedagi palgata ei saanud, hakkasin ise katsetama nii toitumise kui trenniga. Mitmeid kordi sai ka ämbrisse astutud, kuid õnneks suurt kahju ma oma tervisele ei teinud. Vanema ja targemana hakkasin koolitustel ja kursustel käima. Nimekamad neist on GluckerKollegi rahvusvaheline personaaltreeneri koolitus ja riiklikul tasandil EKFLi kulturismi- ja jõusaali treeneri koolitus. Hiljuti läbisin ka rahvusvahelise Life Coachi kursuse.

 

3. Mõned aastad tagasi olid sa ettevõttes Ensto Ensek AS osakonnajuhataja. Mis andis sulle julguse luua oma ettevõte?

Julgus tuli õppimiste tulemusena — tegelen palju enesearenguga. Leian, et kui ma ei tee täna ühtegi sammu, mis mind eesmärgi suunas viib, olen omadega eilses.

 

4. Mis annab sulle inspiratsiooni? Mis hoiab sind motiveerituna?

Mulle meeldib ütlus, et unistus peab olema selline, mida sa tahad kogu hingest — mida sa tahad sama palju kui elada. Oma unistused tuleb õigel kujul visualiseerida ning neid mõttes hoida. Ma tean, miks ma midagi teen. Kui tuleb jonnituju, siis küsin endalt, kas ma olen allaandja või võitleja.

Foto autor Ene Ritso

5. Su ettevõte keskendub ka vaimsele tervisele. Kuidas tekkis selline idee? Kuidas see kajastub su treeningutes?

Nagu sai mainitud ka varem, tegelen palju enesearenguga. Toitumise jälgimine ja regulaarne treening nõuavad vaimset küpsust ja tugevust. Juba oma treenerikarjääri algul tundsin, et soovin klientidele pakkuda midagi sügavatähenduslikumat. Möödunud kevadel käisin aga ise läbi päris raske teekonna ning sain sellest välja tänu life coach´ile. Siis mulle torgatas pähe, et see ongi see! Ma võtsin ette kursuse, ning lisades oma kogemuse, pakun sama abi ka oma klientidele.

See kajastub kõiges. Alustades viisist, kuidas me end kohtleme, endast räägime ning millised on meie uskumused — selle kõigega loome oma reaalsuse. Annan ka konsultatsioone, kus saan kõike individuaalselt õpetada.

 

6. Hoida eemale kõigist maiustustest, kiirtoitudest ja kookidest on keeruline! Mis on parim viis kiusatuste trotsimiseks?

Tegelikult on isutamiste põhjuseks millegi puudus — kas konkreetse toitaine või üldse energia puudus. Kui toitumine on tasakaalus, on keha õnnelik ja ei küsi igasugust jama. Kui kiusatused ka tekivad, siis on valik, kas kasvatad distsipliini või lubad endale väheke.

 

7. Milline näeb välja sinu tüüpiline päev kliendiga?

See on trikiga küsimus. Lühike vastus oleks, et ei olegi tüüpilist päeva, sest iga klient on erinev. On neid, kes tahavad treenida jõusaalis, teised jälle õues või hoopis oma kodus. Mõnega alustame toitumiskonsultatsioonidega, teisega hoopis nõustamisest, et üldine nägemus paika panna.

 

8. On sul jagada spetsiaalseid nippe, kuidas end vormis hoida, mille peale teised pole tulnud?

Konkreetne siht ja järjepidevus. Tuleb võtta lühiajalised eesmärgid, et siht oleks silme ees. Ei tohi lihtsalt mõelda, et nagunii soovin terve elu vormis olla, suva kui täna trenni ei tee — homme ju ka päev. Lühiajaline eesmärk tähendab ka seda, et iga päev oled motiveeritud, sest näed, kuhu liigud.

 

9. Sa jäid Eesti naiskulturistide seas wellness kategoorias, 4.-ks. Kirjelda seda kogemust! Mida see juurde andis?

Seda teekonda võtsingi kui projekti, millel on konkreetne siht ja täpne tegevusplaan. Iga päev, tund ja tegevus luges. Ma muidu pooldan tervislikku eluviisi, agavõistlussport seda kindlasti pole. Treenimine võistluseks andis palju kogemusi, eriti kuidas distsipliin proovile pannakse. See oli suur väljakutse, mida ma nautisin.

Foto autor Siim Kinnas

10. Kuidas sa suhtud veganlusse? On sul veganitest kliente?

Isiklikult arvan, et inimene on loodud segatoiduliseks, kuid ma ei suru oma hoiakust peale, kui see ei ühti kellegi teise arvamusega. Veganluse puhul annab ka tervislikult elada ja isegi lihast kasvatada, aga see nõuab suuremat teadlikkust. Ilma korralike teadmisteta liha menüüst välja jätmine võib organismile suure karuteene teha! Veganitest kliente mul veel ei ole, kuid ise tundsin vahepeal pärast võistlust, et soovin kergemat menüüd ning valisin vegan variandi.

 

11. Kui ma soovin kohe hakata tervislikult toituma ja treenima, millest ma alustama peaks? Kuidas vältida suurte muutuste tõttu tekkivat stressi?

Alustama peaks eesmärgi seadmisest — kui siht on silme ees, püsib ka tahtejõud. Soovitan leida tugiisiku (mõni spetsialist või sõbranna), kellele toetuda, kui distsipliin tahab alt vedada.

 

12. Kuidas sa inspireerid oma kliente, kes ei näe tulemusi või kaotavad motivatsiooni?

Ma selgitan, et tervislikud võtted ei annagi tulemusi üleöö, vaid nõuavad järjepidevust. Rõhun edule, mis on juba saavutatud — parem energiatase või magusaisude kadumine. Motivatsioonimeetodeid on palju. Kõik sõltub ka kliendi enda isiksusest.

 

13. Mis on tüüpilised vead, mida inimesed teevad, kui alustavad tervislikku toitumist ja treenimist?

Süüakse liiga vähe, puudub järjepidevus või distsipliin — pole sihtmärki.

 

14. On sul midagi lisada, mida lugejad teadma peaksid?

Jah. Kõige tähtsam on stressitase madalal hoida. Iga treeningrežiim ja dieet peab olema teostatav ja vastuvõetav. Armastagem ennast ja head asjad juhtuvad!

 

Aitäh veelkord Ketlinile, et ta nõustus mulle intervjuud andma! Kui teil on talle lisaküsimusi või soovite teda enda treeneriks, lisage Facebooki leht Prana Fit Mindset oma lemmikuks ja kirjutage talle.

 

Autor Kerli Mark
Toimetaja Mirel Püss

Tätoveerija Allan Tuul: “Ainus kindel asi on muutus.”

Tätoveerija Allan Tuul: “Ainus kindel asi on muutus.”

Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.

 

Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?

” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.

 

Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?

Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.

Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?

Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.

 

Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?

Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.

Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.

 

Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?

On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.

 

Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?

Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.

Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?

Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.

 

Milline on Su enda praegune stuudio?

Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.

 

Mis või kes Sind iga päev mõjutab?

Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.

 

Mida Sa elus siiani enim kahetsed?

Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.

 

Kas perfektsus eksisteerib?

Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.

 

Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?

Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.

 

Do you serve money or money serves you?

Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.

 

Mis on Sinu moto?

“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.

Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.

Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

Kohvik-restoran Katharinenthal: mõnus terrassiga söögikoht Kadriorus

Kohvik-restoran Katharinenthal: mõnus terrassiga söögikoht Kadriorus

Katharinenthali kohvik asub Tallinnas Kadriorus. Ilusate ilmadega saab istuda väliterrassil, kust avaneb imeline vaade Kadrioru pargi poole. Võimalik on ka sees istuda, aga kui on palju külastajaid, ei pruugi ruumi olla. Kui mina külastasin, olid nii sees kui ka väljas lauad üsnagi täis.

Menüüst leiab eelroogi, salateid, suppe, pastasid, pearoogi ning ei puudu ka lastetoidud. Samuti leidub nii mõnigi roog taimetoitlastele ja veganitele. Siinkohal mainin, et lootsin veidi suuremat soolase valikut, kuid see-eest on magusalett saiakestest, kookidest ja pirukatest lookas. Toitude ooteaeg on 15–30 minutit. Teenindajad on sõbralikud, aga tellimist ja arvet pidi üsna kaua ootama, sest rahvast oli palju ja töötajatel olid käed-jalad tööd täis. Hinnad on kohati kallid, aga toidud näevad väga isuäratavad välja.

Proovisin kitsejuustusalatit prosciutto-singi ja maasikatega ning magustoiduks rullbiskviiti kohupiima ja marjadega. Salat minu lemmikroogade hulka ei kuulu, kuid rullbiskviit oli päris maitsev. Jookidest otsustasin värske apelsinimahla kasuks — see on alati kindel valik.

Katharinenthal on minu arvates väga mõnus koht sõprade või perega suve nautimiseks. Miks mitte teha pärast kohviku külastamist ka üks mõnus jalutuskäik imelises Kadriorus.

 

Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Katharinenthali Facebooki leht
Toimetaja Merily Šmidt

Rattaentusiastid väntavad kolme päevaga 1000 kilomeetrit erivajadustega inimeste heaks

Rattaentusiastid väntavad kolme päevaga 1000 kilomeetrit erivajadustega inimeste heaks

Juba viiendat aastat aset leidev heategevuslik rattaaktsioon Tahtejõu tuur võtab sel reedel ette enam kui 1000-kilomeetrise rattaretke ümber Eesti, et koguda annetusi puuetega inimestele erirataste hankimiseks.

Tahtejõu tuuri idee autori Priit Salumäe sõnul ulatab tänavune tuur abikäe aktiivsetele hoolekandeasutustele ja puuetega inimeste keskustele, kelle kliendid ja külastajad saavad tänu kolmerattalistele eriratastele võimaluse nautida rattarõõme ning toimetada oma igapäevaseid tegemisi vähema vaevaga.

Foto autor Tõnu Tunnel

„Paljud füüsilise puudega inimesed saavad kasutada ratast kui abivahendit, mis lihtsustab nende jaoks oluliselt igapäevast liikumist. Kuid ratas kingib neile ka võimaluse omal käel või pere ja sõprade seltsis aktiivselt liikuda ning värskes õhus rattasõitu nautida,“ sõnas Salumäe.

Annetuse abil ostetud jalgrattad lähevad neljale aktiivsele erivajadustega inimeste hoolekandeasutusele. Rattaid hakkavad kasutama Eesti Agrenska Fondi Tartumaal asuva Tammistu Perekeskuse hoole all olevad puuetega lapsed ja noored, Põlvamaa Puuetega Inimeste Koja kliendid nii Põlvas kui ka Peril, sotsiaalteenuste keskus MTÜ Iseseisev Elu Elva keskuse kliendid ja MTÜ Tugiliisu Tallinna Kakumäe keskuse kliendid.

Rattaostu fondi kantakse nii heategevuslikul rattatuuril osalenute osavõtutasu kui ka kõik Tahtejõutuuri veebilehe kaudu tehtud annetused. Esmakordselt on kõigil võimalik panustada erirataste hankimisse ka annetustelefonide kaudu – helistades numbritel 900 8001 ja 900 8002 saab annetada vastavalt 10 või 50 eurot.

Tahtejõu tuuri tänavune rekordpikk distants viib 50 ratturit 1000-kilomeetrisele rattaretkele, mis algab Tallinnast ning teeb tiiru ümber mandri-Eesti, läbides teel Rakvere, Mustvee, Tartu, Põlva, Valga, Pärnu, Haapsalu ja hulganisti teisi Eesti paiku. Täpsema marsruudiga on võimalik tutvuda siin: https://2018.tahtejoutuur.ee/kus/.

„Tahtejõu tuur aitab inimesi, kes soovivad olla jätkuvalt füüsiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed vaatamata sellele, et nende liikumisvõime on piiratud. Meie rattaentusiastide seltskond teab, et võimalus iga päev ratta sadulas tunde veeta on privileeg. Seetõttu pühendamegi igal aastal ühe nädalalõpu inimestele, kelle jaoks ei ole liikumine midagi iseenesest mõistetavat, ning väntame oma võimete piiril nendele uute võimaluste kinkimiseks,“ selgitas Salumäe.

Eelmisel aastal hangiti Tahtejõu tuuri abil kogutud raha eest käsiratas Invictus mängude mitmekordsele kuldmedalistile Janno Lepikule. Varasemate aastate tuuride toel on hangitud käsiratas Rauno Klausenile, vehklemisvarustus Narva ratastoolivehklejate Aleksei Štšeglovi ja teiste Florett klubiliikmetele ning tugi- ja liikumisaparaat Haapsalu Viigi Kooli talitlushäiretega õpilastele.

Lisainfo: https://2018.tahtejoutuur.ee/
Priit Salumäe
+372 5055 999