Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Kui vana oled ning millega tegeled? 

Olen Rosanna Arba, vabakutseline jumestaja-grimmikunstnik. Hetkel olen 21-aastane. Lõpetasin õpingud Grimmikoolis 2019. aastal ning pärast seda alustasin kohe tööd jumestajana ning grimeerijana erinevate projektide raames. Iluvaldkonna kõrvalt tegelen juba kolm aastat ka promotööga ning toodete reklaamimisega. Promootorina töötan erinevatel üritustel, poodides ja klubides.

 

Läbi milliste loominguliste tegevuste ja kunstivormide meeldib sulle end väljendada?

Armastan väljendada enda loomingulist poolt läbi käsitöö ja joonistamise. Olen väga suur realismi austaja ning armastan luua töid, mis on silmaga nähtavad ja katsutavad. Kõige rohkem meeldib mulle luua enda kätega, kuna tunnen, et sellisel viisil on mul kõige rohkem kontrolli ja tunnetust oma töö üle. Teen  eriefektidega grimmitöid ning ilujumestusi. Tööde teostamisel läheb lisaks kätele veel muid vahendeid vaja, seega on mul 90% ajast abiks pintslid, spaatlid või švammid. Nende abiga saan lisada oma töösse kindlaid detaile, mida soovin näha lõpptulemuses.

Joonistamine ja maalimine ei ole küll mu kõige tugevamad küljed, kuid vahel siiski haaran kätte pliiatsi või pintsli ning loon paberile midagi, mis on mind inspireerinud. Üldjuhul aitavad joonistamine ja maalimine mul emotsioone väljendada ning samuti on see hea viis lõõgastumiseks.

 

Grimmikooli eksamitööd. Vasakul: The Revenant – Hugh Glass (habe ja vuntsid on Rosanna tehtud), foto autor Janika Olup; paremal: Zombie (Rosanna tehtud on mask ja parukas), foto autor Rosanna Arba.

Oled õppinud nii Grimmikoolis, käinud koolitustel kui ka arendanud end omal käel. Kuidas võrdleksid erinevaid õppimis- või enesetäiendamisviise, millega kokku puutunud oled? 

Soov õppida grimmikunstnikuks tekkis mul gümnaasiumi viimasel aastal. Selle eesmärgi ma endale seadsin ja ka saavutasin. Kuid nagu iga uue ametiga, ei õpi sa kõike selgeks ühe kooli, aasta või kursusega. Õppimine jätkub ka peale kooli lõpetamist, seetõttu õpin jätkuvalt juurde.

Tõsi on see, et sain kätte Grimmikooli tunnistuse ja kutsetunnistuse, aga koolist sain ma ainult  baasteadmised. Neile tuginedes hakkasin pärast kooli iseseisvalt tegutsema. Reaalseid kogemusi hakkasin saama tööd tehes. 

Selleks, et saada töös nii heaks kui võimalik, võtsin juurde nii kooli ajal, kui ka pärast kooli lisakursuseid, mis olid seotud jumestamisega ja soengute tegemisega. Need koolitused on kahtlemata väga kasuks tulnud, et osata klientide soove täita. 

Kuna jumestamise ja grimmikunsti õppimine algas iseseisvalt, siis olen väga palju märganud erinevust selles, kas õpid omal käel internetile ja raamatutele tuginedes või  kas õpid aastatepikkuse kogemusega ekspertide käe all. Mõlemal õppimise viisil on omad eelised ja puudused.

Isiklikult soovitan käia ka koolis või koolitustel. Põhjuseks toon välja asjaolu, et õpetajate abil saavad selgeks õiged tehnikad, mille abil saab hiljem ise ennast iseseisvalt edasi arendada või luua õigetele tehnikatele tuginedes omaenda stiil. Samuti märkab koos juhendajaga õppides rohkem olulisi nüansse, mida sa teed õigesti või valesti. Selle põhjal oskavad juhendajad sind suunata paremate ja lihtsamate moodusteni, et saaksid saavutada soovitud tulemuse.

Kuidas jõudsid grimmi ja üleüldse jumestuse juurde? 

Ilujumestus on olnud mu elus juba väga noorest east. Tegelesin iluvõimlemisega ligi kümme aastat, kuni sain neliteist. Viimastel aastatel kasutasime rühmaga võistlustel jumestust, et välimused oleksid esinedes sarnased ja efektiivsemad. Nendest kogemustest sain endale põhiteadmised meikimisest, kuid tol ajal ei oleks arvanud ega uskunud, et jumestamine saab minu elukutseks.

Grimmikunstiga puutusin kokku esmakordselt 16-aastaselt, kui hakkasin uudishimust netiõpetuste järgi katsetama Halloween’i jaoks grimme. Soetasin odavad materjalid, mis sobisid algajale, ning nendega katsetamisest tärkas minus armastus grimmi vastu. Kuna eelnevalt meeldis ja ka praegugi meeldib mulle kõik, mis on seotud horror’i ja õudusfilmidega, siis grimmikunsti avastamine oli minu jaoks kui saatuse poolt määratud. Kui hakkasin õppima ja katsetama erinevaid viise ja tehnikaid, siis enamasti ammutasingi inspiratsiooni kas filmidest/sarjadest või sotsiaalmeediast teiste kunstnike töödest.

Grimmi- ja jumestuskunsti avastamine on mulle ainult positiivselt mõjunud. Tänu sellele olen saanud aastate jooksul seada endale arendavaid eesmärke, mille tulemusena olen saanud muuta hobi oma tööks.  

Mis on sinu meelest parimad veebilehed ning sotsiaalmeediaplatvormid  inspiratsiooni saamiseks ja/või õppimiseks?

Kõige olulisemateks inspiratsiooniallikateks võin julgelt pidada Instagrami ja Youtube’i. Instagramis leidub tuhandeid kontosid kõigist valdkondadest, mida saab jälgida just selle eesmärgiga, et oma mõttemaailma ja väljavaateid laiendada. Kontodelt leiab väga palju pilte ja videoid, mis panevad tahtma katsetada uusi asju või annavad just hoogu juurde enda ideede arendamisele.

Youtube on suurepärane keskkond õppevideote leidmiseks. See leht sisaldab tänapäeval õpetusi kõige kohta, mida hing vaid ihaldada võib. Kui ei leidu konkreetset õpetust, siis saab vähemalt kindla peale erinevaid näpunäiteid, mida oma tegevuses rakendada.

Mis on vabakutselise töö plussid ja miinused?

Usun, et paljud, kes töötavad vabakutselisena mingil alal, tunnevad aega-ajalt erinevaid tõuse ja mõõnasid. Olen leidnud, et selline eluviis on tegelikkuses väga põnev, kuna aastate jooksul satub ette mitmeid väljakutseid, mis kujundavad sinust omapärase ja kogenud inimese.

+ Suureks eeliseks vabakutselise elustiili juures on vaba graafik. Sul on võimalus luua selline graafik, nagu sulle endale sobib vastavalt sellele, kui tihti või harva soovid tööd teha. Saad võtta vastu just nii keerukaid või lihtsaid töid, nagu soovid. Kuid sellega ei tasu minna liiga mugavaks ja tasub siiski võtta vastu uusi ja põnevaid väljakutseid, mis aitavad arengule kaasa.

+ Vaheldusrikas eluviis. Enamik tööotsi tuleb pakkumistena erinevatelt isikutelt või firmadelt, kes soovivad tellida meigiteenust erakliendina või projektide jaoks ning üldjuhul samasugust tööpäeva ei esine kunagi. Kliendid ja üritused on juba ise erinevad ning kogemused, mis nendega kaasnevad, on samuti eriilmelised.

– Tööde leidmine on vahel keerukas. Kui ei ole hooaeg, mil toimuksid mitmed üritused, peod või sündmused, mille jaoks tellitakse meiki või grimmi, siis võib olla töö osas kerge põud. Nendel momentidel, kui jumestustööde nõudlus ei ole piisavalt suur, tuleks ikkagi end sotsiaalmeedias nähtaval hoida ning igal võimalusel ennast välja pakkuda.

– Üheks suurimaks miinuseks on ebastabiilne sissetulek. Kunagi ei tea, milline võib tulla järgmise kuu klientuur ning kas või kui palju sind kutsutakse projektidele.

 

Mis on su eesmärgid ja unistused? Mida tahaksid kindlasti saavutada? 

Unistuste peale olen tihti mõelnud, kuid pole siiani suutnud endale tekitada kindlat suurejoonelist unistust. Minu ainus suurim unistus on alati olnud saada õnnelikuks ja püsida õnnelik. Selle nimel töötan ma pidevalt. Üldjuhul leian õnne läbi eesmärkide saavutamise. Eesmärgid ongi minu jaoks nagu väikesed unistused. Näiteks kui olen avastanud, et soovin saavutada mõne kindla unistuse ehk eesmärgi, siis pean eelnevalt läbi töötama paar teist etappi, et selle unistuseni jõuda.

Etappide läbimine võib vahel kujuneda keerukaks, kuid kui olen ülesannetega hakkama saanud, siis on tunne fantastiline. Iga katsumuse ületamine on alati olnud seda väärt. Samuti need kogemused ja teadmised, mida oma teekonnal saanud olen, on nagu pusletükid, mis aitavadki moodustada unistuste elu.

Nooruse tõttu ei ole ma ka avastanud kõiki võimalusi, mis maailmal pakkuda on. Iga aastaga olen juurde leidnud uusi ja huvitavaid tegevusi, millega tahaksin ka ise mingil määral tegeleda. Selle tõttu on ka raske seada endale ühte kindlat suurt unistust. Tänapäeval on piiramatult palju häid viise enda arendamiseks.

Mida sulle veel teha meeldib peale ilu- ja kunstivaldkonnas tegutsemise?

Armastan väga sportimist ja tantsimist. Leian, et kõige parem viis stressist ja kogunenud pingetest vabanemiseks on just korralik treenimine või tantsimine, mille abil saab enda emotsioone välja elada. Isiklikult naudin akrobaatilisemaid treeninguid, kuna pidevale seisvale tööle vahelduseks on hea keha venitada ja energia voolama panna. 

Akrobaatika ja venitamisega saan arendada keha painduvust ja graatsilisust, kuid samal ajal ka jõudu ja vastupidavust. Töötan pidevalt selle nimel, et leida tasakaal töö ja trenni vahel.

Enne meigitöösse süvenemist pakkus mulle rohkelt huvi fotograafia. Põhiteadmiste kättesaamiseks läbisin ka kaks fotograafia kursust, mis olid mulle suureks abiks, et tegutseda edasi iseseisvalt. Grimmimaailmas tegutsedes olen oma fotograafia-alaseid teadmisi rakendanud meigitööde pildistamisel. Esimeste grimmitööde pildid tegin peegelkaameraga katsetades ja oma stiili avastades.

Hobikorras tegelesin paar aastat tagasi ka muusikaga. Olen õppinud kitarrimängu, mis on  mulle siiani väga südamelähedane, kuid viimastel aastatel ei ole ma sellega kuigi tihti tegelenud. Muusika üleüldiselt on olnud ka suur osa mu elust kogu aeg ja igal moel, seetõttu loodan, et saan siiski muusika tegelemisega tagasi järje peale.

Too välja mõni inspireeriv moto või tsitaat, mis sind innustab. 

Minuga on aastaid kaasas käinud lause do what you love, love what you do (tee, mida  armastad ja armasta seda, mida teed). Olen juba noorest east teadnud, et tulevikus tahan kindlasti omada ametit, mida ma tõeliselt naudin. Selle nimel olen alati olnud valmis töötama ja end pidevalt arendama, et jõuda selle eesmärgini, kuna selles peitub ka suur osa õnnelikkusest.

Antud tsitaat võib paljude jaoks suhteliselt klišeelikult mõjuda. Isegi mind on see lause vahel pigem naerma pannud ning teiste töökaaslastega oleme selle üle nalja visanud, kuid reaalsuses on tsitaadi põhimõte siiski väga motiveeriv.

Kes on su eeskujud ja mida oled neilt õppinud? 

Rohkelt on mind inspireerinud  USA jumestaja-grimmikunstnik Lauren Mychal, keda tuntakse rohkem Youtube’i keskkonnas ilutegijana ning hüüdnime Mykie järgi. Tema Youtube’i kanali Glam&Gore avastasin 2016. aastal, kui otsisin grimmikunsti kohta infot ja inspiratsiooni.

Minu kõige esimesed terviklikud grimmikunsti-tööd valmisid just nimelt tema õpetlike videote järgi. Õppisin Mykie’lt palju erinevate tehnikate ja materjalide kohta, millega oli võimalik luua erinevaid efekte või luua terviklikke töid. Kuni tänase päevani kasutan tihti just samu tehnikaid, mida õppisin temalt juba alguses.

Kui grimmikunsti rohkem süvenesin, siis avastasin endale juurde kaks äärmiselt andekat meigikunstnikku, kelleks on Vincent Van Dyke ja Ve Neill. Nende kahe kunstniku tööd andsid mulle aimu, kuhu tahaksin ka ise oma töödega jõuda.

Eriti inspireerivad mind Vincent Van Dyke’i tööde eriefektid. Tema looming on väga elutruu ning vahel isegi petab täielikult ära, et tegu pole reaalsete objektidega. Just sellisele tasemele sooviksin ka ise jõuda ning seetõttu hoian end kursis oma lemmikkunstnike tegemistega, kelle tööde tõttu olen grimmikunsti armastama hakanud.

Kus saab sinu tegemisi ja loomingut sotsiaalmeedias jälgida?

Minu jumestus- ja grimmikunsti töid saab jälgida nii Instagramis kui ka Facebookis.

Instagram: @rosannamakeup

Facebook: Makeup by Rosanna A.
https://www.facebook.com/makeupbyRosannaA/

Minu personaalne Instagrami konto on @rosanna.arba. Seal postitan ka oma vabaaja tegevustest ning muust huvitavast.

Intervjueerija Helena Karu 

Moedisainer Perit Muuga esitleb oma uut kollektsiooni “Põhjavalgus”

Moedisainer Perit Muuga esitleb oma uut kollektsiooni “Põhjavalgus”

Perit Muuga uus kollektsioon ´´Põhjavalgus“ on inspireeritud põhjamaade pikkade pimedate talveööde müstilisest valgusest. Kangaste abstraktsed mustrid peegeldavad virmaliste lummavat ilu. Ka Periti rõivastelt tuntud hundid on seekord läinud kosmosesse rändama. Kasutatud materjalid on kehahellitavalt pehmed ja mugavad. Soojad kampsunikangad, luksuslikud sametid ja sillerdavad litrid loovad küllusliku ja põneva terviku. Kollektsioonist leiab nii igapäevaseks kandmiseks sobivaid riideid, kui ka tõeliselt pidulikke õhtukleite, samuti isikupäraseid naturaalsetest kividest ehteid.

Kollektsiooni esitlus toimub 14. novembril Triinude Toiduministeeriumis aadressil Masina 20, Tallinna bussijaama lähedal.

Uksed avatakse kell 18.00, show algus 19.00.

Laulab imeline Laura Põldvere.

Müstilise LED tulede showga esineb Kelfirius.

Üritus on tasuta.

Palume eelnevalt registreerida perit.muuga.fashion@gmail.com.

Kollektsiooniga tutvumise salongiõhtu toimub 20. novembril kell 17.00-20.00 aadressil Masina 22, Tallinn.

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Foto: Ken Mürk

Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.

Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”

Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.

Foto: Ken Mürk

“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.

“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.

Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.

“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Foto: Ken Mürk

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.

Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!

 

Anete Toming. Foto autor Erki Toming

 

1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?

Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma,  kuid viibisin pool suve Austraalias.

 

“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming

 

2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?

Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.

 

“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming

 

3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?

Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks  – siis liigun korraks eemale.

 

“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming

 

4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?

Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.

 

“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming

 

5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?

Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti  ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.

 

 

 

“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming

Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu

Anete ja tema fotod leiad siit:

www.toming.ee,
@a.toming
 ja @atomingphoto.

Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt

Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

 

Elisabeth Juusu ja Joonas Timmi on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini tudengid. Koos on nad loonud brändi nimega SEEP. Nende käe all valmivad omanäolised särgid ja riidekotid, mis räägivad iseenese eest.

 

Kuidas leidsite tee kunstimaailma?

Elisabeth: Mu vend on maalikunstnik ning ka ülejäänud pere kunstilembene, nii on mind kogu elu ümbritsenud loomeprotsessi soosiv olustik ning seetõttu olen joonistanud nii kaua, kui mäletan.

Joonas: Huvi visuaalkultuuri vastu on minus juba lapsest saati, ise hakkasin midagisisukamat looma teismeeas.

 

Mis motiveeris teid oma brändi looma?

Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha. Algul puudus ühtne stiil ning enamasti ei jõudnud looming sahtlist kaugemale. Janunesime uue meediumi järele. Kangatrükiga olime mõlemad varem kokku puutunud ning selle tehnika puhul paelus meid mõte kasutada riidest kotte, T-särke ja muid rõivaid kui lõuendeid, mille kaudu jõuda inimeste riidekappidesse ja linnaruumi. Lisaks aitas brändiloomisprotess meil konkretiseerida oma disainlahendusi ning iseendas selgusele jõuda.

 

Kuidas käis brändi loomine? Sellega on päris palju tööd — idee, algatus, imago, disain, tootmine …

Meie üpris sarnase maailmatunnetuse tõttu tahtsime oma loomingut ühtsustada, joonistada sarnases stiilis ning luua ühtne identiteet. Sellest motiveerituna toimus brändiloome küllaltki iseenesest. Kui üks meist tuleb mõnele naljakale või tabavale mõttele, pakub tihtipeale teine välja viisi, kuidas see mõneks illustratsiooniks või tüpograafiiseks lahenduseks vormida ning särgile printida.

Meie kujutusstiil on jõudnud oma praegusele kujule soovist olla niivõrd minimaalne, et särgile või kotile prindituna oleks kujutatu kergesti hoomatav ka kaugelt ning lühikesel vaatlusel. Samuti on meie toodete värvivalik lakooniline. Valikus on musta ja valget värvi tooted, mida on võimalik teiste riietusesemetega lihtsa vaevaga kokku sobitada.

Tootmise poole pealt on SEEP hea näide sellest, kuidas ka kitsastes tingimustes on võimalik midagi ägedat luua. Nimelt sünnivad SEEPi särgid ja kotid meie 30-ruutmeetrises Seebi tänava kodustuudios.

 

Kuivõrd arvestate disainides trende?

Kuigi palju ikka, kuid mõjutused on üldjuhul pigem alateadikud. Disainides lähtume ennem kõhutundest.

 

Millised on teie lemmikud Instagrami kontod, kust trendidel silma peal hoida?

Me ei jälgi eriti moetrende, inspiratsiooni ammutame rohkem graafilise disaini ning illustratsioonimaailmas toimuvast. Mõned kontod Instagramis, mis meile meeldivad, on @pollynor, @prefuk, @mrzyk_moriceau, @patricksavile_official, @itsnicethat, @gooddayclub.

 

Mis on teie unistus SEEPiga?

Unistame oma disainipoe avamisest.

 

Kas tegutsete spontaanselt või on teil kindlad lühi- ja pikaajalised eesmärgid?

Eks mingid eesmärgid ja plaanid ole ikka, ilma ju ei saa, kuid tootekujundusprotsessis üritame säilitada ka piisava hulga spontaansust, sest tihtipeale viivad just juhuslikud mõttevälgatused huvitavate ideedeni.

 

Kus teie toodetega tutvuda saab?

Meie tegemistega saate kursis olla Instagramis @seepstudio kaudu ning tootesarjaga tutvuda kodulehel www.seepshop.com.

Augustiunetusel leiate meid Koidula pargist kunstiturult ning Mona Street Food hoovist.

Autor Marika Juusu

Fotode autor Elis Jurkatam

Toimetaja Kadri Toomsalu

Videointervjuu noore fotograafi Karmen Kikasega

Videointervjuu noore fotograafi Karmen Kikasega

Intervjuu noore ja andeka fotograafi Karmen Kikasega.

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Uudishimulik, omanäoline, julge.

Kuidas jõudsid pildistamiseni?

Sahtlis oli vana Nikoni kaamera, vaatasin, et töötas. Käisime sõbrannadega insta-shoote tegemas ja nii see kõik algas. Hiljem tundus, et see on hobi, millesse on mõtet rohkem investeerida.

Kuidas läheb sinu arvates Eesti sisuloojatel?

Blogijad, fotograafid, videograafid – nad teevad kõike hästi professionaalselt ja läbimõeldult. Mulle väga meeldib nende stiil ja olek.

Millist muusikat sa kuulad?

Kas ma võin nimetada artiste, kelle laulud mulle tohutult meeldivad? Kuulan kogu aeg Haimi, Tom Odelli, Vaiko Eplikut, Erki Pärnoja ja muid selliseid tegijaid. Aga kui anda konkreetne pala, mida võiksite kuulata, siis näiteks midagi stiilset ja lahedat: Haimi “Pray to God.”

Kas kool takistab loovust?

Ma arvan, et see on iga inimese enda sättida, kas ja kuidas takistab. Meil on võimalik käituda nii, et ei takistaks või vastupidi. Ma olen siiani suutnud oma aega planeerida nii, et takistaks võimalikult vähe.

Kes sind inspireerib?

Inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Fotograafia kontekstis näiteks Sandra Palm või Stina Kase.

Kui sul oleks võimalik pildistada ükskõik keda või mida, siis millise valiku teeksid?

Kui “keda”, siis pildistaksin fotograafe, tooksin nad kaamera tagant välja. Tahan näidata inimestele, kes on selle laheda kunsti taga. Aga kui “mida”, siis valiksin mõne huvitava riigi ja arhitektuuri. Tahaksin ka mõnele Eesti riidebrändile pildistada, näiteks brändile August.

Milline on olnud sinu parim ja halvim kogemus seoses fotograafiaga?

Toredaid kogemusi on hästi palju, iga pildistamine on omanäoline ning lahedate emotsioonidega. Halbadest meenuvad näiteks need korrad, kui olen pidanud õues käreda pakasega pildistama ja käed külmetavad. Või siis näiteks mõned festivalid, mis kestavad kella kolme või neljani öösel ja siis on vaja kiiresti pildid valmis töödelda. Kell seitse hommikul saab magama, magan kolm tundi ning pean uuesti pildistama minema. Samas ei tegeleks ma selle hobiga, kui mul ei oleks rohkem paremaid kui halvemaid kogemusi.

Mis on sinu fotode eesmärk?

Emotsiooni tekitamine. Ja mul ei ole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne, peaasi et foto paneb inimese mõtlema ja ta ei keriks seda lihtsalt edasi.  Soovin, et foto tekitaks mingi tunde või mõtte.

Kas mustvalge või värviline?

Mustvalge on šikk ja äge, aga ma arvan, et värviline toob rohkem ideed ja emotsiooni välja.

Vaata videot ja kuula Karmeni põnevaid lugusid.

Autor  Kaisa Nele Hendla

Toimetaja Merily Šmidt

Lola ja Pepe

Lola ja Pepe

Lola ja Pepe on kaks imearmsat prantsuse buldogi. Lola on musta värvi ning Pepe pruun. Neil on Instagramis 37 000 jälgijat üle maailma. Viimsis koos oma peremehe ja perenaisega elavad koerad.  torkavad silma oma andekusega. Nimelt on nad nii hästi treenitud koerad, et alluvad käsklustele ja püsivad paigal kuni neid pildistatakse.

“Lola endale hoidjat otsimas”

“Nädal oli nii raske, et Lola ja Pepe otsustasid reedel veidike lõõgastuda”

“Pepe üllatas perenaist … “

Külastasin koeri ja pean tunnistama, et perenaine on teinud väga head tööd. Lola ja Pepe on väga sõnakuulelikud prantsuse buldogid. Nagu kuulsustele, saadetakse ka Lolale ja Pepele palju kinke (nt toitu, riideid, mänguasju ja pilte). Nad on tõepoolest ühed kõige armsamad ja sõbralikumad koerad, keda tean. Tegin nendega koos ise ka paar klõpsu.

“Terekest”

“Bossid”

Lola ja Pepe tegemisi saate jälgida Instagramis @lola_pepe_frenchies.

 

Autor Sigrid Tamme
Fotode autor Liina Tuulik
Toimetaja Piret Lepik