Millest blogi luues alustada?

Millest blogi luues alustada?

Kuidas ometi alustada? Foto autor Magda Ehlers.

Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, ei olnud mul blogimisest varasemaid teadmisi ega kogemusi. Tunnistan ausalt, et ei loe aktiivselt ka ühtegi blogi ja ainult üksikutel juhtudel on mõni postitus mind sellisel moel kõnetanud, et sellesse süveneda tahaksin. Tarbin enamasti hariva sisu, enesearenguga seonduvat või erialast kirjandust. Niisiis olin üsna alguses ja vajasin väga palju infot, et esimesi samme teha. Kui olin vastu võtnud teadliku otsuse, et minust peab blogija saama, muutusin justkui käsnaks, mis endasse tohutul hulgal infot imab. Motivatsioonikõneleja Zig Ziglar on öelnud: “Sa ei pea olema suurepärane, et alustada. Küll aga pead sa alustama, et olla suurepärane!” Nüüd jagan teiega, mida esimeste sammude kohta olen õppinud.

Step before the first step: mindset!

Enne, kui asume blogimisega seonduvate esimeste sammude juurde, soovitan oma mindset’iga tõtt vaadata (ning see kehtib igas olukorras, olenemata millise eesmärgi poole püüdled). Ennekõike peaksid omama kindlat arusaama, miks midagi teha soovid. Selguse puudumisel on välistel teguritel meid väga kerge eesmärkidest kõrvale kallutada. Ja mitte ainult — hakkame varem või hiljem ka endale sisendama, et “ma ei saa hakkama, see kõik on nii raske, ma ei ole seda väärt” jne. Sa oled kõike seda imelist väärt, mida maailmal on pakkuda, aga pead seda esmalt kogu hingest uskuma! Võimalik, et vajad selle uskumuse kinnistamiseks enesearengukoolitusi nagu minagi. Pea meeles, et oma unistuste realiseerimiseks pead olema valmis nii aega kui ka raha investeerima.

Oled huvitatud blogimisest? Hakka YU kaasautoriks ja teeni lisasissetulekut! Tuhanded YU lugejad juba ootavad Sind…

Suur osa kasulikust infost on siiski tasuta kättesaadav ja Google on tõeline kullapada. Soovin aga alustamise protsessi sinu jaoks lihtsustada, ilma et peaksid terve interneti läbi töötama: see võib väga kurnav ja stressirohke olla.

Esimene samm: MIKS?

Oled kindlasti kuulnud ütlust: “Oled see, millest mõtled!” Seega esimese sammuna mõtle, miks soovid blogida. Kas tahad lihtsalt enda jaoks päevikut pidada või oma mõtteid ka maailmaga jagada — mis on sinu missioon? Ennast avada ja oma mõtteid teistega jagada võib vägagi hirmutav tunduda, aga kindlat eesmärki omades ei ole miski ületamatu! Mõtle sellele, et sinu sõnum võib kedagi, kasvõi ühtainust inimest aidata ja julgustada. Pane oma missioon ja eesmärgid kirja, hoia neid nähtaval kohal ja keskendu neile!

Teine samm: MIDA?

Kui siht paigas ja tead, mida saavutada soovid, mõtle, millest ja kellele kirjutada ehk mis on sinu nišš. Usun, et nõustud, kui ütlen, et mõistlik on valida teema, mis sind ennast kõnetab. Sisu loomine peab olema meeldiv ja lihtne, vastasel juhul muutub see tööks, mida sa ei naudi. Jah, blogimine on samuti töö! Minu puhul ei tuleks näiteks toidublogi pidamine kõne alla, kuna see ei pakuks mulle suurt rõõmu. Toidu valmistamine on minu jaoks pigem igapäevane kohustus, millest üle ega ümber ei saa. Oluline on jääda iseendaks ja teha seda, mida armastad — see on ühtlasi soovitus, mida paljud tänased blogijad stardijoonel olevatele kirjutajatele annavad.

Kui vajad ideid, millisel teemal kirjutada, võid endalt küsida:

  • Mida mulle kõige enam teha meeldib?
  • Millises teemas kõige rohkem/ kõige paremaid teadmisi, oskusi või kogemusi oman?
  • Millises valdkonnas saaksin lugejatele kasulik olla?

Kolmas samm: KELLELE?

Kui eesmärk on kirjutamishobi tulevikus ka raha teenima panna, pead kindlasti mõtlema, kuidas saad sellega teistele kasulik olla. Iseendast lähtumise asemel pead hoopis lugejate vajadustele keskenduma. Mida sinu blogi lugejatele annab ja milliseid vajadusi rahuldab? Suure tõenäosusega sinu blogi lugejatele pelgalt seetõttu, et meeldiv ja tore inimene oled, atraktiivseks ei muutu. Samuti ei ole mõtet blogi luua üksnes kuulsuse või raha pärast. Minu missioon on oma blogi kaudu lugejaid inspireerida ja neid oma südamehäält järgima julgustada ning loodan, et nõnda muutub maailm kasvõi natukene paremaks paigaks. Lisaks aitab mõtete kirjapanek mul endal kasvada ja areneda.


via GIPHY

Alles seejärel, kui oled need sammud läbi töötanud, saad edasi liikuda. Seega mõtle kõik rahulikult läbi. Mida selgem on plaan, seda lihtsam on teostus. Ega asjata öelda, et üheksa korda tuleb mõõta ja üks kord lõigata. Niisiis ära kohku, kui pead pärast eesmärkide mõtestamist muudatusi tegema: tähtis on selge visioon!

Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu

Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Võimenda oma unistusi – ära jää üksi!

Foto: Hannah Nelson (allikas: Pexels)

Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, miks otsustasin poolteist kuud tagasi lõpuks oma unistusi järgida ja blogima hakata. Alustades oli mul selles vallas üsna vähe teadmisi ja kogemusi — olin  kolm aastat tagasi Blogger’isse vaid konto teinud ja kirjutanud mõned postitused. Üks neist vähestest, mis kõneles samuti unistustest —What can I say, I’ve always been a big dreamer” avaldati ka meedias. Sellega asi tol korral piirdus. Panin need mõtted kirja pigem iseendale,  kui peaks tekkima vajadus elule tagasi vaadata ja mõtteid korrastada. Mul ei olnud suuremat visiooni ega eesmärki, elu lihtsalt juhtus ja kirjutamine jäi tagaplaanile. Kui puudub kindel siht ja teadmine, kuhu oled teel, ei saagi väga kaugele jõuda. Nüüd mõistan, et see oli oluline alguspunkt ja elu alles valmistas mind ette millekski suuremaks.

Sihti seadma hakates küsi endalt, mida sina kogu hingest soovid teha. Mis on see, mis elevusest silmad särama lööb, mida tehes tunned end hästi ja õnnelikuna? Usu, keegi teine ei oska sellele küsimusele sinust paremini vastata. Kirjuta need vastused paberile ja ole seda tehes täiesti aus. Ära lase mitte ühelgi mõttel, hirmul või millel iganes muul ennast segada. Isegi kui tunned hetkel, et see ei vii mitte kuhugi ega anna ühtegi vastust, pane lihtsalt kõik kirja. Mitte miski ei juhtu üleöö, pead endale aega andma. Võid mõelda, milline oleks meie elu, kui kõik need inimesed, kes maailma oma loomingu ja annetega rikastavad, ei oleks võtnud riski oma unistusi järgida. Kui ei oleks olnud leiutajaid, kelle elutöö vilju täna naudime, ega kirjanikke, muusikuid ja teisi, kelle looming meile jõudu ja inspiratsiooni annab … Olen kindel, et kõik need imelised saavutused said alguse samast punktist — julgusest iseendale väljakutse esitada. Usun, et kui oled kõik vastused kirja pannud, joonistub välja selgem pilt, isegi kui sa seda kohe ei näe ega mõista.  

Kui tead, mida soovid, küsi endalt, mida unistuse järgimine su ellu tooks ja kuidas sellega teisi inimesi aidata saaksid. Need küsimused annavad soovidele ja unistustele võimsama tähenduse ja eesmärgi. Mõtle, kui Thomas Edison ei oleks hõõglampi leiutanud ega oma ideed maailmaga jaganud … Sinu unistus ei pea nii ambitsioonikas olema, aga sellel võiks olla suur mõju vähemalt sinu elule — kujutle, milline see olema saaks!

Ka mina ei osanud neile küsimustele kohe vastata — vastused olid küll mus olemas, kuid ma ei osanud neid leida. Pidin vastuste saamiseks oma mõtetega palju tööd tegema, neid aktsepteerima. Kas tead, mis oli selle protsessi juures kõige olulisem? Ma ei jätnud ennast selles kõiges üksi! Olen palju kordi oma unistuste rajalt kõrvale kaldunud, lubanud hirmudel võimust võtta ja lõpuks üldse loobunud — see on väga tavaline stsenaarium. Kinnitasin endale, et seekord nii ei lähe, pean allaandmist kuidagi vältima. Meie ümber on nii palju inimesi, kellel on sarnased eesmärgid ja kes on valmis meid sel teekonnal toetama. Ära jää oma unistustega üksi — leia endale mõttekaaslased ja toetajaskond. Mõtleme tihti, et saame ise hakkama ega vaja teiste abi, aga tegelikult kaob üksi tegutsedes motivatsioon üsna kiiresti. Lohutame ennast mõttega, et ju polnud see suund meie jaoks õige. Oleme loodud teiste inimestega suhtlema ega pea nahast välja pugema, et ise hakkama saada. Vajame enda ümber õigeid inimesi — neid, kes jagavad meie vaateid ja eesmärke ning innustavad iga hinna eest edasi liikuma. Kui sinu ümber täna selliseid inimesi ei ole (pere ja sõbrad ei pruugi alati meie soove ja unistusi mõista või toetada), ole avatud uutele tutvustele. Leia mentor, coach või mõni oma ala ekspert, kes oskaks ja sooviks sind toetada.

Olen täiesti veendunud, et kõik inimesed, olukorrad ja asjad tulevad meie ellu õigel ajal. Mina leidsin endale kõige sobivamal hetkel vajaliku toetajaskonna —  naised, kes kas just avastavad oma unistusi või juba liiguvad nende suunas. Sellesse kogukonda kuulumine on toonud minu ellu lühikese aja jooksul palju selgust ja uutmoodi mõtteviise, ka neis asjus, milles arvasin end kindlat seisukohta omavat. Olen väga tänulik, et minu ümber on julgustavad ja toetavad inimesed. Kirjutan sellest peagi pikemalt ka blogis, mille kallal igapäevaselt töötan. Ja nagu minu coach Sirli tavatseb öelda: “Sinu unistus on sinu vastutusel!“ Nii ongi! Mitte keegi ei asu sinu eest unistusi saavutama, aga sa ei pea selles ka üksi jääma. Kui palju tööd oled sina oma unistuste nimel valmis tegema?

Jagan järgmisel nädalal soovitusi, millest blogi luues alustada. Kui see teema sind kõnetab, püsi lainel! 😉

Autor Monika Schults
Toimetaja Katrin Talvi

 

Kuidas mul mõõt täis sai ja lõpuks unistusi püüdma otsustasin asuda!

Kuidas mul mõõt täis sai ja lõpuks unistusi püüdma otsustasin asuda!

Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.

Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!

Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?

Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.

Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.

Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?

Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.

Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.

Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu

Neljapäeval, 19. aprillil kell 12 avatakse Estonia fuajees fotonäitus

Neljapäeval, 19. aprillil kell 12 avatakse Estonia fuajees fotonäitus

Rahvusooper Estonia viib koostöös YU Talent Mediaga läbi fotoprojekti, mille eesmärgiks on enamlevinud müütide kummutamine noorte teatrikülastajate seas. Neljapäeval, 19. aprillil kell 12 avatakse Estonia fuajees näitus, kus teatrimajas pildistatud fotode modellideks on projekti häälekandjad, Eesti seitse tuntumat sotsiaalmeedia mõjutajat: Paljas Porgand, Hensugusta, Liza Lind, Liisa Pärnpuu, Victoria Villig, Rauno Raiesmaa ja Triinu Liis Epner.

Fotosid on võimalik vaadata ka SIIT ja oma lemmiku poolt hääletada. Loosi läheb 350 € väärtuses teatripileteid. Näitus on avatud kuni 27.aprillini, teisipäevast pühapäevani, ajavahemikul 11.00 – 19.00.

Projektil on ambitsioonikas eesmärk kummutada müüte nagu näiteks „teater on kallis“, „teater on igav“ või „mul ei ole midagi selga panna“.  Projekti fotograafideks on Raimo Riberg ja Guendalina Pillisio, stilist Tiina Kärsna. Jumestuse tegid Laura Taal ja Kärt Harolski, tekstid koostas Heleri Prants. Kostüümid pärinevad rahvusooperi kostüümilaenutusest ja kauplustest Reserved, Mohito ja Parfois.

 

Algasid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Algasid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Sel nädalal algasid uue Eesti täispika mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted. Koomiliste elementidega psühholoogiline draama jõuab kinno 2019. aasta kevadel.

 

Filmi keskmes on nutikas, ent pisut nurgeline füüsikadoktor Sandra Mets, keda kehastab Mari Abel. Teadusele pühendunud naine kaotab ootamatult töö, ent uue leidmine ei kujune sugugi nii lihtsaks kui loodetud. Lõputus tööintervjuude karussellis tuleb Sandral seista silmitsi võimumängude, silmakirjalikkuse ja pideva kohanemisvajadusega. Film uurib, mis jääb inimese identiteedist alles siis, kui ta end enam töö kaudu defineerida ei saa.

Mari Abeli kõrval teevad filmis kaasa Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Tiina Tauraite, Henrik Kalmet, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere juunior, Alo Kõrve, Mait Malmsten, Carmen Mikiver, Riho Kütsar, Jarmo Reha, Erki Laur, Karl-Andreas Kalmet, René Reinumägi, Peeter Tammearu jt.

Filmivõtted toimuvad põhiliselt Tallinnas ja Tartus ning kestavad aprillist juuni alguseni.

Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle jaoks on see täispika mängufilmi debüüt. Varem on Kaupo Kruusiauk teinud mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme, neist uusim, dokfilm “Viimane vürst” Peeter Volkonskist linastub sel sügisel.

“Sandra saab tööd” operaator on Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”) ning kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”). Filmi toodab Kopli Kinokompanii, produtsendiks on Anneli Ahven.

Filmi eelarveks planeeritakse 392 000 eurot, põhirahastajateks on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Filmi Facebooki leht: www.facebook.com/sandrasaabtood

Filmi Instagrami leht: www.instagram.com/sandrasaabtood

Foto: Triin Tenso

Mäng toiduga

Mäng toiduga

Mäng toiduga

Kunagi ei ole päris ükskõik, kas vürtsiliha või maasikavaht, neoonroheline salat või mahejahukeeks. Salatilehti võib segada ükskõik millega suhkrusest koorest basiilikumaitselise oliiviõlini. Olgu vahel on lihtsalt nälg, aga meeled tasub erinevustele ikka avatud hoida. Lõplikult ei ole päris ära fikseeritud, kus lõppeb allergia ning algab trend. Hüüatused: „OMG! Kui see kook on gluteeni vaba, siis ma hakkan ka talumatuks!” on meie tegelikkus. Toitu ei pea alati nii tõsiselt võtma, öölokaalis võib vahel ka piima tellida. Toiduga katsetamine ei ole enam kellelegi keelatud mäng.

Modellikonkursi fotod

Modellikonkursi fotod

Modellikonkurss 2017

Konkursi idee on anda võimalus erinevate kehavormide ja suurustega tüdrukutele end modellina proovile panna. Konkursi üleskutsena jagasime sõnumit: “Ükskõik kui kurvikas, sale, blond või brünett oled. Sina oled parim kunst, mis planeet Maaga on juhtunud!“

Võistlustulle astusid 9 tüdrukut ning mitte ükski neist osalejatest ei ole olnud seotud ühegi modelliagentuuriga ega vastanud standardmodelli parameetritele, kuid see oligi üks tingimustest selle konkursi korraldamise osas. Uus põlvkond soovib näha autentset moodi ja tahab tavapäraste modellide asemel näha reklaamikampaaniates iseennast.

Modellide jumestamisega tegelesid Egle AinumäeTriinu Halliste ja Kärt Harolski. Soengute eest hoolitsesid Lille Lepik ja Susanna Eerik. Stilistikaga tegelesid  Lisann Salujõe ja Saara Steinberg. Fotograafideks olid Aliis SinisaluErika Renel ja Sander Antoniak.

MODELLIKONKURSS 2017

Laura

26 aastane, Tartu

MODELLIKONKURSS 2017

Kristiina

18 aastane, Vändra

MODELLIKONKURSS 2017

MODELLIKONKURSS 2017

Anni

18 aastane, Pärnu

MODELLIKONKURSS 2017

Radhika

18 aastane, Tallinn

MODELLIKONKURSS 2017

Maria

16 aastane, Saue

MODELLIKONKURSS 2017

Barbara

15 aastane, Pärnu

MODELLIKONKURSS 2017

Kerttu

15 aastane, Tartu

MODELLIKONKURSS 2017

Lisella-Beatrice

13 aastane, Tallinn

MODELLIKONKURSS 2017

Ellinor

14 aastane, Pärnu

MODELLIKONKURSS 2017

Tuleviku töökoha kuupalga sai Käti

Tuleviku töökoha kuupalga sai Käti

Palju õnne, Käti Erit!

Käti osales tuleviku töökoha kampaanias, kandideerides “digimatusetaliaja” ametikohale.

CV-Online’i loosiratas valis tuleviku töökoha esimese kuupalga ehk 899€ (neto) võitja välja kõige populaarsemale töökohale – digimatusetalitaja ametisse – kandideerinute vahel.

Loosi tahtel osutus võitjaks Käti, kes hetkel käib lühiajalistel tööampsudel, kuid päris töökohta veel ei oma. “Küll aga otsin tööd,” ütleb ta.

Käti kirjutas oma kandideerimise motivatsioonikirjas nii: “Sobiksin digimatusetalitaja ametisse, sest usun, et kui inimene on teise ilma lahkunud, tuleks temast internetti maha jätta sobilik pilt. Selle all mõtlen, et lahkunut google’dades ei tuleks esimese asjana ette pidudel tehtud piinlikud pildid või kommentaarid kümne aasta tagusest ajast.”