Luule kui salajane enese lahtimõtestaja

Luule kui salajane enese lahtimõtestaja

Umbes pool aastat tagasi tabas ming tõsine huvi luule vastu, eriti just lühikese, tänapäevase ja kiirelt leitava vastu. Minu teejuhiks sai instagram, mida mööda leidsin tee mitme Eestis tuntuks saanud instagrami poeedi lehele. Nende looming köitis mind.

Mõni aeg peale huvi tekkimist sain ma sünnipäevaks Nete Tiitsaare teise luulekogu “Murtud südamete hooldusraamat”. Raamat kihab sõnamängudest ja isiklikest mõtetest, mis on üheaegselt õrnad ja meelad ning  täis kurbust. Pärast selle lugemist mu huvi vaibus kuid nüüd, kus mul aega kordades rohkem on avastasin ma selle taas.

Esmalt lugesin läbi raamatu, mis seisis mu riiulil juba aasta. Ostsin too puhtalt kaante ilu ning kutsuva pealkirja “Värske rõhk” pärast, kuid siis sai ta kiirelt sahtlisse lükatud ning sinna ta ununes. Tundsin, et nüüd on õige aeg asuda seda raamatut otsast avastama. Vaid mõne tunniga olin kogu sisu endasse neelanud ja tundsin, et tahan midagi kergesti mõistetavat.

Pika otsimise peale leidsin Keiti Vilmsi, Mart Juure, Contra,Oliver Lombi ja Ave Taaveti koostööl valminud raamatu “Poeetiliselt korrektne”. See on pungil kalambuure ja ilmestavaid pilte. Seda lugedes oli lausa naljakas näha, kuidas sõnad, mida me tihti kasutame on nii mängulised. Minu lemmikuks sai sõnapaar “luulest viidud” ning laused “ma härmastan sind” ja “olen lootuskaitse all”. Need kolm puudutasid mind eriliselt. Ma ei oska seletada, kuidas või miks, aga ma tundsin neid lugedes suuremat heameelt kui teisi lugedes.

Kuid ka selle raamatu sisu sai endasse üpris kiirelt ahmitud. Huvi luule vastu, aga ei kadunud. Mulle meenus, et möödunud suvel käisin ma kuulamas Kristiina Ehini luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda” tutvustust. Tol õhtul oli ta koos Silver Seppaga seda esitamas ja tunne, mis tekkis neid  kuulates oli pehmeltöeldes maagiline.

Maalige endale ette pilt soojast suveõhtust, kus päike on alles taevas ning hakkab alles mõtlema loojumisele. Linnud siristavad ümberringi. Sina ja veel umbes 20 luulehuvilist istute vanadel puitpinkidel, teie ümber on vaid sahisevad lepad, kuused,toomingad ja mõni üksik kask. Inimesed naudivad õhtut, päike loojub vaikselt ning silitab oma viimaste kiirtege hellalt su põski. Minus tekitas see kustumatu mulje ning nüüd seda meenutades tuli lausa karjuv isu lugeda veel Ehini luulet. Seega hankisin endale tema luulekogu pealkirjaga “Noorkuuhommik”.

Tahaksin tuua raamatust välja tuua nii mitmeid luuletusi, mis pugesid mulle hinge, kuid siis kirjutaksin ma valmis juba väikestviisi romaani tunnetest, mis mind neid luuletusi lugedes valdasid. Säästan teid sellest ja toon teieni vaid ühe.

noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja

Kui ma seda luuletust esimest korda lugesin ei osanud ma seda enda jaoks kuidagi tõlgendada. Ma usun, et ühtegi luuletust siin ilmas ei saa tõlgendada üheselt. Kõikidel on isiklikud tunded, mida nad leiavad luuletusest. Minu jaoks oleks isegi väär mõnda luuletust tõlgendada üheselt, et vot see luuletus räägib kindlasti sellest ning see ja see rida tähendavad seda ja seda. See on luule suretamine. Luule on eneseväljendaja. Lugedes neid ridu tunnen ma emotsioone ja tõlgendan sedaviisi lahti enda tunded.

Just välja kirjutatud luuletus räägib noorte ihast, mis vanuse lisandudes asendub selge mõistusega. Seda iha ja tahet, mis noorte sees keeb tahab igaüks meist jagada kogu maailmaga. Tahame õppida maailma tundma läbi hulljulguse ja katsetamise. Tahame tunda armastuse ilu. Kuid selle iluga tuleb tihtipeale kaasa ka valu. Me ei saa neid ebaõnnestumisi ja kurbusest kisendavaid tundeid suruda nurka. Kui me seda teeme lähemegi me orust alla nii, et meie südamest puhub läbi öiselt jahe tuul ning selles südames ei ole kohta enam mõistusele. Me tunneme, et oleme kaotanud selle ainsa inimese, kes andis meile tiivad.

Selle asemel, et neid tundeid selgeks mõelda ja teha rahu eelkõige iseendaga kõrvetame me tihtipeale teiste tundeid ja tiibasid ehk õnne, et anda endale sellega  kuidagi rahu. Vahel juhtub, et enda elust kõrvetatakse ehk tõrjutakse välja ka inimesed, kes soovivad olla sinu juures, et parandada su tiibu. See on osa nooreks olemise elust ja valust. Valus ja vahel äärmusteni viiv, aga vajalik.

Igat luuletust ma enda jaoks lahti ei mõtesta. Mulle meeldib luuletusi vaikselt oma mõtetes endale ettelugeda. Nautida sõnade voolavust ja ilu, mida need sõnad endaga kaasa toovad. Kui selle raamatuga lõpule jõuan ootavad minu raamaturiiulil  veel Hendrik Visnapuu “Mu ahastus ja armastus” ning Andres Ehini “Udusulistaja”. Loodan, et kellegil tekkis huvi kasvõi lühema ning lihtsama luule vastu, mis on leitav Instagrammist.

Mehed ei saa olla feministid?

Mehed ei saa olla feministid?

Kuidas leidsite enda tee feminismini ning kuidas jõudis asi veebiväljaande Feministeerium loomiseni?

Mulle on topeltstandardid ja ebaõiglane kohtlemine noorest peale silma jäänud, aga murdepunktiks võib vast pidada hetke 10 aastat tagasi, kui otsustasin juuksed lühikeseks lõigata ja kogesin igapäevareaalsust seetõttu teisiti.( Pikem kogemuslugu siin artiklis.) Teadlikult tajusin feministliku hoiakut enda mõttemaailmas paar aastat pärast juukselõikust, kui veetsin vabatahtliku programmi raames aasta Madriidis. Kohtasin seal vägevaid feministe, kes ja elavat sotsiaalpoliitilist liikumist, mis mõtestasid igapäevaseid personaalseid ja poliitilisi küsimusi feministlikust perspektiivist.  

Eestisse naastes hakkasin otsima kohalikku skeenet ja leidsin feministliku kultuurifestivali LadyFest Tallinna tegijaid, muuhulgas Aet Kuusiku ja Brigitta Davidjantsi. Feministeeriumi tiimi kutsus meid kuus aastat tagasi Kadi Viik. Teda häiris pikka aega, et naiste häält polnud ühiskonnas kuulda. Soolisest võrdõiguslikkusest ja feminismist räägiti riigiametnike ja organisatsioonide tasemel, aga puudu oli platvorm, kus saavad sõna erinevad feministid ja feminismi suunad. Nii alustasime neljakesi – Kadi Viik, Aet Kuusik ja Brigitta Davidjants ja mina – Feministeeriumi veebiväljaandega, mis tähistas sel aasta viiendat tegutsemisaastat. Praegu töötab toimetuses eestikeelse lehe toimetajatena Kadi Viik ja Aet Kuusik, venekeelse lehe toimetajana Tanja Muravskaja ja projektijuhi-korraldajana mina.

Mis on Teie jaoks feminism?

Seda pole võimalik teha, aga proovime nii, et loed veebiväljaannet.

 

Mis fraas, sõna või lause ärritab Teid enim, kui juttu tuleb feminismist?

Kui inimesed alustavad oma arvamuse avaldamist lausega “Ma pole feminist, aga…” ja millele järgneb ilmselge feministlik seisukoht.

Tänapäeval tunnevad aina nooremad neiud, et ei vasta ilustandarditele, mis ühiskond loonud on. Miks on need standardid nii ranged ja mõjutavad juba väga noorte neidude enesehinnangut

Toimetaja Aet Kuusik on kirjutanud kehapositiivsusest, mille idee lähtub arusaamast, et ilu on konstruktsioon ning et see konstruktsioon ei tohiks rikkuda inimese võimet tunda enesekindlust või eneseväärikust, sõltumata sellest, millise kehaga on tegemist. Noorena oleme igasugustele sõnumitele vastuvõtlikumad. Pealegi tuleb reklaam ka aknast ja uksest sisse pidevalt. Kahjuks on nii, et kui ümberringi ei kõla alternatiivseid kehapositiivsemaid hääli, siis jääbki mulje, et on üks õige standard ning et seda saavutamata pole me kunagi piisavalt head.

Kuidas saab üks noor tütarlaps olla üle meediamaastikul levinud ilustandarditest?

Mina soovitan võtta hetke ja vaadata kriitilise pilguga üle, milliseid inimesi ja organisatsioone sotsiaalmeedias jälgid. Tarbime igapäevaselt nii palju sõnumeid ja visuaale, vahel isegi aru saamata, et üks või teine paneb meid halvasti tundma. Küsi endalt, kes tekitab sulle tunde, et sa pole piisav, et sul on midagi puudu või et sa jääd millestki ilma. Eemalda julgelt need allatirijaid ja otsi juurde teisi, kehapositiivsemaid eeskujusid. 

Tihtipeale on just noortel millegipärast arusaam, et feministid on tusased ning vihkavad mehi. Miks selline arusaam on levinud?

Kahtlustan, et samal põhjusel miks on selline arvamus teisteski vanusegruppides levinud. Enda keskkoolikogemuse peale mõteldes ei meenu just palju hetki, kus võrdsest kohtlemisest, süsteemsest ebavõrdsusest ja ebaõiglusest tähenduslikult ja mõistetavalt räägitud oleks. Vanemate eeskuju mõjutab ka kindlasti suhtumist, kuid mulle on jälle jäänud mulje, et Eesti noored on juba palju teadlikumad erinevatest teemadest, kaasa arvatud feminismist ja sellest mis selle point on. 

Kuidas suhtute lausesse “ Mehed ei saa olla feministid”?

Ikka saavad. Minu partnerid on olnud ja on feministid. Oluline on, et inimene on valmis tegema vajalikku mõttetööd, et mõista ühiskonnas levinud ebavõrdsust ja ebaõiglust ning reflekteerima enda positsiooni suures pildis. Meestel võib olla seda keerulisem teha, kuna nad pole kogenud sellist, igapäeva pisiasju mõjutavat ebavõrdsust omal nahal ning kui on, siis tihti jääb puudu vestluskaaslastest, kellega neid kogemusi mõtestada. Pingutada tasub, sest tulemuseks on kõigile mõnusam elu.

Ehk said nüüd mõtted selgemaks ja loodan väga, et tekkis ka sügavam huvi uurida Feministeeriumi veebiväljaaannet. Lisaks sellele soovitab Nele Laos uurida ka Bitch Media veebiväljaannet,Ann Friedemani uudiskirja Debuki blogi. Kui lugemisest juba väsimus tekib kuula  Feministeeriumi ” Ära kaaguta!” ning Guilty Feministi podcast’i.  Kui oled aga rohkem intagrammi inimene leiad mitmeid influentsereid kasutades hastage. Näiteks, #sexistads  #bodypositive  #bodyneutrality  #bodykindness #uglymakeuprevolution

Feministeeriumi kollektiiv nende 5. sünnipäeva peol. Vasakult: Nele Laos, Kadi Viik ja Aet Kuusik. Pildilt puudub Tanja Muravskaja.
Feministeeriumi kollektiiv nende 5. sünnipäeva peol. Vasakult: Nele Laos, Kadi Viik ja Aet Kuusik. Pildilt puudub Tanja Muravskaja.

 

Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Kui vana oled ning millega tegeled? 

Olen Rosanna Arba, vabakutseline jumestaja-grimmikunstnik. Hetkel olen 21-aastane. Lõpetasin õpingud Grimmikoolis 2019. aastal ning pärast seda alustasin kohe tööd jumestajana ning grimeerijana erinevate projektide raames. Iluvaldkonna kõrvalt tegelen juba kolm aastat ka promotööga ning toodete reklaamimisega. Promootorina töötan erinevatel üritustel, poodides ja klubides.

 

Läbi milliste loominguliste tegevuste ja kunstivormide meeldib sulle end väljendada?

Armastan väljendada enda loomingulist poolt läbi käsitöö ja joonistamise. Olen väga suur realismi austaja ning armastan luua töid, mis on silmaga nähtavad ja katsutavad. Kõige rohkem meeldib mulle luua enda kätega, kuna tunnen, et sellisel viisil on mul kõige rohkem kontrolli ja tunnetust oma töö üle. Teen  eriefektidega grimmitöid ning ilujumestusi. Tööde teostamisel läheb lisaks kätele veel muid vahendeid vaja, seega on mul 90% ajast abiks pintslid, spaatlid või švammid. Nende abiga saan lisada oma töösse kindlaid detaile, mida soovin näha lõpptulemuses.

Joonistamine ja maalimine ei ole küll mu kõige tugevamad küljed, kuid vahel siiski haaran kätte pliiatsi või pintsli ning loon paberile midagi, mis on mind inspireerinud. Üldjuhul aitavad joonistamine ja maalimine mul emotsioone väljendada ning samuti on see hea viis lõõgastumiseks.

 

Grimmikooli eksamitööd. Vasakul: The Revenant – Hugh Glass (habe ja vuntsid on Rosanna tehtud), foto autor Janika Olup; paremal: Zombie (Rosanna tehtud on mask ja parukas), foto autor Rosanna Arba.

Oled õppinud nii Grimmikoolis, käinud koolitustel kui ka arendanud end omal käel. Kuidas võrdleksid erinevaid õppimis- või enesetäiendamisviise, millega kokku puutunud oled? 

Soov õppida grimmikunstnikuks tekkis mul gümnaasiumi viimasel aastal. Selle eesmärgi ma endale seadsin ja ka saavutasin. Kuid nagu iga uue ametiga, ei õpi sa kõike selgeks ühe kooli, aasta või kursusega. Õppimine jätkub ka peale kooli lõpetamist, seetõttu õpin jätkuvalt juurde.

Tõsi on see, et sain kätte Grimmikooli tunnistuse ja kutsetunnistuse, aga koolist sain ma ainult  baasteadmised. Neile tuginedes hakkasin pärast kooli iseseisvalt tegutsema. Reaalseid kogemusi hakkasin saama tööd tehes. 

Selleks, et saada töös nii heaks kui võimalik, võtsin juurde nii kooli ajal, kui ka pärast kooli lisakursuseid, mis olid seotud jumestamisega ja soengute tegemisega. Need koolitused on kahtlemata väga kasuks tulnud, et osata klientide soove täita. 

Kuna jumestamise ja grimmikunsti õppimine algas iseseisvalt, siis olen väga palju märganud erinevust selles, kas õpid omal käel internetile ja raamatutele tuginedes või  kas õpid aastatepikkuse kogemusega ekspertide käe all. Mõlemal õppimise viisil on omad eelised ja puudused.

Isiklikult soovitan käia ka koolis või koolitustel. Põhjuseks toon välja asjaolu, et õpetajate abil saavad selgeks õiged tehnikad, mille abil saab hiljem ise ennast iseseisvalt edasi arendada või luua õigetele tehnikatele tuginedes omaenda stiil. Samuti märkab koos juhendajaga õppides rohkem olulisi nüansse, mida sa teed õigesti või valesti. Selle põhjal oskavad juhendajad sind suunata paremate ja lihtsamate moodusteni, et saaksid saavutada soovitud tulemuse.

Kuidas jõudsid grimmi ja üleüldse jumestuse juurde? 

Ilujumestus on olnud mu elus juba väga noorest east. Tegelesin iluvõimlemisega ligi kümme aastat, kuni sain neliteist. Viimastel aastatel kasutasime rühmaga võistlustel jumestust, et välimused oleksid esinedes sarnased ja efektiivsemad. Nendest kogemustest sain endale põhiteadmised meikimisest, kuid tol ajal ei oleks arvanud ega uskunud, et jumestamine saab minu elukutseks.

Grimmikunstiga puutusin kokku esmakordselt 16-aastaselt, kui hakkasin uudishimust netiõpetuste järgi katsetama Halloween’i jaoks grimme. Soetasin odavad materjalid, mis sobisid algajale, ning nendega katsetamisest tärkas minus armastus grimmi vastu. Kuna eelnevalt meeldis ja ka praegugi meeldib mulle kõik, mis on seotud horror’i ja õudusfilmidega, siis grimmikunsti avastamine oli minu jaoks kui saatuse poolt määratud. Kui hakkasin õppima ja katsetama erinevaid viise ja tehnikaid, siis enamasti ammutasingi inspiratsiooni kas filmidest/sarjadest või sotsiaalmeediast teiste kunstnike töödest.

Grimmi- ja jumestuskunsti avastamine on mulle ainult positiivselt mõjunud. Tänu sellele olen saanud aastate jooksul seada endale arendavaid eesmärke, mille tulemusena olen saanud muuta hobi oma tööks.  

Mis on sinu meelest parimad veebilehed ning sotsiaalmeediaplatvormid  inspiratsiooni saamiseks ja/või õppimiseks?

Kõige olulisemateks inspiratsiooniallikateks võin julgelt pidada Instagrami ja Youtube’i. Instagramis leidub tuhandeid kontosid kõigist valdkondadest, mida saab jälgida just selle eesmärgiga, et oma mõttemaailma ja väljavaateid laiendada. Kontodelt leiab väga palju pilte ja videoid, mis panevad tahtma katsetada uusi asju või annavad just hoogu juurde enda ideede arendamisele.

Youtube on suurepärane keskkond õppevideote leidmiseks. See leht sisaldab tänapäeval õpetusi kõige kohta, mida hing vaid ihaldada võib. Kui ei leidu konkreetset õpetust, siis saab vähemalt kindla peale erinevaid näpunäiteid, mida oma tegevuses rakendada.

Mis on vabakutselise töö plussid ja miinused?

Usun, et paljud, kes töötavad vabakutselisena mingil alal, tunnevad aega-ajalt erinevaid tõuse ja mõõnasid. Olen leidnud, et selline eluviis on tegelikkuses väga põnev, kuna aastate jooksul satub ette mitmeid väljakutseid, mis kujundavad sinust omapärase ja kogenud inimese.

+ Suureks eeliseks vabakutselise elustiili juures on vaba graafik. Sul on võimalus luua selline graafik, nagu sulle endale sobib vastavalt sellele, kui tihti või harva soovid tööd teha. Saad võtta vastu just nii keerukaid või lihtsaid töid, nagu soovid. Kuid sellega ei tasu minna liiga mugavaks ja tasub siiski võtta vastu uusi ja põnevaid väljakutseid, mis aitavad arengule kaasa.

+ Vaheldusrikas eluviis. Enamik tööotsi tuleb pakkumistena erinevatelt isikutelt või firmadelt, kes soovivad tellida meigiteenust erakliendina või projektide jaoks ning üldjuhul samasugust tööpäeva ei esine kunagi. Kliendid ja üritused on juba ise erinevad ning kogemused, mis nendega kaasnevad, on samuti eriilmelised.

– Tööde leidmine on vahel keerukas. Kui ei ole hooaeg, mil toimuksid mitmed üritused, peod või sündmused, mille jaoks tellitakse meiki või grimmi, siis võib olla töö osas kerge põud. Nendel momentidel, kui jumestustööde nõudlus ei ole piisavalt suur, tuleks ikkagi end sotsiaalmeedias nähtaval hoida ning igal võimalusel ennast välja pakkuda.

– Üheks suurimaks miinuseks on ebastabiilne sissetulek. Kunagi ei tea, milline võib tulla järgmise kuu klientuur ning kas või kui palju sind kutsutakse projektidele.

 

Mis on su eesmärgid ja unistused? Mida tahaksid kindlasti saavutada? 

Unistuste peale olen tihti mõelnud, kuid pole siiani suutnud endale tekitada kindlat suurejoonelist unistust. Minu ainus suurim unistus on alati olnud saada õnnelikuks ja püsida õnnelik. Selle nimel töötan ma pidevalt. Üldjuhul leian õnne läbi eesmärkide saavutamise. Eesmärgid ongi minu jaoks nagu väikesed unistused. Näiteks kui olen avastanud, et soovin saavutada mõne kindla unistuse ehk eesmärgi, siis pean eelnevalt läbi töötama paar teist etappi, et selle unistuseni jõuda.

Etappide läbimine võib vahel kujuneda keerukaks, kuid kui olen ülesannetega hakkama saanud, siis on tunne fantastiline. Iga katsumuse ületamine on alati olnud seda väärt. Samuti need kogemused ja teadmised, mida oma teekonnal saanud olen, on nagu pusletükid, mis aitavadki moodustada unistuste elu.

Nooruse tõttu ei ole ma ka avastanud kõiki võimalusi, mis maailmal pakkuda on. Iga aastaga olen juurde leidnud uusi ja huvitavaid tegevusi, millega tahaksin ka ise mingil määral tegeleda. Selle tõttu on ka raske seada endale ühte kindlat suurt unistust. Tänapäeval on piiramatult palju häid viise enda arendamiseks.

Mida sulle veel teha meeldib peale ilu- ja kunstivaldkonnas tegutsemise?

Armastan väga sportimist ja tantsimist. Leian, et kõige parem viis stressist ja kogunenud pingetest vabanemiseks on just korralik treenimine või tantsimine, mille abil saab enda emotsioone välja elada. Isiklikult naudin akrobaatilisemaid treeninguid, kuna pidevale seisvale tööle vahelduseks on hea keha venitada ja energia voolama panna. 

Akrobaatika ja venitamisega saan arendada keha painduvust ja graatsilisust, kuid samal ajal ka jõudu ja vastupidavust. Töötan pidevalt selle nimel, et leida tasakaal töö ja trenni vahel.

Enne meigitöösse süvenemist pakkus mulle rohkelt huvi fotograafia. Põhiteadmiste kättesaamiseks läbisin ka kaks fotograafia kursust, mis olid mulle suureks abiks, et tegutseda edasi iseseisvalt. Grimmimaailmas tegutsedes olen oma fotograafia-alaseid teadmisi rakendanud meigitööde pildistamisel. Esimeste grimmitööde pildid tegin peegelkaameraga katsetades ja oma stiili avastades.

Hobikorras tegelesin paar aastat tagasi ka muusikaga. Olen õppinud kitarrimängu, mis on  mulle siiani väga südamelähedane, kuid viimastel aastatel ei ole ma sellega kuigi tihti tegelenud. Muusika üleüldiselt on olnud ka suur osa mu elust kogu aeg ja igal moel, seetõttu loodan, et saan siiski muusika tegelemisega tagasi järje peale.

Too välja mõni inspireeriv moto või tsitaat, mis sind innustab. 

Minuga on aastaid kaasas käinud lause do what you love, love what you do (tee, mida  armastad ja armasta seda, mida teed). Olen juba noorest east teadnud, et tulevikus tahan kindlasti omada ametit, mida ma tõeliselt naudin. Selle nimel olen alati olnud valmis töötama ja end pidevalt arendama, et jõuda selle eesmärgini, kuna selles peitub ka suur osa õnnelikkusest.

Antud tsitaat võib paljude jaoks suhteliselt klišeelikult mõjuda. Isegi mind on see lause vahel pigem naerma pannud ning teiste töökaaslastega oleme selle üle nalja visanud, kuid reaalsuses on tsitaadi põhimõte siiski väga motiveeriv.

Kes on su eeskujud ja mida oled neilt õppinud? 

Rohkelt on mind inspireerinud  USA jumestaja-grimmikunstnik Lauren Mychal, keda tuntakse rohkem Youtube’i keskkonnas ilutegijana ning hüüdnime Mykie järgi. Tema Youtube’i kanali Glam&Gore avastasin 2016. aastal, kui otsisin grimmikunsti kohta infot ja inspiratsiooni.

Minu kõige esimesed terviklikud grimmikunsti-tööd valmisid just nimelt tema õpetlike videote järgi. Õppisin Mykie’lt palju erinevate tehnikate ja materjalide kohta, millega oli võimalik luua erinevaid efekte või luua terviklikke töid. Kuni tänase päevani kasutan tihti just samu tehnikaid, mida õppisin temalt juba alguses.

Kui grimmikunsti rohkem süvenesin, siis avastasin endale juurde kaks äärmiselt andekat meigikunstnikku, kelleks on Vincent Van Dyke ja Ve Neill. Nende kahe kunstniku tööd andsid mulle aimu, kuhu tahaksin ka ise oma töödega jõuda.

Eriti inspireerivad mind Vincent Van Dyke’i tööde eriefektid. Tema looming on väga elutruu ning vahel isegi petab täielikult ära, et tegu pole reaalsete objektidega. Just sellisele tasemele sooviksin ka ise jõuda ning seetõttu hoian end kursis oma lemmikkunstnike tegemistega, kelle tööde tõttu olen grimmikunsti armastama hakanud.

Kus saab sinu tegemisi ja loomingut sotsiaalmeedias jälgida?

Minu jumestus- ja grimmikunsti töid saab jälgida nii Instagramis kui ka Facebookis.

Instagram: @rosannamakeup

Facebook: Makeup by Rosanna A.
https://www.facebook.com/makeupbyRosannaA/

Minu personaalne Instagrami konto on @rosanna.arba. Seal postitan ka oma vabaaja tegevustest ning muust huvitavast.

Intervjueerija Helena Karu 

Geelika Mölder: “Enda avastamiseks tuleks proovida erinevaid asju ja olla võimalikult avatud.”

Geelika Mölder: “Enda avastamiseks tuleks proovida erinevaid asju ja olla võimalikult avatud.”

Kui vana oled ja millega tegeled?

Olen 19-aastane ning töötan restoranis.


Foto autor Avely Tamm

Kas praegune eriolukord seoses COVID-19 pandeemiaga on võimaldanud sul rohkem kunstile pühendada ja näiteks loomingulisusele kaasa aidanud või mitte?

Kindlasti on mul viimasel ajal olnud palju rohkem aega, et kunstiga tegeleda, aga samas olen märganud, et motivatsiooni on vähem. Eriolukorra esimesed nädalad olid eriti rasked, kuna teadsin, et mul on üle pika aja rohkem vaba aega, et midagi luua, aga inspiratsiooni ja ideid ei olnud peaaegu üldse. Viimasel ajal olen aga oma loomingulisuse tagasi saanud ning proovin pea iga päev kasvõi midagi joonistada või maalida.

 

Kas oled kunstiga tegelenud juba pikemat aega, näiteks terve elu, või on tegu mõne värskema huviga?

Olen olnud kunstihuviline nii kaua, kui ennast mäletan. Kunstnikuks saamine oli ka minu esimene suur unistus. Põhjalikult hakkasin sellele pühenduma umbes 4-5 aastat tagasi, kui seadsin endale eesmärgiks õppida inimesi realistlikult joonistama.


Kas oled käinud kunstikoolis või -ringis?

Võib-olla lasteaias või algklassides osalesin ka mõnes ringis, aga otseselt kunstikoolis ei ole ma mitte kunagi käinud. Põhiliselt olen kõik ise õppinud.

  
Kust saad inspiratsiooni? 

Peamiselt saan inspiratsiooni internetist. Jälgin juba pikemat aega Instagramis erinevaid kunstnikke ning nende töid. Kasutan ka Pinteresti, kuna sealt on võimalik leida väga huvitava kompositsiooni või värvivalikuga pilte. Kuna olen keskendunud peamiselt realismile, siis on erinevate kuulsuste ning tuntud fotograafide pildid samuti suureks abiks. Samuti inspireerivad mind loodus ja inimesed mu ümber.

 

Millised tehnikad on kõige meelepärasemad? Milliseid tehnikaid tahaksid juurde õppida või paremini omandada?

Ise eelistan kindlasti traditsioonilist kunsti, kuid olen mõned korrad proovinud ka digitaalselt midagi luua. Kasutan väga erinevaid töövahendeid, aga minu isiklikeks lemmikuteks on värvipliiatsid, erinevad markerid ning akrüülvärvid. Lisaks neile armastan kasutada ka tekstiilivärve ja -markereid. Kindlasti soovin ennast veelgi arendada ning alles hiljuti hakkasin rohkem kasutama akvarelle. Järgmiseks suuremaks eesmärgiks on õlivärvidega katsetamine.

 

On sul mõni iidol? Kes?

Mulle on alati olnud suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks tuntud kunstnik Vincent van Gogh ning tema tööd. Nende stiil ja värvikasutus on mulle algusest peale väga meeldinud. Lisaks sellele on tema lugu samuti inspireeriv, kuna oma elu jooksul puutus ta kokku väga mitmete takistustega. Vaatamata kõigele jäi ta siiski alati endale kindlaks ning püüdles oma unistuste poole. Ta on öelnud, et kõik, mis on tehtud armastusega, on tehtud hästi. Kunsti tehes olen päris mitmeid kordi olnud olukorras, kus ma ei ole oma loominguga rahul, kuid see tsitaat on mind alati inspireerinud ning seetõttu olen oma töid hakanud vaatama hoopis teise pilguga. 

Millega tegeled vabal ajal peale kunsti?

Olen huvitatud filmindusest, armastan vabal ajal erinevaid filme ning sarju vaadata. Tegelen natuke ka fotograafiaga, mängin ukulelet ja loen raamatuid. Lisaks sellele meeldib mulle väga reisida, muusikat kuulata, kontsertidel käia ja sõpradega aega veeta.

Millised on su tulevikuplaanid?

Hetkel on plaanis kandideerida erinevatesse ülikoolidesse nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kuna need koolid ja erialad on kõik üsna erinevad, siis ei oska veel täpselt öelda, mis minust sügisel saab. Kindel on aga see, et tegelen edasi kunstiga ning soovin töötada valdkonnas, mis oleks mingil määral kunsti või meediaga seotud. Lisaks sellele soovin tulevikus kindlasti rohkem reisida ja võimalikult palju erinevaid maid avastada.

 

Mida soovitaksid noortele, kes alles avastavad end kunstivaldkonnas või neile, kes alles üritavad leida seda valdkonda, mis oleks just nende kutsumus?

Neile, kes end alles kunstivaldkonnas avastavad, ütleksin kindlasti, et tuleks võimalikult palju harjutada. Ma tean, et seda ütlevad kõik, aga harjutamise teel on tõesti võimalik ennast väga palju arendada. Lisaks sellele soovitan kindlasti katsetada võimalikult paljude erinevate töövahenditega ja proovida erinevaid stiile – nii leiab igaüks just selle, mis talle kõige rohkem sobib ja meeldib.
Neile, kes oma kutsumust alles otsivad, ütleksin ma samuti, et proovida erinevaid asju ja olla kõige suhtes võimalikult avatud. Vahel võib uueks lemmikuks osutuda just mõni selline hobi või tegevus, mille proovimise peale varem isegi ei mõelnud. Ning samuti tuleks silmas pidada, et ei tohi end teiste inimestega võrrelda. Mõned teavadki juba varakult, millega nad tulevikus tegeleda soovivad, teistel aga läheb rohkem aega.

Kus saab sinu tegemistel ja loomingul silma peal hoida?

Minu tegemisi saab jälgida Instagramis. Loomingule on pühendatud kasutaja @mldraw.s ning igapäevastel tegevustel saab silma peal hoida minu põhikasutajal, milleks on @geelikam.

Intervjueerija Helena Karu

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Sel laupäeval Tartu Kaubamaja keskuses toimuval Moekuulutaja üritusel astuvad üles ka “Eesti otsib superstaari” saate võitja Uudo Sepp ning teisele kohale tulnud Sissi Nylia Benita. See on esimene kord, mil noored peale saatesarja lõppu taas koos lavale astuvad.

Lisaks publiku poolt armastatud superstaaridele esinevad üritusel ka väikesed lauljad – Uudoga koos laulavad Laulukarusselli võitja Krislin Sallo ja “Väikeste hiiglaste” saatest tuntud Gloria Raudjärv. “Ootan juba väga nii Sissi kui tüdrukutega esinemist – nendega koos laval olla on au ja meeletu rõõm!” tunnistab Uudo. “Esitlusele tuleb kindlasti uus singel “Sinule” ja muud kaasahaaravad lood.”

“Ootan Tartus esinemist juba väga!” rõõmustab ka end rahva südametesse laulnud Sissi. “Seal on nii äge rahvas, kes elab alati kaasa – viimati esinesin seal jõulude ajal, seega on viimane aeg jälle tartlaste ees üles astuda.”

Moekuulutaja üritus toimub Tartu Kaubamaja keskuses sel laupäeval 13. oktoobril ning on kõigile tasuta. Lisaks muusikale saab Moekuulutajal nautida värskeid moetrende tutvustavaid moeetendusi, teiste seas ka EKA moetudengite poolt bambuslehvikutest valmistatud moeskulptuure.

Kell 13-15 ootab festival “Avatud mänguväljad” kõiki lapsi 3. korrusele Lastemaailma ette meisterdama ja mängima. Toimuvad ka Jomon-Shindo näidistreeningud ning mitmesugust meelelahutust leidub kogu perele.


Moekuulutaja üritus on kõikidele tasuta. Vaata lisainfot www.tartukaubamaja.ee

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Foto: Ken Mürk

Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.

Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”

Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.

Foto: Ken Mürk

“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.

“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.

Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.

“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Foto: Ken Mürk

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.

 

1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?

Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.

 

2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.

Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.

 

3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?

Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.

4. Millega sa joonistad?

Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.

 

5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?

Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.

 

6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …

Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.

7. Millest saad inspiratsiooni?

Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.

 

8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?

Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.

9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?

Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.

 

10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?

Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.

11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?

Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.

 

12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?

Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.

 

13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?

Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.

14. Miks on tähtis ennast kuulata?

Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.

 

15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.

 

16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?

Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.

 

 17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?

Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.

 

18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?

Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.

Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:

https://www.instagram.com/lifeloverarts

https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.

Minu mandalatega tooted leiab aga siit:

www.redbubble.com/people/lifeloverarts.

 

Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu