Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

Joonas Timmi: “Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha.”

 

Elisabeth Juusu ja Joonas Timmi on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini tudengid. Koos on nad loonud brändi nimega SEEP. Nende käe all valmivad omanäolised särgid ja riidekotid, mis räägivad iseenese eest.

 

Kuidas leidsite tee kunstimaailma?

Elisabeth: Mu vend on maalikunstnik ning ka ülejäänud pere kunstilembene, nii on mind kogu elu ümbritsenud loomeprotsessi soosiv olustik ning seetõttu olen joonistanud nii kaua, kui mäletan.

Joonas: Huvi visuaalkultuuri vastu on minus juba lapsest saati, ise hakkasin midagisisukamat looma teismeeas.

 

Mis motiveeris teid oma brändi looma?

Brändi inspireeris meid looma soov midagi päriselt ära teha. Algul puudus ühtne stiil ning enamasti ei jõudnud looming sahtlist kaugemale. Janunesime uue meediumi järele. Kangatrükiga olime mõlemad varem kokku puutunud ning selle tehnika puhul paelus meid mõte kasutada riidest kotte, T-särke ja muid rõivaid kui lõuendeid, mille kaudu jõuda inimeste riidekappidesse ja linnaruumi. Lisaks aitas brändiloomisprotess meil konkretiseerida oma disainlahendusi ning iseendas selgusele jõuda.

 

Kuidas käis brändi loomine? Sellega on päris palju tööd — idee, algatus, imago, disain, tootmine …

Meie üpris sarnase maailmatunnetuse tõttu tahtsime oma loomingut ühtsustada, joonistada sarnases stiilis ning luua ühtne identiteet. Sellest motiveerituna toimus brändiloome küllaltki iseenesest. Kui üks meist tuleb mõnele naljakale või tabavale mõttele, pakub tihtipeale teine välja viisi, kuidas see mõneks illustratsiooniks või tüpograafiiseks lahenduseks vormida ning särgile printida.

Meie kujutusstiil on jõudnud oma praegusele kujule soovist olla niivõrd minimaalne, et särgile või kotile prindituna oleks kujutatu kergesti hoomatav ka kaugelt ning lühikesel vaatlusel. Samuti on meie toodete värvivalik lakooniline. Valikus on musta ja valget värvi tooted, mida on võimalik teiste riietusesemetega lihtsa vaevaga kokku sobitada.

Tootmise poole pealt on SEEP hea näide sellest, kuidas ka kitsastes tingimustes on võimalik midagi ägedat luua. Nimelt sünnivad SEEPi särgid ja kotid meie 30-ruutmeetrises Seebi tänava kodustuudios.

 

Kuivõrd arvestate disainides trende?

Kuigi palju ikka, kuid mõjutused on üldjuhul pigem alateadikud. Disainides lähtume ennem kõhutundest.

 

Millised on teie lemmikud Instagrami kontod, kust trendidel silma peal hoida?

Me ei jälgi eriti moetrende, inspiratsiooni ammutame rohkem graafilise disaini ning illustratsioonimaailmas toimuvast. Mõned kontod Instagramis, mis meile meeldivad, on @pollynor, @prefuk, @mrzyk_moriceau, @patricksavile_official, @itsnicethat, @gooddayclub.

 

Mis on teie unistus SEEPiga?

Unistame oma disainipoe avamisest.

 

Kas tegutsete spontaanselt või on teil kindlad lühi- ja pikaajalised eesmärgid?

Eks mingid eesmärgid ja plaanid ole ikka, ilma ju ei saa, kuid tootekujundusprotsessis üritame säilitada ka piisava hulga spontaansust, sest tihtipeale viivad just juhuslikud mõttevälgatused huvitavate ideedeni.

 

Kus teie toodetega tutvuda saab?

Meie tegemistega saate kursis olla Instagramis @seepstudio kaudu ning tootesarjaga tutvuda kodulehel www.seepshop.com.

Augustiunetusel leiate meid Koidula pargist kunstiturult ning Mona Street Food hoovist.

Autor Marika Juusu

Fotode autor Elis Jurkatam

Toimetaja Kadri Toomsalu

Sandra Serena Sulin: “Unistused viivad sihile!”

Sandra Serena Sulin: “Unistused viivad sihile!”

Saku gümnaasiumi 10. majandusklassi õpilane Sandra Serena Sulin (16) on noor kunstnik, kes püüdleb oma unistuse poole saamaks ühel päeval tuntuks oma loominguga. Sandra on suurte tulevikuplaanidega tüdruk, kes viib lõpule kõik alustatu, ja teeb tööd, et jõuda soovitud eesmärkideni. Vaatamata noorele eale on Sandra saavutanud palju häid kohti kunstiolümpiaadidel nii maakonnas kui ka vabariigis ning avanud juba kaks isiklikku kunstinäitust. Lisaks kunstile tegeleb Sandra aktiivselt ka muusikaga, õppides Saku muusikakoolis juba teist lisa-aastat.

  1. Oled praegu oma kunstnikutee alguses. Kuidas ja millal avastasid, et just kunst on see, millega tegeleda soovid?

Juba lasteaias teadsin, et joonistamine sobib mulle hästi. Ma ei pannud kunagi pliiatsit käest ja nii see ongi läinud. Mulle meeldib joonistada ja konkreetselt ei olegi mõelnud, et just kunst on see, mida tahan teha kogu oma ülejäänud elu.

Sandra isikunäitus Saku gümnaasiumis. Foto autor Helin Sinisaar

  1. Millist tehnikat sa peamiselt oma loomingus kasutad?

Mulle meeldib katsetada erinevate tehnikatega. Vahepeal ma proovin näiteks akvarelli ja maalin natuke, aga peamiselt jään ikka musta tindi, värvipliiatsite ja vildikate juurde. Samuti meeldib mulle kollaažitehnika ja harilike pliiatsitega inimeste portreesid joonistada.

Autor Sandra Serena Sulin

Autor Sandra Serena Sulin

  1. Kas originaalseid töid on raske välja mõelda? Kas ideed otsa ei saa? Mis on sinu inspiratsiooniallikas?

Inspiratsiooniallikas on kõik mind ümbritsev: loodus ja igapäevased esemed. Ideed kuigi lihtsalt ei tulegi, aga siis, kui mingi kindel asi jääb ette ja sellest hakkab idee arenema, on originaalseid töid ka päris lihtne teha.

Autor Sandra Serena Sulin

  1. Kirjelda oma loomingut kolme sõnaga.

Eriline, sügavamõtteline, minulik.

Autor Sandra Serena Sulin

  1. Räägi natuke oma näitustest. Mis? Kus? Millal?

Minu esimene näitus oli ühisnäitus koos Monica del Nortega, kes on eestlasest kunstnik Hispaanias. Näitus oli 2017. aasta märtsis Monica kodukoha lähedal Manilvas Hispaanias. Monica andis selle võimaluse ja tahtis minuga koostööd teha. Teine näitus on minu isikunäitus ja see on veel praegugi üleval Saku gümnaasiumis. Näitus avati 2017. aasta detsembris.

Väike osa Sandra kunstinäitusest Hispaanias. Foto autor Sandra Serena Sulin

  1. Mis on sinu jaoks kõige raskem ja kõige lihtsam näituse tegemise juures?

Kõige lihtsam on ilmselt piltide joonistamine, kõige raskem aga õigete raamide ja kohtade valimine.

 

  1. Oled väga edukalt tegelenud ka kromaatilise kandle mänguga. Kui suurt rolli lisaks kunstile mängib sinu elus muusika?

Muusika mängib üldiselt väga suurt rolli. Ma kuulan muusikat, mõtlen muusikast ja see huvitab mind väga.

 

  1. Millised on sinu kunstiga seotud plaanid lähitulevikus?

Mul on 2. juulil tulemas isikunäitus Kiisa rahvamaja raamatukogus ja see võetakse maha augusti lõpus. Hetkel käib selleks ettevalmistamine ja piltide joonistamine.

 

  1. Mis on sinu unistus ning kuhu tahaksid kunstiga jõuda?

Minu unistus on see, et inimesed ostaksid mu pilte ning et ma inspireeriksin inimesi joonistama ja sügavamalt mõtlema. Kindlasti sooviksin arendada inimeste teadlikkust uuemast kunstist. Tahaksin jõuda maailmas igale poole. Tore oleks, kui kunagi saaks vaadata nimekirja, kus on kirjas näiteks Berliin, Los Angeles ja New York.

Sandrat saab jälgida tema Instagramis @sandra.art.s.

 

Autor Helin Sinisaar
Toimetaja Merily Šmidt

 

Kuidas kultuur ja keel mõjutavad meie värvitaju

Kuidas kultuur ja keel mõjutavad meie värvitaju

On ammu teada, et sinine ja roheline on rahulikud ja usaldusväärsed värvid, punane kirglik, aga ka viha tekitav ning kollane rõõmus ja entusiastlik. Need teadmised on meisse meid ümbritseva maailma kaudu kodeeritud ning on olnud aineseks lugematutele kunstiteostele, muusikapaladele ja kirjutistele. Kas olete aga mõelnud sellele, et keegi võib värve hoopis teistmoodi tajuda?

Foto allikas colormatters.com.

Teatud bioloogiliste tõikade vastu siiski ei saa. Punane on esimene värv, mida laps nägema hakkab, sest selle pikk lainepikkus jõuab lihtsamini silmadeni. Sünd ja surm seostuvad punasega, nõnda ka tapetud loomad ja sõjas voolav veri. Samamoodi punased on mürgised marjad, tuli ja tänapäevased keelumärgid, sest see püüab meie pilku. Punane on läbi aegade olnud oluline kunstis ja religioonis, sellele omistati maagilisi tähendusi – Eestiski seoti randme ümber punaseid käepaelu – ning seda seostati kangelaslikkuse ja ristilöömisega. 1

Mis oleks aga siis, kui keegi ütleks, et tema päike on punane? Või sümboliseeriks aktsiaturul tõusu punase, mitte rohelisega? Vastavalt Jaapanis ja Ida-Aasias ongi eelnev täiesti tavaline. 1 See näitab, et kuigi värvidel on meile evolutsioonist tingituna suur mõju, pole värvitaju mõjutamata ka kultuuriruumist.

Siinkohal oleks sobiv sisse tuua ka keelte evolutsioon. Vanasti usuti, et igal kultuuril on põhilised sõnad iga vikerkaarevärvi jaoks. 1960-ndatel võrdlesid oma märkmeid aga kaks teadlast, Paul Kay ja Brent Berlin. Esimene neist oli uurinud tahitilasi Vaikse ookeani lõunaosas, teine tzeltale hõimu Mehhikos. Mõlemad uskusid, et saab olema raske, kuna neile oli öeldud, et rahvad jaotavad vikerkaart peaaegu suvaliselt. Üllatav oli aga, et tulemusi kõrvutades võis näha, et mõlemal rahval oli värvide jaotus inglise keele omale väga sarnane, kui välja jätta tõsiasi, et neil oli sinise ja rohelise jaoks üks sõna. Californiasse kolinud Kay ja Berlin palusid oma õpilastel koguda värvitermineid 20-lt San Francisco lahe äärselt keelelt ning avaldasid raamatu „Basic Color Terms: Their Universality and Evolution“. Kokkuvõtteks leidsid nad näidete põhjal, et kõigil kultuuridel on sõna musta (pimeda) ja valge (heleda) jaoks. Kui on kolmas termin, siis on selleks punane. Kui on neljas ja viies, on need roheline ja kollane (järjestus varieerub puhuti). Seejärel tuleb sinine. Kõige kõrgemal tasemel olevatel keeltel on 11 põhilist värviterminit: must, valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne, roosa ja pruun. 2

Kahtlemata oli 20 rahvast maailma mastaabis vähe. Oma teema edasiarendamiseks koostasid nad 1970-ndatel ulatusliku misjonäride võrgustiku abil raamatu nimega „The World Color Survey“, mis sisaldas 110 kirjakeeleta rahva värvisõnu. Leiti, et kõigil rahvastel oli siiski vikerkaarevärvide jagu sõnu olemas. Selle seadis kahtluse alla Alexandre Surrallés, kes väitis, et candoshi rahva esindajatel pole värvitermineid, vaid kui neile näidata värvilist laiku ja küsida „Missugune see on?“ (neil pole ka sõna värv), ütlevad nad ainult sama värvi esemete nimetusi. Pealegi öeldi keraamilisel alusel oleva laigu kohta pigem nagu küps puuvili ja maas oleva laigu kohta nagu veri. Kuna värvisõnad ei tohiks sõltuvalt olukorrast muutuda, olla mingi eseme nimetused ja/või käia üksnes konkreetse esemete grupi kohta, leidis Surrallés, et candoshidel värvisõnu polegi. 2

Seega põhiline erinevus, millised värviterminid inimestel on, seisneb viisis, kuidas värve grupeeritakse. Kuigi teadlased on üsnagi segaduses, võib siiski arvata, et olemas on mingisugune värviterminite evolutsioon. Kuigi vahel eksisteerivad meil kõigil ka ühised värvide kategoriseerimise viisid (seda on näidanud katsed beebidega), on igal rahval oma kultuur, keel ja viis maailmast aru saada. See muudab ka teadlaste töö raskemaks, eriti kui näiteks Malaka poolsaare elanikud sobitavad kokku sinise ja punase ning ütlevad seletuseks, et mees ja naine käivad kokku. 2

Põhjuseid, miks sellesse teemasse värviterminite evolutsioon sisse tuua, on mitu. Kas poleks loogiline, et kui mingil rahval puudub sõna violetse värvi jaoks, näevad nad seda kultuurist sõltuvalt pigem siniselt või punaselt, peaaegu unustades violetse olemasolu? Seda uuriti Namiibias elavate himba inimestega, kellel pole sõna sinine. Kui neil paluti eristada rohelistest laikudest sinine, oli see neile raske või lausa võimatu. Rohelise jaoks on neil aga palju sõnu ja eri rohelistel vahet tegemine lihtne. Seega tehti vastupidine eksperiment (suur hulk rohelisi laike, üks veidi erinev) inglastega, kellel oli raske erinevust leida. 3

Kultuuriruumis, milles pole sinise värvuse jaoks kasutusel sõna, on inimestel raske sinist värvi eristada: nende jaoks näib see rohelisega sarnanevat. Foto allikas sciencealert.com.

Kas suudad toonilt erineva rohelise ruudu tuvastada? Foto allikas sciencealert.com.

Siin ta on! Foto allikas sciencealert.com.

Veel üks huvitav seos kultuuri, keele ja värvide vahel on vene keeles, milles tähistatakse erinevate sõnadega hele- ja tumesinist. Seetõttu tajuvad venelased spektri siniseid toone nüansirikkamalt. Seda testiti mõõtes nende aju aktiivsust, kui neil paluti sinise toone eristada, ja võrreldes seda teiste omaga. Professor Anna Franklini sõnul leiti, et ajutegevuses esines küll erinevusi, kuid need ilmnesid alles mõne aja jooksul pärast värvi vaatamist. See näitab, et eri rahvustest inimesed ei näe värvi teistmoodi, vaid hoopis tajuvad neid erinevalt. 4

Ning lõppude lõpuks, kas mäletate musta ja tumesinist kleiti? Või siis ikkagi valget ja kuldset?

Foto allikas wired.com.

Isegi sama kultuuriruumi või pere raames on igaühe silmad, kolvikeste arv ja nägemine individuaalsed. Seega pole sugugi ime, et kipume erinevalt nägema. Vahe on ka meeste ja naiste nägemises. Naised suudavad eristada väikeseid lainepikkuse muutuseid paremini kui mehed ja neil on ka laiem värvisõnavara. Ekraanil vilkuvaid tulesid märkasid aga mehed paremini, samuti olid nad edukamad erksuse määramisel, mille pärast võivad nad olla paremad ka kiire liikumise ja detailide nägemises. Põhjuseks võib olla testosterooni hulk, mis põhjustab neuronite paigutuse. Meestel on suurajukoores (eriti selle visuaalses osas) rohkem testosterooniretseptoreid, mis põhjustab teistsuguse nägemise. Ilmselt oli kiire liikumise ja ereduse märkamine vajalik küttimisel, värvide eristamine aga korilusel. Samadel põhjustel on meestel ka parem nägemine kaugele ja naistel lähedale. 5

Foto allikas psychologytoday.com.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pole ime, kui esile kerkib aina enam selliseid kleidifenomene, sest värvus on teadlaste sõnul väga subjektiivne. Teiste kultuuride värviterminite kohta on aga just selle subjektiivsuse tõttu võimalik palju uut ja huvitavat teada saada, lisaks annavad need väärtuslikku infot keelte arengu kohta. Ehk peaksime meiegi oma arhailise viisi värvusi kirjeldada – lisades sõnade lõppu -karva – tagasi laiemasse kasutusse tooma?

 

1 https://www.colormatters.com/the-meanings-of-colors/red

2 https://www.sapiens.org/language/color-perception/

3 https://www.sciencealert.com/humans-didn-t-see-the-colour-blue-until-modern-times-evidence-science

4 https://horizon-magazine.eu/article/how-we-perceive-colour-depends-our-culture-and-language-prof-anna-franklin_en.html

5 https://www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye

 

Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Taali Kuuskla