Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Sel laupäeval Tartu Kaubamaja keskuses toimuval Moekuulutaja üritusel astuvad üles ka “Eesti otsib superstaari” saate võitja Uudo Sepp ning teisele kohale tulnud Sissi Nylia Benita. See on esimene kord, mil noored peale saatesarja lõppu taas koos lavale astuvad.

Lisaks publiku poolt armastatud superstaaridele esinevad üritusel ka väikesed lauljad – Uudoga koos laulavad Laulukarusselli võitja Krislin Sallo ja “Väikeste hiiglaste” saatest tuntud Gloria Raudjärv. “Ootan juba väga nii Sissi kui tüdrukutega esinemist – nendega koos laval olla on au ja meeletu rõõm!” tunnistab Uudo. “Esitlusele tuleb kindlasti uus singel “Sinule” ja muud kaasahaaravad lood.”

“Ootan Tartus esinemist juba väga!” rõõmustab ka end rahva südametesse laulnud Sissi. “Seal on nii äge rahvas, kes elab alati kaasa – viimati esinesin seal jõulude ajal, seega on viimane aeg jälle tartlaste ees üles astuda.”

Moekuulutaja üritus toimub Tartu Kaubamaja keskuses sel laupäeval 13. oktoobril ning on kõigile tasuta. Lisaks muusikale saab Moekuulutajal nautida värskeid moetrende tutvustavaid moeetendusi, teiste seas ka EKA moetudengite poolt bambuslehvikutest valmistatud moeskulptuure.

Kell 13-15 ootab festival “Avatud mänguväljad” kõiki lapsi 3. korrusele Lastemaailma ette meisterdama ja mängima. Toimuvad ka Jomon-Shindo näidistreeningud ning mitmesugust meelelahutust leidub kogu perele.


Moekuulutaja üritus on kõikidele tasuta. Vaata lisainfot www.tartukaubamaja.ee

K-pop — kas tõesti nii särav ja ilus, kui tundub?

K-pop — kas tõesti nii särav ja ilus, kui tundub?

Teismeliste ja noorte täiskasvanute seas on hetkel populaarne Korea popmuusika, lühendatult K-pop. K-pop artistid panevad suurt rõhku audiovisuaalsusele, olulisel kohal on isikupärane riietus ning pilkupüüdvad muusikavideod. K-popi tuntuimaks looks võib pidada artisti Psy lugu “Gangnam Style”.

K-pop koosneb pop-, tantsu-, hiphop-, rokk-, R&B ja elektroonilisest muusikast ning on pärit Lõuna-Koreast. K-popi populaarseimaks bändiks võib pidada 7-liikmelist poistebändi BTS, kelle liikmed valis ajakiri Time 2017. aastal 25 kõige mõjukama inimese hulka. 1

Bänd BTS, tuntud ka kui Bangtan Boys, Bulletproof Boy Scouts või Beyond The Scene.2 Foto autor Rich Fury

K-pop hakkas välja kujunema hilistes 1980ndates, aga tänapäevasem K-pop sai alguse 90ndate teises pooles, kui 1996. aastal hakkas tegutsema poistebänd H.O.T.. Kuigi tänapäevane K-pop ei olnud oma algusaastatel menukas, toimus 2003. aastal läbimurre, kui K-pop’i artistid TVXQ ja BoA vallutasid Jaapani muusikaturu. Sellest ajast peale on võrsunud palju uusi K-popi artiste, kes on palju tuntust kogunud. 3

K-popi kuningannaks tituleeritud artist BoA. Foto allikas @boakwon

K-popi populaarsuse kasv on suurendanud ka üldist huvi Korea ja Aasia moe, stiili ning kultuuri vastu. Korea popmuusika on populaarne kogu Aasias ja levib ka väljaspool Aasiat kiiresti.4

Kuigi K-pop tundub säravate kostüümide ja pealtnäha igavesti nooruslike artistide poolest põnev, siis pahatihti peitub glamuuri taga karm reaalsus. Surve enda välimust ilukirurgia abil muuta on suur. The Atlantic väidab, et üks Korea naine viiest on läbinud iluoperatsiooni või mitu, samas kui USA-s on see näitaja üks kahekümnest.5 Eelkõige Korea popmuusika naissoost artistide seas on au sees välja näha europiidse rassi esindaja moodi, säilitades samas asiaatide tunnused. Hinnatud on väike näokuju, suured silmad, väiksed ninad, defineeritud lõuajoon, terava otsaga lõug ja laiad põsed — ühesõnaga anime tegelastele omased tunnused. Seetõttu on üpris levinud näiteks valus protseduur, kus ümar nägu muudetakse kitsamaks, lihvides lõualuu V-kujuliseks. Väga levinud on ka silmalaugude korrigeerimine. Kuna surve omada teatud tüüpi näojooni on meeletu, näevad paljud K-popi artistid sarnased välja. Pole ebatavaline, kui mänedžer ütleb lauljale, et iluoperatsiooni(de) läbimine on vajalik, et muusikatööstuse jaoks piisavalt ilus olla, ja artist operatsiooni(d) ka läbib. Näiteid artistide muutustest võib näha siit.
Kurb, et kindlat tüüpi välimus on K-popis nii suure au sees, et ei väärtustata isikupära ja seda, mis loodus on andnud.

Foto allikas kpop-map.com

Vähem teatakse orjalepingutest, mis tihti K-popiga kaasas käivad. Orjaleping tähendab ebaausat ja pikaajalist lepingut, mille sõlmivad K-popi artistiks pürgija ja tema agentuur. Lauljakarjääri ihalejad sõlmivad lepingu tihti 12- või 13-aasta vanusena ja sellest hetkest saab alguse treening, mis võib aega võtta kuni 10 aastat, et artist saaks laval oma debüüdi teha. Enamiku lepingute järgi peavad d agentuurile tagasi maksma oma elamiskulud, laulu- ja tantsuõpingutele ning muudele väljaminekutele kulunud summad. Selle asjaolu tõttu on tavaline, et lauljad teenivad oma muusikukarjääriga äärmiselt vähe. K-popi iidolid ja artistiks pürgijad magavad tihtipeale kasinate tingimustega magalates ja nende toitumisharjumusi, käitumist ning romantilisi suhteid kontrollitakse. Kolm poistebändi TVXQ liiget kaebasid 2008. aastal oma agentuuri SM Entertainmenti kohtusse, öeldes, et 13-aasta pikkune leping oli liiga pikk ja piirav egaandnud neile peaaegu midagi kasumist, mille edukas karjäär ometigi tõi. Järgneval aastal kehtestas Korea ausa kaubanduse komisjon (KFTC) reegli, mille järgi võivad lepingud olla kuni 7 aasta pikkused. 2017. aastal muudeti reegleid uuesti, mille käigus vähendati trahve, mida maksavad noored siis, kui nad peaksid liiga vara oma lepingu üles ütlema, samuti muudeti firmade jaoks keerulisemaks pealesurumine, et lauljad oma lepinguid järjepidevalt uuendaks. 7

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi muusikatööstus ja sellega kaasnev jätab tihti väga glamuurse, paeluva ja särava mulje, on võimalik, et välise hiilguse taga võib peituda kole ning isegi ränk reaalsus. Seepärast on oluline säilitada realistlikku ja kriitilist meelt.

 

Kasutatud allikad:

1 https://et.wikipedia.org/wiki/K-pop

2 https://et.wikipedia.org/wiki/BTS

3 https://en.wikipedia.org/wiki/K-pop

4 https://buduaar.tv3.ee/Article/article/k-pop-tuleviku-popmuusika-1

5 https://www.theatlantic.com/health/archive/2013/05/the-k-pop-plastic-surgery-obsession/276215/

6 https://www.grunge.com/92002/disturbing-truth-behind-k-pop-music/

7 https://en.wikipedia.org/wiki/Slave_Contract

 

Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.

Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?

Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.

 

Kas sul on mõni eeskuju? Kes?

On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.

 

Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?

Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.

 

Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?

Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.

 

Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?

Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.

 

Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?

Suve alguse paiku.

 

Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?

Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.

 

Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?

See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.

 

Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?

Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.

 

Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.

Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”

Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves

Toimetaja Kadri Toomsalu

Kohtumine Tom Odelliga ehk ära kunagi lõpeta unistamist!

Kohtumine Tom Odelliga ehk ära kunagi lõpeta unistamist!

Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?

On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …

Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …

28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.

Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.

Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.

Foto autor @merccco

Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.

Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.

Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.

Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.

Foto autor Rasmus Kooskora

  Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.

Foto autor Rasmus Kooskora

Foto autor Rasmus Kooskora

Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.

Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.

 

Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!

 

 

Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu

Weekend festivali 10 käsku

Weekend festivali 10 käsku

1. Unusta halb tuju!

2. Pane kokku enda Weekendi ajakava.

3. Et järjekordi vältida, varusta end käepaelaga!

4. Ära peomeeleolu tekitades üle pinguta!

5. Ära jäta transpordi või majutuse otsingut viimasele minutile!

6. Lisaks ujumisriietele haara kaasa ka muud ilmastikule vastavad riided!

7. Unusta oma nutitelefon — kui lähed üritusele, siis ole seal ka päriselt kohal!

8. Valmista oma lihased ette 3-päevaseks reivimiseks!

9. Ära paki kaasa tarbetuid asju.

10. Võta kaasa mitu paari jalanõusid!

 

Autor Sille Tiitus
Toimetaja Kadri Toomsalu

Kuidas kirjutatakse filmimuusikat?

Kuidas kirjutatakse filmimuusikat?

Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.

Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.

Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?

Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi  moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.

Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel   edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.

Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.

Foto autor Bruno Araujo.

Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.

Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.

Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.

Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt

Superstaarihakatised Merepäevadel

Superstaarihakatised Merepäevadel

Jaagub Tuisk.

14. juulil 2018 toimus Tallinna Merepäevade raames meeleolukas kontsert Haven Kakumäe sadamas. Kontserdil esinesid osalejad saatest “Eesti otsib superstaari”: Helis Järvepere-Luik, Anette Maria Rennit, Merilin Mälk, Hele-Mai Mängel, Jaagup Tuisk, German Pinelis, Jüri-Saimon Kuusemets, Kaarel Orumägi ja Carlos Ukareda. Juba esimesel minutil selgus, et kunagistest rivaalidest on saanud sõbrad, kes naudivad koos esinemist. Kontserdi kava koosnes nii soolonumbritest kui ka duettidest, lõpus esitati üheskoos Karl-Erik Taukari laul “Seitsme tuule poole”, mille ajal kutsuti ka publikut kaasa laulma, see lõi väga ühtse tunde ning pani kontserdile mõnusa punkti.

 

 

German Pinelis.

Merilin Mälk.

Anette Maria Rennit.

Kontserdi esimese dueti esitasid Merilin ja Anette Maria, kelle jõulised hääled sobisid imehästi kokku. Merilin oma teravama ja kõrgema ning Anette Maria madalama ja sumedama häälega tasakaalustasid teineteist. Tüdrukud esitasid Bon Jovi loo “Livin’ on a prayer”. Meeldivalt üllatas aga German, kellel on veel vähe esinemiskogemust, kuid oli näha, et ta nautis laval olemist ning publikuga suhtlemist, mõjudes energilise ja enesekindlana. Suure aplausi osaliseks sai Anette Maria, kes laulis Guns N’ Rosesi “Sweet Child O’ Mine”. Anette esitus koos Kaarel Raua kitarrisoologa andis edasi tõeliselt head energiat ning tema rokilik tämber sobis sellise lauluga kui valatult. Silma paistis ka Jaagupi ning Carlose duett, kus Jaagup mängis klaverit. Looks olid nad valinud oma lemmiklaulu “Just the way you are”, mis on Bruno Marsi lugu. Poiste hääled sobisid suurepäraselt kokku ning tekitasid mõnusa bruno-marsiliku meeleolu.

Carlos Ukareda (vasakul) ja Jaagup Tuisk (paremal).

Huvitavalt oli kaks lugu kokku miksinud Hele-Mai, kes esitas ühes loos Shawn Mendesi “In My Blood” ja David Guetta ning Usheri koostöös valminud “Without You”. Põnev oli jälgida Helise ja Hele-Mai duetti, kus tüdrukute olemus ja häälte kokkusobivus moodustasid tervikliku esituse.

Hele-Mai Mängel.

Helis Järvepere-Luik (vasakul) ja Hele-Mai Mängel (paremal).

Kaarel Orumägi (paremal).

Kolm noort artisti pakkusid kuulamiseks ka omaloomingut. Kaarel Orumägi esitas enda loo “Sinu jaoks”. Publikut võlusid tema lavaline olek ning kõrge vokaaltehniline tase. Esmaesitlusele tuli Carlose kirjutatud lugu “Better man”. Tema hingestatud esitus tekitas kuulajates omamoodi rahuliku atmosfääri. Muidugi ei puudunud õhtust Jaagupi uus singel “Käes nüüd aeg”, mida oli elavas esituses väga huvitav ja kaasahaarav kuulata. Suurepäraselt komponeeritud laul pälvis ka suure aplausi ja lükkas publiku käima.
Õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga Haven Kakumäe sadama jahtide taga.

Kolme artistiga õnnestus teha ka väike intervjuu.

  1. Milliseid uksi on superstaarisaade sulle avanud?

Merilin: On tulnud huvitavaid pakkumisi, näiteks sain ühe väikse rolli Urmas Eero Liiva õudukasse. Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud mingisugusest rollist, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ja üleüldse on olnud rohkem tegemist.

Hele-Mai: Ma arvan, et kõige rohkem on see aidanud luua tohutult olulisi kontakte. Vähestele kukkusid pakkumised peale saadet ise sülle. Küll aga kui enne saadet oli väga raske ennast ise pildile saada, siis nüüd on see palju lihtsam. Mul on justkui silt küljes “Eesti otsib superstaari finalist” ja seetõttu tuntakse minu vastu palju suuremat huvi kui varem. Seega võiks hoopis öelda, et suur osa uksi on tänu saatele nüüd minu jaoks paokil.

Anette Maria: Esmane on uks iseendasse kõik, mida laval teen või kuidas laulan, on mulle endale suur üllatus. Sain tohutult enesekindlust, näiteks julguse suhelda muusikamaastikul tuntud inimestega, kelle ees tundsin varem aukartust.

 

  1. Nüüdseks on superstaarisaatest juba paar kuud möödas. Kas oled peale saadet enda juures avastanud mõne uue iseloomujoone, millest enne ei olnud teadlik?

Merilin: Olen hakanud rohkem seiklema ja julgen proovida uusi asju, mida armastan.

Hele-Mai: Uusi iseloomujooni kui selliseid ma avastanud ei ole. Seevastu tean, et üks iseloomujoon on palju arenenud. Olen õppinud ennast oluliselt rohkem kehtestama ma ei pelga avaldada enda arvamust, kui usun millegi õigsusse, seisan kindlalt selle eest. Esimest korda peale saadet juhtisid sellele tähelepanu just minu sõbrad.

Anette Maria: Et minus eksisteerib enesekindlus ja isekus.

 

  1. Mis on avaliku esinemise juures kõige raskem ja mis kõige lihtsam?

Merilin: Kõige raskem on see, kui ei jõua kohaneda või kui laval juhtuvad heliäpardused. Kõige lihtsam on muusikat nautida ja näidata, et tegu on päriselt elava esitusega. Läheb sassi, siis läheb, see ongi live.

Hele-Mai: Praegu on mul mingi täiesti irratsionaalne hirm sõnade unustamise ees. Mis kõige hullem, see süveneb iga live’iga. See on juba veidi naljakas. Aga kõige lihtsam on, ma arvan, nautida. Kui live’is saab teha muusikat, mis tuleb südamest, siis on elavas esituses kontsert parim asi, mida muusikule kinkida.

Anette Maria: Minu jaoks on kõige raskem enda esitusega rahule jääda. Kõige lihtsam on valida esinemisriideid.

 

  1. Milline on on olnud sinu positiivseim kogemus fännidega?

Merilin: Armastan, kui fännid julgevad tulla ja vestelda ning tekib side. Mulle meeldib ka kingitusi ja lilli saada, tunnen, et lilled on hea suhte sümbol.

Hele-Mai: Kuna minu jaoks juhtub seda hetkel veel harva, siis on kõik kohtumised ja kogemused väga erilised. Mõned fännid kirjutavad Instagrammi “Tere hommikust” või “Head ööd”, see on näiteks väga armas. Või üleeüldse see, kui tullakse juurde ja palutakse pilti või autogrammi. Minu jaoks on see ikka veel uskumatu ja teeb südame alati väga soojaks.

Anette Maria: Iga positiivne kogemus fänniga annab palju ja teeb südame soojaks.

 

  1. Millised oleksid paar julgustavat sõna noortele, kes sooviksid samuti lauljakarjääri alustada?

Merilin: Ma ei oska inimesi julgustada, arvan, et peab ise tundma, milleks võimeline oled ning julge olema ja tundmatus kohas vette hüppama. See on edu saladus, kui sul pole midagi kaotada.

Hele-Mai: Vahel tunnen, et vajan veel ise ka neid soovitusi. Mingit salaretsepti kahjuks olemas ei ole, aga ma arvan, et kõige tähtsam, mis mina õppinud olen, on see, et ainult helesinisest unistusest suurtel lavadel olla ei piisa. Niikaua, kui ei tegutse, ei ole ka tulemusi.

Anette Maria: Go and put yourself there, ära karda või hoia end tagasi. Alguses haara kinni igast võimalusest tähelepanu saada ja näidata, mida sa oskad, kuid ära eneseuhkust kunagi kaota.

 

  1. Millised on hetkel kolm parimat lugu sinu playlist’is?

Merilin:
“Love Story” — Tony Range
“Wavin’ Flag” — K’NAAN
“Break Your Heart” — Taio Cruz

Hele-Mai: Minu lemmikud muutuvad vist tõepoolest kogu aeg. Merepäevade kontserdi proovides tuletas Carlos Ukareda mulle meelde, kui väga ma kantrimuusikat kunagi armastasin. Sellest ka minu praegune esikolmik:
“Faith to Fall Back On” — Hunter Hayes
“Breathe” — Faith Hill
“Red Dress” — Lucy Hale, Joe Nichols

Anette Maria:
“Ocean” Martin Garrix, Khalid
“Mina ka” Nublu, Reket
“WATEVA” Ber Zer Ker

 

  1. Kuna praegu on käimas merepäevad kui saaksid olla meresõiduk, siis milline oleksid ja miks?

Merilin: Tahaksin olla kummipaat, sest minule endale on need väga südamelähedased: head mälestused.

Hele-Mai: Ma arvan, et tavaline kalapaat ilma igasuguse mootorita. Kui tahad kuskile jõuda, pead sõudma ja ise vaeva nägema.

Anette Maria: Kõrgklassi jaht, mis muu!?

 

Küsisin igalt lauljalt ka personaalse küsimuse.

 

  1. Merilin, sulle väga meeldib Rihanna. Kui te oleksite parimad sõbrannad, siis mis oleks see ühine tegevus, mida kõige tihedamini koos teeksite?

Merilin: Ilmselt oleks meie ühiseks tegevuseks pidutsemine, reeglitest mitte kinni pidamine ning arvan, et võtaksin ta enda stilistiks.

 

  1. Hele-Mai, oled kirjutanud ka omaloomingut. Kuidas sinu lood valmivad ja kas plaanid neid ka avalikustada?

Hele-Mai: Omaloomingut kirjutan täpselt nii, et kust tuul, sealt meel. Ma ei ole suutnud veel enda laulukirjutamisharjumusi korrapärastada ning seetõttu valmivad minu laulud enamasti väga kaootiliselt. See on ka kindlasti üks põhjus, miks hetkel minu loomingut nõnda vähe avalikustatud on. Loodan siiralt, et leian peagi selle enda kõla ja meeleolu ning siis saan lugusid ka internetiavarustesse postitada.

 

  1. Anette Maria, õpid Tallinna tehnikaülikoolis juurat ja rahvusvahelisi suhteid. Kui sul oleks võimalik laulmisega rahvusvahelisi suhteid parandada, siis kuidas seda teeksid?

Anette Maria: Laulev revolutsioon.

 

Teksti ja fotode autor Helin Sinisaar
Toimetaja Elisabeth Kaukonen