Akvarellpliiatsid — head vahendid nii algajale kui ka staažikale kunstihuvilisele.

Akvarellpliiatsid — head vahendid nii algajale kui ka staažikale kunstihuvilisele.

 

Hea vaheldus tavalistele akvarellvärvidele.

Juba aastakümneid on kasutatud akvarellpliiatsid, kuid paljude jaoks on need vahendid üsnagi tundmatud. Tihti teatakse nimetust, aga mitte nende võlu ja kuidas neid kasutada saab.

Derwenti ja Derwent Academy akvarellpliiatsid on ideaalsed kaaslased nii lummavate portreede kui ka looduspiltide joonistamisel. Pliiatsikarbi hind ulatub 11 eurost 100 euroni. Eraldi ostes saab pliiatsi kätte 1 euroga. Tänu heale katvusele ja vastupidavusele on pliiatsid täielikult oma hinda väärt.

Pliiatsid on tippkvaliteedi ja pehme tekstuuriga. Neid saab kanda kas kuivale paberile ja hiljem veega hajutada ning värve omavahel segada — või otse märjale paberile. Esimesel juhul on tulemus ühtlasem.

Neid akvarellpliiatseid on ka väga mugav käes hoida, sest pliiatsid on kuuekandilised ja südamiku diameeter jääb 2,9 mm ja 4 mm vahele.

Vasakul akvarellvärv, paremal akvarellpliiats.

 

Akvarellpliiatsid on väga head tavaliste akvarellide asendajad, sest tulemus on enam-vähem samaväärne. Pliiatsite plussid on aga, et tööd saab teha detailsemalt, ei pea kasutama palju vett ning midagi ei voola laiali. Miinus võib olla see, et tööle ei jää akvarellile omast läiget.

 

Minu kogemus akvarellpliiatsitega

Olen kasutanud Derwenti akvarellpliiatseid ja Derwent Academy nahatoonides akvarellpliiatseid peaaegu aasta ning olen nendega ülimalt rahul. Pliiatsid on kvaliteetsed ja peavad üllatavalt hästi vastu. Näiteks on esimese karbi ostmisest möödunud aasta ja ma pole veel ühtegi pliiatsit lõpuni ära teritanud, kuigi olen neid kasutanud vähemalt kümne töö (mõõdus A5–A2) tegemisel. Minu arust on nende puhul mõnus, et ei pea kogu aeg vee ja pintslitega jändama ning kergesti saab teha detailseid kohti, mis on akvarellvärvidega keeruline, sest värvil on tavaks vee mõjul omasoodu liikuma hakata.

Akvarellpliiatsid on minu meelest head portreede joonistamiseks, sest algseid piirjooni ei pea kustutama, vaid need hajuvad veega sulatades kokku, teiseks jääb töö pind ühtlane ja loomulik.

 

Minu töö käik portreed akvarellpliiatsitega joonistades.

  1. Alustuseks otsin välja pildi inimesest, keda tahan joonistada.
  2. Panen silma järgi paberile piirjooned ja varjud.
  3. Järgmiseks teen terve näo õrnalt üle nahatooni akvarellpliiatsitega ning tõmban vee ja pintsliga kogu tehtud töö üle.
  4. Lasen portreel korralikult ära kuivada.
  5. Võtan ette kõik tumedamad kohad (varjud) ja värvin need tumepruuni või sinise pliiatsiga. Joonistan ka silmad ja kulmud ning jälle sulatan veega pliiatsiga tehtud töö ühtlaseks ja lasen kuivada.
  6. Lõpuks viimistlen kogu näo tavaliste ja akvarellpliiatsitega. Veega enam tehtut üle ei töötle.   
  7. Värvin ära tausta.
  8. Vajadusel lisan valge pliiatsiga portreele natuke läiget.       

Soovitan kõigil akvarellpliiatseid proovida, sest need on 100% seda raha, aega ja vaeva väärt.

Täpsemalt saab minu töödega tutvuda Instagramis @merccco/@mercccoo ja Facebookis Merilyn Lempu aka Merccco Portreede Maailm.

 

 

Teksti, joonistuste ja fotode autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

5€ eine: kreemjas püreesupp

5€ eine: kreemjas püreesupp

Jahedatele ilmadele lähemale sammudes on soe supp igati hea ja kosutav kaaslane. Püreesupp on kiirelt ja kergelt valmiv, kuid ka maitsev ja toitev.

 

Meie perekonnas on hinnatud kreemjad ja paksud püreesupid — nii on söök ka toitvam. Supi teeb kreemjaks kookospiim, sulajuust, toorjuust või hoopis vahukoor. Koostisosadeks sobivad kõikvõimalikud aedviljad, mis käeulatuses on.

 

Püreesupp on hea valik ka järgmisele rannahooajale vastu astudes, sest peamiseks koostisosaks on aedviljad.

Porgandipüreesupp (kaks portsjonit)

Vaja läheb:

5 suurt porgandit
2 suurt kartulit
100 g sulatatud juustu
soola
pipart
vett
serveerimiseks seemneid, röstitud saiakuubikuid või näkileiba

 

Juhtnöörid:

  1. Kõigepealt pese ning koori kartulid ja porgandid. Viimased lõika ka väiksemateks tükkideks, sest nii on hiljem mugavam püreestada.
  2. Keeda aedviljad pehmeks. Seejuures jälgi, et potis ei oleks vett liiga palju. Piisab, kui juurikad jäävad vaevu vee alla.
  3. Püreesta aedviljad koos kolmandiku keeduvee ja sulajuustuga. Lisa pipart ning soola.

Serveeri ning naudi!

Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Anna Leontjeva

 

Esimene kiri pudelis on randunud ning pärineb Kuradi Saarelt

Esimene kiri pudelis on randunud ning pärineb Kuradi Saarelt

Kuradi Saar on uus muusikaline eriprojekt, mille liikmed jäägu esialgu saladuseks. Kuid seda saladuseloori on Saarlased otsustanud kergitada päev-päevalt, ning esimese sammuna on nad kõigile kuulamiseks välja andnud värske loo peagi ilmuvalt täispikalt albumilt.

Kuradi Saare esimene singel “Vapustav Maailm” on kohal ja kuulatav nii Youtube’s kui ka Spotifys. Lugu, mille on juba enda jaoks avastanud Piret Järvis-Milder, Vaiko Eplik, Kristel Aaslaid, Valter Soosalu, Jaak Sooäär, Marten Kuningas ja Heidy Purga, järeldades vastleitud helidest nii mõndagi:

Piret-Järvis Milder: “Kuradi Saar on mu uus Eesti lemmikbänd! See kindlasti solvab paljusid teisi, aga ma nimetaks neid eestikeelse rocki päästjateks. Nii ehe, nii sensuaalne, nii sügav, nii jõuline!”

Vaiko Eplik: “Tuus lugu.”

Kristel Aaslaid: “Väga mõnus, kõik lemmikosad rokkmuusikast on siin kokku saanud ja eesti keeles ka. Ma tahan juba laivis kuulata ja kaasa möllata.”

Valter Soosalu: “Eesti rock, nii nagu see käima peab. Tegelikult maailma soundid, aga emakeeles. Ilus.”

Jaak Sooäär: “Uljalt undavad kitarrid, reipad kandilised rütmid ja julge produktsioon – väga lahe!”

Marten Kuningas: ”Kuradi Saare kohal kuulen kaikuvat värskendavat psühhedeeliat, keskmes on aga suur armastus elektrikitarri vastu. See on saar, mida meeleldi külastan.”

Heidy Purga: “Väga magnet. Kui see hääl kujustub kehas, laval, siis on ainult tuld anda!”

 

Enda huvist Kuradi Saare vastu saab teada anda, postitades sotsiaalmeedias hashtagiga #misonkuradisaar, ja uurides Instagrami ning Facebooki profiililt @kuradisaar vihjeid. Just seal saabuvad õigel hetkel vastused.

Kuula:

Kuradi Saar “Vapustav Maailm”

Spotifys: https://spoti.fi/2MOB1QP
Youtube’s: https://youtu.be/lve83MT34q4

Jälgi:

@kuradisaar Instagramis

@kuradisaar Facebookis

Muhe mahekohvik: Rohelise Maja kohvik Viljandis

Muhe mahekohvik: Rohelise Maja kohvik Viljandis

Rohelise Maja kohvik asub Viljandi vanalinnas Koidu tänaval vanas apteegis. Istuda on võimalik sees või armsas sisehoovis, samuti saab toitu kaasa osta. Kohviku interjöör (ja eksterjöör) on väga hubane ja kodune. Igati armas söögikoht, mis esmalt võib tunduda hipsterlik.

Rohelises Majas pannakse suurt rõhku mahe- ja tervislikule toidule. Menüüst leiab hommikusööke, lõunal saab erinevaid suppe, salateid, praade. Lisaks on samasse majja sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi võrgutavaid mahetoorainest küpsetisi: kooke, pirukaid ja muidugi rukkileiba. (Allikas: Rohelise Maja kohviku Facebook) Ei puudu ka smuutivalik ja kohv on imeline! Suveperioodil on sealt võimalik osta LaMuu ökojäätiseid.

Niisamuti tegutseb Rohelises Majas pood, kust saab osta eri mahetooraineid kaalu järgi.

Toitudest maitsesin hommikusöögi menüüst müslit jogurtiga ning marjasmuutit, mille kohta on mul ainult head sõnad. Vanemad võtsid küpsetistest kapsa- ja porgandipiruka, mis olid samuti väga maitsvad.

Rohelise Maja kohvikust lahkudes olid mul ainult positiivsed mõtted: teenindajad olid väga sõbralikud, maitsevesi oli igal laual juba olemas, toit jõudis kiiresti lauda.

Kui satud Viljandisse, soovitan kohvikusse sisse astuda. Ise plaanin küll juba uut külastust.

 

Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Rohelise Maja kohviku Facebook
Toimetaja Merily Šmidt

 

5€ eine: kana riisi ja koorese apelsinikastmega

5€ eine: kana riisi ja koorese apelsinikastmega

Tegelikult on roogi, mida saab viie euro eest valmistada, palju. Samas otsustasin, et frikadellisupp, pelmeenid või praekartulid oleksid kuidagi liiga tavalised, et neist üldse kirjutama peaks. Ka kana ja riisi ei saa lugeda just tähtpäevatoiduks, aga siiski täna just neid tegingi. Kes jälgib süsivesikute, rasva ja valkude sisaldust toidus, saab siin oma äranägemise järgi kõik väga hästi paika sättida, kuna kõik toitainegrupid on ilusti esindatud (riis — süsivesik, kana — valk, ning vahukoorest kaste — rasv).

Hinnad jaotusid järgmiselt:

kanakoivad: 1,60€ (4 tk);
vahukoor: 0,78€;
apelsin: 0,35€Kurk: 0,20€;
riis: 0,13€ (0,54€ karp 4 pakiga).

Kõrvale võtsin gaseeritud sidrunivett (0,79€). Selle võib ka ära jätta või asendada mahla, tavalise vee või muu meelepärasega. Saab mängida ka toiduainete hinnaga. Kas valida kvaliteetsem riis või kõige odavam, näiteks Rimi Basic? Või üldsegi pruun riis? Äkki hoopis kolm kanapoolkoiba inimese kohta? Ehk kõrvale mõni toekam salat?

Kuna mulle meeldib pigem kergemat sorti liha, siis on kana mu menüüs esindatud nädalas vähemalt neljal-viiel korral. See retsept meeldib mulle sellepärast, et koore-apelsini kaste annab toidule erilise maitse. Riisile ma ise soola ei lisa ning kui kaste väheke soolasem teha, siis kompenseerib see ideaalselt maitsevahe ära ega saa arugi, et riis oleks mage.

Alustades nägi mu toidulaud välja nii:

Esimesena panin riisi keema, seejärel pistsin soola ja pipraga maitsestatud kanapoolkoivad ahju. Mõlemaga läks umbkaudu 15–20 minutit. Jätsin nad jahtuma selleks ajaks, kui kastet valmistasin.

Kastme jaoks valasin vahukoore väiksesse potti, ootasin kuni keema hakkab ning siis lisasin apelsinist väljapigistatud mahla. Maitsestasin soola ja pipraga.

Viimasel hetkel lisasin kurgile ka ühe tomati. Järgmine kord võtaksin pigem kaks kurki või soovitaksin teha nendest pigem kurgi-tomati salatit. Samuti võib kanapoolkoibadele meelepärast maitseainet lisada (broilerimaitseaine, liha üldmaitseaine).

Tegelikult läks kogu toit kahele maksma ligikaudu 4 eurot (hind sisaldab ka gaseeritud vett). Ülejäänud euro eest oleks kindlasti mõne magustoidu juurde saanud leiutada, kuid otsustasime seekord ainult põhitoiduga piirduda. Meie kõht tühjaks ei jäänud, kuigi suurema isuga sööjatel soovitan kindlasti juurde võtta kas rohkem kana või toekamat salatit.

 

Teksti ja fotode autor Elisabeth Orgmets
Toimetaja Anna Leontjeva

Õpetlik film börsi- ja müügimaailmast — “The Wolf of Wall Street”

Õpetlik film börsi- ja müügimaailmast — “The Wolf of Wall Street”

“The Wolf of Wall Street” (põhineb Jordan Belforti memuaaridel) on hea näide sellest, kuidas raha võib nii-öelda pähe hakata ning inimesed ei käitu enam nii, nagu oli neile loomuomane varem. Vaatamata sellele, et filmis justkui tegeletakse ainult narkootikumide ja pettustega, peidab film endas siiski palju tarkuseteri ning õppetunde, millest elus päriselt kasu võib olla. See film on väärt vaatamist nende jaoks, kes on huvitatud investeerimisest ja müügist. Filmis tegeletakse küll väärtpaberitega, kuid lisan võrdlusi kinnisvaraturuga.

 

Jordani unistus oli rikkaks saada ning ta valis sihi saavutamiseks börsituru. Ühel hetkel tundis ta, et tema firmal polnud arenguvõimalust, kuniks ta naine esitas küsimuse miks?, mis aitas mehel uue võimaluse leida. See on hea näide sellest, et kui sul on unistus, ei tasu lasta piiraval mõtteviisil või raskustel ennast takistada  — mõelda tuleb suurelt! Viska peast mõtted “ma pole piisavalt edukas/tark/kogenud … ” ja mõtle kastist välja! Muidugi ei soovita siinkohal kasutada ebamoraalseid võtteid, nagu filmis tehakse.

Juba päris filmi alguses paljastatakse üks väga tähtis tarkusetera — kõik börsiturul toimuv on vaid spekulatsioon ja mitte keegi mitte kunagi ei tea, mis tegelikult ees ootab. Kui võrrelda seda kinnisvarasse investeerimisega, siis selle eelis on ennustatavus. Väärtpaberisse investeerides ei ole sul seda raha tegelikul kujul olemas. Investeeritud summa võib järgmisel hetkel olla kadunud, isegi kui eelmisel päeval rõõmustas sind suureprotsendiline kasv: miski pole ennustatav.

Paberisse investeerimine on nagu lotomäng, sõna otseses mõttes — sellest võib sõltuvusse jääda, kuna turuseisu tuleks jälgida kogu aeg ning võidud võivad tekitada soovi rohkem investeerida, mis võib aga viia suurte kaotusteni. Kinnisvara hinnad seevastu üleöö nõnda drastiliselt ei muutu ja üldjuhul on võimalik kasu või vähemalt kulutus tasa teenida. Aktsia väärtus sõltub ettevõtte usaldatavusest, kuvandist, edukusest, kinnisvaramull on aga prognoositav tänu oma materiaalsele olemusele.

Filmis tutvustatakse üht laialt levinud võtet — “sell me this pen” ehk “müü mulle see pastakas”, mida kasutatakse müügitööle kandideerijate peal. See aitab aru saada, kui hästi inimene suudab nii-öelda õhku müüa ning kliendiga suhestuda ja teda mõjutada, pannes ihaldama eset, mille järele tõenäoliselt isegi vajadust pole, sest kirjutusvahend on enamasti igaühel käepärast.. Filmis kasutatakse seda meetodit kaks korda. Kui esimesel juhul müüakse pastakas maha sekunditega, siis teisel juhul on näha, et tehing jääb sõlmimata. Aga kuidas seda siis teha? Jordan Belfort, kelle memuaaridel film põhineb, vastab ise sellele küsimusele nii:

https://www.youtube.com/watch?v=GrO7Mz-2X6Y

Müügi teemal jätkates toon välja veel ühe stseeni filmist, kus Jordan tutvustab oma ettevõttes üht oma äripartneri tuttavat uue kuuma trendiloojana, kõrvutades teda maailmakuulsate moeloojatega, kuigi ta tooted ei olnud pealtnäha midagi erilist. Belfort ei peta siinkohal inimesi, vaid paneb neid nägema tolle potentsiaali. Belfort paneb moelooja endagi iseendasse uskuma. Moraal peitub siinkohal selleski, et tihti pole tähtis see, mida müüakse, vaid kuidas seda tehakse. Ka kõige ebaõnnestunumat toodet annab edukalt müüa, kui rääkida piisavalt hea lugu ning esitada see uskumapanevalt. Kusjuures, seda õpetust saab rakendada ka tööle kandideerides. On ka see ju oma sisult müügiprotsess, kuskandideerijad ennast tihtipeale  alahindavad, kuigi peaksid pigemendasse suhtuma nagu tõusvasse tähte. Seesuguseid kõnesid, mille Jordan mehe auks peab, peaksime endalegi tihemini pidama.

Kui muutuse tegemine või unistuse poole liikumine tundub hirmutav või näib, et selleks jääb puudu teadmisi või raha, mis on tavaliselt esimene vabandus, siis ka selle kohta leidub filmis oma ivake. Ühel hetkel annab Jordan edasi tugeva sõnumi: kui sind vaevab laenukoorem või pole raha, et oma unistusi täita, siis ära viska unistust nurka ega virele makseraskuste käes, vaid näe vaeva ja tekita see raha! Seega julge riskida, et saavutada edu, julge teha muutus ja lasta lahti vanast, tekita võimalus unistuse täitumiseks — ka juba usk selle täitumisse on võimaluse tekitamine.

Viimaks näitab film meile, et ei loe see, kes sa olid varem: kui oled õppinud oma vigadest, siis võib saada sinust parim õpetaja. Just nii juhtus ka filmi inspireerinud Jordan Belfortiga, kes korraldab nüüd müügi- ja motivatsioonikoolitusi. Ei maksa karta vigu teha ega ka põlata inimesi, kes on neid elus palju teinud, sest neist saame alati õppida ja parema elu suunas edasi rühkida. Igaühe elu võib ühel hetkel allamäge keerata, kas siis tehtud valikute või saatuse keerdkäikude tõttu, aga kui soovitakse paremuse poole liikuda, on kõik võimalik. Ka filmidest on võimalik õpetusi ammutada, hoidke vaid silmad ja meel valla!

 

Autor Raili Mikksaar
Foto allikas www.esquire.com
Toimetaja Kadri Toomsalu

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.

Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!

 

Anete Toming. Foto autor Erki Toming

 

1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?

Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma,  kuid viibisin pool suve Austraalias.

 

“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming

 

2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?

Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.

 

“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming

 

3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?

Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks  – siis liigun korraks eemale.

 

“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming

 

4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?

Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.

 

“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming

 

5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?

Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti  ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.

 

 

 

“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming

Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu

Anete ja tema fotod leiad siit:

www.toming.ee,
@a.toming
 ja @atomingphoto.

Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt

Imelise vaatega taskukohane restoran St. Patrick’s Pirital

Imelise vaatega taskukohane restoran St. Patrick’s Pirital

Ühel ilusal suvepäeval otsustasin sammud Pirita poole seada, et külastada Pirita ranna ääres asuvat St. Patrick’si restorani. Selle leiab aadressilt Merivälja tee 5, mis on umbes 15 autosõiduminuti kaugusel Tallinna kesklinnast. St. Patrick’si on võimalik külastada ka ühistransporti kasutades, sest Supluse puiestee bussipeatus on restoranist 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

 

Toredast söögikohast kuulsin sõbrannadelt, kes imelist asukohta ja vaadet kiitsid. Arvasin, et seal käiaksegi vaid vaate pärast ning seetõttu on toidud krõbedate hindadega, kuid minu üllatuseks olid hinnad tavapärased. Menüüst leiab igaüks endale midagi meeldivat: on suppe, snäkke, salateid, praade ja desserte. Hinnad jäävad vahemikku 3,90 € kuni 14,90 €. Ka joogimenüü on rikkalik. Lisaks mahladele, karastusjookidele ning kohvile ja teele on ka suur valik suviseid kokteile. Meeldiv, et valikus on palju alkoholivabu kokteile.

Alkoholivaba Mojito restoranis St. Patrick’s

Samuti on St. Patrick’sis olemas lastemenüü, aga eraldi veganmenüüd mitte. Usun siiski, et kui menüüd lähemalt uurida ning selles omi korrektuure teha, ei jää ükski kõht tühjaks.

Ühtlasi on restoranis mitmeid eripakkumisi, näiteks kolmekäiguline toidukord vee, tee või kohviga ning argipäeviti tervislik lõunapakkumine, mille eest tuleb välja käia 3,80 €, kusjuures iga kuues lõunasöök on tasuta.

Minu lemmikud nende menüüst on Dublini kartulikoored (3,90 €), Caesari salat kanaga (6,90 €), ahjusoe šokolaadikook maasikakastme ja jäätisega (4,50 €) ning alkoholivaba Mojito.

 

Restoran ise on avar ja merele näeb läbi suurte akende. Merd on võimalik nautida ka väljas terrassil istudes. St. Patrick’sis on kogu aeg imeline: olgu päikeseloojang või keskpäev, suvi või talv, päiksepaisteline või tormine ilm — ikka on ilus.

Interjöör restoranis St. Patrick’s

Teenindus on väga meeldiv. Tihti uuritakse, kuidas klient ennast tunneb, ning toidu valmimise kohta jagatakse pidevalt infot.

Tööpäeva tervislik lõuna, rikkalik õhtusöök päikeseloojanguga või snäkk kuumal rannapäeval — St. Patrick’sist saab kõike seda.

Merevaade

 

Teksti ja fotode autor Katariina Järve
Toimetaja Merily Šmidt