Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Sel laupäeval Tartu Kaubamaja keskuses toimuval Moekuulutaja üritusel astuvad üles ka “Eesti otsib superstaari” saate võitja Uudo Sepp ning teisele kohale tulnud Sissi Nylia Benita. See on esimene kord, mil noored peale saatesarja lõppu taas koos lavale astuvad.

Lisaks publiku poolt armastatud superstaaridele esinevad üritusel ka väikesed lauljad – Uudoga koos laulavad Laulukarusselli võitja Krislin Sallo ja “Väikeste hiiglaste” saatest tuntud Gloria Raudjärv. “Ootan juba väga nii Sissi kui tüdrukutega esinemist – nendega koos laval olla on au ja meeletu rõõm!” tunnistab Uudo. “Esitlusele tuleb kindlasti uus singel “Sinule” ja muud kaasahaaravad lood.”

“Ootan Tartus esinemist juba väga!” rõõmustab ka end rahva südametesse laulnud Sissi. “Seal on nii äge rahvas, kes elab alati kaasa – viimati esinesin seal jõulude ajal, seega on viimane aeg jälle tartlaste ees üles astuda.”

Moekuulutaja üritus toimub Tartu Kaubamaja keskuses sel laupäeval 13. oktoobril ning on kõigile tasuta. Lisaks muusikale saab Moekuulutajal nautida värskeid moetrende tutvustavaid moeetendusi, teiste seas ka EKA moetudengite poolt bambuslehvikutest valmistatud moeskulptuure.

Kell 13-15 ootab festival “Avatud mänguväljad” kõiki lapsi 3. korrusele Lastemaailma ette meisterdama ja mängima. Toimuvad ka Jomon-Shindo näidistreeningud ning mitmesugust meelelahutust leidub kogu perele.


Moekuulutaja üritus on kõikidele tasuta. Vaata lisainfot www.tartukaubamaja.ee

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Foto: Ken Mürk

Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.

Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”

Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.

Foto: Ken Mürk

“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.

“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.

Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.

“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Foto: Ken Mürk

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.

 

1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?

Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.

 

2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.

Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.

 

3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?

Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.

4. Millega sa joonistad?

Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.

 

5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?

Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.

 

6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …

Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.

7. Millest saad inspiratsiooni?

Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.

 

8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?

Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.

9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?

Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.

 

10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?

Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.

11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?

Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.

 

12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?

Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.

 

13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?

Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.

14. Miks on tähtis ennast kuulata?

Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.

 

15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.

 

16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?

Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.

 

 17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?

Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.

 

18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?

Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.

Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:

https://www.instagram.com/lifeloverarts

https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.

Minu mandalatega tooted leiab aga siit:

www.redbubble.com/people/lifeloverarts.

 

Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Kohtusime Johandra-Lisettiga Tallinna Kaubamajas, ta jäi mulle kohe silma erilise stiilse seljakoti ja lahkete suurte silmadega. Olles varem teda näinud üksnes piltide pealt, ei olnud mul siiski raske teda ära tunda. Ta mõjus täpselt nii loomulikult, avatult ja siiralt, nagu mul temast ettekujutus oli.

 

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Töökas, abivalmis, hooliv.

 

Millal alustasid blogimisega?

Alustasin blogimisega veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, olin siis umbes 13-aastane. Alguses olin eelarvamusega, et nii noort keegi ei kuula, ja postitasin õe nime alt. Hiljem mõistsin, et kui on hea sisu, siis vanus ei loe, ning jätkasin enda nime alt.

 

Miks sa blogima hakkasid?

Kui olin noorem, siis noriti mind välimuse pärast ja kritiseeriti, et olen liiga paks. See kõik läks väga hinge. Hakkasin vähem sööma ja selle tagajärjel hakkasid ka kilod kaduma. Alguses oli kõik hästi, kuid hiljem tekkisid mul alatoitumisest nõrkusehood, tervis halvenes. Sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ning hakkasin õppima, kuidas tervislikumalt toituda. Tundsin, et ei taha, et keegi teine peaks sama asja läbi elama, mistõttu alustasin blogimisega, et enda kogemusi jagada.

 

Kuidas leidsid julguse oma elu avalikult jagama hakata?

Alguses oli ikka veidi hirmus, olin negatiivsete kommentaaride suhtes tundlikum, aga tänu pere toetusele jätkasin. Nüüd on enesekindlus nii palju kasvanud, et negatiivsed kommentaarid mulle enam ei mõju. Saan aru, et nende taga võib olla lihtsalt kadedus.

 

 

Mida tehes unustad ümbritseva?

Näiteks jõusaalis olles. Seal mõtlen raskuste peale ja tahan ainult head trenni teha. Mul on väga kokkuhoidev pere, naudin nendega koos olemist ja meie ühiseid sööminguid, mil paneme telefonid käest ja keskendume lihtsalt üksteisele. Samuti unustan ümbritseva hetkedel, mil olen koos oma kallima või sõpradega.

 

Milline näeb välja sinu koolipäev?

Ärkan kell 6.45, pesen ja panen riidesse. Siis lähen tegema putru, mis on muutunud minu hommikuseks rituaaliks. Lisan pudrule eri lisandeid, nii nagu parasjagu soovi on. Võib ka juhtuda, et söön ühte ja sama putru paar kuud järjest, ainult vahetan lisandeid, milleks kasutan näiteks marju, banaani ja maapähklivõid. Puder hoiab kõhu koolipäeva jooksul piisavalt täis. Pudru kõrvale joon alati kohvi, mis mulle tohutult meeldib. Kooli lähen kella kaheksaks ja olen seal umbes kolmeni. Lõuna võtan alati ise kaasa: teen toidu tavaliselt juba pühapäeval valmis, pakin karpidesse, külmkappi. Sealt siis võtan igal hommikul.

Mulle meeldib süüa teha, valmistan tavaliselt õhtuti kogu perele toitu. Hommiku- ja lõunasöögid sööme eraldi, aga õhtuti tavaliselt koos. Tavaliselt lähen kell 19 või 20 trenni, peale seda koju magama. Varem oli päevakava kindlam, keskendusin trennile, nüüd aga püüan leida rohkem aega ka lähedastega koos olemiseks.

 

Kes või mis on sinu vaenlased?

Hmm… Mina ise vist. Keelan end ja nõuan endalt liiga palju. Olen maksimalist, teen väga korralikult või üldse mitte.

 

Mida kõige rohkem kardad?

Kõige rohkem ehk sõprade ja lähedaste kaotamist. Ma ei ole üldse materiaalne inimene, minu poolest kadugu rahakott või telefon, aga näiteks kui mõni hea sõbranna kaob ja me enam ei suhtle, siis see läheb hinge.

 

Mis on need asjad, mida kindlasti tahad elu jooksul teha?

Ma tahan reisida. Tahan avastada, inimesi aidata. Soovin jätta maha märgi, et tulevikus teataks, kes ma olin. Annan endast parima, et inimesed tunneksid end enesekindlalt ning oleksid terved.

 

Mis sul kotis on?

Koolipäeval on õpikud, telefon ja joogipudel. Koolilõuna on eraldi külmakotis. Mulle meeldib, kui seljakotil on palju sahtleid ja saan kõik asjad ära organiseerida. Samas kui lähen näiteks ühepäevasele reisile, võtan kaasa arvuti, laadijad, akupanga, batoonikesed, vajalikud riided ja telefoni. Hea, kui on kompaktne ja suurem kott, kuhu kõik asjad korraga ära mahuvad.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Mis on viimane ese, mille soetasid?

Bobby vargakindel kott, mille sain algavaks kooliaastaks Kaubamaja lasteosakonnast. Mulle meeldib selle koti välimus, beebiroosa on mu lemmikvärv. Välimus on minu jaoks tähtis, see loob emotsiooni. Kotil on nii palju erinevaid funktsioone, näiteks sangal on kaarditasku, helkurid on nähtaval igas suunas ja väga mugav ning kerge kanda. Mis kõige ägedam, kotis sees on ka välise laadimise USB pesa.

 

Mis on sinu unistus?

Tahan blogimisega jätkata aastaid. Näen, mida olen saavutanud kahe aastaga, ja tahan teada, mida on võimalik saavutada viie aastaga. Tahan blogiga inimesi aidata. Kindlasti tahan minna ülikooli. Täpselt veel ei tea, kas õppida juurat või psühholoogiat.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Johandra-Lisett võitis 2018. aasta parima noorteblogi tiitli. Kahtlemata on ta selle tiitli vääriline, sest soovib läbi blogi aidata neid, kes tahavad end enesekindlamalt tunda.

 

Johandra nõuandeid saad jälgida Instagramis @jl.fitfood ja blogis http://jlfitfood.blogspot.com.

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Mo Almutawa — meister disainis!

Mo Almutawa — meister disainis!

Mohammad J. Almutawa on multidistsiplinaarne disainer, kellel on seitse aastat kogemust graafika-, toote-, teenuse- ja arhitektuuridisainis. Ta alustas oma karjääri Kuveidis, kust suundus töötama NADAAA heaks, mis on USA üks mainekamaid disainiettevõtteid. Nüüd elab ta Eestis ja töötab kunstilise juhina ettevõttes Brand Manual ning valgustab meidki brändiloomise tagamaadest!

Foto autor Kaie Böning-Almutawa

1. Mis on bränd ja milleks seda vaja on?

Bränd sisaldab elemente, mis määravad, kuidas organisatsioon või ettevõte ennast kliendile esitleb. See on nende identifitseerimisviis, ehitab lojaalsust ja lisab tootele väärtust. Näiteks Apple — neil on väga tugev bränd, mis ütleb, et nende tooted on värsked ja innovaatilised. Nad on ühed hinnatuimad maailmas, sest on brändi abil klientide usalduse võitnud.

2. Millest sa brändi loomist alustad?

Kindlasti uurimistööst! Järgin kindlat protsessi: avasta, defineeri, arenda, anna üle.

 

3. Nimeta mõni kuulus bränd, mille loomisega seotud oled.

Ma ei ole kindel, millest ma rääkida võin, sest mõned ei ole veel avalikustatud. Hiljuti disainisin Felixi tomatipüree pakendi, mis pole veel poeriiulitel, kuid ma olen selle üle üpris õnnelik. Ma olen kujundanud palju identiteete, kuid pole kindel, kas neid saab pidada kuulsaks. Olen samuti kujundust teinud Eesti presidendile. Viimati koostasin koostöös sotsiaalministriga konverentsi jaoks audiovisuaalse töö.

 

4. Kuidas sa otsustad, milliseid funktsioone oma tööle lisada?

Disainile ei lisata omadusi, vaid väärtusi. Võib ju leiutada purustamatu õllepudeli, millel on suurepärane funktsioon, kuid mis ei anna kliendi jaoks juurde mingitki väärtust. Samuti poleks pudeli purunematus tarbija jaoks otsustav faktor, kuna selline pudel oleks tavalisest palju kallim. Brändi loomisel on vaja mõista kasutaja vajadusi ning tõlgendada need millekski, millega tarbija saab lihtsalt kontakti.

 

5. Mis on sinu arvates brändiloomes järgmine suur trend?

Ma pole kindel. Raske on öelda midagi spetsiifilist, kuid arvan, et paljud brändid soovivad jääda asjakohaseks, omada üha kasvavat sotsiaalmeediavõrgustikku ja olla interaktiivne oma kasutajaskonnaga.

 

6. Millest inspiratsiooni leiad?

See tuleb erinevatest allikatest. Üldiselt leian seda uurimis- ja avastamisetapis.

 

7. Kuidas sa mõtteblokkidest üle saad?

Kindlasti rääkides teiste disaineritega, saades konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet. Värskete silmadega oma töö üle vaatamine aitab lõhkuda selle piiratud nägemuse, mis aeg-ajalt tekib projektide väljatöötamisel. Nii näeb asju teisest perspektiivist!

 

8. Kuidas sa jääd organiseerituks, kui töötad mitme disainifaili ja ideega?

Meil on süsteem, kus failid on organiseeritud ja märgistatud nii, et neid oleks lihtne leida. Nii kaua, kuni kõik on otsinguga leitav ja õigesse formaati salvestatud, ei ole probleemi.

 

9. Milliseid küsimusi enne igat projekti esitad?

On tähtis küsida kõige kohta miks?, isegi kui arvad, et tead vastust! Seejärel kes? —kellele see suunatud on? Kes sellest kasu saab? Jne.

 

10. Mis on sinu lemmikosa päevast?

Hommikud. Ma tunnen end siis kõige produktiivsema ja värskemana, kuna mõtted ja ideed on juba öö läbi marineerunud.

 

11. Kuidas sa tead, millal projekt valmis on?

Enamikel juhtudel siis, kui see ärkab ellu! Projekt on lõpetatud, kui see on eesmärgipärases kasutuses, sest siis ei saa enam midagi muuta.

 

12. Kuidas käitud konfliktis, kus keegi sinu nägemusega ei nõustu?

Selge eesmärk aitab konflikte vältida, sest see käitub võrdlusalusena ja võimaldab hinnata, kas visioon on saavutanud oma eesmärgi või mitte. Ideedega peab suhtlema. Kui esineb siiski arusaamatusi, peab minema algusesse ning looma uue eesmärgi.

 

13. Kui mul oleks toode või ettevõte, millele ma sooviks brändi, mida ma tegema peaks?

Lihtne! Palka mind!

 

Suur aitäh, Mo, et nõustusid minuga seda intervjuud tegema! Disain nõuab rohkelt annet ja sul on seda tohutult!

Kui soovite oma ettevõttele brändi, minge aadressile https://thebrandmanual.com/.
Mo Almutawa isiklikke töid saab näha aadressil http://www.mjalmutawa.com/.

 

Intervjueerija Kerli Mark
Toimetaja Anna Leontjeva

Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

 

Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!

 

Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.

Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.

Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.

Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.

 

Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?

Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid  taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.

 

Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?

Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.

 

Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?

Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.

Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.

 

Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?

Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.

 

Kuidas kasvatad enesekindlust?

Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.

 

Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu