Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.

 

1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?

Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.

 

2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.

Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.

 

3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?

Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.

4. Millega sa joonistad?

Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.

 

5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?

Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.

 

6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …

Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.

7. Millest saad inspiratsiooni?

Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.

 

8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?

Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.

9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?

Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.

 

10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?

Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.

11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?

Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.

 

12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?

Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.

 

13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?

Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.

14. Miks on tähtis ennast kuulata?

Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.

 

15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.

 

16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?

Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.

 

 17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?

Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.

 

18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?

Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.

Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:

https://www.instagram.com/lifeloverarts

https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.

Minu mandalatega tooted leiab aga siit:

www.redbubble.com/people/lifeloverarts.

 

Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Kohtusime Johandra-Lisettiga Tallinna Kaubamajas, ta jäi mulle kohe silma erilise stiilse seljakoti ja lahkete suurte silmadega. Olles varem teda näinud üksnes piltide pealt, ei olnud mul siiski raske teda ära tunda. Ta mõjus täpselt nii loomulikult, avatult ja siiralt, nagu mul temast ettekujutus oli.

 

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Töökas, abivalmis, hooliv.

 

Millal alustasid blogimisega?

Alustasin blogimisega veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, olin siis umbes 13-aastane. Alguses olin eelarvamusega, et nii noort keegi ei kuula, ja postitasin õe nime alt. Hiljem mõistsin, et kui on hea sisu, siis vanus ei loe, ning jätkasin enda nime alt.

 

Miks sa blogima hakkasid?

Kui olin noorem, siis noriti mind välimuse pärast ja kritiseeriti, et olen liiga paks. See kõik läks väga hinge. Hakkasin vähem sööma ja selle tagajärjel hakkasid ka kilod kaduma. Alguses oli kõik hästi, kuid hiljem tekkisid mul alatoitumisest nõrkusehood, tervis halvenes. Sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ning hakkasin õppima, kuidas tervislikumalt toituda. Tundsin, et ei taha, et keegi teine peaks sama asja läbi elama, mistõttu alustasin blogimisega, et enda kogemusi jagada.

 

Kuidas leidsid julguse oma elu avalikult jagama hakata?

Alguses oli ikka veidi hirmus, olin negatiivsete kommentaaride suhtes tundlikum, aga tänu pere toetusele jätkasin. Nüüd on enesekindlus nii palju kasvanud, et negatiivsed kommentaarid mulle enam ei mõju. Saan aru, et nende taga võib olla lihtsalt kadedus.

 

 

Mida tehes unustad ümbritseva?

Näiteks jõusaalis olles. Seal mõtlen raskuste peale ja tahan ainult head trenni teha. Mul on väga kokkuhoidev pere, naudin nendega koos olemist ja meie ühiseid sööminguid, mil paneme telefonid käest ja keskendume lihtsalt üksteisele. Samuti unustan ümbritseva hetkedel, mil olen koos oma kallima või sõpradega.

 

Milline näeb välja sinu koolipäev?

Ärkan kell 6.45, pesen ja panen riidesse. Siis lähen tegema putru, mis on muutunud minu hommikuseks rituaaliks. Lisan pudrule eri lisandeid, nii nagu parasjagu soovi on. Võib ka juhtuda, et söön ühte ja sama putru paar kuud järjest, ainult vahetan lisandeid, milleks kasutan näiteks marju, banaani ja maapähklivõid. Puder hoiab kõhu koolipäeva jooksul piisavalt täis. Pudru kõrvale joon alati kohvi, mis mulle tohutult meeldib. Kooli lähen kella kaheksaks ja olen seal umbes kolmeni. Lõuna võtan alati ise kaasa: teen toidu tavaliselt juba pühapäeval valmis, pakin karpidesse, külmkappi. Sealt siis võtan igal hommikul.

Mulle meeldib süüa teha, valmistan tavaliselt õhtuti kogu perele toitu. Hommiku- ja lõunasöögid sööme eraldi, aga õhtuti tavaliselt koos. Tavaliselt lähen kell 19 või 20 trenni, peale seda koju magama. Varem oli päevakava kindlam, keskendusin trennile, nüüd aga püüan leida rohkem aega ka lähedastega koos olemiseks.

 

Kes või mis on sinu vaenlased?

Hmm… Mina ise vist. Keelan end ja nõuan endalt liiga palju. Olen maksimalist, teen väga korralikult või üldse mitte.

 

Mida kõige rohkem kardad?

Kõige rohkem ehk sõprade ja lähedaste kaotamist. Ma ei ole üldse materiaalne inimene, minu poolest kadugu rahakott või telefon, aga näiteks kui mõni hea sõbranna kaob ja me enam ei suhtle, siis see läheb hinge.

 

Mis on need asjad, mida kindlasti tahad elu jooksul teha?

Ma tahan reisida. Tahan avastada, inimesi aidata. Soovin jätta maha märgi, et tulevikus teataks, kes ma olin. Annan endast parima, et inimesed tunneksid end enesekindlalt ning oleksid terved.

 

Mis sul kotis on?

Koolipäeval on õpikud, telefon ja joogipudel. Koolilõuna on eraldi külmakotis. Mulle meeldib, kui seljakotil on palju sahtleid ja saan kõik asjad ära organiseerida. Samas kui lähen näiteks ühepäevasele reisile, võtan kaasa arvuti, laadijad, akupanga, batoonikesed, vajalikud riided ja telefoni. Hea, kui on kompaktne ja suurem kott, kuhu kõik asjad korraga ära mahuvad.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Mis on viimane ese, mille soetasid?

Bobby vargakindel kott, mille sain algavaks kooliaastaks Kaubamaja lasteosakonnast. Mulle meeldib selle koti välimus, beebiroosa on mu lemmikvärv. Välimus on minu jaoks tähtis, see loob emotsiooni. Kotil on nii palju erinevaid funktsioone, näiteks sangal on kaarditasku, helkurid on nähtaval igas suunas ja väga mugav ning kerge kanda. Mis kõige ägedam, kotis sees on ka välise laadimise USB pesa.

 

Mis on sinu unistus?

Tahan blogimisega jätkata aastaid. Näen, mida olen saavutanud kahe aastaga, ja tahan teada, mida on võimalik saavutada viie aastaga. Tahan blogiga inimesi aidata. Kindlasti tahan minna ülikooli. Täpselt veel ei tea, kas õppida juurat või psühholoogiat.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Johandra-Lisett võitis 2018. aasta parima noorteblogi tiitli. Kahtlemata on ta selle tiitli vääriline, sest soovib läbi blogi aidata neid, kes tahavad end enesekindlamalt tunda.

 

Johandra nõuandeid saad jälgida Instagramis @jl.fitfood ja blogis http://jlfitfood.blogspot.com.

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Mo Almutawa — meister disainis!

Mo Almutawa — meister disainis!

Mohammad J. Almutawa on multidistsiplinaarne disainer, kellel on seitse aastat kogemust graafika-, toote-, teenuse- ja arhitektuuridisainis. Ta alustas oma karjääri Kuveidis, kust suundus töötama NADAAA heaks, mis on USA üks mainekamaid disainiettevõtteid. Nüüd elab ta Eestis ja töötab kunstilise juhina ettevõttes Brand Manual ning valgustab meidki brändiloomise tagamaadest!

Foto autor Kaie Böning-Almutawa

1. Mis on bränd ja milleks seda vaja on?

Bränd sisaldab elemente, mis määravad, kuidas organisatsioon või ettevõte ennast kliendile esitleb. See on nende identifitseerimisviis, ehitab lojaalsust ja lisab tootele väärtust. Näiteks Apple — neil on väga tugev bränd, mis ütleb, et nende tooted on värsked ja innovaatilised. Nad on ühed hinnatuimad maailmas, sest on brändi abil klientide usalduse võitnud.

2. Millest sa brändi loomist alustad?

Kindlasti uurimistööst! Järgin kindlat protsessi: avasta, defineeri, arenda, anna üle.

 

3. Nimeta mõni kuulus bränd, mille loomisega seotud oled.

Ma ei ole kindel, millest ma rääkida võin, sest mõned ei ole veel avalikustatud. Hiljuti disainisin Felixi tomatipüree pakendi, mis pole veel poeriiulitel, kuid ma olen selle üle üpris õnnelik. Ma olen kujundanud palju identiteete, kuid pole kindel, kas neid saab pidada kuulsaks. Olen samuti kujundust teinud Eesti presidendile. Viimati koostasin koostöös sotsiaalministriga konverentsi jaoks audiovisuaalse töö.

 

4. Kuidas sa otsustad, milliseid funktsioone oma tööle lisada?

Disainile ei lisata omadusi, vaid väärtusi. Võib ju leiutada purustamatu õllepudeli, millel on suurepärane funktsioon, kuid mis ei anna kliendi jaoks juurde mingitki väärtust. Samuti poleks pudeli purunematus tarbija jaoks otsustav faktor, kuna selline pudel oleks tavalisest palju kallim. Brändi loomisel on vaja mõista kasutaja vajadusi ning tõlgendada need millekski, millega tarbija saab lihtsalt kontakti.

 

5. Mis on sinu arvates brändiloomes järgmine suur trend?

Ma pole kindel. Raske on öelda midagi spetsiifilist, kuid arvan, et paljud brändid soovivad jääda asjakohaseks, omada üha kasvavat sotsiaalmeediavõrgustikku ja olla interaktiivne oma kasutajaskonnaga.

 

6. Millest inspiratsiooni leiad?

See tuleb erinevatest allikatest. Üldiselt leian seda uurimis- ja avastamisetapis.

 

7. Kuidas sa mõtteblokkidest üle saad?

Kindlasti rääkides teiste disaineritega, saades konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet. Värskete silmadega oma töö üle vaatamine aitab lõhkuda selle piiratud nägemuse, mis aeg-ajalt tekib projektide väljatöötamisel. Nii näeb asju teisest perspektiivist!

 

8. Kuidas sa jääd organiseerituks, kui töötad mitme disainifaili ja ideega?

Meil on süsteem, kus failid on organiseeritud ja märgistatud nii, et neid oleks lihtne leida. Nii kaua, kuni kõik on otsinguga leitav ja õigesse formaati salvestatud, ei ole probleemi.

 

9. Milliseid küsimusi enne igat projekti esitad?

On tähtis küsida kõige kohta miks?, isegi kui arvad, et tead vastust! Seejärel kes? —kellele see suunatud on? Kes sellest kasu saab? Jne.

 

10. Mis on sinu lemmikosa päevast?

Hommikud. Ma tunnen end siis kõige produktiivsema ja värskemana, kuna mõtted ja ideed on juba öö läbi marineerunud.

 

11. Kuidas sa tead, millal projekt valmis on?

Enamikel juhtudel siis, kui see ärkab ellu! Projekt on lõpetatud, kui see on eesmärgipärases kasutuses, sest siis ei saa enam midagi muuta.

 

12. Kuidas käitud konfliktis, kus keegi sinu nägemusega ei nõustu?

Selge eesmärk aitab konflikte vältida, sest see käitub võrdlusalusena ja võimaldab hinnata, kas visioon on saavutanud oma eesmärgi või mitte. Ideedega peab suhtlema. Kui esineb siiski arusaamatusi, peab minema algusesse ning looma uue eesmärgi.

 

13. Kui mul oleks toode või ettevõte, millele ma sooviks brändi, mida ma tegema peaks?

Lihtne! Palka mind!

 

Suur aitäh, Mo, et nõustusid minuga seda intervjuud tegema! Disain nõuab rohkelt annet ja sul on seda tohutult!

Kui soovite oma ettevõttele brändi, minge aadressile https://thebrandmanual.com/.
Mo Almutawa isiklikke töid saab näha aadressil http://www.mjalmutawa.com/.

 

Intervjueerija Kerli Mark
Toimetaja Anna Leontjeva

Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

Kuidas leida oma kutsumus? Videointervjuu Rauno Siguriga

 

Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!

 

Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.

Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.

Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.

Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.

 

Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?

Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid  taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.

 

Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?

Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.

 

Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?

Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.

Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.

 

Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?

Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.

 

Kuidas kasvatad enesekindlust?

Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.

 

Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming püüab fotodele emotsioone

Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.

Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!

 

Anete Toming. Foto autor Erki Toming

 

1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?

Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma,  kuid viibisin pool suve Austraalias.

 

“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming

 

2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?

Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.

 

“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming

 

3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?

Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks  – siis liigun korraks eemale.

 

“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming

 

4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?

Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.

 

“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming

 

5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?

Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti  ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.

 

 

 

“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming

Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu

Anete ja tema fotod leiad siit:

www.toming.ee,
@a.toming
 ja @atomingphoto.

Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

Saage tuttavaks — noor muusik Steven Ilves

16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.

Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?

Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.

 

Kas sul on mõni eeskuju? Kes?

On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.

 

Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?

Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.

 

Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?

Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.

 

Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?

Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.

 

Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?

Suve alguse paiku.

 

Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?

Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.

 

Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?

See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.

 

Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?

Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.

 

Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.

Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”

Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves

Toimetaja Kadri Toomsalu

Kohtumine Tom Odelliga ehk ära kunagi lõpeta unistamist!

Kohtumine Tom Odelliga ehk ära kunagi lõpeta unistamist!

Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?

On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …

Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …

28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.

Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.

Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.

Foto autor @merccco

Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.

Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.

Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.

Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.

Foto autor Rasmus Kooskora

  Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.

Foto autor Rasmus Kooskora

Foto autor Rasmus Kooskora

Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.

Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.

 

Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!

 

 

Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu