Euroopa ühe suurima noorte moedisainerite konkursi võitis eestlane Cärol Ott

Euroopa ühe suurima noorte moedisainerite konkursi võitis eestlane Cärol Ott

Pühapäeval, 15. juulil leidis Kiievis esmakordselt aset Rahvusvaheline Noorte Disainerite Konkurss (International Young Designers Contest). Konkursi võitjaks ning peapreemia saajaks osutus rahvusvahelise žürii hinnangul noor Eesti moelooja Cärol Ott kollektsiooniga „KÕIK ON TROIS!“.

Ukraina moenädala raames Kiievis toimunud Rahvusvaheline Noorte Disainerite Konkurss tõi esimest korda kokku Ida- ja Kesk-Euroopa parimad noored moeloojad, kes on sündmusele kutsutud läbi kohalike tipp-moekonkurside. Eestit käisid sündmusel esindamas Eesti vanima ja suurima moekonkursi ERKI Moeshow 2018 võitja Annika Kiidron ning moefestivali EFF võitja Cärol Ott. Lisaks Eestile osalesid konkursil ka Tšehhi, Gruusia, Ungari, Leedu, Moldova, Poola, Slovakkia ja Ukraina moeloojad.

Sündmus leidis aset Kiievi elaval ning rahvarohkel peatänaval Khreschatykil, kus iga disainer esitles publikule viit komplekti oma auhinnatud kollektsioonist. Konkursi võitja valis välja tunnustatud ekspertidest koosnev žürii koosseisus Liana Satenstein (moeuudiste toimetaja USA Vogue’s), Yu Masui (Jaapani moeajakirjanik), Riccardo Terzo (Itaalia Vogue’i stilist ja ajakirjanik), Giovanni Ottonello (professor, Europeo di Design Itaalia disainikooli loominguline juht), Adriano Batista ja Jose Llamas (Hispaania ajakirja Fucking Young! peatoimetajad).

Tänavu Eesti Kunstiakadeemia moedisaini BA lõpetanud Cärol Ott, kes osutus kollektsiooniga „KÕIK ON TROIS!“ rahvusvahelise žürii hinnangul konkursi võitjaks, pärjati 10 000$ suuruse toetusega oma brändi arendamiseks ning Europeo di Design ülikooli suvekursusel osalemiseks. Ott usub, et võidu tõi talle kollektsiooni lugu ja tehnikad, mida oli rõivaid luues kasutatud. „Kui tsiteerida Giovanni Ottonello loengut Kiievis, siis tänapäeva maailmas ei piisa ainult ägeda kollektsiooni loomisest. Sellel peab olema ka hea lugu, mis puudutaks kandjat,“ sõnas noor moelooja. Ott hindab show korraldust ja taset väga kõrgeks: „Mul on suur au, et sain koos Annika Kiidroniga konkursil Eestit esindada ning võidu koju tuua. Olles alles noor disainer, soovin veel ennast arendada ja edasi õppida, ning see auhind aitab sellele tublisti kaasa.“

Selleaastase IYDC üks peakorraldajatest Victoria Kharchenko sõnas vahetult enne finaaletendust toimunud partnersõude kohtumisel, et sündmus ei ole mitte ainult konkurss, vaid koostööplatvorm: “IYDC ei ole tulnud kokku ainult „parima“ tiitli väljaandmiseks, vaid pakub noortele disaineritele võimaluse laiendada suhtlusvõrgustikku, vahetada ideid ning anda panus moetööstuse positiivsetesse muudatustesse. Läbi moe, mis ei nõua tõlget, loovad noored uut Euroopa tulevikku, kus mõistmine ning vastastikune austus on absoluutselt kõige alus,” lisas Kharchenko.

Annika Kiidroni saatmist Kiievis toimunud konkursile toetas ERKI Moeshow. Cärol Otti saatmist Kiievis toimunud konkursile toetas Eesti Moe Festival EFF.

Instagram’i moenurk

Instagram’i moenurk

 

 

@jessicaniine Foto allikas: https://www.instagram.com/p/BkLHqKOBV8l/

 

Seekord jäi silma neutraalne naturaalne look, kus teineteist tasakaalustavad suvine volangidega pluus ja mustad laia lõikega püksid.

Linnapildis kohtame tihti ülikonnatrendi. Ka Jessica on oma riidekomplekti valinud just osa sellest, millele annavad rõhku mustad trendikad kingad. Ehtevalik on jäänud minimalistlikuks, nagu sel aastal moes ongi — näi minimalistlik, aga kanna suurelt. Komplekt sobib ideaalselt nii igapäevaseks säramiseks kui ka rahvamassi sulandumiseks.

Autor Katrin Puusepp
Toimetaja Kadri Toomsalu

Noor laulja Inger Fridolin usub, et kõige aluseks on iseendasse uskumine

Noor laulja Inger Fridolin usub, et kõige aluseks on iseendasse uskumine

Inger Fridolin, esinejanimega INGER (19) on noor muusik ja laulukirjutaja, kes viimasel ajal on end muusikamaastikul kehtestama hakanud. Aastal 2017 osales ta noorte muusikute konkurssil Noortebänd 2017, kus ta laulis ka finaalis. Sel aastal on ta välja andnud 2 singlit ‘’Again’’ ja ‘’Notice you’’, mis mõlemad on saadaval nii Spotifys kui ka tema Youtube’i kanalil. Lisaks muusikale on ta suureks armastuseks ka jalgpall. Nimelt on Inger esindanud mitmeid noortekoondiseid, olnud suurim väravate lööja mitmes Eesti noorteliigas, mänginud ühes Eesti tugevaimas naiskonnas – FC Floras ning lisaks hiilgavale mängijakarjäärile on ta ka armastatud noortetreener.

Just tänu ta värvikale isiksusele otsustasin Ingeriga vestelda tema tegevustest ning mõtetest, millest saate täpsemalt lugeda alljärgnevas intervjuus.

Tegeled väga aktiivselt nii muusika kui ka jalgpalliga, lisaks käid veel koolis ka. Kui palju sul üldse vaba aega on ning mida oma vaba ajaga peale hakkad?

Vaba aega kui sellist on mul üsna vähe. Pigem olen ise selline inimene, kes ainult tegutseks ja puhkamisest nii palju ei hooli (kuigi tuleks ka seda harrastada). Vaba aega tegelikult leiab alati, arvan mina. Kõik seisneb oma päeva või ajaplaneerimises. Oma tiheda graafiku kõrvalt leian alati vaba aega oma pere ja sōprade jaoks.

 

Miks tegeled just jalgpalliga? Miks mitte näiteks korvpall või tennis?

Miski tõmbas mind juba 5-6 aastaselt jalgpalli poole. Mälupilt “pall jala juures” on olnud kuidagi pisikesest lapseeast saadik. Eks mulle meeldib vahel korvpalli ja muid pallimänge mängida, aga arvan, et jalgpalli, kui spordiala, ei ületa miski.

 

Kas sul on edasisi plaane ka seoses jalgpalliga või jääb jalgpall muusika tõttu tagaplaanile?

Ei ütleks, et see tagaplaanile jääb, kuid tean, et professionaalselt ma sellega enam tegeleda ei saa. Ennast teades pole ma väga allaandja inimene ja kunagi unistasin profijalgpalluri karjäärist, aga suur põlvevigastus muutis natuke mu elukäiku.
Eks pall jääb ikka jala juurde ja vahel on aega ka mõnel mängul kaasa lüüa. See tekitab alati hea tunde nagu oleks tagasi platsil. Kuid nüüd edasisi plaane vaadates tahan ma treenida oma MRJK (Martin Reimi Jalgpallikool) tüdrukute tiimi, keda olen treeninud juba 2 aastat ning anda neile vōimalus kuhugi jõuda. Ausalt öeldes mulle meeldib lastega töötada, motiveerida neid ning näha seda rõõmu ning tahet nende silmis. Treenerina on soov neid ka kunagi A-koondise (Eesti naiste esinduskoondis) särkides näha. Ma annan treenerina parima, et nad jõuaks oma sihtideni.

 

Kas muusika või jalgpall?

Kui oleks valikuvastus “mõlemad”, valiksin mõlemad. Neid kahte ei saa võrrelda. Minu arvates mõlema tegevuse tegemine avardab silmaringi ning hoiab elu tasakaalus. Muusikuna olen laval üksi ning rohkem vaatan enda sisse, aga jalgpall toob esile tiimitööd.

 

Võib vist julgelt väita, et muusikuna said tuule tiibadesse just Noortebändi konkurssilt. Kust tuli üldse mõte ja julgus osaleda?

Jah, Noortebändi konkurss tõi mu ellu üsna suure muutuse ning kogemuse. See algaski sellest, et kooli õppelajuhataja saatis kirja kõigile, et võtke osa. Alguses ma sellega väga kaasa ei läinud, kuna mõistsin, et mul peab olema selleks bänd. Hiljem selgus (kui mind Noortebändist märgati ning osalema kutsuti), et üksikartistid saavad ka osa võtta. Peale Noortebändi üleskutset saatsin demo oma laulust “Friends”.
Kõige rohkem sain julgust oma sõpradelt ja perelt, kes olid alati kõrval ning kaasa elamas. Ise mõtlesin, et proovin ära ja vaatan, mis saab. Praegu ei kahetse ma kindlasti seda otsust.

On sul mõni esinemine, mis on sulle just eriti soojalt ja hästi meelde jäänud, võib öelda ka, et on su kõige lemmikum esinemine?

Neid meeldejäänud esinemisi on olnud väga-väga palju. Olen alati sattunud esinema kohtadesse, kus on väga soe ja siiras publik. Üks on suurimaid lemmikuid on kindlasti Intsikurmu talifestival, kus mul oli võimalus selle aasta jaanuaris esineda. Samuti oli üks hiljuti toimunud Eesti Õpilasesinduste Liidu XXXVIII üldkoosolekul esinemine, mis ei unune kunagi. Just seepärast, et inimesed laulsid ja elasid südamest kaasa ja seda oli nii tore näha ning kuulda.

 

Kas sul on välja kujunenud nö enne-esinemist rituaal, mida pead enne lavale minekut kindlasti tegema? Kui jah, siis mis selleks on?

Mul on jäänud selline naljakas komme vaadata peeglisse ja öelda “ma saan hakkama” või siis ma naeratan endale peeglisse. See naeratamine tähendab mulle seda, et alguses naeratad endale ja siis lähed lavale ja lased selle positiivsuse teistele välja.
Vahel panen ka silmad korra kinni ning mõlgutan viimaseid mõtteid.

 

Kas sul on lavahirm? Oskad sa soovitada, kuidas sellest üle saada?

Aasta tagasi, kui ma kõigega üksi alustasin, siis oli natuke küll. Nüüd olen juba ära harjunud.
Eks ma olen väiksest saati lavadel esinenud (koori või instrumendiga) ja kuidagi sellist suurt hirmu pole kunagi peale tulnud.
Küll aga arvan, et lavahirmust üle saamiseks, tuleb alguses hingata sügavalt sisse ja välja ning mõelda, et sa saad sellega hakkama. See ei ole keeruline siis, kui tegeled enda kutsumusega ning  kui see ongi su südamesoov.

 

Kas lähiajal võib Sinult uut singlit oodata? Võib olla isegi albumit?

Nüüd, mai lõpus, hakkan uut singlit salvestama. Loodetavasti on juuniks kolmas singel väljas. Albumiga ma veel ei kiirusta, kuna olen alles oma lauljatee alguses.

 

Mis või kes sind inspireerib? Kellest või millest laule kirjutad?

Mind inspireerib loodus ning suuremal hulgal inimesed. Inimesed, kes on mulle lähedased ning kes on mul südames.

 

Oled tuntud ka coverite tegemise poolest. Seetõttu peab sul kindlasti olema vähemalt paar artisti kelle lood su playlistides domineerivad. Kes need on?

Minu playlistis domineerivad eesotsas Ed Sheeran, Khalid, Bon Iver, Lauv jne – muusikat on seinast seina.

 

Kas sul on mõni nipp neile, kes tahaksid omal alal kaugele jõuda, kuid ei julge esimest suurt sammu teha?

Arvan, et kõigepealt tuleb endasse uskuda. Peab olema tahe, isegi siis, kui asjad ei lähe alguses nii nagu võiksid. Kindlasti aitab positiivsus ning positiivne mõtlemine. Mina sain suurema julguse sõprade ja pere käest ning ma arvan, et oma sihist võiks ka lähedastega rääkida, sest sealt saab tohutult motivatsiooni.

 

Viimaseks veel, kui sul oleks võimalik öelda 1 lause nii, et kogu maailm sind kuulab, siis mida sa ütleksid?

Unistage suurelt, sest need unistused saavad ükskord teoks.

 

Algasid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Algasid mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted

Sel nädalal algasid uue Eesti täispika mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted. Koomiliste elementidega psühholoogiline draama jõuab kinno 2019. aasta kevadel.

 

Filmi keskmes on nutikas, ent pisut nurgeline füüsikadoktor Sandra Mets, keda kehastab Mari Abel. Teadusele pühendunud naine kaotab ootamatult töö, ent uue leidmine ei kujune sugugi nii lihtsaks kui loodetud. Lõputus tööintervjuude karussellis tuleb Sandral seista silmitsi võimumängude, silmakirjalikkuse ja pideva kohanemisvajadusega. Film uurib, mis jääb inimese identiteedist alles siis, kui ta end enam töö kaudu defineerida ei saa.

Mari Abeli kõrval teevad filmis kaasa Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Tiina Tauraite, Henrik Kalmet, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere juunior, Alo Kõrve, Mait Malmsten, Carmen Mikiver, Riho Kütsar, Jarmo Reha, Erki Laur, Karl-Andreas Kalmet, René Reinumägi, Peeter Tammearu jt.

Filmivõtted toimuvad põhiliselt Tallinnas ja Tartus ning kestavad aprillist juuni alguseni.

Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle jaoks on see täispika mängufilmi debüüt. Varem on Kaupo Kruusiauk teinud mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme, neist uusim, dokfilm “Viimane vürst” Peeter Volkonskist linastub sel sügisel.

“Sandra saab tööd” operaator on Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”) ning kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”). Filmi toodab Kopli Kinokompanii, produtsendiks on Anneli Ahven.

Filmi eelarveks planeeritakse 392 000 eurot, põhirahastajateks on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Filmi Facebooki leht: www.facebook.com/sandrasaabtood

Filmi Instagrami leht: www.instagram.com/sandrasaabtood

Foto: Triin Tenso

Legendaarsest vürst Volkonskist valmib dokumentaalfilm

Legendaarsest vürst Volkonskist valmib dokumentaalfilm

Värvikast lauljast, näitlejast, lavastajast ja tõlkijast Peeter Volkonskist tehtav dokumentaalfilm “Viimane vürst” jõuab kinodesse sel sügisel.

Viimaseid päevi võttes olev film heidab pilgu Eesti ühe jõulisema loomingulise natuuri argipäeva. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volgi loometegevuse kõrval on filmis tähtsal kohal perekonnaliin, eelkõige suhted poegadega ning tingimusteta toetava abikaasa roll. Filmi materjal on üles võetud viimase kolme aasta jooksul ja sinna perioodi jäi ka peategelase raske haigus.

“Viimase vürsti” režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle sõnul mõjub Peeter Volkonski värskendava meeldetuletusena sellest, et igapäevaste olmetoimetuste kõrval on olemas ka teised väärtused. “Viise, kuidas oma elu elada, on mitmeid. Mind huvitas balansi leidmise võimalikkus olme, loomingu ja aristokraatia vahel,” kommenteeris režissöör.

Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” läheb võttesse tänavu aprillis. “Viimase vürsti” toodab Flo Film ning see jõuab kinodesse üle Eesti sügisel 2018. Filmi valmimist toetab Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Filmi käekäiguga saab end kursis hoida Facebooki lehel www.facebook.com/viimanevurst.

Hingede catwalk Pabriku punasel vaibal

Hingede catwalk Pabriku punasel vaibal

16. Jaanuari avati Telliskivi Loomelinnakus abstraktse moe näitus HINGE VORM, kus tinglikul punasel vaibal patseerivad staatilised mannekenid ja kannavad vormi pandud hinge. Nädala jagu tasub ka õhtupimeduses käia PABRIKu akna taga näitust uudistamas, sest poodiumile seatud ja müstiliselt väljavalgustatud mannekenid hõlmavad esimese osa stuudiost ning on justkui omaenda öise, vaikiva kummistusliku peo püsti pannud. Seejärel vahetavad teosed oma asukohta ja jäävad ateljeesse kaheks kuuks kõigile huvilistele uudistada.

Näitust külastanud Chicago Kunsti Instituudist pärit õppejõud Eia Radosavljevic avaldas head meelt tudengite mitmekülgsete vormikäsitluste üle. Ühtlasi kiitis naine protsessi ennast – enne vormi kallale asumist tegeleti eelnevalt pikalt ja põhjalikult teema analüüsi ja filosoofia tõlgendamisega. Eia: “Paber on väga hea materjal, millega saavutada erinevaid vorme. Tulemuseks on loomingulised ja skulpturaalsed taiesed, mida tavapärase  tekstiiliga oleks keeruline saavutada”.

Moe ja stiili grand old lady Kai Saar õhkas näituse rütmis kaasa: “Hingega tehtud asjadesse jääb hing, mis kõnetab. Ja oma emakeeles me soovime ju ikka “rahu hinge”. Ent tegelikult hakkame sellele sügavamalt mõtlema alles oma elu teises pooles. Kes on elanud oma elu väärikalt, tal ei jää midagi oma hinge peale. Eesti rahvas on olnud hingede rahvas, meie esivanemate kultuuris omistati paljudele asjadele ja looduse objektidele hing. Neid peeti võrdseks ja veelgi ülevamaks inimesest”.

Moestilistika teise kursuse tudengite näitusetööd valmisid 2017. a sügise õppeprojekti raames, mille käigus analüüsiti hinge olemust ja püüti anda sellele käega katsutav vorm. Taieste inspiratsiooni aluseks said hinge filosoofiale lisaks inimkeha, erinevad valguslahendused ning paberi vormimise tehnikad. Tudengeid juhendas 2014. a TFWil Hõbenõelaga nomineeritud Vassilissa Danavir, kes tegutseb juba aastaid moe- ja disainipedagoogina.

Materjalidega teoste loomist toetas Antalis AS, kelle paberistuudios Pabrik saab näitust HINGE VORM vaadata 16. märtsini. Pabrik on Telliskivi loomelinnaku B-hoones avatud esmaspäevast reedeni kl 10.00 – 17.00. Kusjuures palun arvestada ka lõunapausiga, mil stuudio suletud on: kl 12.30 – 13.00.

PS: Punane vaip on laotud paberitest, kuhu igaüks saab justkui külaliste raamatusse oma muljed ja mõtted kirja panna.

Moestilistika osakonna ja tudengite tegemistega saab end kursis hoida nii näoraamatus kui Instagramis.

#hingevorm

www.facebook.com/EAAstylistics/

www.instagram.com/eaafashionstylistics/

Aija Kivi

Aija Kivi

Minu nimi on Aija Kivi (30). Olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti eriala, aga viimased viis aastat olen tegelenud peamiselt stilistikaga. Varem töötasin Cosmopolitani ajakirjas moetoimetajana, hetkel aga olen MOOD veebiajakirjas samal ametikohal. Vabakutseliselt teen ka stilistikat nii ajakirjade moeseeriatesse kui ka reklaamidesse ja muusikavideodesse.

Jõudsin stilistikani läbi enda isikliku huvi. Alguses oli lihtsalt huvi teada rohkem, mida kujutab endast töötamine moeajakirjas. Cosmopolitani peatoimetajal ei läinud abi vaja, seega sain Karolin Kuusiku assistendiks, kes oli tol ajal ajakirja moe-ja ilutometaja. Ühel hetkel pakuti seda ametikohta mulle seoses teiste inimeste lahkumisega. Mulle väga meeldib mu töö ja olen õnnelik, et mul oli tol ajal piisavalt julgust ja tahtejõudu, et teha samme, mis viisid mind kohta, kus olen praegu.

Fotol toimub seeria pildistamine MOOD ajakirja novembrinumbrisse, kuhu tegin stilistikat. Foto annab väga hästi edasi seda, mis toimub iga moeseeria teostamisel. Alati on vaja kusagilt sättida nii juukseid kui riideid, et saada võimalikult ideaalne pilt. (Foto: Kalle Veesaar)

Töötan ka moetoimetaja MOOD veebiajakirjas, seega kuulub minu töö juurde ka disainerite intervjueerimine. Siin näiteks teengi väikest miniintervjuud selle aasta Kuldnõela võitja Kristina Viirpaluga. Küsisin temalt paar küsimust, mida lindistasin enda mobiiliga. (Foto: Kristiin Kõosalu)

 

Ethel Tamm

Ethel Tamm

  • Õppinud Eesti Kunstiakadeemias moestilistika erialal 2011 kuni 2015
  • Töötanud AS Baltikas fotokoordinaatori assitendina, aastaid vabakutselise stilistina, House of Trends OÜ loovjuhina ja hetkel MYPRINT Galerii Juhataja

Kuidas leidsid tee moe ja stiilikujunduse juurde?

Mood on alati olnud minu elu koostisosa tänu vanaemale, kes töötas omal ajal Tallinna Moemajas konstruktorina, kuid ma ei arvanud kunagi, et võiksin ise selles maailmas töötada – nii kaua kui mäletan, siis unistasin arhitekti ametist. Tänu õnnelikule juhusele tekkis mul pärast keskkooli võimalus veeta üks päev ajakirja MOOD tolleaegse peatoimetaja Britt Samosoniga, kes avas minu jaoks moemaailma uuest vaatevinklist – läbi stilisti silmade. Sellest ajast alates olen teadlikult liikunud moe suunas.

Mis sulle selle ameti juures kõige rohkem meeldib?

Stilisti amet on justkui sõit Ameerika mägedel – iga päev kohtun uute inimestega, olen seotud uute projektidega, igavust on raske tunda. Üheks suurimaks käivitajaks minu jaoks on pärast pingerikast tööd saabuv rahulolu, mis aitab ületada kõik takistused. Tööpäevad võivad küll pikaks venida, kuid positiivne on see, et eduka pildistamise või võttepäeva lõpuks peavad kõik probleemid alati olema lahendatud ja saad rahuliku südamega puhata.

Mis on raske selle ameti juures?

Moemaailmas töötavatad inimesed saavad enamasti öelda, et nende hobist on saanud nende töö, mis on ju tegelikult ideaalne. Niiviisi võib aga keeruliseks osutuda töölainelt välja lülitada – oluline on vabal ajal  ka millegi muuga tegeleda, akusid laadida ja inspiratsiooni koguda, muidu võib kiiresti läbi põleda.

 

Millega stilistid nädalavahetusel tegelevad?

Tüüpiline vastus oleks: “Töötavad!” Klassikaliselt on vabakutseliselt moemaailmaga seotud inimestel nädala algused rahulikumad, puhkepäevad ja nädalalõpud on aga kiired tööpäevad, sest paljud üritused, pildistamised ja võtted leiavad aset just nädalavahetustel. Kuid kui mul on vaba nädalavahetus, üritan tegeleda just nende asjadega, mis aitavd mul kõige paremini akusid laadida ja inspiratsiooni koguda.

Üheks minu suurimaks kireks on reisimine ja kui ma parajasti reisil ei ole, siis kas valmistan ette juba mõnda järgmist reisi või alles unistan erinevatest paikadest, kuhu võiks minna. Hetkel on järgmiseks sihtkohaks Argentiina ja sellepärast on hetkel mu öökapil “Minu Argentina” ja “Hispaania keel”

Kahjuks ei ole ma suurem asi joonistaja, sellepärast sketširaamatuid naljalt kaasas ei kanna, aga nii vabal ajal kui ka võtteplatsidel tööjärge oodates on heaks teraapiliseks meelelahutuseks värviraamatud.

Vähemalt korra kvartalis vaatan, mida pakutakse erinevates kaltsukates ja vintage poodides – tavaliselt leian küll rohkem asju kostüümilattu kui endale isiklikuks kasutamiseks. Hetkelemmikuteks on Repeat, Fankadelik, Uuskasutuskeskus, Paavli Kaltsukas ja Elena Style Boutique.

Enda jaoks pean parimaks inspiratsiooniallikaks nõukogudeaegseid naiste- ja moeajakirju, kust on võimalik leida nii must-valgeid moefotosid kui ka värvilisi moeillustratsioone – neid käin otsimas vanaema kappidest, kasutatud raamatute poest ja raamatukogudest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Traditsiooniks on saanud ka pühapäevased jalutuskäigud KUMUsse, kus aina tihedamini on ka moeteemalisi näituseid. Hetkel aga on insipreerivamad kunstinäitused minu jaoks “Saksamaa metsikud” ja “Kurjade lillede lapsed”.

 

 

 

 

 

 

 

 

Alati on hea olla kursis ka teiste töödega ja nautida kodumaised moeüritusi, näiteks Tallinn Fashion Week, Tallinn Design Festival ja Moekunstikino. Seekord külastasin Tallinn Fashion Weeki raames Vilve Undi show’d “PROMENADE”