Legendaarsest vürst Volkonskist valmib dokumentaalfilm

Legendaarsest vürst Volkonskist valmib dokumentaalfilm

Värvikast lauljast, näitlejast, lavastajast ja tõlkijast Peeter Volkonskist tehtav dokumentaalfilm “Viimane vürst” jõuab kinodesse sel sügisel.

Viimaseid päevi võttes olev film heidab pilgu Eesti ühe jõulisema loomingulise natuuri argipäeva. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volgi loometegevuse kõrval on filmis tähtsal kohal perekonnaliin, eelkõige suhted poegadega ning tingimusteta toetava abikaasa roll. Filmi materjal on üles võetud viimase kolme aasta jooksul ja sinna perioodi jäi ka peategelase raske haigus.

“Viimase vürsti” režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle sõnul mõjub Peeter Volkonski värskendava meeldetuletusena sellest, et igapäevaste olmetoimetuste kõrval on olemas ka teised väärtused. “Viise, kuidas oma elu elada, on mitmeid. Mind huvitas balansi leidmise võimalikkus olme, loomingu ja aristokraatia vahel,” kommenteeris režissöör.

Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” läheb võttesse tänavu aprillis. “Viimase vürsti” toodab Flo Film ning see jõuab kinodesse üle Eesti sügisel 2018. Filmi valmimist toetab Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Filmi käekäiguga saab end kursis hoida Facebooki lehel www.facebook.com/viimanevurst.

Hingede catwalk Pabriku punasel vaibal

Hingede catwalk Pabriku punasel vaibal

16. Jaanuari avati Telliskivi Loomelinnakus abstraktse moe näitus HINGE VORM, kus tinglikul punasel vaibal patseerivad staatilised mannekenid ja kannavad vormi pandud hinge. Nädala jagu tasub ka õhtupimeduses käia PABRIKu akna taga näitust uudistamas, sest poodiumile seatud ja müstiliselt väljavalgustatud mannekenid hõlmavad esimese osa stuudiost ning on justkui omaenda öise, vaikiva kummistusliku peo püsti pannud. Seejärel vahetavad teosed oma asukohta ja jäävad ateljeesse kaheks kuuks kõigile huvilistele uudistada.

Näitust külastanud Chicago Kunsti Instituudist pärit õppejõud Eia Radosavljevic avaldas head meelt tudengite mitmekülgsete vormikäsitluste üle. Ühtlasi kiitis naine protsessi ennast – enne vormi kallale asumist tegeleti eelnevalt pikalt ja põhjalikult teema analüüsi ja filosoofia tõlgendamisega. Eia: “Paber on väga hea materjal, millega saavutada erinevaid vorme. Tulemuseks on loomingulised ja skulpturaalsed taiesed, mida tavapärase  tekstiiliga oleks keeruline saavutada”.

Moe ja stiili grand old lady Kai Saar õhkas näituse rütmis kaasa: “Hingega tehtud asjadesse jääb hing, mis kõnetab. Ja oma emakeeles me soovime ju ikka “rahu hinge”. Ent tegelikult hakkame sellele sügavamalt mõtlema alles oma elu teises pooles. Kes on elanud oma elu väärikalt, tal ei jää midagi oma hinge peale. Eesti rahvas on olnud hingede rahvas, meie esivanemate kultuuris omistati paljudele asjadele ja looduse objektidele hing. Neid peeti võrdseks ja veelgi ülevamaks inimesest”.

Moestilistika teise kursuse tudengite näitusetööd valmisid 2017. a sügise õppeprojekti raames, mille käigus analüüsiti hinge olemust ja püüti anda sellele käega katsutav vorm. Taieste inspiratsiooni aluseks said hinge filosoofiale lisaks inimkeha, erinevad valguslahendused ning paberi vormimise tehnikad. Tudengeid juhendas 2014. a TFWil Hõbenõelaga nomineeritud Vassilissa Danavir, kes tegutseb juba aastaid moe- ja disainipedagoogina.

Materjalidega teoste loomist toetas Antalis AS, kelle paberistuudios Pabrik saab näitust HINGE VORM vaadata 16. märtsini. Pabrik on Telliskivi loomelinnaku B-hoones avatud esmaspäevast reedeni kl 10.00 – 17.00. Kusjuures palun arvestada ka lõunapausiga, mil stuudio suletud on: kl 12.30 – 13.00.

PS: Punane vaip on laotud paberitest, kuhu igaüks saab justkui külaliste raamatusse oma muljed ja mõtted kirja panna.

Moestilistika osakonna ja tudengite tegemistega saab end kursis hoida nii näoraamatus kui Instagramis.

#hingevorm

www.facebook.com/EAAstylistics/

www.instagram.com/eaafashionstylistics/

Aija Kivi

Aija Kivi

Minu nimi on Aija Kivi (30). Olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti eriala, aga viimased viis aastat olen tegelenud peamiselt stilistikaga. Varem töötasin Cosmopolitani ajakirjas moetoimetajana, hetkel aga olen MOOD veebiajakirjas samal ametikohal. Vabakutseliselt teen ka stilistikat nii ajakirjade moeseeriatesse kui ka reklaamidesse ja muusikavideodesse.

Jõudsin stilistikani läbi enda isikliku huvi. Alguses oli lihtsalt huvi teada rohkem, mida kujutab endast töötamine moeajakirjas. Cosmopolitani peatoimetajal ei läinud abi vaja, seega sain Karolin Kuusiku assistendiks, kes oli tol ajal ajakirja moe-ja ilutometaja. Ühel hetkel pakuti seda ametikohta mulle seoses teiste inimeste lahkumisega. Mulle väga meeldib mu töö ja olen õnnelik, et mul oli tol ajal piisavalt julgust ja tahtejõudu, et teha samme, mis viisid mind kohta, kus olen praegu.

Fotol toimub seeria pildistamine MOOD ajakirja novembrinumbrisse, kuhu tegin stilistikat. Foto annab väga hästi edasi seda, mis toimub iga moeseeria teostamisel. Alati on vaja kusagilt sättida nii juukseid kui riideid, et saada võimalikult ideaalne pilt. (Foto: Kalle Veesaar)

Töötan ka moetoimetaja MOOD veebiajakirjas, seega kuulub minu töö juurde ka disainerite intervjueerimine. Siin näiteks teengi väikest miniintervjuud selle aasta Kuldnõela võitja Kristina Viirpaluga. Küsisin temalt paar küsimust, mida lindistasin enda mobiiliga. (Foto: Kristiin Kõosalu)

 

Ethel Tamm

Ethel Tamm

  • Õppinud Eesti Kunstiakadeemias moestilistika erialal 2011 kuni 2015
  • Töötanud AS Baltikas fotokoordinaatori assitendina, aastaid vabakutselise stilistina, House of Trends OÜ loovjuhina ja hetkel MYPRINT Galerii Juhataja

Kuidas leidsid tee moe ja stiilikujunduse juurde?

Mood on alati olnud minu elu koostisosa tänu vanaemale, kes töötas omal ajal Tallinna Moemajas konstruktorina, kuid ma ei arvanud kunagi, et võiksin ise selles maailmas töötada – nii kaua kui mäletan, siis unistasin arhitekti ametist. Tänu õnnelikule juhusele tekkis mul pärast keskkooli võimalus veeta üks päev ajakirja MOOD tolleaegse peatoimetaja Britt Samosoniga, kes avas minu jaoks moemaailma uuest vaatevinklist – läbi stilisti silmade. Sellest ajast alates olen teadlikult liikunud moe suunas.

Mis sulle selle ameti juures kõige rohkem meeldib?

Stilisti amet on justkui sõit Ameerika mägedel – iga päev kohtun uute inimestega, olen seotud uute projektidega, igavust on raske tunda. Üheks suurimaks käivitajaks minu jaoks on pärast pingerikast tööd saabuv rahulolu, mis aitab ületada kõik takistused. Tööpäevad võivad küll pikaks venida, kuid positiivne on see, et eduka pildistamise või võttepäeva lõpuks peavad kõik probleemid alati olema lahendatud ja saad rahuliku südamega puhata.

Mis on raske selle ameti juures?

Moemaailmas töötavatad inimesed saavad enamasti öelda, et nende hobist on saanud nende töö, mis on ju tegelikult ideaalne. Niiviisi võib aga keeruliseks osutuda töölainelt välja lülitada – oluline on vabal ajal  ka millegi muuga tegeleda, akusid laadida ja inspiratsiooni koguda, muidu võib kiiresti läbi põleda.

 

Millega stilistid nädalavahetusel tegelevad?

Tüüpiline vastus oleks: “Töötavad!” Klassikaliselt on vabakutseliselt moemaailmaga seotud inimestel nädala algused rahulikumad, puhkepäevad ja nädalalõpud on aga kiired tööpäevad, sest paljud üritused, pildistamised ja võtted leiavad aset just nädalavahetustel. Kuid kui mul on vaba nädalavahetus, üritan tegeleda just nende asjadega, mis aitavd mul kõige paremini akusid laadida ja inspiratsiooni koguda.

Üheks minu suurimaks kireks on reisimine ja kui ma parajasti reisil ei ole, siis kas valmistan ette juba mõnda järgmist reisi või alles unistan erinevatest paikadest, kuhu võiks minna. Hetkel on järgmiseks sihtkohaks Argentiina ja sellepärast on hetkel mu öökapil “Minu Argentina” ja “Hispaania keel”

Kahjuks ei ole ma suurem asi joonistaja, sellepärast sketširaamatuid naljalt kaasas ei kanna, aga nii vabal ajal kui ka võtteplatsidel tööjärge oodates on heaks teraapiliseks meelelahutuseks värviraamatud.

Vähemalt korra kvartalis vaatan, mida pakutakse erinevates kaltsukates ja vintage poodides – tavaliselt leian küll rohkem asju kostüümilattu kui endale isiklikuks kasutamiseks. Hetkelemmikuteks on Repeat, Fankadelik, Uuskasutuskeskus, Paavli Kaltsukas ja Elena Style Boutique.

Enda jaoks pean parimaks inspiratsiooniallikaks nõukogudeaegseid naiste- ja moeajakirju, kust on võimalik leida nii must-valgeid moefotosid kui ka värvilisi moeillustratsioone – neid käin otsimas vanaema kappidest, kasutatud raamatute poest ja raamatukogudest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Traditsiooniks on saanud ka pühapäevased jalutuskäigud KUMUsse, kus aina tihedamini on ka moeteemalisi näituseid. Hetkel aga on insipreerivamad kunstinäitused minu jaoks “Saksamaa metsikud” ja “Kurjade lillede lapsed”.

 

 

 

 

 

 

 

 

Alati on hea olla kursis ka teiste töödega ja nautida kodumaised moeüritusi, näiteks Tallinn Fashion Week, Tallinn Design Festival ja Moekunstikino. Seekord külastasin Tallinn Fashion Weeki raames Vilve Undi show’d “PROMENADE”

 

Tiiu Kaarlõp -ratsutamine

Tiiu Kaarlõp -ratsutamine

Puutusin esimest korda oma elus hobustega kokku kui olin 10-aastane ja ema viis mind ratsutamistrenni. Meie peres ei ole ühtegi ratsutajat varem olnud, nii oli üsna ebatavaline, et ma sinna üldse sattusin. Nimelt oli ema lugenud lehest, et selline võimalus on meie väikses maakohas asuva maja lähedal olemas ning ta lihtsalt viis mu kohale, et ma saaksin proovida ja vaadata, kas meeldib. Esimesest hetkest, kui talli astusin ja hobust nägin, olin lummatud. Käisin ratsutamas kaks korda nädalas peale kooli. Alguses oli füüsiliselt üsna raske ja õppida oli väga palju, eriti selle kohta, et kuidas hobusega käituma peab, mida teha ja mida mitte teha. Nüüdseks olen ratsutanud ja hobustega tegelenud peaaegu terve oma elu. Mõnel eluetapil vähem, mõnel pisut rohkem.

Ratsutamine kui füüsiline tegevus sunnib liigutama kogu oma keha lihaseid. Eriti hästi mõjutab ta kõhu-, selja-, reie-, tuhara- ja säärelihaseid. Ka rühile mõjub see hästi, sest ratsaniku halva rühi korral ei saa ka hobune korralikult oma keha liigutada. Selg peab olema sirge ja pilk ei tohi maha vaadata vaid ette kaugusesse. Traav ja galopp nõuavad juba tugevalt arenenud kõhu- ja seljalihaseid, nii et kes nii kaugele jõudnud on, teavad, kui kiiresti ja kui hästi tekib ratsutades hea kõhulihas. Tugeva lisakoormuse saavad kindlasti sääre-, reie- ja tuharalihas, sest just tänu nendele lihasgruppidele reguleerid sa hobuse liikumiskiirust ja ka seda, kui hästi püsid hobuse seljas. Ratsutamine arendab ka tasakaaluhoidmist, sest hobuse keha liigub sinu all, kuid Sinu keha peab olema pidevalt otse ning ei tohi vajuda kuskile poole. Kätele tekivad lihased lisakohustusest, näiteks sadulate ja varustuse tassimisest, käru, luua ja heinahargi kasutamisest, veega täidetud ämbrite tassimisest jne.

Lisaks füüsilisele küljele treenib ratsutamine inimest ka psühholoogiliselt. Kui oled hobuse seljas, pead sa unustama kõik muud mõtted ja olema hetkes. Sa ei saa mõelda, mida poest osta ja mida homme selga paned, vaid pead kogu oma tähelepanu keskendama hobuse juhtimisele. Kui Su all on 500 kilo toorest jõulist looma, siis ei ole sul aega ega luksust unistada kõrvalistest asjadest. Lisaks tekitab hobuse eest hoolitsemine, tema kammimine ja paitamine ülimat õnnetunnet. Need suured loomad on siirad, armsad ja neist kiirgab rahu. Pole paremat tunnet, kui panna enda põsk hobuse pehme nina vastu, või siis kui on mõni mure, saab tasakesi hobusele laka sisse nutta ja ta kuulab su alati ära.

Ratsutamine on üks väheseid spordialasid, kus vanus ei ole oluline. Võistlustel sõidavad kõrvuti 15-aastased ja 55-aastased ja kõrvalt vaadates ei märka nende vahel mingit erinevust. Algõppega võib alustada 5-aastaselt. Soovitan kõigil ratsutamist proovida, kui mitte intensiivse trennina, siis kasvõi aeg-ajalt jalutamas käia. Ratsutamine virgutab keha ja vaimu ning need armsad neljajalgsed võtavad su alati rõõmsalt vastu, eriti kui su taskus ka mõni mahlane porgand leidub.

Jalgpallur peab olema mentaalselt tugev ja enesekindel

Jalgpallur peab olema mentaalselt tugev ja enesekindel

Lennart Brorsson, Stockholm

Lennart Brorsson, Stockholm

Prince Ikpe Ekong on Nigeeria jalgpallur, poolkaitsja, kes toodi pärast 1994. aasta World Cupi Itaaliasse ning asus mängima Itaalia klubi A. C. Reggianas, mille treeneriks oli Carlo Ancelotti. Ta on võitnud African Cup of  Nationsil Tuneesias 2004. aastal pronksmedali. Praeguseks on Prince Ikpe oma karjääri jalgpallurina lõpetanud ning tegeleb Rootsis jalgpalliskaudina ning juhib Nigeerias jalgpalliakadeemiat.

Milline on sinu taust jalgpallurina?

Sündisin Nigeerias Lagoses Ajegunles, kohas mida kutsuti getoks ja kus elutingimused olid rasked. Nüüd soovivad paljud end sealse päritoluga seostada. Mitu staari, jalgpalli- ja muusikatalenti on avastatud just sealt piirkonnast. Kummalisel kombel on seal väga palju potentsiaalikaid inimesi.

Noore poisina mängisin käsipalli, lauatennist ja jalgpalli. Esindasin oma kooli lauatennises ning olin mõnda aega ka jooksja. Minu isa tõttu oli peres huvi jalgpalli vastu ja seetõttu ostutus minu lõplikuks valikuks just see. Teadsin, et see on valdkond, mida tasustatakse tulevikus paremini. Nii ma tegingi teiste spordialadega lõpu ja keskendusin edaspidi alates 14. eluaastast ainult jalgpallile.

Minu isa mängis jalgpalli ning tema unistus oli saada professionaaliks. Paraku see unistus mitmel põhjusel ei täitunud. Kui ma hakkasin tõsisemalt jalgpalliga tegelema, sain aru, et just minu isa oli mulle sel teel kõige suuremaks julgustajaks. Nigeerias suhtuti tol ajal (kaheksakümnendate lõpp, üheksakümnendate algus) jalgpalluritesse kui huligaanidesse, kel polnud tõelist tulevikku.

 

Kuidas sa ise noorena treenisid?

Minul puudusid sellised võimalused, nagu on tänapäeva noortel. Sain oma esimesed jalgpallikingad alles 15aastaselt, enne seda mängisin paljajalu.

 

Milline on olnud sinu elu kõige põnevam hetk?

Usun, et kõige põnevam moment oli minu jaoks 1996. aastal, kui minust sai  professionaalne jalgpallur. Lahkusin Nigeeriast Itaaliasse, mis oli suure unistuse täitumine. Lennuk startis Nigeeriast õhtul kell 23 ja saabus Itaaliasse hommikul kell 6. Tundus, nagu oleksin viibinud unenäos, saamata reaalselt sõbagi silmale. Lubasin endale, et sellest unenäost ei ärka ma mitte kunagi üles. See oli kõige suurem ja põnevam hetk minu kui jalgpalluri elus.

 

Ja kõige raskem hetk?

Klubi, kus ma 2010. aastal mängisin, sai uue treeneri. Ma olin kaks aastat olnud võtmemängija, kõige kõrgemini tasustatud mängija meeskonnas. Ühtäkki otsustas uus  treener teised poisid mängu lasta ja mind pingile jätta. Ma pingutasin igas trennis ja sain aina paremaks. Mingil põhjusel ei saanud ma aga mänguvõimalust. Paljud sõbrad imestasid ning soovitasid mul klubi vahetada, aga ma ei teinud seda. Jäin paigale ja lõin selle tagajärjel mõned väga tähtsad väravad.

Kokku kestis see üheksa kuud. Hooaja lõpus tuli treener ja kallistas mind ning ütles, et pole kunagi nii distsiplineeritud mängijat näinud. Ta oli minu üle väga uhke. See oli minu jaoks saavutus, mis tuli äärmise kannatlikkuse kaudu.

 

Kuidas motiveerid ennast spordis? 

Motiveerin end Jumala kaudu. Mu elu on usu tõttu palju parem ja huvitavam. Olen vaimsem ja see on mulle paljuski abiks.

 

Millised iseloomuomadused peavad olema noorel, kes tahab saada jalgpalluriks?

Arvan, et jalgpallur peaks olema järjepidev, distsiplineeritud ning tõeliselt töökas. Oluline on pingutus ja eesmärk, millele oma aega pühendad. See, millele oled keskendunud, selles saad sa ka suurepäraseks.

 

Mis on hind, mis tuleb sportlase karjääri eest maksta?

See hind on distsipliin. On asju, mida ei saa teha, näiteks alati ei saa sõpradega aega veeta. Ma olen palju ettevõtmisi sõpradega pidanud vahele jätma. Samas on ka palju talendikaid sportlasi, kes on lasknud näiteks alkoholil või mõnuainetel oma  energiat ja andeid röövida. Sportlase keha vajab tervet keskkonda, toitu ja ka taastumist. Seega, kui oled valmis maksma hinda, siis võid end suurepäraseks karjääriks valmis panna.

 

Kas jalgpallurile on tavapärane pärast karjääri lõppu saada treeneriks või milline on loogiline jätk?

Paljudest saavad treenerid või mõne spordiga seotud organisatsiooni juhid, mõned aga lähevad täiesti teisele elualale. Mulle on pakutud treeneripositsioone, aga olen otsustanud jääda jalgpalliskaudiks. Nõustan ka mitut jalgpallimeeskonda. Mul on Nigeerias Lagoses jalgpalliakadeemia. Seal treenivad lapsed ja noored vanuses 6–19. Suviti  korraldan Rootsis jalgpallilaagreid, rõõmuga teeksin seda ka Eestis või Lätis. Õpetan noortele jalgpallitehnikaid ning jagan oma teadmisi ja kogemusi jalgpallist. Annan nõu, kuidas saada mentaalselt tugevaks, sest jalgpallur peab olema mentaalselt väga tugev ja enesekindel.

 

Toimetas: Triina Kalda

E-post: triinakalda@gmail.com

Fotokonkurss “Z Maailm”

Fotokonkurss “Z Maailm”

YU Fashion Media korraldab moefoto konkursi, teemal „Z Maailm“ ehk Z generatsiooni maailma peegeldus. Kutsume üles fotograafe esitama meile oma nägemuse etteantud teemast  fotolavastusena landscape formaadis. Kõikide osalejate seast valime välja 3 parimat fotot ning avaldame need üle kahe lehe YU moefotoajakirja printversioonis. Moefotoajakiri ilmub 15. detsember 2017.

Esikoht saab auhinnaks Fotoluksi kinkekaardi väärtusega 100 €. Teine ja kolmas koht saavad Fotoluksi poolt digilabori voucherid, millega saab tellida 50 tk 10×15 suuruses fotod.

Kõrgekvaliteedilisi fotosid ootame lingina e-posti aadressile toimetus@yu.ee hiljemalt 5. novembriks. Fotod ei tohi eelnevalt olla avaldatud.

 

 

 

Minu talismani müstiline lugu

Minu talismani müstiline lugu

Jutustan teile ühe tõestisündinud loo. Nagu ikka jõulude paiku, sõidavad paljud meist esivanemate koju, mis asub tavaliselt pigem maapiirkonnas. Nii sõitsin minagi möödunud aasta detsembris Tallinnast Tarvastusse. Ega Viljandi bussijaamas järgmist maabussi oodates suurt midagi teha ei ole. Mind on alati huvitanud igasugused maagilised kivikesed, taimed ja sümbolid ning neid ümbritsev põnev aura ja nii seadsingi sammud aja parajaks tegemiseks kivikeste ja läikivate vidinate kaupluse poole. See oli hea võimalus veel mõned jõulukingid juurde hankida.

Ettekujutus kingitusest, mida osta võiksin, oli mul muidugi olemas. Olen palju internetis põnevatel lehekülgedel ringi kolanud ning näinud selliseid tahumatuid, ürgseid ja müstilisi ehteid, mis kohe tõmbavad enda poole. Tavaliselt on nii, et kui oma soovid väga selgelt sõnastad, siis täide need ka lähevad.

Näppisin poes vist kõiki kive, kaelakeesid ja käevõrusid, kuklas poemüüja valvas pilk ja lausumata sõnad, et ostad ka juba midagi? Leidsin ühe kullatud otsaga robustsema tüki ametüsti, mida saab kenasti kaela riputada. Tundus selline võimas kaitsekivi. Sel ajal ma veel ei uurinud poolvääriskivide tähendusi, aga olin kuulnud, et tunnetades saab tegelikult kõige paremini endale kivi või talismani valida. Olin oma tahumatu, omapärase ja müstilise auraga leiu üle rohkem kui rahul. Lisaks leidsin emale kingituseks suure opaliidist ripatsi, mis oma välimuselt oli väga stiilne, võimas ning helge, täpselt nagu temagi.

Ametüsti ripats; Illustratsioon: Küllike Pihlap

Ametüsti ripats; Illustratsioon: Küllike Pihlap

Hiljem muidugi uurisin natuke rohkem oma ametüstist talismani kohta, et mis omadused on sellele konkreetsele lillakale kivile siis omistatud ja miks ta võis just mulle sobida.
Sain teada, et ametüst on erakordselt võimas kaitsekivi, mis kaitseb erinevate rünnakute eest. Samuti pidi selle toime olema sarnane nagu looduslikul rahustil ning blokeerima ka keskkonna mõjudest tulenevat stressi. Kivi kergendavat ka otsuste tegemise protsessi, mida tihti juhtivamad ametid päevast päeva nõuavad. Lisaks pidi see tõstma sisemist motivatsiooni ning aitama püstitada realistlikke eesmärke. Tervendamise seisukohalt olevat ametüstil võime peavalu leevendada ja pingetest vabastada. Kanda soovitati kivi just kurgu või südame piirkonnas, mis selle konkreetse ehte puhul ka täppi läks.

 

Ametüsti kristall; Illustratsioon: Küllike Pihlap

Ametüsti kristall; Illustratsioon: Küllike Pihlap

Miks mulle tundus, et ametüst mulle just siis vajalik oli? Ilmselt teadvustasin seda alateadlikult oma töö tõttu, kus keskkond oli neil päevil pingeline ning seotud paljude klientidega suhtlemisega, projektide juhtimisega ning samuti tulemustele orienteeritud müügitööga. Esimest korda tabas mind sel perioodil migreen, mille sarnast varem polnud kogenud. Keerulisi situatsioone oli igasuguseid, kuid see kivi aitas mul mõnikord lihtsalt rahulikuks jääda, sest keskendusin sellele, et olen kaitstud, et kõik saab korda ning lahendused on alati olemas. See oli mõnes mõttes nagu meditatsiooniharjutus, aga konkreetsele esemele tähelepanu koondades oli seda palju lihtsam teha. Ja muidugi pidin mõned korrad ka rahulikult sisse ja välja hingama, teinekord aitas see nii mõnegi inimese ja mu enda päeva päästa.

Nagu ikka elus, siis kõik möödub ning on pidevas muutumises. Nagu öeldakse, ei saa ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda. Tasapisi harjusin pingega ning õppisin juurde võtteid, mis muutsid töökeskkonna stressivabamaks. Samuti aitas kaasa imearmas labradorist koer, kes aeg ajalt koos kolleegiga kontoris kaasas käis ning mind nähes alati rõõmust hullus. Meeleolu parandav fakt oli ka kevade lähenemine ning see, et väljas järjest valgemaks ja helgemaks läks. Loomulikult kõik see tõstab meeleolu ning stress ja pingedki saavad maandatud, kui esimesed säravamad päiksekiired peale pikka sombust talve paistma hakkavad.

Ühel päeval astusin kolleegi kabinetist läbi, et armsale koerakesele hommikutervitused edasi anda. Loomulikult ta hüppas rõõmust üles ning kraapsas käpaga keti otsast mu ametüsti kivi. Kuulsin nagu see oleks kolksatades maha kukkunud. Otsisin kõik kohad läbi aga ei leidnud talismani enam kusagilt. Nihutasin kappe ja lohistasin kirjutuslauagi kohapealt eemale, ent ripatsit lihtsalt ei eksisteerinud enam selles toas. Vaatasin veel järgmiselgi päeval kõik kohad uuesti üle. Olin hämmingus kuidas on võimalik, et nii väikesest toast saab midagi lihtsalt ära kaduda, kuid ametüst oli kadunud kui vits vette.
Hiljem olen kuulnud, et ehted ja talismanid ongi sellised, et täitnud oma eesmärgi liiguvad edasi, kaovad ära, haihtuvad, jäävad karpi seisma või tekib tunne, et võid nad kellelegi ära anda.
Mis sellest talismanist sai, pole mul tänaseni õrna aimu. Niimoodi „õhku“ pole enne, ega ka pärast seda midagi haihtunud.