Elan juba pea kuu Lõuna-Portugalis, kerge jume on näos ja vanamehed maja all spordibaaris on juba teretuttavad. Siin on vastu talve mõnus: apelsinid ja granaatõunad on küpsed, jõulutuled säravad ja inimesed kannavad vaid moepärast dresspluuside juurde kindaid ja tutimütse. Minagi käin õhukese jakiga ja ehmatan kohaliku basseini meeskonda nõudega ujuda välibasseinis. Juunis saab, nad lubavad. Kohalik söök on suht kohutav, rasvane ja veidralt maitsestatud. Vein see eest on kohalik ja odav, maiustused on hõrgud. Kõikjal valitseb lohakas värviküllus ja ülearu disainimata segadus. Tunnen end nagu kodus.
Mind vaimustab Portugali loodus, loomulikult palmid, aga ka okkalised eukalüptivõsad, sakilised kaljud ja soolakaevandus kosutavad hinge. Ookeanis on vesi viisteist kraadi. Kahjuks on siinseid palme tabanud mingi haigus, putukas räägitakse. Mu kodulinnas võeti minu siinoleku jooksul maha kolm suurt palmipuud. Tekitab tunde, et maailmas on midagi valesti, ka siin säravas ja lõbusas lõunas.
Ma võiks nüüd kirjutada, kuidas ma kohalikus hipsterkohvikus keeratud vuntsidega moodsate noortega kanget kohalikku kohvi joon ja odavat populaarsust naudin. Aga tegelikult olen ma nädala lõpuks kusagil bussijaama baaris, veidi ehmunud ja üksi, kus kõrvallauas on kergelt tülis paarike: mees uuekooli neoonroheliste triipudega Adidase dressipluusis, naine väljakasvanud blondeeritud juustega ja laual lotopiletid. Napilt saan pileti ööbussile, mis sõidab mägiseid teid pidi elegentse lohakusega ja kenasti üle lubatud kiiruse. Bussipeatuste siltidel on vaid bussimärk, kohaninimesid ja muud sedasorti ülearust infot ei lisata. Aga suhtlemise teel saab vahel isegi lisapeatuse kiirongis. Tänaval juhuslikud nooremad inimesed oskavad inglise keelt, bussijaama töötajad ja teised süsteemi mõistvad inimesed, turistinfost rääkimata, on rangelt veendunud vaid kohalikus keeles.
Käin vabal ajal rohkem tuju ja tunde järgi, unustades, et siin loojub päike väga kiiresti ja siis on päris külm. Seega lõpetan sügavas pimeduses kusagil rongijaamas, kus taksod enam ei sõida ja järgmine asustatud koht on 2km kaugusel otse ülesmäge. Aku on tühi ja ilm niiske. Ma juba silmanurgast tajun näljaseid pilke, võõras linnas vastu ööd on seegi kuidagi hirmutav. Palun vaikselt kõikide siinsete imeliste ornamentidega kirkute pühakuid ja tõmban kapuutsi pähe, et mitte liiga silma jääda. Teinekord päikselisematel trippidel näitan kaaslastele enesekindlalt teed ja siis ei maksa imestada, kui oleme kõik kusagil sügavas okkalises põlluvahe kraavis. Aga elus ja õnnelikud.
Toimetas: Erika Renel
