Eesti tippmodelli saate võitjaks osutus Kätlin Hallik, kes jõudis karmis võistluses tasa ja targu tippu.
Pealtnäha tagasihoidlik neiu Kätlin on saate jooksul end väga tööka ja paindluku modellina näidanud, mistõttu õnnestus tal ka hoiduda saate väljahääletustest ning lõpuks lahkuda võitjana. Kuigi finaalsaate algul kahtles zürii, kas Kätlinile on üldse tippmodelli tiitlit vaja, kuna tal õnnestus juba E.M.A Model Managementiga leping sõlmida, siis nii rahva kui konkurentide sõnul läks võit ikkagi õigesse kohta. Nagu Kätlin isegi võidu järel ütles, et kui sa millestki unistad ja selle nimel vaeva näed, siis teinekord see võibki täituda.
Uurisimegi vahetult pärast võidu väljakuulutamist Kätlinilt võidu ja modellielu kohta lähemalt.
Kõigepealt palju õnne sulle! Kas võib öelda, et võit tuli kergelt kätte?
Ma ei mõelnud niivõrd selle võidu peale, Näiteks kui meil suvel oli saatesalvestus, siis see kõik läks kuidagi kiiresti. Elasime modellidega koos ja tempo oli nii kiire, et kõik lihtsalt toimus ning me üritasime hommikust õhtuni sellega hakkama saada. Võib-olla ma nii konkreetselt selle võidu peale ei mõelnudki. Juba poole saate pealt ja isegi täna, kui siia finaali tulin, mõtlesin, et olen juba nii palju sellest võitnud. Ma isegi ei tea kuidas seda võitu vastu võtta.
Kuidas end pärast võidu välja kuulutamist tunned?
See pole mulle veel päris kohale jõudnud. Võib küll klišeena kõlada, aga ma kuidagi ei saa sellest veel praegu aru. Ehk võib-olla homme hommikul, kui üles tõusen ja vaatan, et mul on kodus võiduplakat ja nii palju lilli, siis äkki jõuab kohale.
Kas saad juba täna autoga koju sõita (Tippmodelli üheks auhinnaks on Amservi sõiduauto pooleaastane kasutus – toim)? On sul load olemas?
Jah, olen juba neli aastat olnud väga kohusetundlik autojuht, isegi vahtralehte enam ei ole. Ma ei tea kas kohe täna sellega sõita saab, aga loodetavasti ehk lähiajal tõesti.
Mis on su lähiaja plaanid?
Ma tegelen mitme asjaga korraga ja olen vabakutseline. Muuseas tantsin Starlight Cabaret revüüteatris, esineme igal nädalavahetusel Merineitsi restoranis. Ehk ühest küljest olen justkui kabareetantsija, kes on lõpetanud ajakirjanduse bakalaureuseõppe. Seega võib mind üks hetk kuskil ka kirjutamas leida. See meeldib mulle ka väga. Samas nüüd olen realiseerinud oma pikaaegse unistuse ehk saan aina enam hakata modellindusega tegelema.
Kuidas suutsid saate jooksul nii erinevate ja kohati pööraste ülesannetega hakkama saada ja sealjuures rahulikuks jääda?
Ma arvan, et võib-olla oli võti selles, et ma olin seda varem teinud. Käisin näiteks varem pildistamas koos fotograafi Jörgen Paabuga, kellega oleme seda nii mõnigi aasta praktiseerinud ning sealjuures mõelnud läbi erinevaid ideid ning lihtsalt teinud ja katsetanud. Alati oleme sellele nii head tagasisidet saanud, mistõttu see mind mingis mõttes modellisaatesse tulema ajendaski. Mõtlesin, et ma natuke proovin, ega ma endast nii halba muljet ka ei jäta.
Samas olen oma loomult ka pigem rahulik ning negatiivsed emotsioonid on minu jaoks nii rasked. Sellele ma oma elus ei olegi väga keskendunud, pigem olen üritanud midagi head ja positiivset leida ja tundub, et pigem see aitab mind elus rohkem edasi.
Võttepäevad olid teil ilmselt ka üsna pikad, kas see ära ei kurnanud?
Kusjuures meilt võeti telefonid kuuks ajaks ära, siis ei saanud absoluutselt mittemingisugust ühendust meedia ega sotsiaalmaailmaga. Ainult helistada saime lähedastele. Alguses oli see üsna šokeeriv mõte, et kuidas ma hakkama saan. Varem olin iga päev Instagramis käinud ja sealt inspiratsiooni saanud, mis mind justkui nagu „toitis‟. Samas see oli siis nii drastiliselt teistsugune olukord, nii palju uusi inimesi oli ümber, kellega tuttavaks saada ja kellelt midagi õppida ning kellega suhelda. Päevad olid küll pikad, aga uni tuli see-eest väga magus.
Mis sulle saatest kõige rohkem meelde jääb?
Kõige pingelisemad hetked, mida mäletama jään, on olnud need, kus pidime kohtunike ees seisma − mul alati jalad värisesid, aga siis nägin, et teised ka kõrval kergelt tuiguvad. Kõigil tekkis selline pinge tulemust oodates, et mida meist sel korral arvatakse, kas ikka saime piisavalt hea pildi ning kas kõik õnnestus või mitte.
Muidu modellidega kasvasime saates selliseks ühtseks pereks, kuigi meil oli ka draamat. Juhul, kui keegi teisele midagi halvasti ütles, siis viie minuti pärast me ikkagi kallistasime ja arutasime oma emotsioonid ja käitumised kõik koos läbi. Selles mõttes ei jäänud keegi viha pidama ja võin öelda, et kõigi jaoks oli see äge kogemus.
Tippmodelli saatejuht Liisi Eesmaa peab tänavust saadet eelmistest veidi erinevaks, kuna seekord pandi rõhk kommertsmodelli leidmisele. Liisi selgitab „võrreldes tavalise modelliotsinguga oli suurem rõhk ikkagi modelli karakteril ja iseloomul“. Samas mainis ta, et iga aastaga lähevad modelliotsingud järjest keerulisemaks, kuna Eesti on väike ja pealekasv ei jõua nii kiiresti küpseks saada. „Seetõttu peame soovijate seast erinevaid tegelasi leidma, ka neid, kelle puhul võib-olla ei arva, et nad kunagi modellisaatesse tulevad, näiteks nagu Kätlin“, tõi saatejuht välja. Samuti selgitas Liisi, et Kätlini-suguse andeka ja piltilusa tegelase liitumine saatesse on ainult tervitatav ning lisas, et: „ta on olnud algusest saati üks väga suur favoriit, kuid tänaseni polnud kindel võitja teada“.
Finalistide valimine ei tulnud saatejuhi sõnul kergelt, kuna paljud olid alguses natuke kinnised. „Võib-olla oli filmimise periood nii lühike, et mõni modell isegi ei jõudnud mõtlema hakata või ei saanud täpselt aru modelli ülesannetest“, põhjendab Liisi. Ta selgitab, et: „see ei ole tegelikult nii lihtne, et sa lihtsalt lähed ja oled, modell peab ikkagi töötama tiimiga, kes on talle ette antud“. Saatejuht võrdleb seda suures osas ka suurepärase harmoonia ja energia tajumisega. „Modellis peaks olema midagi ekstrat, põnevat ja pilkuhaaravat“, lisab ta. Taolistele kommertsmodelli omadustele seekord eelkõige keskendutigi.
Liisi sõnul on Kätlin läbi hooaja väga stabiilne osaleja olnud. Kätlini nõrkadeks külgedeks pidas Liisi seda, et ta on jäänud veidi ühejooneliseks ja vahel liiga perfektne olnud. Ta selgitas, et: „oleme (tiimiga – toim) vahel tahtnud, et ta piltidel ka midagi ebaperfektset sisse tooks, aga tegelikult on ta absoluutselt kõigega hakkama saanud“, ning lisas, et: „mul pole kahtlustki, et ta võib väga kõrgele jõuda“.
Teistel finalistidel oli Kätlini võidu üle samuti hea meel. Nii Antonio kui Evelina sõnul on nad võitja üle õnnelikud. Teisele kohale tulnud German lisab, et: „võitis üks hea ja aus inimene, kes oli seda väärt“. Kuigi Germanil on veidi kahju, et võitu sel korral ei tulnud, ei jää ta paigale seisma. „Veidi kahju on, aga minu arvates on see ikkagi väga hea saavutus ning lähen kindlasti edasi“, selgitas ta.
Edasisest plaanidest rääkides on Germanil kavas koostada portfoolio (modellitöid tutvustav mapp – toim) ja see modelliagentuuridesse saata. Samuti proovib Evelinagi modellindusega jätkata, kuid esiti proovib lõpetada õpingud Lennuakadeemias. Antonio oma täpseid tulevikuplaane peale kooli lõpetamise veel ei tea ning arvab, et võtab päev korraga.
Nii Evelinale, Germanile kui Antoniole meeldis modellitöö juures enim just pildistamine. „See oli selline ühtlane protsess“, põhjendab Antonio. Samas peeti veidi raskemaks katsumuseks catwalki, kuid ka sellega saadi hakkama. Evelina selgitas: „alustasin sellega just siin saates, kuid see meeldis mulle ning tahaksin seda rohkem harjutada“.
Saatest võtsid finalistid kaasa muuhulgas tohutu kogemustepagasi, lisaks õpiti teisi rohkem aktsepteerima ning ennast arendama.
YU toimetus soovib nii Kätlinile kui teistele finalistidele tuult tiibadesse!
Fotod ja tekst: Andra Stražev
