Fotol Liina Kersna koos õega

 

 

 

Liina Kersna ei ole kunagi riigikogu liikme positsioonist unistanud. Elu on lihtsalt läinud nii. On kahte sorti inimesi. Ühed teavad juba lapsena, kelleks nad saada tahavad, ning täidavad elu jooksul justkui plaani oma unistuse saavutamise nimel. Teised lähevad kaasa võimalustega, mida elu  pakub. Liina Kersna kuulub nende viimaste hulka.

Liinat on iseloomustatud kui enesekindlat ja julget inimest. Ise arvab ta, et võib sellisena välja paista küll. Tegelikult nõuab nii enesekindlus kui ka julgus pidevat tööd endaga. Kui on vaja, siis võtab ta end kokku, ja see on oluline oskus eluks. Tuleb osata pingutada ja ületada hirme. Kui Liina oli peaaegu kaheksa aastat töötanud Stenbocki majas, kohtunud praktiliselt kõigi Euroopa juhtide ning kroonitud peadega, surunud kätt Obamal, arvas ta, et ei karda enam midagi. Ja siis esimest korda riigikogus pulti minnes värises ta nagu haavaleht. Iga uus situatsioon, kuhu elu meid asetab, võib tekitada hirmu. Küsimus on, kas me jääme oma hirmude vangi, hakkame neid vältima või ületame neid seeläbi arenedes ja elus edasi liikudes. Selleks, et oma hirmudest vabaneda, tuleb astuda esimene, teine ja kolmas samm. Sealt edasi läheb juba lihtsamaks. Praegu ei karda ta enam ei pulti minna ega küsimusi esitada.

Vaadates tagasi oma karjäärile, leiab Liina, et ei ole oodanud elult kingitusi. Oma erialal on ta läbi teinud kõik astmed alates mittetulundusühingu pressiesindajast ning samm-sammult jõudnud valdkonna tippjuhini, valitsuskommunikatsiooni direktoriks. Igal ametil tegi naine tööd kire ja pühendumusega, seda märgati ning alati tehti ettepanek edasi liikuda. Iga kord, kui tuli selline ettepanek tuli, kahtles ta endas. See aga sundis end tõestama ning pingutama.

Kõige enam on Liina kahelnud endas siis, kui tuli ettepanek kandideerida riigikogusse. Ta pidas pikalt nõu talle oluliste inimestega. Määravaks said abikaasa Vahur Kersna ja Liina pikaaegne ülemus Andrus Ansip, kes temasse uskusid ja naist julgustasid.

Kui küsida, mis innustab Liinat riigikogu liikme tööd tegema, vastab naine, et tunneb vastutust. „Minu poolt andis riigikogu valimisel hääle pea 2500 inimest Valga-, Võru- ja Põlvamaalt. Ma tunnen vastutust mulle antud mandaadi eest,“ ütleb Liina ja lisab, et riigikogu liikme amet ei ole nagu näiteks telleriamet, mida on võimalik igal hetkel maha panna. Liina annab endast kõik oleneva, et seda mandaati võimalikult väärikalt, pühendunult ja sisuliselt täita.

Riigikogus seisab Liina selle eest, et meie koolid oleksid omanäolised ning lapsesõbralikud. Me teame PISA testide järgi, et meie lapsed on targad, aga kahjuks teame ka seda, et nad on koolis ühed õnnetumad Euroopas. Teine teema puudutab vägivalda. Eestis on iga kümnes kuritegu seotud lähisuhtevägivallaga. Tuhanded naised ja lapsed elavad oma kodus pidevas vägivallahirmus. Ja nad ei küsi abi. Liina on teinud tööd selle nimel, et ohvrid hakkaksid rohkem abi küsima ja riigil oleks neile abi pakkuda. Vägivallal on kombeks liikuda põlvest põlve. Seetõttu on eriti oluline, et me aitaksime lapsi, kes on vägivalla keskel elanud, sest vastasel juhul kasvavad neist suure tõenäosusega kas tulevased ohvrid või vägivallatsejad.

Noortel soovitab Liina teha otsuseid, lähtudes sellest, et saaks hiljem teistele selge silma ja puhta südametunnistusega otsa vaadata. Ta ei soovita oma elu ülemäära keeruliseks elada, vaid õppida pingutama ja mitte jääda oma hirmude vangi. „Kui te midagi teete, siis andke endast kõik. Kui te teete oma tööd ükskõikselt, siis see paistab sama palju välja kui see, kui teete oma tööd pühendumusega!“

Liina on kindel, et iga inimese elu pakub võimalusi. Küsimus on, kas me oskame neid märgata ja julgeme neile jaatavalt vastata.