Umbes pool aastat tagasi tabas ming tõsine huvi luule vastu, eriti just lühikese, tänapäevase ja kiirelt leitava vastu. Minu teejuhiks sai instagram, mida mööda leidsin tee mitme Eestis tuntuks saanud instagrami poeedi lehele. Nende looming köitis mind.

Mõni aeg peale huvi tekkimist sain ma sünnipäevaks Nete Tiitsaare teise luulekogu “Murtud südamete hooldusraamat”. Raamat kihab sõnamängudest ja isiklikest mõtetest, mis on üheaegselt õrnad ja meelad ning  täis kurbust. Pärast selle lugemist mu huvi vaibus kuid nüüd, kus mul aega kordades rohkem on avastasin ma selle taas.

Esmalt lugesin läbi raamatu, mis seisis mu riiulil juba aasta. Ostsin too puhtalt kaante ilu ning kutsuva pealkirja “Värske rõhk” pärast, kuid siis sai ta kiirelt sahtlisse lükatud ning sinna ta ununes. Tundsin, et nüüd on õige aeg asuda seda raamatut otsast avastama. Vaid mõne tunniga olin kogu sisu endasse neelanud ja tundsin, et tahan midagi kergesti mõistetavat.

Pika otsimise peale leidsin Keiti Vilmsi, Mart Juure, Contra,Oliver Lombi ja Ave Taaveti koostööl valminud raamatu “Poeetiliselt korrektne”. See on pungil kalambuure ja ilmestavaid pilte. Seda lugedes oli lausa naljakas näha, kuidas sõnad, mida me tihti kasutame on nii mängulised. Minu lemmikuks sai sõnapaar “luulest viidud” ning laused “ma härmastan sind” ja “olen lootuskaitse all”. Need kolm puudutasid mind eriliselt. Ma ei oska seletada, kuidas või miks, aga ma tundsin neid lugedes suuremat heameelt kui teisi lugedes.

Kuid ka selle raamatu sisu sai endasse üpris kiirelt ahmitud. Huvi luule vastu, aga ei kadunud. Mulle meenus, et möödunud suvel käisin ma kuulamas Kristiina Ehini luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda” tutvustust. Tol õhtul oli ta koos Silver Seppaga seda esitamas ja tunne, mis tekkis neid  kuulates oli pehmeltöeldes maagiline.

Maalige endale ette pilt soojast suveõhtust, kus päike on alles taevas ning hakkab alles mõtlema loojumisele. Linnud siristavad ümberringi. Sina ja veel umbes 20 luulehuvilist istute vanadel puitpinkidel, teie ümber on vaid sahisevad lepad, kuused,toomingad ja mõni üksik kask. Inimesed naudivad õhtut, päike loojub vaikselt ning silitab oma viimaste kiirtege hellalt su põski. Minus tekitas see kustumatu mulje ning nüüd seda meenutades tuli lausa karjuv isu lugeda veel Ehini luulet. Seega hankisin endale tema luulekogu pealkirjaga “Noorkuuhommik”.

Tahaksin tuua raamatust välja tuua nii mitmeid luuletusi, mis pugesid mulle hinge, kuid siis kirjutaksin ma valmis juba väikestviisi romaani tunnetest, mis mind neid luuletusi lugedes valdasid. Säästan teid sellest ja toon teieni vaid ühe.

noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja

Kui ma seda luuletust esimest korda lugesin ei osanud ma seda enda jaoks kuidagi tõlgendada. Ma usun, et ühtegi luuletust siin ilmas ei saa tõlgendada üheselt. Kõikidel on isiklikud tunded, mida nad leiavad luuletusest. Minu jaoks oleks isegi väär mõnda luuletust tõlgendada üheselt, et vot see luuletus räägib kindlasti sellest ning see ja see rida tähendavad seda ja seda. See on luule suretamine. Luule on eneseväljendaja. Lugedes neid ridu tunnen ma emotsioone ja tõlgendan sedaviisi lahti enda tunded.

Just välja kirjutatud luuletus räägib noorte ihast, mis vanuse lisandudes asendub selge mõistusega. Seda iha ja tahet, mis noorte sees keeb tahab igaüks meist jagada kogu maailmaga. Tahame õppida maailma tundma läbi hulljulguse ja katsetamise. Tahame tunda armastuse ilu. Kuid selle iluga tuleb tihtipeale kaasa ka valu. Me ei saa neid ebaõnnestumisi ja kurbusest kisendavaid tundeid suruda nurka. Kui me seda teeme lähemegi me orust alla nii, et meie südamest puhub läbi öiselt jahe tuul ning selles südames ei ole kohta enam mõistusele. Me tunneme, et oleme kaotanud selle ainsa inimese, kes andis meile tiivad.

Selle asemel, et neid tundeid selgeks mõelda ja teha rahu eelkõige iseendaga kõrvetame me tihtipeale teiste tundeid ja tiibasid ehk õnne, et anda endale sellega  kuidagi rahu. Vahel juhtub, et enda elust kõrvetatakse ehk tõrjutakse välja ka inimesed, kes soovivad olla sinu juures, et parandada su tiibu. See on osa nooreks olemise elust ja valust. Valus ja vahel äärmusteni viiv, aga vajalik.

Igat luuletust ma enda jaoks lahti ei mõtesta. Mulle meeldib luuletusi vaikselt oma mõtetes endale ettelugeda. Nautida sõnade voolavust ja ilu, mida need sõnad endaga kaasa toovad. Kui selle raamatuga lõpule jõuan ootavad minu raamaturiiulil  veel Hendrik Visnapuu “Mu ahastus ja armastus” ning Andres Ehini “Udusulistaja”. Loodan, et kellegil tekkis huvi kasvõi lühema ning lihtsama luule vastu, mis on leitav Instagrammist.