Margus Lepa (62), eesti näitleja ja raadiotegija, sattus juhuste tahtel pärast keskkooli lavakunstikooli ning sai hiljem üldsusele tuntuks Kiire tegelaskujuna filmist „Kevade“. Täna võib ta leida hoopis Nõmme metsade vahelt, kus ta agaralt raadiot teeb. Saabunud kevade puhul vestlesime tema töödest ja tegemistest.
Mis on Teie eredamad mälestused „Kevade“ aegadest?
Ajaline distants on suur ja inimene peab erinevates vanustes tähtsaks erinevaid minevikudetaile. Viimastel aastatel olen mõelnud Leonhard Merzini peale.
„Kevadet“ võib nimetada Eesti filmiajaloo klassikaks, seda mäletavad nii vanad kui ka noored. Mis Te arvate, mis on selle filmi eduvõti? Miks see nii südamesse läheb?
Selle filmi juures töötas palju vana kooli tegijaid, kes teadsid vigade tollast hinda. Pealegi lapsed, loomad ja kaunitarid on alati kinos läbi löönud. Eks teema ja autor aitasid raamatust loetu kaudu samuti elamusele kaasa. Kas see kõik ka tänastele noortele huvi pakub, on iseküsimus.
Tõmmates paralleele Oskar Lutsu Kiire tegelaskuju ja Teie vahel, siis võiks justkui öelda, et Kiirest ei saanudki põllumeest, vaid hoopis asjalik raadioajakirjanik. Kuidas Teie näitlemiseni jõudsite ja hiljem oma niši raadios leidsite? Mis Te arvate, mis on selle oma eriala leidmisel oluline? Kuidas see üles leida?
Juhused ja selle tulemus; et aga juhus saab juhtuda vaid siis, kui selleks on loodud tingimused, siis lavakasse läksin lihtsal põhjusel: minu Kaugõppekeskkooli lõputunnistusega poleks tollal mujale kõrgkooli olnud üldse võimalik sisse saada. Samas aga hasarti näitlejatöö suhtes ei olnud ja kuna iseloom kuuletumise mõttes oli samuti kehvavõitu, siis nui neljaks igal pool võitjaks ei kippunud; Pyrrhos ju võitis ka …
Raadioajakirjanikuks? Eks sinnagi võis kallutada seesama iseloom, mis lihtsalt ei taha lubada, et inimesed peavad alluma küündimatute ja saamatute minakesksele sonimisele, millest tehakse seadusi. See kõik on kuidagi nii leninlik ja ajaloo mõttes kordub veel farsina ka, et väga kahtlane on „valimistel“ loota nii palju rumalaid valikuid teinud rahva „helgele tulevikule“.
Näitlejana olete kindlasti pidanud kokku puutuma paljude ettearvamatute olukordadega. Kuidas olete suutnud ennast rollides maksma panna ja uute olukordadega kohaneda?
Kas nüüd näitlejana, pole ju õieti näitleja olnudki, aga inimesena on „olukordades” oldud küll. Tagantjärele tarkusega võib siin kasutada Heinrich Himmleri SSi-sisesele eliidile öeldut: „Surma tuleb anda ja surm tuleb ka vastu võtta“. Loomulikult ei mõeldud sellega füüsilist surma, vaid oma mina surmamist ja selle teadmise teistele edasi andmist. See on seotud ka varem mainitud nui neljaks igal pool võitmise sooviga. Näiteks, kui poksija läheb ringi, ei tohi ta oma mina kaasa võtta, sinna peavad „minema” tema tahe ja tehnika, sest mina võib muidu haiget saada. Täpselt samuti ei tohi kunagi võistelda iseendaga, sest võites tunned sa ka enda kaotuskibedust. Lisaks seguneb sellesse veel õiglustunne, mida kiputakse pidama just selleks nui neljaks võidusooviks. Kes nüüd sellest aru sai, endale teeb pika pai.
Kas näitlemise ajajärku võib nimetada Teie karjääri kujunemisaastateks? Mida olete sellest ajast õppinud, kõrva taha pannud?
Karjäär? Pole kindel, kas mõistame seda sõna ühtemoodi. Kujunemine? See sõltub ikka rohkem iseloomust ja kuulekusest.
Selles, kuidas sa kuhugi kollektiivi sisse sulandud ja tihtipeale just selle ala tõeliselt kuldsete tegijatega vastupidises suunas liigud, ilmselt väljendubki võime „teha karjääri“ ja „kujuneda“. See on omapärane tunne, kui korraga saab kolleegist „ülemus“, kes enam ei olegi kolleeg, sest korraga on ta nii tark, et temaga pole enam millestki rääkida. Ja nii ongi paljudel valida, kas lahkuda või tuhmuda.
Kaudselt võttes selle õppimise ja kõrva taha panemise kohta olen kunagi lausa luuletuse kirjutanud. See on ühest suuremast pundist ja käib ühe kamraadi kohta.
Vana Kloun
Kord õhtutaevas nähti meteoori
ja vaatajatel kinni oli hing.
Kes imestas. Kes kähku miskit soovis;
kui ilus oli taevast pärit lind!
Pikk tulesaba pooleks lõikas taeva
ja Veenus varjus tema leegisse.
Ma nägin tuld ja armastusevaeva
kui pilgu heitsin taevapeeglisse.
Oh, kõrgust, millest tulisaba langes!
Ja madalust, mis ootas teda ees.
Oh, kõrkust vaatajail, kel kaelgi kange!
Ja alandust, mis tähel lõpu teeb.
Kui nuga võist – nii läksin läbi elust.
Nii taevas praegu läheb meteoor.
Mis taeval sellest – tal ei ole valus,
kuid minul pihku lõikab iga elujoon …
Kord õhtutaevas kaesin meteoori –
eks seks, et nägin, kuidas langes ta.
Ehk leiad minuski neid „taevalisi jooni“?
Sa ütle, palun, ära andesta.
Mida peaks tulevane näitleja tegema, et temast dokumentaalfilm kirjutataks?
Kui see nüüd vihje ei ole, siis peab tulevane näitleja olema selleks ilmselt suure ja õige suhtlusringiga loll, andetu, küündimatu ja kohutavalt edev – siis „kirjutatakse temast dokumentaalfilm“. Tõsisemalt öeldes tuleb aga mõista näitleja tegelikku üksindust, tema rohkem või vähem rikutud või kurnatud psüühikat, kroonilist soovi, et „keegi mõistaks“, pidevat pinges olekut, ka suutmatust või õnnelikul juhul loomulikku võimet sellega kohaneda. Dokumentaalfilmi saab siiski teha vaid näitleja tehtust; isegi kaasaegsete mälestused on sellise portree puhul liigsed ja näitavad pigem rääkijat kui seda, kellest jutt.
Olete ühest küljest võtnud sõna tõsistel ühiskonnateemadel, teisalt aga tuntud ka naljamehena. Kuidas Te nende vahel end balansseerite? Kas elu tuleks võtta pigem naljakalt tõsisena või tõsise naljana?
Ega nn tõsistest asjadest ei pea tingimata rääkima ilmaliku surnumatja ilmega läbi hullu kantseliidi ja värdsõnade. Tõsidus on poos ja pisukese piiratuse tunnus – hirm, et sind ei võeta tõsiselt. Inglastel on ütlemine, et „tal ei ole huumorimeelt“, mis tähendab, et kõnekujundeid ja tähendamissõnu ei maksa selle inimesega rääkides kasutada, see tekitab temas segadust ja viha. Seda kummalisem on kuulda uhkusega öeldud lauset „meie siin nalja ei mõista” ja taibata, et tegelikult nii ongi.
Balansseerida sealjuures pole vaja, suhtlusring puhastab end ise ja selle mõõdupuu on näiteks telefon – vaata mitu inimest sulle üldse helistab. Seevastu on ka mittehelistajaid kahte sorti: paremad neist on kamraadid, kellega kokku saades võib samuti kõike mõistes vaikida, aga sa tead, et nad on olemas ja neil ei ole sinu jaoks sõnu „mõni teine kord“ või „homme“.
Kunagi olid meil kamraadidega mõne probleemi lahendamiseks nõupidamised. Tavaliselt tuletasime siis meelde mõned teemaga seotud anekdoodid ja läbi nende kujundite lahenes ka probleem, jäi vaid vormistamine.
Elu on see, mis ta on ja suurim õnn on see, kui ei märka, et elad.
Kuidas jõudsite raadiotegemise juurde?
Kui saatus tahab nii, on asjatu kõik vaev,
ei aita sinu nutt, ei raev.
(Molière)
Kindlasti paljud arvavad, et raadiotöö on peamiselt meelelahutuslik mulli puhumine. Tehke palun neile selgeks, mida see töö endast tegelikult kujutab.
Igasugune avalik esinemine on katse hüpnotiseerida võimalikult suurt osa publikust. Mis puutub mulli puhumisse, siis … väga suur hulk inimesi rohkemat välja ei kannatagi. Oletan siiski, et selle töö tegemiseks on soovitatav neljateistkümnendaks eluaastaks läbi lugeda enam-vähem kogu maailmakirjanduse klassika ja paras ports ka meie oma kirjanikke, keda selles vanuses on huvitav lugeda.
Millega Te hetkel tegelete? Kas raadiotöö toimetused jätavad Teile aega ka näiteks mõne hobiga tegelemiseks?
Tööpäevad on pikad. Aega „hobi“ jaoks, et mõned päevad vaikida ja üksi olla, pole viimastel aastatel olnud. Pean ennast mõneti patrioodiks ja patrioodi evolutsiooniline kohus on oma isade maal ellu jääda, isegi sellise riigikorra(tuse) juures.
Mida soovitaksite peatselt kooli lõpetavatele noortele, kes alles seda oma ametit otsivad, või siis nendele, kellel pole kindalt eeskuju ega suunajat? Kuidas tänapäeva raskes konkurentsis ellu jääda?
Tehke kõik, et nimetada asju õigete nimedega. Otsige neid, kes õigetest nimedest õigesti aru saavad, siis saate teha õigeid asju. Tehke õigeid asju õigel ajal, õiges järjekorras ja õigel hulgal. Unustage minakeskne sonimine, nähke maailma, mitte oma naba. Arendage oma tahet ja tehnikat.
Oma soovitusi või kommentaare.
Võimalik, et olen vanaks jäänud, aga tundus, et üle pika aja küsiti ka midagi asjalikku. Vist.
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
