Kirke (21) on juba oma varajasest lapsepõlvest peale moest vaimustunud olnud, truu kaaslasena oma ema õmblustöödel silma peal hoidnud. Ta on oma loovust usaldanud ja sellega ka juba palju saavutada jõudnud. Kirke looming on igati tema enda nägu ning seda oli mul fotograafina väga põnev jäädvustada Kõigest lähemalt räägib Kirke ise.

Millal ja kuidas moeloomise pisik sinus võimust võttis?

Minu ema on rätsep, seega sai moeloomise pisik alguse just temalt üsna varajases eas. Kuna mu ema töötas-töötab kodus, olen terve lapsepõlve tema ateljees veetnud ja kõikidele töödele silma peale visanud. Kui olin väike, lehitsesin tihti ajakirju ja katalooge  ning kurtsin emale, et miks lastele täiskasvanute riideid ei tehta. Mulle ei meeldinud kunagi riided, mida pakuti lastele, seetõttu pidi mu ema mulle täiskasvanute riiete järgi õmblema. Sünnipäevadel ja pidustustel korraldasin alati väikese šõu, kus iga viie minuti tagant riideid vahetasin. Hiljem leidsin inspiratsiooni erinevatelt bändidelt ja seejärel avastasin juba välismaised moeblogid.

Õmblemise pisiku sain samuti üsna varakult. Algselt harjutasin käsitsi nukkudele riideid õmmeldes, kuid esimene kleit õmblusmasinal valmis siis, kui olin umbes 10-11 aastane.

2010ndal aastal, mil käisid alles seitsmendas klassis, tulid välja oma esimese kollektsiooniga. Kuidas läks ning millisel moel mõjutas see sinu edasisi tegevusi?

Minu esimese kollektsiooni nimi oli CICUCO. Sain selle kollektsiooniga Moepark’il publikulemmiku tiitli ja NoorMoel teise koha. See innustas mind looma järgmiseid kollektsioone. Kaks järgmist kollektsiooni COCICU ja CUCICO pälvisid kõikidel üritustel esikoha. See on väga suur tunnustus noorele moedisainerile ja annab tohutult suure kogemuse. Olen ääretult õnnelik, et mul on olnud võimalus nii noorelt katsetada. Kollektsiooni valmistamine on pikk protsess ja vajab palju aega. Noorena on hea katsetada ja end arendada. Nüüd aga mõtlen üha rohkem sellele, mida ma tahaksin tulevikus luua, katsetamise aeg hakkab vaikselt läbi saama. Esimesed kollektsioonid olidki mul suuresti eksperimendid, kuid nüüd mõtlen tunduvalt praktilisemalt.

Oled hetkel Eesti Kunstiakadeemia tudeng ning seda nahadisaini osakonnas. Miks just selline suund?

Otsus õppida nahadisaini oli tingitud sellest, et saaksin arendada ennast hoopis teise materjaliga, tutvuda aksessuaaride, kottide ja jalatsite valmistamisega. Nahk on võrreldes kangaga luksuslikum ja kallim. Arvan, et naha tundmine on väga hea, kuna saan kogu selle saadud pagasi hiljem liita rõivaste disainimisse. Nahk on saanud kindlasti üheks minu lemmikmaterjaliks! Seda annab väga erinevatel viisidel töödelda ja pakub küllaga väljakutset. Sain teise kursuse lõpus esimest korda workshopi raames teha jalatseid ja see oli väga äge kogemus.

Millised on olnud sinu põnevaimad projektid moevallas?

2009-2013 pidasin moe- ja elustiiliblogi CICUCOCO, mis oli tol hetkel üks esimestest moeblogidest Eestis. Mul oli ka enne seda kaks blogi, seega sain blogimise kogemuse juba päris noorelt. Olen teinud koostööd ajalehtede ja ajakirjadega, fotograafidega ja teiste ettevõtetega nagu näiteks Pärnu Postimees, ReUse Republic ja Gabriele Moe- ja Tantsukool, kus olin ka aasta aega õpetaja endast vaid paar aastat noorematele õpilastele (olles ise ka tegelikult paar aastat enne seda seal õpilane olnud). Olin tol hetkel veel liiga noor ja õpilaste arv ületas minu võimekuse, kuid mõned esmased kogemused õmblemise alal nad minu abiga said.

Olen olnud ka žüriis erinevatel moekonkursitel. Kuna olen ise olnud samas olukorras, mõistan noori ja oskan hinnata, mis panus kollektsioonidesse on pandud.

Lisaks köidab mind ka stilistika, kuid palju kogemust sellel alal veel ei ole. Paari väiksemat projekti aga on olnud võimalus stiliseerida. Lisaks on väga äge näha, kui teised stilistid kombineerivad minu disaine oma töösse ja loovad nende ümber hoopis teise keskkonna.

Osalenud mitmeid kordi ERKI moeshow’l, mida see võimalus noorele disainerile annab?

ERKI Moeshow on Eesti suurim moeüritus, mis on suunatud noortele tõusvatele disaineritele. Esimene kord avanes mul võimalus enda kollektsiooni näidata ERKI laval, kui olin kümnendas klassis ja kollektsiooniks oli DREAMCATCHER, milles mängisin kangaste ja pärlornamentikaga. Teine võimalus avanes kollektsiooniga TOKYOTO 2016. aastal. TOKYOTO sai inspiratsiooni klassikalise kimono lõikest, millele lisasin funktsionaalsust rippuvate taskute, seljakotist inspireeritud seljadetailide ja väljalõigetega. 2017. aastal katsetasin esimest korda kollektsiooni loomist Anni Kivistoga ja valmis etno-geto kultuurist inspireeritud kollektsioon DIVER CITY. Kollektsioon valmis ilma igasuguste tülideta ja mõistsime üksteist täielikult. Moes on koostöö väga oluline ja kui ümber on õiged inimesed, annab see väga hea tulemuse.

ERKI moeshowl on pea iga moehuviline kohal. See üritus toob kaasa palju uusi tutvusi, koostöid fotograafide, stilistide ja teiste andekate tegijatega, palju meediakajastust – seda kõike on alustaval disaineril väga vaja, et enda nimi tuntumaks saada.

Kuidas kirjeldaksid oma stiili? Kust tuleb sinu inspiratsioon?

Kõige suurem inspiratsiooniallikas on Jaapani kultuur ja tänavamood. Jaapan on ilmselt koht, kuhu ma kõige rohkem reisida tahaks. Minu enda stiil on igapäevaselt üsna casual, kuid liidan dark-goth-sporty vibe’i. Lemmik värv on juba aastaid must ja eelistan hõbedaid detaile.

Lemmikud moeloojad globaalsel tasandil on Yohji Yamamoto, Vetements, Maria ke Fisherman, Ann Demeulemeester, Raf Simons, Fengchen Wang, Juun J, A-COLD-WALL, HBA, Ximon Lee, Maison Margiela, Y/PROJECT, Nasir Mazar, Craig Green, Comme des Carçons, Rick Owens ja veel väga paljud teised. Eestlastest näiteks JoNurm, Guild, August, Craftory, Al Meta, Crystal Rabbit, Ida Tau, Anu Tera. Väga palju leian inspiratsiooni ka Instagramist, Pinterestist. Tihti just otsingi sealt omapäraseid kasutajaid. Eesti kasutajaid jälgin väga vähe, kuna paljude moeblogijate stiil on liiga ühtne ja seetõttu muutub sisu igavaks. Eestlastest näiteks Fankadeliku ilutegijate tiim on väga tuus ja paistavad alati teiste seast välja. Teine äge tiim on Guild, kelle ebamaisus ja visioon on alati inspireeriv.

Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu Foto: Aliis Sinisalu