Sageli võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et moemaailmas valitseb vaid glamuur ja pillerkaar – kõikjal kaunid kleidid, naeratavad näod ja ojadena voolav šampanja. Tegelikkuses leidub siin tõepoolest ka kõike seda, aga argipäev on siiski sootuks teine. Igav igatahes ei hakka ja naljakaid ning veidraid juhtumisi leidub omajagu. Mis on siis need kentsakad juhtumised, millega tuleb moedisaineril rinda pista?
Jookseme ümber modelli
Assistendi ülesanne pildistamistel on jälgida, et riided hoiaksid seljas kogu aja kenasti. Sageli olen ma muidugi ka ise assistendi rollis. Eriti kui tegemist on välitingimustes pildistamisega ja autos ei pruugi enam olla ruumi assistendi jaoks. Õues pildistamisel tuleb alati rinda pista loodusjõududega ja tihti võib puhuda üsna kõva tuul. Siis tuleb pidevalt joosta kaamera ette, kiirelt kleit sirgeks tõmmata ja kaamera eest taas pageda. Järgmisel hetkel on tuul teinud taas oma töö ja nii võib see kesta tundide viisi.
Kilekotid pähe ja püksi
Riided peavad ka peale showsid ja pildistamisi olema nagu uued ning müügikõlbulikud. Et vältida riiete määrdumist meigiga, tuleb modellidel sageli riiete vahetuse ajal kanda peas kilekotti. Kilekotte kasutame pildistamistel ka veelgi veidramaks otstarbeks. Tihti ei ole pildistatav riideese modellile sobivas suurusnumbris. Nii tuleb riided pildistamise ajaks selja tagant klambritega kokku tõmmata, et pildil paistaks kõik perfektne. Seda ei saa aga teha näiteks liiga suurte pükste puhul. Sel juhul pannakse modellile selja taha pükstesse kilekotte, et püksisääred paistaksid eest vaadates kenasti liibuvad ja parajad.
Vahetame riideid hüppetornis ja suitsuruumis
Showde ajal on tulnud riideid vahetada kõige kummalisemates paikades. Üheks veidramaks kohast oli sel suvel toimunud etendus Tõrva järve ääres, kus hüppetorni ette riputati kangad ja riiete vahetus toimus otse tornis. See oli päris vahva rannaüritus.
Üks ebameeldivamaid kogemusi on olnud tibatilluke ruum, kus asus jäämasin, mis küttis ruumi päris kuumaks. Lisaks sellele asus selle ruumi ees töötajate suitsuruum, mille ust ei suudetud kuidagi kinni hoida. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis ka töötajate suitsuruumist läbi minnes sattusime ikkagi baari ruumi, kus tervel korrusel oli suitsetamine lubatud.
Uputus lava taga ja lava peal
Ükskord osalesin ühel suuremal moeshowl, mis toimus välitingimustes. Nii oli ka meie lavataguseks väikestest telkidest kokku pandud varjualune. Terve päeva sai kergelt muretsetud, et kas ilm ikka püsib õhtuni ilus. Ei püsinud. Vihma hakkas ladistama ja väikeste telkide vahelt jooksis vesi ladinal varju alla. Kuna ka etendus toimus lageda taeva all, siis sai modellid saadetud lavale vihmavarjudega ning elamus oli erakordne.
Paljalt lavale
Showdel valitseb riiete vahetuse ajal lava taga tavaliselt korralik kaos. Modellide riideid on kõikjal ning kiirustades võivad ka asjad kaduma minna. Sageli võib jääda kinnitamata mõni lukk või vahele sattuda mõni avatud nööp. Nii unustas ükskord modell mantli alla seeliku sootuks panna. Midagi hirmsat siiski ei juhtunud, sai vaid veidi aluspükse mantli alt välgutatud.
Kaotatud ja leitud asjad
Showdele ja pildistamistele unustatakse maha tihti vägagi veidraid asju. Hiljuti leidsime näiteks salongi kapist täiesti uue mikrofoni. Kellelgi pole aimu kust see pärit on või kui kaua seal seisnud. Ükskord aga saime tasuta paari tuttuusi kingi. Enamasti kui laenutame moeshowdele kingi, siis tuleb pigem pärast üritust mõni paar välja osta, kuna on saanud kuidagi kahjustada. Aga ükskord keelduti ühte paari tagasi võtmast. Kõik kauplused väitsid, et oleme neile kingad tagastanud ja nii me selle paari saimegi. Kõige veidram leid oli aga peale üht Tartus toimunud showd, kus modell unustas maha oma püksid. Kuidas ta ilma püksata koju läks on siiani teadmata.
Londoni seiklused
2014. aasta kevadel osalesin London Fashion Weeki raames toimunud showl. Juba alusest peale olin mures riiete transpordi pärast. Kuigi kõige soodsam oleks olnud riided võtta endaga koos samasse lennukisse lisapagasina, ei julgenud ma seda sammu siiski teha. Selle asemel sai valitud transpordiks pakifirma. Kohale toimetamine toimus kenasti ja etendus möödus suuremate viperusteta. Olime plaaninud jääda veel üheks ööks Londonisse ja nautida väikest ühepäevast puhkust peale väsitavat üritust. Kuna pakid olid väga suured, kaasas oli mitu uhket pika slepiga kleiti, mille alla käisid võimsad tüllseelikud, siis palusime luba jätta pakid veel mõneks ajaks ürituse toimumiskohta. Saime loa kuni järgmise hommikuni. Kui siis aga riietele järele läksime ei tahetud neid meile kuidagi tagastada. Vaja oli helistada kellelegi korraldajatest. Paraku oli aga kõigil korraldajatel selja taga korralik tähistamine, mistõttu ei vastanud keegi telefonile. Nii sai seal oodatud üsna pikka aega kuni lõpuks pakid kätte saime ning nendega tagasi hotelli läksime. Teavitasime pakifirmat asukoha muutusest. Meile kinnitati, et kõik on korras ja pakkidele tullakse järele. Seda paraku ei juhtunud. Meil aga oli varahommikul lennuk lahkumas tagasi Eestisse. Peale kõike läbielatut tundus kleitide hotelli jätmine liiga riskantne. Õnneks meenus mulle kunagine lapsepõlvetuttav, kes elas Londonis. Helistasime talle keset ööd ja ta oligi lahkesti nõus aitama. Nii sai pakid ööpimeduses taaskord hotellist ära viidud. Meie läksime lennukile ja kuna Eestis olid parasjagu pühad, siis tuli koju jõudes veel mitu päeva muretseda enne kui riided õnnelikult minuni jõudsid.
Käib töö ja vile koos
Pole mingi saladus, et viimased riided õmmeldakse tihti valmis ööl vastu üleandmise tähtaega. Üks kõige veidramaid kogemusi oli, kui meie salongi lähedal asuvas ettevõttes toimus meeleolukas pidu, mis venis hiliste öötundideni. Järgmiseks päevaks oli aga kokku lepitud kliendiga kohtumine, kes soovis riideid kindla ürituse jaoks kätte saada. Nii saigi meil koos õmblejaga käidud kordamööda tantsimas ja siis jälle õmblemas. Hommikuks olid riided valmis ja õnnelik klient võis tellimusele järele tulla.
Ma sooviksin teilt mitte midagi
Klientidel on sageli kummalisi soove. Püüan neid alati nii hästi täita kui võimalik. Aga ükskord sain eriti veidra telefonikõne. Tütarlaps soovis esialgu lõpukleiti. Vastasin talle, et jah muidugi, meelsasti teeme aga seepeale teatas ta, et tegelikult on tal ka juba tegumood, kangas ja lõige olemas ning ta võiks selle üldse ise valmis õmmelda. Mida ta minult soovis, ei saanudki ma teada.
Millised on Sinu tööga seotud kentsakad juhtumised?
